laupäev, 17. september 2016

Oh seda elukest

Nii mõnigi blogija, sealhulgas ma ise ka põgusalt, on maininud ja öelnud, et blogimine kui selline, hakkab vaikselt ennast ammendama. Marina pani näiteks juba enda lehekülje kinni ning Britt kirjutas, et blogide lugemine on jäänud vähemaks. Sama ka minul. Ma avan vaid laigitud lehtede kutsuvamate pealkirjadega postitused ja kõik. Ma lihtsalt ei viitsi ega taha kõiki postitusi ja blogisi lugeda.

ja mu enda blogi... Mõtlesin küll, et äkki wordpressi üle kolimine toob seda indu tagasi ning annab vabamad käed, kuna saan siis kõigest kirjutada, aga... reaalsus on see, et ma ei taha kõigest kirjutada. Tegelikult on mul tunne, et mul ei ole enam absoluutselt mitte millestki kirjutada. Ma tunnen, et mul ei ole teile, lugejatele enam midagi pakkuda.

Ma ei taha kirjutada lastest, kuigi nendest mul rääkida oleks. Aga ma ei taha. Ma ei taha, et mu pere ja tuttavad loevad siit, mis ja kuidas lastega läheb. Kui ma nüüd aus olen, siis Elinaga on meil käimas praegu igasugu asju, aga jah, Kui ma tahan seda kellegiga jagada, siis ma räägiks ise.

Ja mul ei ole teiega jagada enam spordijutte. Praeguseks on saanud mu treeningperiood läbi ning minu trennid on kõik sihipäratud ja impulsiivsed. Teisalt jälle väga igavad ja rutiinsed. Täiesti mõttetu on iga nädal, päevast päeva rääkida, et täna tegin Piloxingut, jube äge oli ja eile käisin jooksmas ning joosta on ikka nii mõnus kui saab iseenda jaoks joosta.
Tuleb tunnistada, et peale selle aastast SEB maratoni, oli mul mõte küll, et otsida endale jooksutreener ja uuel aastal täismaratonil end proovile panna. See aga saaks toimuma alles uuest aastanumbrist.

Ja maratoniks treenimine tähendaks ka paremat vormi. Kaal on vaja nii ehk naa alla saada. Käisin eile siis lõpuks kaalul ja... Ma olen suve ja selle "korraliku toitumise" ajaga 2-3kg juurde võtnud hoopis. Ja tegelikult on ka see toitumine ja kaal selline asi, millest ma ei taha pidevalt rääkida. Teate, absoluutselt kõik kaalulangetusblogid, mida ma olen järginud, on lõpuks läbi langenud. Valetan, minu meelest Maris on tubli ja tema ajab ilusti oma asja, aga teised. Teised on siiani nagu mine: pab ja püüab, aga lõpuks tulemust ikka pole ja tuleb jälle otsast alustada. Tegelt ka, kaua Sa ikka alustad, eks?!
Mina tunneks ja tunnen ka, endal tohutut survet, et kui ma mingi aja jooksul pole midagi saavutanud, olen läbikukkuja ning mul tekib stress. Sellepärast on mul lihtsam omaette ja vaikselt kaaluga tegeleda.

Mida ma selle jutuga öelda tahan nüüd? Kohe kindlasti ei taha ma nuruda mingit ergutusjuttu, et ma ikka edasi blogiks ja nii tubli ja sada asja veel olen. Ei! Ma lihtsalt ei oska hetkel teile toota materjali. Ma ei oska teile pakkuda regulaarselt mingit lugemist ja põnevust.

Ma olen tegelikult selle bloginurgaga kohutavat vaeva näinud ja tõttöelda üsna rahul lõpuks. Ja ma ei taha seda sulgeda. Mulle meeldib mõte sellest, et mul on kohakene, kuhu vajadusel saan oma mõtted kirja panna. Kuid tõepoolest, ma olen tähelepanu-näljas kui sellisest üle saanud ja palju rohkem hakanud keskenduma sellele, mis reaalselt mu elus toimub. Äkki on asi selles, et lõpuks ometi olen ma enda ümber leidnud inimesed, kellega kõike jagada? Veel mitu kuud tagasi oleks ma peale Elina arstilkäiku tulnud siia kõigest kirjutama, aga nüüd... Nüüd rääkisin ma seda inimestele, kes mind kuulasid, kes kaasa rääkisid ja kellele ma tahtsin seda jagada.

Nii et armsaksed, ärge olge pahased, kui siit väga tihti enam postitusi ei tule. Ma ei pane midagi kinni ega kao kuskile.
Igapäevaselt saab siiski kõigega kursis olla mu Instagrami => kontole follow vajutades, eriti nüüd, kus reis Maltale on kohe ukse ees.
Muideks, meie reis kujunes lõpuks selliseks, et veedame 4-5h teispäeval Londonis ja tagasitulles pea ööpäeva Pariisis!  Vaadates täna aknast välja, siis on lohutav teada, et juba kolmapäeval ärkame me 30 kraadises Maltal!



Kui mõni spordisõber nüüd oskab, siis võib mulle kommentaaridesse jätta soovitusi jooksutreeneritest, kes suudaks mind maratonivormi treenida!


PS: kes ei tea, siis näiteks IG kontolt võis eile näha, et käisin juuksuris ja Maltale lendan juba uue juuksevärviga!

kolmapäev, 14. september 2016

Elementaarne viisakus

Ma olen siin nüüd paar aega juba üles ehitanud blogi Wordpressi, et saaksin rahus kõigest kirjutada ja lihtsalt osad postitused siis parooli alla toppida. Kui ma eile lõpuks lehe valmis sain, hakkasin oma domeeni üle tooma ja... Wordpress tahab minult selle eest 13 eurot aastas küsida, et ma oma ostetud domeeni seal kasutada saaks. Mu blogike on mulle kallis ja ma nägin isegi selle WP lehe kujundamise ja ülesehitamisega hullult vaeva, aga ma kategooriliselt ei ole nõus seda kolmeteist eurot välja köhima.
Kui keegi oskab nõu anda, kuidas see domeen sinna tasuta saada, olen üks suur kõrv!

Praegu aga räägiks ma natukene ühest pisikesest asjast, mis mul hinge närib. Nimelt on Elina nüüd täpselt kuu aega lasteaias käinud. Kullapail läheb seal hästi ja igapäevaselt saan kuulda, kuidas laps üha rohkem avab end, usaldab kasvatajaid, teistega sotsialiseerub ning soome keeles räägib. Jah, on muidugi probleeme, aga üldises plaanis võin ma rahul ja uhke olla.

Elina sai koha endale pisikeses lasteaias, kus on vaid kaks rühma ja needki on võrdlemisi pisikesed. Lisaks on seal väga kirju seltskond. On vene laps, somaale, india tüdruk ning Aasiast pärit poiss. Isegi üks kasvatajatest on burka kandja. Ja minu meelest on see äärmiselt tore, sest lapsed õpivad maast madalast, et kõik me oleme võrdsed ja nahavärv ei määra midagi. Praegu küll Elina veel küsib, et mis selle pruuni näoga poisi nimi on, aga noh, ta on alles laps ju...

Vanemad on kõik toredad ja teretatakse üksteist alati naeratades. Ma olen väga, väga rahul meie valikuga.

Aga nagu ikka, on igas meepotis tilk tõrva. Minu jaoks on olemas selline asi nagu elementaarne viisakus. Kui ma näen endale (nägupidi)tuttavat inimest, ma teretan, kui ma müksan kedagi või olen ees, siis ma vabandan. Imelikul kombel on Soome minust äärmiselt viisaka ja naeratava inimese kasvatanud. Küll on mul aga nüüd paari nädala jooksul olnud kaks veidi hinge kriipivat olukorda ühe emaga.

1. juhtum:
Läksin hommikul Mariannaga Elinat ära viima. Kuna neil oli just sel päeval jumppapäiva (ma ei oska eestikeelset vastet sellele tuua- võimlemise päev?), siis oli vaja Elina vaid uksevahelt sisse viia ning nad läksid sealt edasi teise majja. Marianna mugis vankris rahulikult enda krõbinat ning jätsin ta vankriga õue. Seal on ukse ees selline suur ja lai trepiastmemoodi ala. Läksin Elinaga sisse ning panin ta trenniriided kokku. Koguaeg kuulasin ja jälgisin läbi akna vankrit. Ning siis saabus see ema oma lastega. Järgmisel hetkel nägin ma, kuidas ta upitab Marianna vankrit maast üles. Kui Mari juurde jooksin, pobises naine, et vanker kukkus.
Minu mõistus aga ei võta kinni, kuidas saab vanker, mis on 1-2 min liikumatult püsinud, järsku tema tulles iseenesest treppist alla liikuda? '
Minu loogika järgi on ainsaks võimaluseks, et too ema läks kogemata vankrile pihta ning see veeres liikuma. Olgu, igalühel juhtub ja ma ei süüdista ega saa pahaseks, aga.. Naine käitus nagu see vanker tõepoolest iseenesest liikuma läks ning tema lihtsalt juhtus seal olema, et kohe last tõstma jõuda. Ei mingit vabandust ega midagi...

Õnneks oli Marianna ilusti rihmadega kinni ning vanker võttis enamus lasust enda peale. Samuti on seal õnneks liivane mitte kivine pind ning peale liivase näo, polnud tüdrukul häda miskit.

2. juhtum:
Teispäeval sain keset päev lasteaiast kõne, et keegi lastest on Elinat hammustanud, aga too ei näita enda kätt, et näha kui tugevalt. Küsisin üle, kas ta nutab või mängib. Vastati, et ei häda pole midagi, aga kui tahan, võin lapsele järgi minna. Leppisime kokku, et las ta mängib ja sööb ära ja õigel ajal järgi minnes vaatame koos kasvatajaga kui hull see hammustus siis on.
Läksin Elinale järgi ning kasvatajatel oli tehtud juba nö raport või seletuskiri selle tarbeks kui peaksin arstile minema. Vaatasin lapse kätt ja seal oli päris verine hammustusjälg, millele oli seks ajaks juba koorik peale tulnud.
Hakkasin ära minnes Elinalt uurima, et kes see siis teda hammustas ning ta vastas, et väike poiss. Uurisin, mis poisil seljas oli ning sain vastuseks, et sinine pluus ja müts. Tegelikult oligi hoovis vaid kaks poissi ning lisaks Elinale kolm tüdrukut. Kuna see samune vankrijuhtumi ema jäi samuti nende seletuskirja paberitega kasvatajaga sinna rääkima ning tema laps just nii moodi riides oli kui Elina kirjeldas, oli selge.
Ning jällegi, ta kõndis peale seda minust täiesti külmalt mööda. Ei tere ega ammugi vabandust. Kui minu laps kellelegi füüsiliselt haiget teeb, rääkimata sellisest juhtumist, vabandaks ma esimese asjane lapsevanema ees.

Lastel ikka juhtub. samamoodi vanematel ja täiskasvanutel. Ma ei tahagi siin kellegi peale näpuga näidata või oma õigust taga ajada. Ma olen lihtsalt kurb ja natukene ärritunud selle ema suhtumise peale...Kuidas saab kasvatada oma lapsi vastutustundlikeks ja viisakateks inimesteks, kui iseendis pole seda grammigi?

Elina näiteks on selline laps, kes mänguhoos juhtub teistele vahel liiga tegema. Alati käsin ma tal vabandada ja pai teha. Ning kui vaja, vabandan ema-isa ees ka ette ja taha. 

Oeh, sain jällegist välja kirjutatud ning saan ilma selle negatiivse tundeta edasi minna.

Maris Sits Photography

Kas oskate pakkuda, mis rahvusest emaga tegemist on?

reede, 9. september 2016

Retsepti reede: lillkapsa salat

Meie peres on alati olnud salat au sees. Tüüpiline eestlaslik pere. Igaks tähtpäevaks salat ja kui on veidi parem päev, siis ka aegajalt meespere ikka soovib seda. Küll on aga kartulisalat natukene nagu... liiga rammus kaalulangetaja kohapealt. Nii ma siis vilksamisi nägin kuskilt mingit lillkapsa teemat ning hakkasin ükspäev katsetama. Tulemus oli üllatavalt maitsev ning isegi paadunud kartulisalati fänn tõdes, et väga hea ning asendab tavalise kartulise variandi kenasti ära.

Lillkapsa salat:
Vaja läheb:
  • 260g lillkapsast
  • 70g porgandit
  • 60g värsket kurki
  • 20g punast sibulat
  • 65g sinki
  • 175g maitsestamata jogurtit
Tükeldasin lillkapsa õisikuteks ning porgandid veidi pisemateks juppideks. Pistsin need 20min 150kraadisesse ahju. Lasin jahtuda. Tükeldasin kõik komponendid kokku ning segasin maitsetamata jogurtiga. Maitsestasin ürdisoola ja sidrunipipraga. Soovi korral sobiks sinna sisse ka hapukurk ja herned, aga mina neid ei tahtnud.


  • Kaloreid: 256.45kcal
  • Rasva: 6.46g
  • Valku: 25.21g
  • Süsivesikuid: 24.42g
Koguselt tuleb ports päris suur ning mina sain sealt süüa isegi kolm korda. Kõrvale võtsin ma endale Soome juustoleipä ning sain kõhu ilusti täis.


neljapäev, 8. september 2016

Lobajutt: 8092016

Issand, milline vaikus ja rahu siin valitseb. Peale seda madalseisu olen ma kuidagi väga tagasi tõmbunud ja vaikselt oma asjadega tegelenud. Kuidagi nagu on tulnud mingi pisukene blokk peale ning väga bloggeri lehele ei kutsu. Ei teagi miks. Eks kõigil on neid aegu, aga mulle hetkel tundub, et Katjonok hakkab ennast ära ammendama. Või on ehk asi selles, et lihtsalt nii palju asju on käsil olnud.

Eelmisel laupäeval otsustasin ma, et ah, aitab küll ja läksin expromt mõttega Dancesti ühele tantsu workshopile. Pean tunnistama, et peale kolme tundi tantsimist ja treenimist, oli parem olla küll. Dancestil on tekkinud selline mehhiklasest sõber nagu Vrajim, kes korraldab üle maailma Lantissimo workshope ning tema üritus see siis oligi. Marta tegi ka külalis esinemise ning tore oli.
Peale seda istusime naistega ühe tantsutüdruku lapse sünnipäeval ning lihtsalt jutustasime elust-olus ja õppisime üksteist veel paremini tundma. Oh, kuidas ma just sellistest asjadest puudust olen tundnud!

Eile aga toimus meil pisikene Dance Team Internationali workshop, kus õppisime Contemporary põranda tehnikat. Oh jeesus, ma leidsin midagi, mis on mulle nii rusikas silmaauku kui vähegi võimalik. Ma armusi totaalselt ära ning leidsin selle tantsupisiku endas uuesti üles. jalad ja küünarnukid on küll sinikaid täis, aga emotsioon ja tunne on seda väärt.

Üheteist päeva pärast ootab juba reis ees. Ühest küljest ootan nii väga, teisalt pelgan seda Mariannaga reisimist. Nii palju asju onka veel tegemata ja lahtised. Näiteks ei ole ma siiani Mariannale käru sebinud. peangi nädalavahetusel ühe kirppari tiiru ette võtma. Kui ma üldse aega saan, sest laupäeval toimub Dancestis hooaja esimene trennimaraton ning pühapäeval annan ma erandkorras lihastrenni ning peale seda Funci. Ning selleks lihastrenniks pean ma kõigepealt korralikult ette end valmistama.

Kui Funcist rääkida, siis esimene tund läks päris kenasti. Sain enam-vähem kava selgeks ning apse eriti sisse ei tulnud. Eks ikka, kõigil vahel juhtub ning miski sellepärast ei kannata. Tunne oli hea ning mu käed valutavad enda keha tõstmisest siiani.

Esmaspäeval võtsime me tantsurühma uusi liikmeid vastu ning näitasime vanu kavasid. Dancehalli ajal ma kuidagi kukkusin ja tegin enda paremale jalale viga. Ma kartsin nii väga, et olen seda jälle korralikult vigastanud ning on mu käimistel ja jooksudel kriips peal. Õnneks eile ikka sai joostud ja valu annab endast märku vaid üksikutes asendites.

Jooksudega on üldse nii, et oma suure suuga välja kuulutatud plaanist ma praegu kinni pole pidanud ja treenin nii kuidas võimalust tuleb. Olen pea igal päeval saalis käinud ja enne eilset polnud lihtsalt aega ega võimalust jooksma minna. Aga nii on hea. Üle pika aja ei sundinud ma eile end minema vaid tahtsin minna ning nii oli palju, palju parem joosta. See on see tunne, mida ma oma trennides ja liikumistes olen ammu igatsenud. See on ka üks põhjus, miks ma siia pole enam jõudnud. Ma tunnen end kuidagi rahulikuma ja kindlameelemana, kui vaikselt enda kallal pusin. Siin käies tunnen ma vahest nagu kohustust midagi koguaeg ette näidata ja tõestada.

Toitumisega olen ma praegu rahul ning asi liigub ilusti. Vahepeal olin ma ikka päris pehmeks jälle muutunud ja tundsin ennast väga halvasti. Nüüd olen pea 1.5 nädalat korralikult ja regulaarselt toitunud ja keha tõmbab juba tagasi. Nüüd, viimaseks üheteistkümneks päevaks tõmban ma rihma eriti pingule ning püüan võtta mis veel võtta annab. Päästerõngas on praegu kõige hullem asi, mis mind häirib ja mida ma ei suuda bikiinides taluda. Ülejäänud keha annab poseerimisega ära peita ja petta.

Lisaks ootab mind ees enne reisi juuksur ja ma pean ütlema, et ma olen väga segaduses, mida edasi teha. Kas lasta praeguse värvi piiri tõsta, heledamaks minna või hoopis tagasi tumedaks värvida. esimese maailma probleemid, ma tean! Pea igal aastal on see nii, et kevadel tuleb tuhin peale ja tahaks heledaks ning siis sügise saabudes ei suuda edasi otsustada...

Vat, sellised lood meil siin. Ootan meie reisi väga ning pusin siin vaikselt omaette. Tegelen lastega, treenin ja söön. Nii et palun andeks, et praegusel hetkel veidi vaiksem siin on!

esmaspäev, 5. september 2016

Magus Mull

Ma olen pikas masetsemise tuhinas unustanud teile rääkida ühest tootest, mida testida sain. Nimelt, mingiaeg kui oli popiks teemaks suurematel nimedel kirjutada reklaampostitustest, sattusin Mallu blogis kommentaare lugema ning seal keegi kirjutas, et olivat blogijale toote saatnud ning täiesti ülekäe kirjutatud tagasiside saanud. Pakkusin siis välja, et ma, kui jube tervislik inimene võin nende naturaalseid limonaade proovida küll. Öeldud-tehtud ja oma Eestis oleku ajal ma endale kaks pudelit proovimiseks saingi.

Tegemist on siis sellise Eestimaise firmaga nagu Magus Mull, kelle visiooniks ja missiooniks on tuua Eesti turule ökoloogilised limonaadid. Nende tooted on valminud käsitööna, on e-ainetest vabad ning säilivusaeg kestab mõne kuu.

Pean tunnistama, et kui peale jutuajamist nende kodulehte vaatasin, tekkis mul pisikene elevus sisse küll. Mulle hakkas väga isutama Roheline jäätee, mida neil tänaseks päevaks enam tootevalikus pole. Lootusest hoolimata sain ma aga endale geibi ja apelsini maitselised limonaadid.  Kuna ma sain need joogid täpselt Ööjooksuks, mõtlesin ma panna ühe neist Elinale auhinnakoti sisse. Etteruttavalt võin öelda, et hea et ei pannud.

Reaalsuses hoidsin neid limonaade omal päris mitu aega kapil seismas, sest need tundusid välimuse järgi nii head ja ahvatlevad. Kujutasingi ette, et teen korgi lahti ning saan endale mõnusa ja kihiseva limonaadi, aga et veidi parema kui keemiat ja suhkrut täis poe oma. Magusa mulli limpsides muide, pole lisatud suhkrut ning see on tehtud mahla kontsentraadist.

Ühel esmaspäeva õhtul aga juhtus nii, et olin just Piloxingust ja tantsust tulnud, kui mõtlesin et prooviks selle joogi ära. Peale kahe tunnist trenni tundus mõte mõnusast gaasiga joogist nii hea. Tegin ootusärevalt pudeli lahti ning... pidin pettuma. Olin eelmisel õhtul teinud endale kannu sisse vee, kuhu pigistasin sisse apelsini ning see limonaad maitses minu jaoks sama läilalt. Mulli oli pudelis sees minimaalselt ning mingit kihisevat poejoogi efekti see ei toonud. Mul oligi päriselt tunne nagu jooks tavalist, vähese apelsiniga maitsestatud vett. Olin nii kurb, sest ootused olid olnud suured.



Teisipäeval vaatasin pikalt seda greibi maitselist pudelit. Vaatasin ja mõtlesin ning avasin sellegi. Ehk on see vähe maitsekam ja mõnusam. Mul oli õigus, maitsekam see oli, aga greibi maitse oli nii mõru ja kibe, et mina seda juua ei suutnud. Pakkusin Gunnarile, aga temagi üle ühe sõõmu seda suu sisse ei võtnud. Tunnistan, et see laar leidis oma lõpu kraanikausis.



Nii et minule need joogid ei maitsenud ja õnn, et ma Elina kingikotti seda pudelit ei sokutanud. Jah, ma saan aru, et käsitöö ja öko jne ning ei saagi maitseda nagu poelettidel ilutsevad limonaadid, aga kui juba nimi viitab mullile, siis kus see mull oli? Seal oli tõepoolest minimaalselt mingit gaasilaadset sees. Mulle vähemalt jäi küll maitse nagu olekski mahlale veidi kergelt gaseeritud vett juurde segatud ning asi vast.

Kui aga keegi teist peaks oma suuga seda jooki maisteda soovima, siis kodulehel saab nendega ühendust võtta ning pudeleid osta. Samuti leiab pudeleid Tallinna Kaubamajast ning nii mõnestki kohvikust ja baarist. Rohkem müügikohti leiab nende Facebooki lehelt.

Kas teie olete joonud/maitsenud? Kas meeldis?

neljapäev, 1. september 2016

Augusti statistika

Uskumatu, täna on juba esimene september! Kuhu see suvi kadus? Terved kolm kuud on olnud nii stressirohked ja ühesugused, et korralikult suve nautida sel aastal ei saanudki. Õnneks on täpselt kahekümne päeva pärast päikesereis ees ootamas. Püüan siis seal enda akud talveks täis laadida.

August oli aga täielik karusselli sõit. Üles ja alla, üles ja alla. Sellist rahuliku olemist nagu polnudki. Kõik oli kas väga hästi või väga halvasti. Õnneks sai möödunud kuul kõvasti liigutatud ning mu enda meelest on numbrid üsna muljetavaldavad.

Augustis ma:
  • jooksin: 113km/ 11h:58min:07s
  • jalutasin: 105km/ 19h:03min:07s
  • tempokõndisin: 25.13km/ 3h:51min:00s
  • tantsisin: 9h:28min:07s
  • Piloxing: 7h:05min:36s
  • jõusaal: 3h:27min:02s

Terve augusti peale läbisin ma 243km, treenisin kokku 55h:48min:56s ning suutsin ära kulutada 31251kcal.

Suure hoo kilomeetrite kogumiseks andis Elina alanud lasteaed, kuhu teda iga hommik viima ja lõunal tooma peab. Ühtlasi annab see hea võimaluse mulle Marianna vankrisse panna ja pikemad tiirud jalutada. Või näiteks ta kodus magama jätta ning trenni teha.

Jooksukilomeetrid jäid väheseks tänu Ööjooksule. Kuna ma seal suuresti läbi kukkusin, siis tekkis mul automaatne tõrge jooksu vastu. Võtsin hoo maha ning peale seda on minu pikimaks distantsiks jäänud 7km. Viimased kaks nädalat olen 5x nädalas nii umbes viis kilomeetrit ette võtnud.

Peale Ööjooksu pole ma ka jõusaali rohkem jõudnud. Kuna olen jälle Dancestis käinud ja ülejäänud päevadel õues liikunud, on see kuidagi soiku jäänud. Tegelikult korra nädalas tahaks sinna vähemalt jõuda. Eks näis.

Piloxingut olen ma aga teinud kergelt öeldes kõvasti. Lisaks sellele, et ma saalis seda nüüd neli korda vihtunud olen, olen ma kodus muudkui harjutanud ja harjutanud.

Ning peale Ööjooksu sain ma hoo sisse ning olen ka tantsutrennides käinud. Meie uus kava on lihtsalt over the top ning peale trennipäeva valutavad mul lihased, mida ma pole peale jõusaali tundnud.

Kuigi jah, ebaõnnestumisi oli, siis numbritega olen ma siiski üpris rahul!
 

Mis edasi?

Edasi juhtub nüüd see, et tõmban hoo maha. Minu jaoks on igasugused võistlused joostud ja ühtki üritus ma sel aastal enam ette ei võta. Lähen tagasi baaside juurde ning alustan enda nullist üles ehitamist. Seda siis just jooksu mõttes. Praegu alustan äärmiselt madala pulsiga jookse ning esialgu lühikesi distantse. Näiteks sörgin ära viis kilomeetrit ja kõnnin sama maa peale. Kui ma kõigega alustasin, sobis selline süsteem mulle hästi.
Sealt edasi ja kaalu langedes püüan vahemaid suurendada, pulssi samana hoides.

Lisaks sellele tahan ma võtta igapäevased kõndimised uuesti päevakorda. Elina lasteaed annab mulle ideaalse võimaluse tempokamalt jalutada. Puhas rasvapõletus ju! Võimalusel haaran kindlasti ka kepid uuesti nurgast ning teen pikemad tiirud.

Septembrist hakkab igal esmaspäeval jälle Piloxing olema ning korra tahaks seda ka kodus edasi teha. Kaks korda nädalas on täiesti paras koormus.

Ja alates järgmisest pühapäevast olen jälle YOGAFUNCi lainel. Uus kava on lõpuks üle vaadatud ja õppimisel. Pool kavast täitsa selge.

Ühesõnaga, hakkan ma treenima selleks, et kaalu kaotada. Kuni siiani ei julgenud ma kaloraaži maha tõmmata, sest kartsin oma Ööjooksu tulemusi kehvemaks teha. Nüüd aga on ideaalne võimalus keskenduda toitumisele ja toetada seda trenniga.
Olen nüüd juba viiendat päeva korralikult toitunud ja liikunud ning tunnen end päris hästi. Esimesed päevad tundsin end küll nagu õhkutäis loom, aga tänaseks päevaks on keha toimima hakanud.  Kaalule ma siiski astuma ei kipu ning püüan rohkem piltidele ja peeglile toetuda.
Pealegi on meil ju reis ees ja ma ütlesin resoluutselt Allanile ära, et kui ma kõhtu lamedamaks pole saanud, siis minust pilte ei saa (hahaa, vähemalt mitte bikiinides!).

Sportlikeks eesmärkideks olen ka septembriks pannud:
 
  • joosta nädalas ära vähemalt 30km madalal (alla 155bpm) pulsil.
  • kõndida igapäevaselt maha vähemalt 5km.
  • kõndida keppidega nädalas vähemalt kahel päeval vähemalt 15km
  • kaks korda nädalas Piloxingut teha
  • kaks korda nädalas joogat/funci
  • vähemalt kaks korda nädalas tantsida
  • võimalusel jõuda jõusaali
  • kulutada kuu päevade arvuga samavõrdselt kaloreid, ehket nagu sel kuul: kuus oli 31 päeva ja ma sain kulutatud üle 31 000 kalori. Lihtne, eks!

Loomulikult lööb reis midagi siin sassi, aga eesmärgiks sai võetud ka rannaliival jooksmas käia ning tantsu ja joogat saab seal nagunii igapäevaselt. Pluss kindlasti ka jalutamist. Nüüd lihtsalt pöidlad pihku, et kahekümne päevaga 3-4 kilo kehalt kaduma saan!



pühapäev, 28. august 2016

Tänulik ja õnnelik

Eelmise postituse kommentaariumis Margit kirjutas nii ilusasti, et ma praegu näen vaid neid asju ja omadusi teistes, mida endalegi sooviksin ning ehk on minus endas hoopis palju selliseid asju, mille üle ma peaksin tänulik ja õnnelik olema. Ning mida ehk see sama teine minu puhul kadestab. Noh, on kuidas on, aga mind pani see kommentaar kõvasti mõtlema ning ajasin enda jalad tagumiku alt välja. Otsisin nii mõnegi ennast huvitava asja ning loodetavasti, olen varsti jälle mõne võrra targem ja tublim.

Lisaks sellele, tuli mul meelde, et mitu aega tagasi kutsus Marina blogijaid tegema liste selle üle, mille eest nad tänulikud on. Tol ajal tegid nii, nii paljud need postitused ära ja sinna see jäigi.

Nüüd aga mõtlesin ma siiski uuesti kirja panna just need asjad, mille eest ma tänulik ja õnnelik olen.

  • Mul on hea ja tugev tervis
  • Mul on kaks imetoredat tütart
  • Minu lapsed ja abikaasa on terved
  • Minul ja mu perel on katus peakohal ja soe voodi, kuhu öösel magama heita
  • Meil on alati toit laual ja kõhud täis
  • Mu ümber on armsad, soojad ja toetavad inimesed
  • Kõik raske, mille olen läbi elanud, on teinud mind targemaks ja toonud mu ellu uusi sõpru ja lähedasi
  • Mul on olemas inimesed, kelle poole ma võin ükskõik mis murega pöörduda
  • Ma saan teha tööd mida ma armastan ning ennast pidevalt arendada
  • Mul on võimalus olla oma lapse/lastega nii kaua kodune ema kui ma ise soovin
  • Samas on mul võimalus siiski teha tööd treenerina
  • Ma olen leidnud oma ellu millegi, mida ma rmastan ja mis mind õnnelikuks teeb-sport
  • Ma olen leidnud endale selle õige ameti ja ala
  • Ma suudan joosta pikki maid ja distantse
  • Mul on abikaasa, kes toetab mu plaane, ettevõtmisi ning aitab lastega
  • Mu kõrval on inimene, kes soovib kogu oma elu minuga veeta ning abiellus minuga
  • Ma tean, et minus on piisavalt palju tahtejõudu lõpuks enda soovid teoks teha
  • Ma olen saanud peale mõlemat sünnitust enda ülekaalust lahti
  • Ma olen mõlemad oma lapsed ise sünnitanud
  • Mul on maailma parim ema, kes mind alati ära kuulab ja kõiki mu emotsioone jagab
  • Ning kes mu lapsi üle kõige maailmas armastab ja hoiab
  • Mul on isa, kes on alati abiks, kui saab
  • Mul on väga head ämm ja äi, kellele saab alati loota
  • Mul on üsna tugev füüsis ja mu keha suudab kiiresti areneda
  • Mul on imeilusad lapsed, kelle naeratus terve päeva särama lööb
  • Minu vennalapsed ja-pere on terved
  • Mul on vend, kellega isegi sõdadest hoolimata, saab nalja visata
  • Mul on terved ja ilusad juuksed ning korras nahk ja tugevad küüned

Tegelikult on mul ju palju, mille üle õnnelik olla. Mis sest, et ma ei ole siiani suutnud seda viit kilokest maha saada. Ülekaaluline ma ju pole ja ega see pisikene rasvakihikene kintudel ja vööl kellegi silma ei riiva.
Mis sest, et ma ei suutnud seda Ööjooksu ja teisi poolmaratone super ajaga läbida. Vähemalt ma suudan üleüldse joosta ja ma suudan joosta pikki maid.
Mis sest, et mu treening saalid pole puupüsti täis. Vähemalt teen ma seda, mida ma tõepoolest armastan ning olen tänu sellele saanud endale nii palju häid sõpru ja teise perekonna ja kodu.

Ja tegelikult ongi kõik hästi! Ma ei pea saama kõike nüüd ja kohe vaid ma võin rahus oodata, et mu lapsed kasvavad ja annavad mulle võimaluse selleks. Vähemalt on mul silme ees kindel siht ja võimalused ei kao kuskile.

Nüüd ei olegi muud, kui peale eilset 3h workshopi Lunarglided (mida mul on võimalus endale soetada-korralik spordivarustus) jalga tõmmata ja üks rahulik jooks teha lõdvestuseks!

Maris Sits Photography
Jorits Photography



reede, 26. august 2016

Natukene kurb olukord

Ma juba mõni postitus tagasi üle huule podisesin, et mul on kuidagi... raske aeg? Kui ma siin enne Ööjooksu Eestisse läksin, võtsin ma endale seisukoha, et ükskõik mis juhtub, ma ei lähe närvi. Nii oligi, et kui me saime näiteks Tallinnas bussist maha, et korterini jalgsi 1.5km kõndida, hakkas just siis vihma sadama. Mina aga püüdsin lapsed kuidagi ära katta ja läksin rahulikult edasi. Korteri juurde jõudes hakkasin telefoni kotist võtma, et haldajale helistada ja see kukkus kotist maha tükkideks. Naersin vaid emale, et kuidas ja miks selliseid proovikive teele visatakse ja panin rahus telefoni kokku.
Ei heidutanud mind seegi, kui lastega pidin kell 12:00 korterist välja minema (ise muide arvasin, et kellajaks on 13:00) ja rong Rakverre läks alles 15:38. Läksin kahe suure Valio koti, enda spordikoti, mähkmekoti, vankri ja kahe lapsega Balti jaama ning ootasin üle kahe tunni seal rongi. Edasi ootas pea kahe tunnine rongisõit täiesti täis rongis. Tänu Jumalale, et me eelmüügist esimesse klassi piletid ära ostsime ja meie kõrvale istus onu, kes lahkesti enda tooli Elinaga jagas! Ühesõnaga, ma sain tunda seda, et kui ma lasen asjadel minna, ise naeratan ja ei ärritu, siis laheneb kõik iseenesest ja hulluna tunduvad olukorrad polegi nii hirmsad.

Samamoodi tegelikult ju see Ööjooks. Jah, tuli kõhuhäda ja jooks sai rikutud, aga hoolimata sellest, ma ju lõpetasin ja seda mitte üldse halva ajaga (võrdluseks näiteks, siis Margit oli minust vaid 2min kiirem). Aga eks see olukord seal rajal oli parajalt frustreeriv. Ja kuigi ma reaalselt oma peas adun, et kõik on korras, siis miski siiski seal rajal minus murdus.

Sain pühapäeva veidi puhata ning esmaspäeval palusid naised mul minna Piloxingut andma. Läksin ja tegin oma nelja naisega tunni ära ja Gunnar andis mulle võimaluse tantsutrenni ka jääda. Harjutasime go-go'd. Vaatasin ennast sealt peeglist, vaatasin teisi ja... Mul tahtsid reaalselt pisarad voolama hakata. Ma tundsin ennast väga suure läbikukkujana, maailma kohmakaima ja paksema naisena. Ühe hetkega oli kõik halvasti.

Ja see tunne ei ole kuskile läinud. Ma olen selle 1.5 nädala jooksul igapäevaselt tundnud kuidas ma koguaeg endasse stressi ja masendust kogun. Asjale ei aita kuidagi kaasa ka meie praegune korraldus, kus Gunnar ongi tihti kodus vaid need paar tundi, kui mul on vaja trennis olla. Praegu on tal töö juures puhkuste aeg ja viimasel nädalal on tal auto koguaeg liikumises. See õnneks on küll mööduv, aga ikkagi...

Ja ma tunnengi ennast kuidagi väga jõuetuna, abituna ja halvasti. Näen kõrvalt kuidas teiste elus pidevalt midagi toimub, kuidas neil hästi läheb... Ning mul ongi tunne nagu ma oleksin kasutu?! Et ma ei saa enam mitte millegagi hakkama.

Ma ei saa isegi jooksmisega hakkama ning tunnen kuidas mu jalad ja võhm lihtsalt keelduvad minuga koostööd tegemast. See tekitab vastumeelsust ja vastumeelsusega ma joosta ei taha. Näen kuidas esmaspäeviti on saalis vaid 3-4 inimest ja mõtlen, et ma olen totaalselt vale ameti endale valinud. Olles ise siin suvel mõnele inimesele kavad teinud, mis reaalselt toimivad, sest tublid on 5-9 kilogrammi maha saanud, siis ise ma ennast kuidagi kätte võtta ei saa ning igapäevaselt lükkan seda homset edasi. Nüüd ootab kolme nädala pärast see Dancesti tantsulaagri reis ees ja ma tean, et tahaksin seal ikka bikiinides käia ja videos osaleda, aga hoolimata sellest motivatsioonist, ei suuda ma mitte kuidagi jätta seda ebavajaliku ampsu võtmata.

Elinal ja Mariannal on ka mingi imelik periood käsil, kus nad võivad hommikust õhtuni vaid vigiseda ja karjuda. Reaalselt. Elina näiteks ärkab hommikul kell seitse ja õhtuks on ta nii läbi, et peale karjumise tema suust midagi ei kuule. Marianna pistab lõugama juba selle peale kui elutoast kööki astun.

Ja kogu see kompott tekitab minus veel rohkem stressi ning ma tunnen kuidas olen sattunud ringiratast jooksma. Ma ei ole mitte millegagi enda puhul rahul, aga ma ei saa ega suuda midagi selle tarbeks ette ka võtta. Ning see tekitab veel suuremat stressi.

Kui kellelgi on mõni nipp, kuidas sellest olukorrast välja tulla, olen üks suur kõrv! Aga vähemalt sain asja hingelt ära öeldud ja loodan, et mõistate kui siin veidi aega vaikus on. Lihtsalt ma püüan endaga kuidagi hakkama saada ja see aeg seljatada!

Maris Sits Photography