esmaspäev, 1. jaanuar 2018

Uus aasta uus mina? Eip!

Head uut aastat, kallid sõbrad! Aitäh teile, kes te olete mulle siin möödunud aasta jooksul kaaslaseks ja toeks olnud ning kes veel aeg-ajalt lugema ja külastama tulevad! Loodan, et olete ka edaspidi siin!


Nii, uus aasta, uus mina, eks? Võtan nii ja nii palju kaalusta alla, teen seda ja teist ja kolmandat ja üleüldse hakkan hoopis kellekski teiseks! Eks?
Sel aastal mina mitte! Ma ei ole selleks aastaks võtnud endale eesmärki võtta meeletult alla ja mingiks täpseks kuupäevaks kaaluda nii mitu kilo vähem (väljaarvatud see 10kg, mis me Gunnariga reisi jaoks kokku leppisime! Seda on juba kuisu pärast vaja maha saada!). Ma ei hakka ka väitma, et sel aastal saab minust ilusam ja toredam inimene, oh ei, vaevalt küll! 29aastat ühesugune inimene ei suuda nii kergelt enda muuta ja kui aus olla, siis ma just väga palju ei näe ka külgi, mida ma peaks kardinaalselt ümber pöörama.

Küll olen ma võtnud selleks aastaks mõned asjad ette, mida korda viia:
  • parandada enda elukvaliteeti: ma olen viimasel poolel aastal maadelnud stressiga, mis on otseselt mõjutanud mu kaalu ja üleüldist elukvaliteeti. Selle asemel, et  mõelda ja stressata, kuidas ja mis imenippidega kiiresti kaal liikuma saada. Selle asemel keskendun ma puhtale ja korralikule toitumisele ning kvaliteetsele liikumisele. 
  • pühenduda vaid meeldivale: sel aastal ei kavatse ma end trennide ja liikumisega hulluks ajada. Kavatsen võtta osa vaid nendest trennidest ja tundidest, mis mulle tõepoolest meeldivad ja positiivse tunde sisse toovad.
  • keskenduda positiivsele: ma jätsin kõik enda negatiivsed mõtted ja emotsioonid eelmisesse aastasse. Olin muutunud viimasel kuul ajal jälle veidi kibestunuks ja kadedaks. Sel aastal kavatsen ma pühenduda vaid iseendale, oma perele ning armsatele inimestele enda ümber. Igasuguse kadedustunde püüan ma enda kasuks mängima panna ning proovin katsetada Malluka teooriat ja välja juurida miks ma kade olen...
  • õppida ja areneda: kui peale tantsu on midagi, mida Marta mulle õpetanud on, on see mitmekülgsus ja oma südame jälgimine. Kuigi mulle hirmsasti meeldivad kõik meie tantsud ja kavad, on mu süda kuulunud aastaid contemporaryle. Seega tegin ma iseendale sel aastal kingituse ning raske südamega loobusin kahest Marta tantsutunnist, et minna just seda tantsima ning õppima. Tahangi sel aastal inspiratsiooni ja teadmisi ammutada võimalikult paljudelt erinevatelt treeneritelt ja tantsijatelt. Ma ei taha jääda keskpäraseks, tahan saada paremaks!
  •  reisida ja avastada: sain nii Maltale rändamisega kui Ibizal käiguga hirmsa pisiku sisse ning sellest aastast alates tahaksin ma reisida ja maailma avastada. Juba kahe kuu pärast astumegi lennuki pardale ning loodetavasti juba kolme kuu pärast teen ma sama Dancesti perega!
 Ühesõnaga, ma ei taha enam elada nii, et minu kaal ja suurus muutub elukeskpunktiks ning hakkab kvaliteeti kuidagi segama. Muidugi ei tähenda see seda, et  ma käega löön ja olengi rahul pea 20kg raskemana kui vaja. Loomulikult tegelen ma probleemiga, kui ma ei lase sel enda elu defineerida ja juhtida.

Mariliis kirjutas väga hea postituse Malluka ja Henry uue aasta väljakutsest. Ma liitusin ka ise sinna, kuid lahkusin üsna pea samadel põhjustel. Samamoodi nagu ma olen pannud unfollow Süües saledaks grupis ja mujal.Ma hea meelega jagaks kogemusi ja teekonda kellegiga. Päriselt. Aga mitte nii, et grupis on tuhandeid inimesi. Ma tahaksin pisikest ja ühtehoidvat gruppi, kus päriselt ja vahetult kogemusi jagada, üksteist toetada, kus keegi ei pane kiituse saamiseks ilusast kehast pilti üles, juurde kirjutades: olen 5kg juurde võtnud ja vaja 15 veel maha saada.
Nii, et kui Sinul näiteks on huvi sellise grupi ja sõpruskonna vastu, siis anna märku, ehk on toredam teha ca 10 pealine seltskond, kellega üksteist toetada ja motiveerida!

Aga kui nüüd natukene siiski reaalselst praegusest olukorrast rääkida, siis pean tunnistama, et ma olen Marisega ühes paadis. Võrreldes eelmise aastaga, olen ma pea 15kg juude võtnud ning viimased viis kilo tulid mul viimase kahe kuuga selga. Ma olen samas seisus, mis ma olin peale Elina sündi. Õudne! Ma olin aastalõpu viimastel päevadel sellest nii heidutatud, et olin kõigele käega löömas. Pidasime suurt plaani Dancestiga Eestisse workshope tegema tulla (mida me tegelikult ka teeme!) ja ma lihtsalt loobusin sellest plaanist seal osaleda. Lihtsalt nii häbi ja piinlik oli enda pärast. Jumala õnn, et mul on selline kaaslane Marta näol:
"Mida kuradit!!

Kehakaalu pärast - sa oledki julgustav kõigile neile, kellel on sama mure ja pead näitama, et see pole mingi asi mille pärast põdeda
Sa oled parem tantsija kui enamik kriipse"  
"Sa oled eeskuju paljudele ja tugi minule

Sul on oma roll kui sa tuled"

Ja nii saigi siiski otsustatud, et ma olen tiimis ilusti olemas ning selle asemel et enda keha pärast põdeda, näitan ma mida isegi sellise kehaga teha saab!  

Nii et kallid, olge rõõmsad, olge head ja olge positiivsed! Armastage, hoolige ja toetage üksteist!

Head algavat 365-te päeva!




kolmapäev, 27. detsember 2017

Jõululauast uude astasse

Oeh, see jõulumöll! Meil oli kuusk üleval juba esimesel advendil ja iseenesest nagu püüdsin seda jõulutunnet endasse manada... Lastel käisid päkapikud ja aega-ajalt oli täitsa talveilm ka õues. Tegin kõige armsamatele kingiplaane ning kõik oligi ilus ja tore.

Väljaarvatud see, et jõulude ajal nagu terve maailm sunniks magusat sööma. Need kommihunnikud mis meie majja tulid, olid meeletud! Ja kõike pidi maitsma... Ja kui phe maitsesid, pidid teise ja kolmanda ka võtma. Ja enne kui arugi said, olid kotis vaid paberid. Oeh. Ja need piparkoogid. Ma armastan piparkoogi lõhna oma tubades, aga sama palju armastan ma ka nende maitset! Mu suurim nõrkus! Lõpuks ma lihtsalt kõndisin neist poes kaarega mööda. Nüüd Eestis olles, pole ma siinsest valikust mitte üht maitsenud, kuigi ma TEAN, et Eestis tehtud piparkoogid on paremad kui Soomes.

Ja siis mul oli viimastel nädalatel väike stress kallal. Ma olin nii füüsiliselt kui vaimselt väsinud ja tunnistan ausalt, et viimaste trennide andmine oli katsumus omaette. Vahepeal olin lausa haige ja käisin paistes kurguga trennitajaid hüpitamas.

Ning teate, ma pole reaalselt mingi 2-3 nädalat kodus süüa teinud. Koguaeg oli vaja kuskil olla, koguaeg olime me kõik kuskil lennus. Ja kui ma siis ühel lõunal suutsin ikka tomatisupi ära teha, siis peale minu üht-kaht kausitäit seda keegi ei puutund ja see visati lihtsalt minema.
Nüüd oleme juba neljandat päeva Eestis ning siin samamoodi- ema juures saime kahel õhtul sooja jõulutoitu, aga ülejäänud aja oleme kuskil kiiruga tee peal ülejala sisse tankinud. Õudne, päriselt! Kuigi siin on päris tore olnud, siis tunnistan, et tahan juba vaikselt koju, et siis ise kodus süüa teha. Sellest jooksujalu söömisest ja jõulubuumamisest on organism ja keha nii väsinud, et isegi kaasa ütles, et tahaks juba kodus salatit ja suppi. Tahaks jaa! Terve mu keha, eesotsas rinnaesisega, millele on tekkinud terve armee vistrike*, on samal arvamusel ja kisendab lausa: AITAB!  Mul pole sellist tunnet juba aastaid olnud.
Kõik see progress, mis vahepeal oli toimunud-ja seda ikka oli- on jõuluajaga ära nullitud ning kõike tuleb otsast alustada. Kurb!

Tegelikult andis Gunnar mulle kevadiseks kaalukaotuseks hea põhjuse küll. Meil on plaanis kevadel üks reis (tegelikult mul lausa kaks, aga Gunnar mõjutab vaid seda üht) plaanis ning Gunnar pani mu fakti ette, et kui ma selleks ajaks 50kg kergem pole, siis me reisile ei lähe. Okei, selle peale hakkas ta ise ka naerma, kuid miinimum 10kg on tingimuseks seatud. Väga hea motivaator mu meelest!


Ühesõnaga nii on asjalood. Täna käisime perega pildistamas. Ma olin vahepeal tegelikult jumala kindel, et ma tühistan aja ära, sest mitte üks asi minu riidekapis ei komplimenteerinud mind. Lõpuks siiski käisime ära. Nii palju kui ma nägin, siis väga lootusetus seisus ma veel ei ole. Tööd on vaja aga küll ja veel teha. Loodetavasti saab suvel minna ca 20kg kergemana uut seeriat tegema!

Kodus lasin Gunnaril ka endast võrdluseks mõne kaadri pildistada.





neljapäev, 14. detsember 2017

Tõmmateas aega maha

Kuidagi naljakad viimased nädalad on olnud. Dancesti asjadega on koguaeg nii kiire olnud ja pidevalt oleme lastega lennud olnud. Olen püüdnud nii palju kui võimalik jälgida mida ja mis ajal ma suhu pistan, aga kaos olen ma siiani. Õnneks on vetsupotist abi otsimine vähenenud. Tõsiselt kohe!

Vahepeal oli meil Dancestis siis jõulupidu, mille tarbeks me Mariannaga mitmeid hommikuid saalis veetsime. Õppisime kavasid ning hajutasime. Kõik on ennast ära ka tasunud, sest nii meie kõige uhkemas Ladina kavas sain olla üks kahest Flamenco tantsijast kui meie tuttuues kavas, mille vodeot veel väljaski pole, sain esinemistel esireas olla. Ma olen enda üle uhke ja Martale südamest tänulik!

Meil on Dancestis trenne kuni 18ndani vaid veel... Ma pean raske südamega ütlema, et ma olen selle üle väga õnnelik! Ma olen viimasel ajal kuidagi väga stressis ja ennast kaotanud. Ma tunnen, et ma tahan aega veeta oma pere ja lastega. Iseendaga. Mõtlemata sellele, et kuskile on vaja aja peale minna või et pean saalirahva juurde minema. Ei, ma armastan saalirahvast südamest, aga ma lihtsalt vajan pausi. Ma lihtsalt olen selline inimene, kes mingi aeg peab ennast kõigist eraldama ja iseendaga tegelema. Ja kuigi ma igaüht neist naistest igatsema jään, ei kavatse ma enne 8ndat jaanuari stuudio poole minna. Ma tahan lihtsalt olla natuke aega eemal, leida ühine keel enda spordi tegemistega, ehk käia jooksmaski uuesti. Olla oma perega, nautida üksi oma aega.

Eks mul nii keha kui hing annavad juba märku ka, et selleks on aeg. Laupäevast saati olen ma olnud haige. Köha-nohu ja mis kõige hullem, peavalu. Lisaks mingi undamine ja pinge kõrvades... Viimane aeg hoogu maha tõmmata.

Kui kedagi peaks nüüd huvitama kuidas mu kaalulangus ja toitumine edenevad, siis... ma ei tea. Mulle endale tundub, et ma olen natuke siit-sealt alla võtnud, aga samas tundun ma endale ikka veel nii suur! Kaalul pole julgenud ikka käia. Toitumises olen teinud nii palju muutusi veel, et olen püüdnud liha kogust toidus vähendada. Kala ja krevetid olen toidulauale jätnud, aga just sealiha ning kana olen teadlikult vältinud. Nüüd haigusega olen värsket himustama hakanud. Palju puuvilju just. Mahlu, smuutisid jne. Olen püüdnud lähtuda seisukohast, et peaasi, et värske on. Väga näpuga pole järge ajanud ja püüan mõelda, et stressamine toidu üle hoiab rohkem kaalu kinni kui süümepiinadeta, aga teadlikumlat isudele alla vanduda.

Tegelikult kui aus olla, siis ma loodangi sellele pausile, et see annab mulle uut energiat ja hingamist ning uuel aastal astub saali juba värskem ja ilusam Kati.

Möödunud reedel käisime peol esinemas. Meiki ja riietust ei tahtnud raisku lasta ning tegime Gunnariga mõned pildid...





laupäev, 18. november 2017

Mida Sa ometi teed?!?

Ma vahel lausa tahaks endal kratist võtta ja raputada! Mida kuradit Sa teed? Täiskasvanud naine, aga ei saa ühe lihtsa asjaga hakkama: toituda korralikult ja liikuda piisavalt. Kalmuse kava on külmiku uksele kirjutatud, aga ikka on vaja enda isudele alla vanduda ja friikartuleid tellida!

Ma lihtsalt ei saa enam aru, mis selle viie aastaga juhtunud on! Kuidas on nii, et 24aastane Kati sai ilusti toitutud, liigutud ja kaal läks mühisedes. Nüüd aga muudkui esmaspäevad ja homsed mööduvad? Muudkui köögitad vetsupoti kohal, lubades endale, et viimane kord.

Ma tean, et vaja läheb rutiini. Aga ma ausaltöeldes ei tea, kust seda rutiini alustada. Magamaminekud venivad, trennid on hilja, tõusmised varajased.
Ma panin nädala alguses omale kirja kellaaajaliselt päevaplaani. Juhtus see, et Elina jäi haigeks, oli kodus ja ma ei pidanud vara ärkama. Mariannat on ka kahju kell kaheksa üles ajada. Kuigi ma reaalselt teadvustan endale, et see on nii talle kui mulle kasulik, siis see tund-kaks mis Mari magab hommikuti ja ma üksi olen, see on nii hea vaikne aeg mulle.

Ja sellele mõeldes tundub mulle, et ma olen laisk ja mugav. Ma pigem istun ja passin päeval enda sarju ja saateid, kui et tegutseks, liiguks ja panustaks sellele, et saan Mariannaga lõunal ühe unetiiru jalutada.

Ja see kuramuse toitumine! Jällegi, ma reaalselt tean ja teadvustan endale ka, et tervislik toit on hea ja maitseb- eritu kui ma seda ju ise endale meelepäraselt teen. Aga ikka kipud midagi vahepeal näksima, mingi lisaampsu kuskilt võtma. Äkki peaks proovima seda, et ma ei osta mitte tervislikku kraami koju kokku vaid teen 3-4 päeva menüü ette ja ostan vaid need ained koju ära.

Lisaks on mul toidukordade vahepeal liialt aega. Kui ma välja ei lähe ja midagi ei tee, siis ma reaalselt passin kodus tõhja ja käin koguaeg "midagi head" otsimas.

Ma ei tea kust ma võtan selle tahtejõu ja kindlameelsuse, et kõik jälle ümber pöörata. Pean tunnistama, et ma t´natuke tunne, et mul ei ole tuge taga. Viis aastat tagasi oli Kalmus mul alati kirja kaugusel, olin maal Ema juures, kes Elinaga aitas ja kõike toetas. Gunnar oli 100% mu taga ja saime tallegi ju kava, mida ta jälgis. Nüüd aga oleksin ma nagu täiesti üksi. Kõige rohkem tunnen ma puudust Gunnarist, kes nagu on olemas ja nagu pole ka. Raske on, kui Sa näed oma kaaslast vaid 2-3h päevas ja seda tuge ja abi, mis vanasti oli... selleks ei jää enam aega.Nüüd tundub nagu ma süüdistaks oma paks olemises ja saamatuses Gunnarit! Oh ei! Ma lihtsalt igatsen teda...

Tegelikult tunnen ma, et ma tahaks aja maha võtta. Ma vajan seda, et ma saaks aja maha võtta. Sõita kuskile nädalakski, et lihtsalt olla omaette, korrastada enda mõtteid ja olla üksi iseendaga. Koguaeg on mingi tamp peal ja ma tunnen juba pikemat aega, kuidas just see mind tagasi hoiabki.

Oeh, oleki, alusta uuesti ja väikeste sammudega, tee järgneva kolme päeva menüü endale valmis ja osta vaid vajalikud asjad koju valmis selle põhjal. Püüa kuidagi õige unerütm nii endale kui Marile sisse saada ning sulge see sarja vaatamise leht!

Sul on täpselt 50 (viiskümmend!!!) päeva et minimalselt seitse kilo alla saada. Ideaalne oleks isegi 10kilogrammi kergem olla uuel hooajal. Aga seitse kindlasti, eks?!
Ehk et eesmärk:
  • 7nädalat (50päeva)
  • 7-10kg alla
  • -1kg nädalas
  • 5.01.2018-> max 74kg.
You can do it!

neljapäev, 9. november 2017

Ole iseenda suurim motivaator!

Ma ei tea, mis siin viimasel nädalal jälle juhtus, aga midagi juhtus. Ma üldises plaanis ikka sõin korralikult ja liikusin ja jälgisin toidukordade vahesid, aga mõnel korral oli energiakadu liialt suur ja kippusin öisel ajal sööma. Korra käis peast mõte läbi, et söön kõik võimaliku hea kraami ära, aga õnneks sai selge mõistus võileivast kinni  ning panin asjad kappi tagasi, ise mõeldes, et selles kolmest ploomist ja ühest võileivast ma suuremaks ei lähe ja oksendamist pole see väärt.

Küll ei suutnud ma vastu pidada eile hommikul, kui peale korraliku hommikusööki tundus Marianna vedelema jäetud moosisai nii hea. See teine ja kolmas ka. Siis ei suutnud enam rahu endale anda ja lõpetasin ikka seal kus vaja poleks.

Edasi lubasin endale, et hoian õiget kurssi.

Pidin kella viieks minema Kelasse joogat andma. Kella neljast, kui bussis sõitsin, oli lõunasöögi aeg. Kodus toitu kokku pakkides, tundsin juba, et söögiisu mul pole. Võtsin kaasa smuuti, et see siis bussis ära juua. Ära ma seda ei joonud ja haarasin poest enne trenni algust ühe batooni.

Õhtuks oli mul kaasa pakitud hapukapsas ja verivorstike. Peale õhtust trenni sõin selle autosse istudes ära.

Kui ma Kelast väljusin, tundsin ma juba, et pea kuidagi imelikult tuikab. Peale tantsutrenne andis see valu endast juba päris tõsiselt märku ning iga hetkega muutus hullemaks. Kui me poodi jõudsime, eeldasin ma, et kuna päeva peale oli söödud minimaalselt, siis ehk on veresuhkur madal. Kuna isu oli, ostsin endale mõned lagritsad autosse närimiseks.

Koju jõudes oli valu juba üsna väljakannatamatu ja sain aru, et see migreen, mis iga 3-4kuu tagant tuleb, on platsis. Läksin Elinaga koos voodisse ja püüdsin magama jääda. Olnud 5min lamanud, tulid nii need lagritsad kui hapukapsas kurku ning jooksin vetsu. Olles organismi tühjaks saanud, komberdasin voodisse tagasi. Elina tegi mulle pai ja jäin tema kaisus magama.

Täna tunnen ma, et pea veel tuikab. Viisin Elinat lasteaeda ja kui mäest üles tulin ja pulss natuke tõusis, hakkas pea valutama. Kõht on tühi, aga isu pole. Isegi mitte küpsised ega Mari hommikupirukad ei suuda ahvatleda. Eks mingiaeg pean need munad siiski ära praadima ja midagi sisse ajama. Eks näid, kuidas ma õhtul trenni tehtud saan. Õnneks homme jääb Elina lasteaiast koju ja saame välja endid puhata. Olgu siis migreen või mitte.

Tegelikult tulin ma aga endast pilte üles panema. Leidsin juhuslikult pildid, kus olin kunagi oma riideid maha müümas. See oli siis see aeg kui 55kg kaalusin. Kurat! 25kg kergem! Igatahes vaatasin ma neid pilte ja korraga valdas mind meeletu meelekindlus ja tahtejõud. Ma tahan uuesti olla nii ilus ja sale! Ma tahan uuesti endale ilusaid käsi ja lamedat kõhtu! Tahan neid piitspeenikesi jalgu! Seda teravat näojoont ja ma tahan uuesti joosta! Uskumatu, ma pole Ööjooksust saati jooksmas käinud!

Ma ei tea, mis minu plaanist Ibizale minna saab. Päriselt ei tea! Meie ibizalised plaanivad vist minna tuleval suvel hoopis Las Vegasesse ja omal käel ma Ibizale vast minna ei saa. Rahaliselt juba mitte.

Lisaks olena ma ise juba mõelnud, et ma olen siiski lastega pereinimene ja ma ei tea, kas see Ibizal olemine ja töötamine ikka on see, mida ma peaksin himustama. Ehk jaa, kui oleks seal nö omade inimestega, kes lastega aitavad ja on kui ma ise tööl, aga ma nägin ju juba sel suvel, et see pole üldse kerge, kui ise öösel tööl oled ja lapsed päeval mängida ja tegelemist tahavad.

Jaa, kogemus ja elamus oleks suurepärased, aga hetkel olen võtnud seisukoha, et põdema ma selle pärast ei hakka, kui minemata jääb. Vajadusel puhkama saab ikka minna ja maailm on valla!

Aga projekt "suveks -21kg" on sellegipoolest teemas. Isegi kui ma Ibizale ei lenda, siis niisama konutama  ma jääda ei taha. On palju asju, mida tahaks siiski teha ja keda näha ja mida kõike veel.
Ja sellepärast võtsingi  ma need pildid nüüd uuesti ette ja motiveerin end nendega. Jah, need on kurja pilguga ja morni olekuga, aga need on tehtud vaid riiete müügiks, eks.







teisipäev, 31. oktoober 2017

Esimene päev: vaadates tõele näkku

Panin eile lapsed kell üheksa juba magama. Mari otsustas siiski, et see kellaaeg on temale liiga varajane ning ärkas kell kaksteist uuesti üles. Jõin ühe kohvi ning lootsin, et kui varaste hommikutundideni üleval oleme, siis saame peale Elina lasteaeda minekut poole lõunani magada. Umbes kella kahe ajal sõin ära kaks apelsini. Kell pool viis, peale seda kui Elinagi oli ärganud ja ma pahaselt mõlemad magama käratasin, sain ise ka unele.
Kell seitse viisin Elina lasteaeda ning tulin ise tagasi koju magama. Elinat viies pistsin suhu mõned mandlid.

Ärkasime Mariannaga veidi enne kahtteist. Esimese asjana tegin ära pildid ning astusin kaalule. Tegelikult valmistasin ma end mentaalselt ette, et kaalult vaatab vastu 84kg. Päris nii palju ei olnud, aga õudne ikka! Kui ma ise sinisilmselt arvasin, et olen ikka alla võtnud, siis fakt on see, et oksendagu ma palju tahes, tegelikult olen ma umbes kuuga veel 3-4kg juurde võtnud.

31.10.2017
81.4kg 




Nii et aitab Kati, Sa pead tegutsema hakkama. Mai lõpuks on vaja alla saada 21kg!

Ma ei teagi kuidas selle kaalumisega teha. Kas kaaluda iga päev või korra nädalas või ülepäeviti või kuidas...? Tuleb jooksvalt otsustada.

Mul on juba üle poole aasta külmikul seismas Kalmuse kava. Seisab seal niisama ja siiani olen ikka omaloomingut pannud, et veel kiiremini midagi saavutada. Noh, kiiremini tulid kilod. Seega võtan ma selle enda tõsiseks piibliks jälle.

Hommikusöök (12:00):
ca 15g peekonit
2 muna
2 rukkipala
1 apelsiin
6viilu kurki
piimakohv



Lõunasöök (16:00)



75g paneeritud tursafilee ( valmis kaal)
150g juurvilju tomatikastmes
0,5 Marianna piruka jäänust


19:00 Fatburn:
1h:04min
472kcal



Õhtusöök (20:00
Kell 20 pidi lõppema tund ja pidin kohe koju sööma tulema. Tegelikuses jõudsime koju 10min enne 21 ja peale pesu läksin lastega söömata magama.








esmaspäev, 30. oktoober 2017

Öeldes "head aega!"

Ma muudkui üritan ja üritan ja üritan, aga juba mingi kolmandat kuud olen paigal seisnud. Iga homne on edasi lükkunud homseks homseks ja esmaspäevi on vahepeal juba olnud ära oma kolmteist. Ma pea igapäevaselt mõtlen ajale, kui Kalmuse kavaga 35 kilo alla võtsin. Ma siiani mäletan seda tunnet, mis mul sel ajal sees oli, aga ma ei suuda seda tunnet ja tahtejõudu kuidagi uuesti üles leida. Aga ometi ma ju tahan!

Aga ma tahan seda siiski enda jaoks. Mitte selleks, et blogis end kellelegi tõestada, et kõigi silmade all koguaeg olla. Kalmuse aegadel istusin ma Elinaga kolm kuud vaikselt Nurtus. Ei mingit avalikku kaalulangetamise projekti. Vaikselt, üksi, vaid Kalmuse ja Gunnariga asju arutades võtsin oma ülekilod maha ning siis alles hakkasin Bonsuna foorumis progressi kajastama. Aga ma olin ikkagi üksi. Pusisin omaette ja see töötas.

Jah, ma tean, et nüüd, olles iga päev Dancestis, ma seda kadusmisetrikki teha ei saa. Aga ma saan tõmmata kõik minimaalseks. Ma saan ära teha oma trennid, hoida suu kaalu- ja toiduteemal kinni ja lihtsalt vaikselt oma eesmärgi poole püüelda, sellega tegeleda.

Ma tunnen puudust sellest üksildusest. Sellest, et ma olengi maailma eest peidus ja eraldatud. Et ma tegelen kõigega omaette ja mitte üks silmapaar ei jälgi, hinda ega võrdle mind. Ma tahan kõik selle, mille ma olen praeguseks hetkeks maailmale lahti paisanud, tagasi oma kahte väikesesse rüppe tõmmata.

Ja sellepärast ma pagengi peitu. Ma tõmban ennast tagasi algusesse, viis aastat tagasi, kui see kõik algas. Teen oma Dancesti asju edasi, aga tõmbun publikust eemale. Panen blogi kinni. Et ma saaks siin üksi edasi tegutseda kuniks ma tunnen, et olen uuesti valmis. Ma tahan ja ma vajan seda, et ma olen iseenda vastu aus. Ja juba loomult olen mina selline, et ma ei saa seda olla, kui mind jälgitakse. Siis pean ma ju olema eeskujuks. Ma ei saa öelda, et peale hommikusööki õgisin ma paar või- ja moosisaia ära ning ropsisin siis need välja. Ning õhtul ostsin meelega endale poest kaks hot dog'i ning kanawoki, sest juba seal võtsin ma endale plaaniks, et õgin end kurguni head-paremat täis ning oksendan need siis välja. Või et ma seda kirjutama asudes tegin endale kohvi ning sõin kaks pirukat, mis lastele ostsin, peale.
Noh, ma saaks sellest kirjutada, aga mu uhkus ei lase.

Aga selleks, et ma suudaks end päriselt ka kätte võtta, pean ma olema iseenda vastu aus. Ning nii ma siis jätangi selle blogi praegu iseenda jaoks. Iseenda päevikuks, kuhu ma saan kõik mis vaja üles kirjutada. Ilma valehäbi või süütundeta!

Homme hommikul kaalunumber ja pilt!

kolmapäev, 25. oktoober 2017

UPDATE: rabeledes põhjast välja

No hei! Ma ikka paar korda kuus püüan siia tee leida. Tegelikult tahaksin ma pikemalt rääkida kahest filmimisest, mis meil Dancestiga praeguseks juba seljataga on, aga ma need kirjutaks ja avaldaks juba kood videode enditega. Oli meil siis Terencekizz'i muusikavideo filmimine, mis minu suureks üllatuseks kujunes oodatule ja kartustele hoopis vastupidiseks, ning tüdrukutega suutsime juba uue kava selgeks õppida ning purki panna, et Halloweeni tarbeks üks õudusvideo välja lasta. Aga nagu ma mainisin, siis tahaksin need eraldi postitustena koos videodega avaldada.

Tegelikult tulin ma andma ülevaadet, kuidas mu toitumine ja kaalulangetamine siiani läinud on.

Oktoobrit on nüüd olnud veidi üle kolme nädala. Kui üleüldisest plaanist vaadata, siis väga viriseda vist ei saa, sest kuigi ma kaalul pole käinud, siis pükstest saan ma aru, et natukene hakkab tagumik kotti vajuma. See on juba ju suur pluss! Eks ma millalgi pean ikkagi selle sammu ka ära tegema, et reaalselt kaalunumbrile otsa vaatan.

Kaks nädalat tagasi oli mul kõik kontrolli all. Kohe päriselt! Ma sõin regulaarselt, korralikult, puhtalt. Magasin üsna hästi ning trenni teen ma nagunii pea iga päev põhimõtteliselt kaks tundi.

Küll ei ole ma saladust kunagi teinud ka sellest, et ma olen haige. Sellest olen ma ka kirjutanud pika ja ausa postituse SIIN. Ja nüüd siis oli- suutsin olla üle nädala tõepoolest eeskujulik ja korralik ning ühtäkki, ma ei teagi kust, tabasin ma end jälle põrgust!

Loogiliselt võttes peaks inimese mõtlemine käima nii: ma söön korralikult ja tervislikult- kui ma ka söön midagi valesti, siis edasi lähen ma jälle korralikult ning ei tee sellest suurt numbrit.

Minu alateadvus töötab teistmoodi. Kui ma millegi pärast kaldun hetkeks teelt kõrvale (olgu selleks siis ära jäänud toidukord, mõni maitseks ampsatud pala vms), siis ma kaotan oma selge mõistuse ära kuskile ma ei tea kuhu. Ma tunnen süümepiinu, võtan veel mõned ampsud, sest ma juba tean, mida ma edasi teen. Ma söön ära ning siis tuleb kõik sama teed pidi välja. Ja sellest, mis just on toimunud, annan ma endale aru alles vetsust väljudes- olnut kahetsedes ja mõistes, et ratsionaalselt mõeldes, poleks seda kõike vaja olnud. Kuid kui Sa juba korra lähed, siis... ma ei oska seda sõnadesse isegi panna, mis toimima hakkab- ma nagu kaotan iseend sellesse kõike ära. Ma ei anna endale enam aru, mida ma teen. Tihti on mul tunne nagu ma vaataks kedagi teist kõrvalt. Kui palju ma olen hiljem dushi all nutnud ja häbenenud. Kui palju ma olen hakanud nägema hirmutavaid unenägusid ning kuidas ma tunnen füüsiliselt, kuidas ma oma kehale haiget teen!

Ja ma ei taha seda enam! Ma päriselt ka sooviksin, et ma suudaksin ennast kontrollida. Minu kaalulanguse juures ongi alati see kõige raskem asi, et ma võin väga kergesti kalduda teise äärmusesse.

Kuidas aga selleest august välja rabeleda, et rahulikult edasi minna? Minu puhul toimib vaid ja vaid järjepidevus. Ma pean hakkama uuesti kasutama konkreetset kava, kus mul on kõik asjad viimse detailini välja kirjutatud. Pean hakkama toidukordi ette planeerima ning vajadusel ka food-prep'id tegema.Pean hakkama oma käike etteplaneerima ning neid toidukordadega sobitama. Pean suutma oma keha ja alateadvuse üle uuesti kontrolli saada!

Miks ma seda kõike siia kirja panen? Selleks, et see enda seest välja saada, selleks et ehk mõni inimene mõistaks mind paremini, et saadaks aru, et kõik ei ole nii must-valge. Selleks, et probleemi tunnistamine on juba suur samm edu suunas!
Ning veel tahaksin ma, et inimesed mõistaksid, et söömishäired on reaalsed haigused. Nagu joomine või narkootikumid. Need on haigused, mida ei suuda kontrollida ning mille üle on üli raske kontrolli saada. Ning mille rüppe on vaid ühe vale sammuga äärmiselt lihtne uuesti langeda. Ma ei tea ühtki söömishäirete käes vaevelnud inimest, kes suudaks toidule mõtlemata ning mingitki kontrolli omamata süüa. Pea kõik söövad nö peaga. Ja mulle, kui reaalselt võitlevale inimesele, on vahel päris raske kuulda, kui igati terve ja tervislike eluviisidega inimene, tehes ise enda valikud, viitab, et tal on vist söömishäire. See ei ole mingi trend, mis tundub lahe. Päriselt, ei ole!

Aga pole hullu! Ma tean, et ma saan kõik kontrolli alla, sest mul on palju, palju, mille nimel terve ja tervislik olla! Nüüdki lähen hapukapsa suppi tegema ning õhtul kahe tunnisesse tantsutrenni, kuhu seekord võtan kodujuustusalati kaasa, et ma mitte mingi hinna eest ei leiaks oma teed Prisma sushiletti!


Teie, mu sõbrad olge terved ja nautiga karget sügist! Mina küll naudin praeguseid jalutamisi Mariannaga! Ning Järgmine postitus juba kindlasti palju heledamates toonides, eks!