reede, 26. august 2016

Natukene kurb olukord

Ma juba mõni postitus tagasi üle huule podisesin, et mul on kuidagi... raske aeg? Kui ma siin enne Ööjooksu Eestisse läksin, võtsin ma endale seisukoha, et ükskõik mis juhtub, ma ei lähe närvi. Nii oligi, et kui me saime näiteks Tallinnas bussist maha, et korterini jalgsi 1.5km kõndida, hakkas just siis vihma sadama. Mina aga püüdsin lapsed kuidagi ära katta ja läksin rahulikult edasi. Korteri juurde jõudes hakkasin telefoni kotist võtma, et haldajale helistada ja see kukkus kotist maha tükkideks. Naersin vaid emale, et kuidas ja miks selliseid proovikive teele visatakse ja panin rahus telefoni kokku.
Ei heidutanud mind seegi, kui lastega pidin kell 12:00 korterist välja minema (ise muide arvasin, et kellajaks on 13:00) ja rong Rakverre läks alles 15:38. Läksin kahe suure Valio koti, enda spordikoti, mähkmekoti, vankri ja kahe lapsega Balti jaama ning ootasin üle kahe tunni seal rongi. Edasi ootas pea kahe tunnine rongisõit täiesti täis rongis. Tänu Jumalale, et me eelmüügist esimesse klassi piletid ära ostsime ja meie kõrvale istus onu, kes lahkesti enda tooli Elinaga jagas! Ühesõnaga, ma sain tunda seda, et kui ma lasen asjadel minna, ise naeratan ja ei ärritu, siis laheneb kõik iseenesest ja hulluna tunduvad olukorrad polegi nii hirmsad.

Samamoodi tegelikult ju see Ööjooks. Jah, tuli kõhuhäda ja jooks sai rikutud, aga hoolimata sellest, ma ju lõpetasin ja seda mitte üldse halva ajaga (võrdluseks näiteks, siis Margit oli minust vaid 2min kiirem). Aga eks see olukord seal rajal oli parajalt frustreeriv. Ja kuigi ma reaalselt oma peas adun, et kõik on korras, siis miski siiski seal rajal minus murdus.

Sain pühapäeva veidi puhata ning esmaspäeval palusid naised mul minna Piloxingut andma. Läksin ja tegin oma nelja naisega tunni ära ja Gunnar andis mulle võimaluse tantsutrenni ka jääda. Harjutasime go-go'd. Vaatasin ennast sealt peeglist, vaatasin teisi ja... Mul tahtsid reaalselt pisarad voolama hakata. Ma tundsin ennast väga suure läbikukkujana, maailma kohmakaima ja paksema naisena. Ühe hetkega oli kõik halvasti.

Ja see tunne ei ole kuskile läinud. Ma olen selle 1.5 nädala jooksul igapäevaselt tundnud kuidas ma koguaeg endasse stressi ja masendust kogun. Asjale ei aita kuidagi kaasa ka meie praegune korraldus, kus Gunnar ongi tihti kodus vaid need paar tundi, kui mul on vaja trennis olla. Praegu on tal töö juures puhkuste aeg ja viimasel nädalal on tal auto koguaeg liikumises. See õnneks on küll mööduv, aga ikkagi...

Ja ma tunnengi ennast kuidagi väga jõuetuna, abituna ja halvasti. Näen kõrvalt kuidas teiste elus pidevalt midagi toimub, kuidas neil hästi läheb... Ning mul ongi tunne nagu ma oleksin kasutu?! Et ma ei saa enam mitte millegagi hakkama.

Ma ei saa isegi jooksmisega hakkama ning tunnen kuidas mu jalad ja võhm lihtsalt keelduvad minuga koostööd tegemast. See tekitab vastumeelsust ja vastumeelsusega ma joosta ei taha. Näen kuidas esmaspäeviti on saalis vaid 3-4 inimest ja mõtlen, et ma olen totaalselt vale ameti endale valinud. Olles ise siin suvel mõnele inimesele kavad teinud, mis reaalselt toimivad, sest tublid on 5-9 kilogrammi maha saanud, siis ise ma ennast kuidagi kätte võtta ei saa ning igapäevaselt lükkan seda homset edasi. Nüüd ootab kolme nädala pärast see Dancesti tantsulaagri reis ees ja ma tean, et tahaksin seal ikka bikiinides käia ja videos osaleda, aga hoolimata sellest motivatsioonist, ei suuda ma mitte kuidagi jätta seda ebavajaliku ampsu võtmata.

Elinal ja Mariannal on ka mingi imelik periood käsil, kus nad võivad hommikust õhtuni vaid vigiseda ja karjuda. Reaalselt. Elina näiteks ärkab hommikul kell seitse ja õhtuks on ta nii läbi, et peale karjumise tema suust midagi ei kuule. Marianna pistab lõugama juba selle peale kui elutoast kööki astun.

Ja kogu see kompott tekitab minus veel rohkem stressi ning ma tunnen kuidas olen sattunud ringiratast jooksma. Ma ei ole mitte millegagi enda puhul rahul, aga ma ei saa ega suuda midagi selle tarbeks ette ka võtta. Ning see tekitab veel suuremat stressi.

Kui kellelgi on mõni nipp, kuidas sellest olukorrast välja tulla, olen üks suur kõrv! Aga vähemalt sain asja hingelt ära öeldud ja loodan, et mõistate kui siin veidi aega vaikus on. Lihtsalt ma püüan endaga kuidagi hakkama saada ja see aeg seljatada!

Maris Sits Photography

teisipäev, 23. august 2016

Sünnipäevapidu

Kuigi minu sünnipäev on ametlikult täna, pidasin ma selle Dancestis juba laupäeval ära. Olin plaaninud  väikest, rahulikku ja mõnusat istumist lähedaste inimeste seltsis ja etteruttavalt võin öelda, et kõik laheneski ilusasti ning seltskond sai täpselt selline nagu vaja.

Eks ikka juhtub, et inimestel tuleb midagi ette ja mul oli südamest kahju, et nii mõnelgi olid ammu selleks ajaks muud plaanid või ikka juhtub viimasel hetkel midagi (loodan, et tänaseks juba näed Liana!), aga ma näiteks neaks end maapõhja, kui ma oleks palunud Triinul sõita minu pärast Soome, kui ta sai samaks nädalavahetuseks tasuta koha Egle Nabi Bikiini Fitness laagrisse (kade, kade, kade!).
Aga nagu ma juba ütlesin, siis kokkuvõttes sai kokku pisike ja rahulik seltskond. Lastega emal, siis ega mind väga ei tõmbakski pidu nagu esialgne plaan välja nägi: peale istumist lapsed Gunnari ja emaga koju ning ise naistega kluppi. Jätsime hoopis ema siia sõitmata ning lapsed olid kenasti nii kaua peol, kui nad rumalusi hakkasid tegema. Siis läks Gunnar nendega tunniks-pooleteiseks minema.

Reedel hakkasin juba kodus ettevalmistusi tegema. Marianna jalaküljes rippumas. Ma ei saa aru, mis periood see praegu tal on, aga õudne!
Tegin oma imelist peedi-juustu salatit, riisi-makra salatit ning jätsin need üleöö seisma, et maitsed saaks seguneda ja ma ise laupäeval muude asjadega tegeleda. Nagu Kati Orgu oakoogiga. Kuna mul ahi on nagu ta on, siis pidin natukene sellega mässama, aga lõpuks sain ikka hakkama. Kreemi tegi veel Marta Dancestis valmis.
Salatikausid said väga kiiresti tühjaks ja kui lõpuks tuli kook ka meelde, ei suutnud keegi uskuda, et see erilise, aga imehea maitsega maius on ubadest tehtud. Minu uus lemmik igatahes!

Lauale sai veel Eestits snäkke toodud. Lauale sai pandud erinevaid õllevorsti snäkke, natukene krõpse, erinevaid näkileivakesi, juurvilju ning Valio tooted. Muide, kas teie näiteks olete maitsenud kodujuustuga täidetud krabipulki? No nii head!

Kuna ma ise alkoholi ei tarbi, siis joogi-mure otsustasin ma veidi teistmoodi lahendada. Nimelt ei ostnud ma kokku siidreid ja õllesid vaid segasin kohapeal ühe fantaasia booli kokku:
  • 1/2 valget rummi 
  • 1/2 toonikut
  • 1L õunamahla
  • 1L vaarikamahla
  • 1/2 mangokuubikuid
  • 1/2 laimiviilud
  • 1/2 apelsiniviilud
  • 1/2 sidruniviilud
Tegin kaks boolikaussi ning nendest üks jäi isegi järgi. Maitse oli olnud väga hea, aga lihtsalt nii mõnigi pidi kaine olema.

Kui aga kõigil kõhud täis, hakkasime me mänge mängima. Esimese asjana tegin ma pisukese viktoriini... enda kohta! Kas teie näiteks teate:
  • mis mu neiupõlvenimi on?
  • mis tähemärgis ma sündinud olen*?
  • mis on mu kaks unistuste maad?
  • kes või mis meie peres on EMO?
  • mis on ainus spordiala, mis mulle ei meeldi?
Ei tea? Noh, nemad nüüd teavad! (Kui arvad teadvat, võid kommentaariumis vastata!) Kokku oli mul 16 küsimust ja päris huvitav oli näha, mida minust teatakse.

Peale seda tegime kaks ringi Aliast ning kogu mängu lõbususe saatel, oli kell juba 23-le lähenemas ning aeg otsi kokku tõmmata. Kahjuks! Kuigi seltskond oli pisukene, oli meil nii-nii tore ja teisedki tunnistasid, et tavapärasele peole hea ja rahulik vaheldus. Minu meelest ka!

Kui kinkidest rääkida, siis oh.. Kas saab veel rohkem täppi panna?  Sain endale ühe imelise retseptiraamatu, tervise ABC raamatu, Stadiumi kinkekaardi ning Dancesti kirjadega riided. Kati, muideks vihjab vist sellele, et alla tuleks võtta, sest vaatasin, et pükste sisse on suuruseks XXS kirjutatud, hahahaa!

Ma olen nii õnnelik, et need inimesed mu ümber on ning kui nad seal hanereas mulle ilusaid sõnu ütlesid, kinke ja kallistusi jagasid, tuli mul 'va tundetul klomp kurku ikka küll!

Nüüd aga hunnikus pilte teile vaatamiseks:






* nipiga küsimus :)!

esmaspäev, 22. august 2016

Kuidas Valio Eesti mu nutma ajas

kakao maitselist kreemiMa kirjutan teile oma laupäeval toimund sünnipäevast ja näitan pilte homme. Täna tahaks ma aga eraldi postituse teha ühest sünnipäevalaual olnud toiduvaliku osast. Nimelt võtsin ma  oma uhkuseriismed kokku ja küsisin Valio Eestilt, et kas nad ei tahaks lauale mekkimiseks miskit anda. Sain neilt jaatava vastuse  ning nad ootasidki mind oma kontorisse. Eeldasin, et saan pisukese snäkikotikese ning läksin käed taskus jalgsi sinna kohale. Lugesin just tee peal Mallu postitust sellest, kuidas Sulle antakse kui Sa vaid küsid. Astusin siis Valio kontorisse sisse ning mul vajus suu maani, kui nägin, et nad on mulle kaks suurt kotitäis tooteid ära pakkinud. Tänasin suurest õnnest sõnatuna ning väljas taksot oodates, tulid mulle siirad õnnepisarad silma. Minu jaoks on selline vastutulelikus ja kingitus... ebatavaline?


Pakis leidus kohupiimakreeme, erineva maitsega Kefir pudeleid, dipikastmeid ja snäki-juuste!

Mulle oli maitsemiseks antud neli juustusnäki pakki ning need kadusid imeväel. Ma ise sain proovida vaid kadakamarja maitset, mis nime järgi mulle kõige rohkem meeltmööda ka oleks. Seda ma nägin, et Marianna käis mingiaeg laualt murulaugu omi näppamas- järelikult olid head.

Kohupiimakreemid  võtsin ma kaasa magustoidu eest ja lastele maiustamiseks. Neid oli kotti nii palju sokutatud, et hoolimata sellest, et Elina juba Tallinnas olles kaks tükki näppas ja nad Gunnariga kodus paar tükki ära sõid, jätkus neid sünnipäevalisetele ja mõned seisavad kapiski veel! Gunnari lemmik on kama maitseline kreem ning mina ei suuda "ei" öelda sellele shokolaaditükkidega kreemile. Kirsi-maasika on ka hea, aga kuna ma pole maasikate fänn, siis mu lemmikud kirsid, ei suuda neid maasikaid seal sees üle kaaluda.

EDIT: maitsesin just seda kakao maitselist kreemi ja see maitseb nagu lapsepõlv: täpselt sellise maitsega nagu vanasti sai hapukoor ja kakao omavahel ära segatud!

Suureks hitiks said aga ootamatult Kefirid. Mina olen juba ammu nende fänn ja uue maitsena välja tulnud metsmaasika maitse on minu kindel lemmik, aga eestlastele kohaselt, oli peo lemmik kamakeefir. Aleksandra pidi seda lausa varuga Eestist endale tooma! Need pudelid said seal momentalselt otsa ning mul on hea meel, et ma nii igaksjuhuks endale mõne pudeli koju jätsin!

Dipikastmetest on minu lemmik see venepärane maitse. Minu meelest sobib küüslauk ja murulauk lihtsalt kõigega! Aga laual oli populaarsemaks osutunud see itaaliapärane kaste.

Igatahes suur-suur aitäh Valio Eesti, te tegite mu hingepõhjani õnnelikuks ja rõõmsaks! Sünnipäevalised nautisid igat teie toodet ning minu pere maiustab nendega siiani!

Ma olen tõepoolest nii-nii üllatunud, et kõik need imetabased ütlused peavadki paika: küsi ja Sulle antakse; anna ja Sa saad!

Ma väga vabandan, et mul väga palju nö häid pilte pole, sest sünnipäevale unustasin ma enda kaamera kaasa võtta ning kaameramees Allan oli ka enda varustuse seekord koju jätnud.








reede, 19. august 2016

Retsepti reede: kreemine avokaado salat vähisabadega

Pean natukene vabandama, et ma ei ole vahepeal kohe mitte midagi kirjutanud. Peale Ööjooksu juhtus midagi ja ma ei ole terve nädala päris mina ise olnud. Olen natukene kurb, pettunud ja tunnen end väga, väga halvasti. Sealhulgas ka ilgelt paksu ja suurena. Lisaks sellele alustas Elina esmaspäeval lasteaias oma teekonda ja olen iga päev kella seitsmest ärganud ja võin vanduda, et meelega viskab Murphy mulle igaks ööks midagi ette, mille pärast üleval passida... See selleks.

Aga tänase puhul võtsin ikkagi arvuti kotist välja (seisis too esmapäevast saati trennikotis), et üks retsept üles lükata. Pilte illustreerimiseks mul pole, aga tulemus oli üsna viisakas.


Kreemine avokaado salat vähisabadega:

Vaja läheb:
  • 1/2 roomasalati pead
  • 100g konservmaisi
  • 1/2 punast sibulat
  • 100g värsket kurki
  • 200g vähisabasi või krevette (ilmselt sobiks ka kana või lõhe)
  • sojakaste
Kastme jaoks:  
  • 1/2 avokaado
  • 100g kreeka jogurtit
  • peoga tilli
  • 1/2 sidrun
Haki roomasalat meelepärasteks ribadeks. Kuumuta pann ning rösti väheses õlis mais krõbedaks. Lisa kuum mais salati ribadele ning prae pannil vähisabad. Karamelliseeri sojakastmega. Haki kurk ja sibul ning sega salatisse.
Blenderda avokaado, jogurt ja till kreemjaseks massiks ning lisa pipar ja pigista sidrunist mahl. Blenderda veel.
Võta pannilt vähisabad ja lisa salatile. Pigista natukene sidrunimahla hulka ja maitsesta pipra-soolaga (kui vajadust tunned).
Sega avokaado-jogurti mass salati sisse, kuniks see on üleni kreemine. Söö kohe!

Nagu ma ütlesin, siis pilti mul kahjuks pole, aga maitse oli minusuguse sidruni-armastaja jaoks imeline! Kõik komponendid toetasis üksteise maitset ja kõhu sai mõnusalt täis.

Mina aga hakkan homseks sööke ette valmistama ning mänge kokku panema. Tähistan etteruttavalt enda vananemise ära. Kui see ära tehtud, kirjutan teile kindlasti kuidas Valio Eesti mu nutma ajas ning kuidas pidu möödus! Seniks mõnusat nädalavahetust!

esmaspäev, 15. august 2016

Rakvere Ööjooks 2016- minu neljas

Nüüd on juba paar päeva Rakveres toimunud Eesti Ööjooksust möödas. Tahtsin postitust ikka piltidega ka kaunistada, aga kuna mu ihufotograaf pidi uinuvate lastega kodus olema ja ametlikest 3000 fotost on olemas vaid üks, mille eest ma ei ole nõus nelja eurot välja käima, peate pelga jutuga leppima. Juhtusin jooksma enam-vähem koguaeg suht üksi ja nägin küll, et pääsesin pildile, aga tutkitki...

Aga Ööjooks ise... Me jõudsime peale pikka ja viperusterikast päeva juba reede õhtul Rakverre, kus mul emps käis linna peal ning tuli tagasi, ise õhates, et ärevus tuleb juba sisse seda ettevalmistust vaadates. Mina aga olin täiesti tuim tükk. Mitte üht emotsiooni. Etteruttavalt võin öelda, et seda emotsiooni ma ei saanudki. Isegi Facebookis jõudsin halada, et täiesti tühi tunne on.

Laupäeval sadas terve hommik ja lõuna vihma. Minul olid kaasas vaid lühikesed riided. Mõtlesin veel, et kuidas ma vihmaga Mõmmijooksudele üldse lähen. Õnneks jäi just ja just enne Mõmmijookse sadu järgi. Panime lapsed riidesse ja Elinale numbri külge. Ta armsake ei tahtnud number üks olla ning joonistasin kodus ühe viieks. Mõmmile tegin ka kassi kõrvad ja saba ja vurrud, sest ta tahtis kiisu pilti mitte mõmmi oma. Mariannale ma numbrit külge ei jõudnudki panna. See oleks liiga suur ka nagunii olnud.
Jäime natukene hilja peale ning kui me Aqva juurest alla saime, oli juba start antud. Lipsasime rajavalvuritest naeratusega mööda ja jooksime lastemassi sisse. Elina oli nii elevust täis, et nägin ränka vaeva ta kannul püsimisega. Marianna panin viimasel 50m peal maha ja lasin tal ka ikka finishisse joosta. Lapsed said enda kotikesed kätte ja suurem neist oli nii-nii õnnelik! Libistasin veel koti sisse ühe poni ning veidi tervislikuma maiuse kui Dumle kommid ja Mõmmi limonaad. Sellest, et mulle ei meeldi kohe üldse Eesti jooksude lastele mõeldud koti sisu, olen ennegi rääkinud. Õnneks seisavadki meil kaks Mesikäpa kommipakki, shokolaadid kapis ning limonaadid jätsin ma üldse Rakverre.


Käisime Elinaga veel Mõmmi telgis õhupalli saamas ning jäin punnis silmadega Nike'i telki vahtima, kus Sandra Raju (mu suur eeskuju!) treeningut läbi viis. Peale vähest passimist, suundusime koju sööma ja puhkama.

Olin nii lõunaks kui õhtuks ettevalmistanud nuudlid, salati ja toorvorstikesed. Õhtul jõin veel ühe Fast valgujoogi ka. Seda kõike kella 19:00 ajal, et vähemalt kaks tundi saaks mööduda enne jooksu. Käisin veel vetsus ja kell 21:00 hakkasin emotsioonituna keskväljaku poole kõndima. Püüdsin end iga sammuga veidi elevile viia, aga seda tunnet ikka sisse ei tulnud.

Kui ma stardikoridoori sisenesin, tegid Merle ja Sandra just soojendust. Teate, ma palju rohkem erutusin neist ja mul tekkis vastupandamatu soov olla üks neist. Või keegi korraldaja poole pealt. Näiteks see, kes sõidab rattaga eliidi ees teed tehes... Aga olla seal laval, treeneri, soojendajana-oh god, can I some day?

Siis aga hakkas stardilugemine. Sain seekord suheliselt etteotsa ning üpris kiiresti liikuma. Ehk 15-20 sekundit oli seda massiuimasust. Sain endale koheselt hea ja mõnusa tempo ning tunne oli üsna kena. Rada  ja teed olid tuttavad. Esimene-teine kilomeeter oli pisukene tõus, aga mitte midagi rasket. Pulssi isegi ei viinud üles. Kuuendak kilomeeteril oli aga esimene tõsisem tõus, mille sain väga kenasti tänu just mänginud loole ära võtta. Sealt kohe alla minek ka, nii et teadsin teadlikult veidi rohkem pilgutada, sest kohe saab lõdvestuda. Kohe tuli aga otsa veel üks tõus ning seejärel pikk ja lõppematu Pika tänava tõus. See oli ka kõige närvesöövam raja osa, sest kepikõndijad ja niisama jalutajad olid just sinna jõudnud ning hõivasid suuresti kogu kitsa tee. Niigi oli raske minek ülesmäge ning siis pead veel manööverdama kõndijate vahelt läbi ja hoiduma kepilöögi eest.
Lisaks sellele pööras rada ära just enne langust, ehk siis seda efekti ei tulnudki, et peale tõusu saaks kergemalt võtta. Pingutasid suuresti ära ja siis pidi ilma kergenduseta edasi jooksma.

Kümme kilomeetrit sain ma tegelikult soovitud tempos ära tehtud. Kõik, väljaarvatud esimene, kilomeetrid alla kuue minuti. Ehk kümme kilomeetrit alla tunni.
Siis aga tundsin midagi ebameeldivat- kõhus tekkisid krambid ja valud. Mõtlesin küll, et ehk gaasid, aga väga punnitada ka ei julgenud, sest täis lastud pükstega, oleks ma pidanud jooksu katkestama. Püüdsin tempot maha tõmmata, käia, sörkida, kuidagigi endale asja kergemaks teha. 12ndal kilomeetril nägin, et üks mees läheb põõsastesse pissima. Mõtlesin, et on mis on, kergendan end ära ja ehk saab lõpu ära joostud. Pugesin kaugele põõsastikku ja püüdsin enda olekut kergendada. Õnneks tulid vaid väga suured ja valusad gaasid. Püüdsin edasi sörkida, aga kahju oli juba tehtud-seisma oli jäädud. Alati sisendan ma endale pikka maad joostes, et mida iganes, aga ära seisma jää! Kui juba korra seisma jääda, siis jäädki neid pause tegema.
Nüüd oli aga paus tehtud ja ei saanud tempot enam üles. Kõht kippus ka ikka krampi minema ja ma olin jumala kindel, et selle korraliku põõsas käigu pean ma veel ette võtma.

Järgmises joogipunktis pidasin järjekordse pausi ning jõin kaks topsi vett ja ühe spordijoogi. Jällegi suur viga. Mulle ei meeldi jooksude ajal tarbida midagi. Geelidest ma ei ole kunagi tavalise jooksja puhul aru saanud (kui keegi viitsiks mulle lõpuks seletada, miks on näit. minusugusel geele vaja, oleksin tänulik!) ning vesi hakkab mul kõhus häirivalt hüplema. Niisis oligi jälle raske ja võimatu tempot üles saada. Nii ma siis järgnevad kilomeetrid vaevlesingi- kõht oli hell ja valus, tempot enam üles ei leidnud ja keha nõudis pause.

Kui ma lõpuks Aqva ette jõudsin ja sealsed rajavalvurid mind ergutama hakkasid, korjasin oma hädariismed kokku ja jooksin lõpuni. Viimased 300m spurtisin elu eest. Finisheerisin üksinda, sain medali kaela ning auhinnakoti kätte. Helistasin Gunnarile, kas nood on kuskil ootamas ning sain käsu koju minna. Olin nii kurb! Olin just läbi valu ja häda ikkagi poolmaratoni läbinud ning mind polnud kedagi ootamas, tunnustamas ning olin surmkindel, et Gunnar on kodus mu peale vihane. Miks, seda ma küll ei osanud teada.

Tihkusin koju kõndides veidi nutta. Natukene eelpool nimetatud kurbusest ja hirmus, aga ka sellest, et ennast alt vedasin ning keha seekord koostööd ei teinud. Koduväravas ootas mind emps, kes enda 10km jooksis 1:01-ga ära. Kui ta küsis, kuidas mul läks, hakkasin pillima nagu väike laps. Vat siis tulid emotsioonid! Kurtsin, et keha ja kõht vedasid alt ning millegi pärast on Gunnar vihane. Too aga lohutas, et pole see mees vihane ega midagi. Lihtsalt rajal ja finishis ei saanud mind oodata, sest lapsed olid püstijalu uinumas.

Kogusin end, saatsin ema koduteele ning läksin nuuksudes tuppa. Empsil oli õigus ja oligi kõik korras. Elina oli juba teki all ja Marianna jorras. Võtsin tagi ja särgi seljast ja nii kui Marianna rinna otsa sai, ta uinus. Samamoodi Elina.
Läksin pesema ja rääkisin Gunnarile ka, et kartsin et ta on vihane. Too lohutas mind, et ikka laste pärast ta ei oodanud mind ja ta on nii uhke, et ma hoolimata kõigest lõpetasin.

Kui nüüd tehnilistest näitajatest rääkida, siis jooks nägi välja selline:
  • distants: 21.1km (kell väitis 21.24km)
  • aeg: 2h:17min:34sek
  • kesk. kiirus: 6:31 min/km
  • pulss: 165/181bpm
Kokkuvõtvalt võib öelda, et väga karm ja raske jooks. Tänu eelnevale ilmale olin särgi alla ka õhukese jooksutagi pannud ja  kahetsesin otsust juba koridoori sisenedes, sest inimmass oli õhu soojaks kütnud. Teisel kilomeetril tegi tagi olemise liiga palavaks ja raskeks.
Treeningutest oli ikka kasu, aga toitumise oleks pidanud korralikumalt üle vaatama ja paika panema. Enne jooksu oleks pidanud 2-3 päeva vähemalt kohapeal puhkama ja valmistuma. Kui emotsiooni pole, siis seda kunstlikult ei tekita ka. Paaripäevane Rakveres olek, oleks selle kindlasti toonud.


Järgmisel aastal osalemisega on mul kahesed tunded. Üritusena ise on see kindlasti osalemist väärt, aga hetkel kaldun ma sinna kaalukausi poolele, et 2017ndal aastal ma ei lähe. Ehk on peale nelja aastat see ennast lihtsalt ammendanud? Ei tea.
Sel aastal oli siiski vorm ka kehv, hoolimata treeningutest. Kehal on liiga palju kilosid mida taga vedada. Vandusingi öösel Gunnarile, et uuel aastal lähen ma rajale vaid ja vaid siis, kui mu kaalunumber viiega algab.

Nüüd, kui see jooksuperiood läbi sai, saangi ma keskenduda kaalulangetamisele. Vähemalt nii kaua kuniks ideaalkaal käes ning otsus uue Ööjooksu kohapealt selgem on. Sealgi vaatasin ma rajal, kui ilusad on ikka jooksjad enda nõtkete ja saledate kehade ja jalgadega.

Vot sellised emotsioonid mul hetkel. Õnneks ei ole ma kaugeltki ainus, kes tunnistab, et sel aastal oli raske rada ja jooks. Ja kui arvestada, et ma üle poole distantsist vaevlesin kõhuvalu käes, siis 2.17 pole üldse halb tulemus ju. Vähemalt püüan ma end positiivselt vaatama panna.




Keda aga huvitab, siis ei, pükse ma täis seekord veel ei lasknud, aga kõht on tänaseni veel korrast ära.

reede, 12. august 2016

VIIS

Täna, täpselt viis aastat tagasi, istusin ma meeletult suure kõhuga maal diivanil ja mugisin kahe suupoolega arbuusi sisse. Mul olid seljas väljaveninud dressid ja Gunnari roheline pluus. Peas ilutsesid lokikrunnid. Magamistoas ootas selgasaamist virsikutooni siidkleit ja ootasid madala kontsaga valged kingad. Pisikeses karbis seisid kaks kuldset sõrmust ja ootasid pärastlõunat.

Kui ma oma arbuusi söödud sain, alustasin ma meigi ja soengu tegemisega. Tõmbasin selga oma ülisuure kleidi ja libistasin jalga oma rasedajalgadest tingitud veidi kitsad kingad. Gunnar pani selga enda ülikonna ja sidus ette minu kleidiga sobiva lipsu.

Sõitsime Rapla perekonnaseisuametisse, kõndisime käsikäes ametniku ette  ning ütlesime oma "jah" sõnad. Gunnar tegi just oma kaheksandat kuud raseda naise ausaks!

Uskumatu! Viis aastat! Viis aastat üksteise tundmaõppimist, üksteisega kohanemist, üksteise avastamist. Riide, naeru, pisaraid ja sõnu...

Kohe kindlasti ei ole meie kaks need inimesed, kes on üksteise jaoks loodud.Vähemalt korra nädalas mõtleme ja tõdeme me, miks me üldse koos oleme. Aga oleme! Sest hoolimata sellest, et me juba teist korda oma elus oleme punktis, kus me tänu üleväsimusele ja rutiinile oleme üksteise kõride kallal, hoiame me üksteisest kinni ja toetume teineteisele.

Ma olen jumala kindel, et pea iga naine räägib, et just tema mees on see ideaalne. Teate, minu oma pole! Küll on ta aga üks kõige lahkem, soojem ja sõbralikum inimene maailmas. Mees kes helistab igal hommikul töölt, et küsida, mis mul õhtul plaanis on või kuhu ma minna tahan. Mees kes tunneb ennast äärmiselt halvasti, kui tal mingi ootamatu ots enne koju tulekut ette tuleb ja ta kojutulek hilineb. Mees kes jõuab peale seitset õhtul koju, võtab oma lapsed ja läheb nendega õue mängima, et mina saaks natukenegi hinge tõmmata ja vaikuses olla. Mees, keda ma tean, et ta südames on nii-nii kurb, sest ta ei saa piisavalt kodus olla oma perega, oma lastega. Mees, kes hoolimata oma väidetest, et lapsed ta elu raskeks on teinud, on tegelikult nende üle südamest uhke ja siiralt õnnelik. Kaks tütart-tema elu unistus!

Ta on mees, kellega väljas käies peab arvestama, et ta teeb kohatuid ja nilbeid nalju. Nagu minagi. Mees, kelle suust kuuleb pidevalt musta huumorit. Mees, kes ütleb oma naisele julgelt, kui kellelgi on tema arvates hea tagumik või keha. Mees, kes on oma naise vastu brutaalselt aus ning ei ilusta midagi. Mees, kes vahel kodus ärritub natukene liiga kiiresti, kes vahel hilisõhtul pageb kodunt autosse magama...

Ta on mees, keda ma tean, et hoolimata kõigest armastab mind, tahab mind õnnelikuks teha...
Minu abikaasa!

Maris Sits Photography



Ps: palun teksti lugeda pisikese huumoriprisma läbi!

pühapäev, 7. august 2016

AUHINNAMÄNG: Eat Natural

Ma pean tunnistama, et mul on üks väga suur nõrkus. Täpsemalt nõrkus ühe toidu vastu. Ma nimelt olen hull erinevate batoonide järgi. Käsi südamel, olen kõik poodides saadaolevad batoonid ära maitsenud. Minu kahjuks on aga Soomes valik kesine... ja kallis. Nii ma siis ostan hunniku igal Eestis käigul kaasa.

Nii oligi suur minu rõõm, kui ma sain kaubale Eat Naturaliga (link)*, kes saatiski mulle proovimiseks ja maitsemiseks enda tooteid.

Oma pakikese sain ma kätte neljapäeval ja pean tunnistama, et see on juba üsna tühjaks jäänud, hoolimata, et karp suur ja punnis täis oli.

Mis seal pakis siis oli? Loomulikult oli seal hunnikus kõiki batoone. Lisaks veel kaks erinevat müslipakki ning maiustamiseks karamellised popkornid, mida ma viivuks vaid maitsta sain, sest Elina tegi nendega 1:0- järelikult head! Väike kingitus ka!
Ning kiri mis pakiga kaasa pandi, oli nii armas ja ilus, et tõi mulle suure naeratuse näole.

Sain endale proovimiseks siis kaks müslipakki. Issand, kuidas ma nende müslisid armastan! Ja ma ei tea kuidas, aga neljast erinevast valikust, sain ma oma lauale just enda lemmikud: pähklite ja seemnetega ning krõbeda tatraga müsli.
Minu suur-suur nõrkus on  igasugu pähklid ja seemned ning valikust esimene paneb juba peale vaadates mu ilanäärmed tööle. Ainus miinus on see, et seemnekesed tahavad mu hammastele haiget teha, aga see on juba minu probleem mitte toote viga.

Tatramüsli võttis esimesel päeval ette Elina ning ta sõi selle kahe päevaga pooltühjaks! Nokkis sealt seemned välja ja sõi seda hommikuks, lõunaks ning õhtulgi veel. Keefiriga ära segada ja imeline!



Ning need batoonid! Kui ma jaanuaris Morgan Moreau koolitusel käisin, oli just Eat Natural toetajate nimekirjas ning iga osaleja sai ühe batooni. Ma enne polnudki pannud kokku, et nende samade lemmikmüslide tegija ka batoone teeb. Ja kui ma siis poes seda valikut nägin- ma läksin hulluks.
Kõik need erinevad maitsed, pähklid, seemned ja shokolaad! Oeh...

Pean tunnistama, et aprikoosi ja valge shokolaadi sõber ma pole ning neid kaht sorti sai peale maitsemist laiali jagatud. Sõi äi, sõi Gunnar ja lapsedki maitsesid. Marianna veel sõi tervete mandlite ümbert batooni ära ja tõi mandlid mulle. Koostöö missugune!

Minu totaalsed lemmikud on aga see datlite, kreeka pähklite ja kõrvitsaseemnetega batoon ning see jõhvikate, makadaamiapähklite ja tumeda shokolaadiga variant.



Nüüd, kui olen jõusaalis käinud või Piloxingut teinud, pistan ühe alati kotti ja nii hea on peale suurt energiakadu ennast ühe batooniga kosutada. Need viimased, mis veel järgi on, panen Eestisse minnes ka kohvrisse, kindlasti! Ja Ööjooksule panen ka valmis!


Et aga teiegi saaks osa sellest imelisest maitsenaudingust, loosin ma Eat Naturaliga välja ühe karbitäie ühele teist. Et aga asi huvitavamaks teha, saab tavapärase loosi asemel paki see inimene, kes arvab ära kõige täpsemalt mu Rakvere Ööjooksu lõpuaja.

Selleks, et loosis osaleda:
  • Jäta kommentaar minu Ööjooksu lõpuaja ennustusega
  • Jäta kommentaari ka enda meiliaadress
  • Tore oleks, kui nii MINU kui Eat Natural Eesti facebooki lehele like oled vajutanud.
Loosimine läheb lukku 13.08, kell 21.30,  kui on Ööjooksu 21.1km start.

Et natukene asja lihtsamaks teha, siis abistan nii palju, et minu parim 21.1km aeg on 1h:51min ning viimase poolmaratoni jooksin ära 2h:17min.

Et aga enda võiduvõimalust suurendada, jälgi mind ka Instagramis, kus toimub samasuguse paki peale teinegi loos!

Edu!





* Blogi kaudu tasuta saadud pakk, aga küsisin ise koostööd, kuna tooted tõepoolest ongi nii head ja soovisin loosiks midagi, mis mulle päriselt ka meeldib!

reede, 5. august 2016

Retsepti reede: peedi-juustu salat

Esiteks tahan ma hingelt ära saada mure, mis juba teist päeva mind lausa marru ajab. Nimelt on mu blogipesa aadress vist sattunud mingisse spämmi süsteemi, sest alates eilsest hommikust olen ma erinevatelt Ukraina lehtedelt saanud kommentaare. Nii 500tk tunnis! Enamik läheb küll kohe spami alla, aga päris mitmed satuvad ka modereerimisele ja see on juba tüütu! Et seda vältida, ei jäänudki muud üle kui keelata anonüümsed kommentaarid. Ehk et kommenteerimiseks peaks te nüüd end kuidagi moodi nimeliseks tegema. Teine võimalus oleks olnud peale panna see sõna kirjutis, aga ma arvan, et see oleks veel tüütum olnud.

Eriti nüridaks teeb asja see, et ma tahan käima lükata ühe auhinnamängu. Ahh, kui keegi oskab öelda, kuidas nendest spämmidest lahti saada või kas need lõpuks ISE lõppevad, ootan abi!


Aga, täna on reede ja lükkan üles ühe retsepti. Nimelt on mul tulemas ju sünnipäev ja tahtsin sel aastal tevapärase kartulisalati asemel midagi muud pakkuda. Nii ma siis otsisin üht head juustu salati retsepti. Mind kummitas pikalt ühe valge salati maiste, mida ma kunagi Eestist ostsin. Otsisin ja otsisin Googlist eri variante, aga kõik mis ma leidsin olid peediga variandid. Noh, mis seal ikka, peet on hea ja proovisin ära. Kuna aga netis leitavad retseptid olid kuidagi... tühjad, lisasin ma omast käes natukene head ja paremat sisse.

Peedi-juustu salat Kati moodi:

Vaja läheb:
  • 200g riivjuustu
  • 4 muna, keedetud
  • 200g konservherneid
  • 2 keskmist peeti, keedetud
  • 2 suurt porgandit, keedetud
  • 2 suuremat marineeritud kurki
Kastme jaoks:
  • 300g maitsestamata jogurtit
  • maitse järgi kerget majoneesi
  • sidrunipipart
  • maitsesoola

Keetsin eelnevalt kõik koostistosad ja lasin jahtuda. Riivisin munad, peedi ja porgandid. Marineeritud kurgi hakkisin pisikesteks tükkideks, natukene pisemateks kui tavalise salati sees.

Segasin kokku majoneesi ja jogurti (kasutan Alpro Soya zero sugar jogurtit). Lasin külmikus veidi maitsetel seguneda.

Ning siis hakkasin kihte laduma: kõige alla pool herneste kogusest. Nende peale pool munade kogusest, pool juustust ning pool kastmest. Kastme peale panin pool peedi kogusest. Sinna hulka kõik porgandist ja marineeritud kurgist. Sinna peale läks muna, juust, peet ja kaste. Kõige lõpuks vistasin ülejäänud herned peale.
Lase salatil mõndaaega seguneda ja seista külmukus.
Head isu!

Soovi korral sobiks sinna sisse ka punane sibul, aga meespool meil sibulat ei söö ja mina ei kasutanud.

Meie perele igatahes maitses ja sünnipäevalauale see iludus maabub. Gunnar kiitis isegi, et see maitseb tavapärasest kartuli salatis paremini ja kartulisalatit see mees armastab!





Mina aga soovitan teil nii Katjonki Facebooki lehel kui Instagramil silm peal hoida, sest hoolimata spämmist, läheb kohe varsti kaks auhinnamängu käima!