reede, 21. aprill 2017

Kuidas ma end haigeks treenisin

Alates jaanuari algusest, on mul trennide mõttes meeletu aeg olnud. Kaks, kui mitte rohkem trenni päevas ja nii põhimõtteliselt iga päev. Ma olen selle aja jooksul üleelanud oma laste, kui kaastreenerite ja-trennilisete haigused.

Möödunud kolmapäev sattus mul puhtjuhuslikult olema üks hullemaid päevi üldse. Tagantjärgi mõeldes. Alustasin ma enda päeva sellega, et tegin N+TC appi järgi kaks 15min trenni. Ma ei tea, kust mul see mõte tuli, aga polnud nagu miskit ajaga paremat ka peale hakata. Elina oli lasteaias ja Marianna magas. Parem ikka ju kui diivanil lösutada ja võidelda himuga midagi suhu pista.

Lõunast läksime lastega saali, et ma siis edasi saaksin Kelasse Fatburni andma minna. Üle pika aja tegin ma kõiki harjutusi täie poweriga kaasa. Olin ma ju põlvega mitu nädalat end tagasi hoidnud. Nüüd tundsin, et keha vajab trenni ja noh, suvi ju tuleb. Küll ma suudan!

Edasi sain ma tunnikese hinge tõmmata, enda avokaado-muna pehmiku ära süüa, kui hakkas sama trenn Dancestis pihta. Olgugi, et kellal oli juba Kelast 100% aktiivsust täis, oli mul koguaeg silme ees pilt enda 4a tagustest kõhulihastest. Ja jälle ei teinud ma endale järeleandmisi ning püüdsin trennilistele eeskuju näidata.

Kahe Fatburni peale kaotasin ma umbes-täpselt 900kcal.

Peale mu enda tunde hakkas meie saalis Vrajimi Latinissimo. Tegin, ma hull ka selle kaasa. Küll enam mitte lõpuni, vaid tulin 10 minutit enne lõppu ära.

Ja päeva lõpetas meie endi tantsutrenn, kus õppisime uut kava, millega aprilli lõpus kevadpeol esineda. Kava on kiire ja pulss koguaeg laes. Tunniga läks pea 650kcal nagu naksti!

Kui me lõpuks kell 21:40 lõpetasime, hakkasin ma end koju sättima. Võtsin enda kaasatehtud söögi juba kotist välja, et siis rongis see ära süüa. Kõhtu peale ühe õuna mul aga miskit ei jõudnud.

Kui ma kell 23 koju jõudsin, oli Marianna just oksendanud. Seda tegi ta terve öö. Nii, kui me voodisse viskasime, tundsin ma, et mul on külm. Ma värisesin ja terve mu keha tahtis üles öelda. Lisaks sellele, et ennast soojas toas veel soojema teki all kuidagi soojas hoida, pidin ma veel iga 20minuti tagant oksendava pisikese inimesega tegelema. Marianna lõpuks enam ei ärganudki oksendamiste vahepeal, nii et pidin koguaeg ise valvel olema.

Kui hommikul Elina riidesse sai Ja Gunnar ta lasteaeda viis, magasime Mariannaga edasi. Kuniks ta mu voodi täis oksendas.
Mina ikka värisesin ja muudkui püüdsin sooja saada. Kui ma lõunal Elina koju sain, vajusime pisema õega mõlemad unekoomasse. Ma reageerisin vaid nii palju, et sain kuidagi moodi Elinale vastatud.  Õnneks tuli Gunnar kohe-kohe koju ja võttis lapsed enda enda peale. Sest erinevalt Mariannast, kes õhtuks oli juba täitsa roosa ja rõõmus, olin mina laip. Ma vajusin voodisse pikali ning värisesin teki all enda 38kraadise palavikuga kuni tänase hommikuni. Öösel muidugi võtsin uuesti Marianna enda juurde, kes alustas oksendamistega järjekordselt.

Elinat me täna enam lasteaeda ei saatnud, sest ma poleks saanud talle kuidagi järgi minna. Ei enda haigusega ega haige väikeõega. Marianna pole täna muud teinud kui maganud. Õnneks pole ta ka rohkem oksendanud, kuid siiski... Iga 2h tagant on kuskil 20min üleval. Hommikul sõi ka veidi küpsiseid ja jõi vett.
Minul on sarnaselt Mariannaga 37 ja kopikad peale palavik. Ma enam ei värise, aga nüüd on umbne. Tahaks värsket õhku. Pea käib veel ringi ja valutab aeg-ajalt. Keha on nõrk ja liigutada on kohati väga valus.

Alates kolmapäevast olen ma söönud täpselt kolm apelsini, pooliku õuna ja pooliku jäätise. Mõte toidust ajab kergelt iiveldama. Aga õnneks olen ma juba jalul ja saan laste eest hoolitseda. Mis sest, et raske on. Selle seitsme aasta jooksul, pole ma kordagi olnud nii haige. Seda tunnistas ka kaasa eile, et nii hull pole kunagi olukord olnud.

Eks mu kokkukukkumine oligi tegelikult aja küsimus ja ma imestan, et see varem ei juhtunud. Tempo on tõepoolest meeletu koguaeg peal olnud. Unetunnid vajaka jäänud.

Järgmiseks kolmapäevaks, mis näeb samasugune välja, olen ma juba targem ja pakin endale snäkke ja kasvõi taastavaid jooke kaasa, et see 4000+kcal kuidagi üleelada ja neljapäeval siiski tervena ärgata.

Elina on õnneks terve ja tubli. Jumal tänatud, et see hambaid kaotav neiu nii iseseisev ja tubli on, et mind nende kahe päeva jooksul aidanud on ning iseendaga hakkama on saanud!

Kolmapäev numbrites

teisipäev, 18. aprill 2017

Lobajutt: koostöödest

Lugesin täna Mariliisi (LINK) postitust blogimisest, koostöödest ja sellest, kui tühise blogijana ta end tunneb. Mind kõnetas see postitus väga. Just sellepärast, et paljuski tunnen ma ise samamoodi. Lugesin ka mina blogipostituste reklaamimise grupist teemat selle kohta, kuidas blogijad peaksid toodete reklaamimise ja katsetamise eest tasu küsima.

Ma ei hakka Mariliisi teksti siia ümber kirjutama ja arutama, aga tahaksin oma seisukohast ka natukene rääkida.

Minul on blogiga seoses olnud enam-vähem täpselt kaks koostööd. Korra sain välja loosida raamatu "Minu väga hea aasta", mille eksemplaari ma endalegi sain ning suvel toetas mind Eat Natural, kes peale postitust ja loosimistki veel mulle pakikese saatsid. Ning see on kõik. ja needki kaks koostööd olid mu enda pakkumine ja küsimine.
Ahjaa, meelde tuli- Valio Eesti toetas ka mu sünnipäeva enda imemaitsva kraamiga!

Ma ei eita, et minu vaatajanumbrid on kasinad. Eriti nüüd, kui ma olen päris palju kirjutamisest eemale tõmmanud ja postitusi heal juhul iga kümne päeva jooksul ilmub. Aga, vaadates erinevaid statistika lehti ning toetudes faktile, et ma eelmise aasta EBA-l teise koha sain (kaotades vaid mõne punktiga!), siis paneb mind näiteks küll vahel pead vangutama, kuidas minust kõik koostöö pakkumised ning testipakid mööda lähevad.

Ma tihtilugu sirvin blogisi, mille vaatajanumbrid jäävad minu omadele alla ja mida ma näen- nad saavad kingituseks pakikesi erinevatelt firmadelt! Ja vahel teeb see meele mõruks küll. Ja kurvaks. Mitte et ma neid pakikesi vajaks, aga vahel on tunnustus, kasvõi pisikes kingituse näol, ka tore.

Ja koostööd. Jällegi, ma ei ole kohekindlasti mitte üleolev või endast jube heal arvamusel, aga Samamoodi nagu Mariliis, olen minagi pakkunud end blogijaks või kirjutajaks mõnesse portaali. Ja jällegi on võetud sinna inimesed, kes näiteks spordi-teemaga nii palju kokkugi ei lähe kui näiteks mina...


Ahh, aga mis ma ikka kurdan, näiteks tegi ajakiri Sport minuga aprilli numbrisse intervjuu ning pühapäeval andsin ma intervjuu ühele ülikooli bakalauruse kandidaadile tema lõputöö jaoks.

Kohe-kohe saab hakata hääli koguma EBA tarvis. Mina veel sel aastal panin end kirja. Olen Spordiblogide kategoorias. Kuid erinevalt eelmisest aastast, ma sel korral koha saamisele väga palju rõhku ei pane. Ma ei teagi miks. Osalt vist selle sama ülal toodud teema pärast, et ju ma siis pole nii hea blogi ja on populaarsemaid ja tublimaid.

Et aga mitte seda postitust kuidagi masendavaks ja halvamaiguliseks jätta, siis teatan, et mu põlv on juba ilusti töökorras ja loodan esimesel võimalusel uuesti jooksuga peale hakata. Lisaks sellele läheneb suvi ja Ibiza täie kiirusega. Eelmisel pühapäeval käis meile workshopi andmas Teele Alas, kes põrutas peale tundi kohe ise juba Ibizale. Hispaanias tuleb meil temaga veel laager ning loodetavasti ka koosviibimisi ning -töid. Mina sain igatahes suures koguses motivatsiooni juurde ning lähen peosaarele kindla mõttega ka seal esineda ning veidi tööd teha.

Täpselt kaks kuud on jäänud veel lennuni. Mis te arvate, palju ma suudan selle kahe kuuga korda saata? Kui palju enda välimuses parandusi teha? Palju veel kilosid ja sentimeetreid kaotada? Ütleme nii, et tööd on vaja palju teha, aga ma ei suuda kuidagi endas seda kindlameelsust ja tahtejõudu leida...

Sellise noodiga täna lõpetan ka. Loodetavasti on mul teile juba varsti millestki ikka kirjutada ka!

EBA 2016 spordiblogide II koht
Suveks Ibiza vormi!



neljapäev, 6. aprill 2017

Jälle see põlv!

Juba on neljapäev ja nädala kokkuvõtet pole ikka veel ilmunud. Jällegi on sellele loogiline seletus. Nimelt pole ma peale üleeelmise teisipäevase jooksu põhimõtteliselt midagi enam teinud. Nagu ikka kevadel, ja muideks üsna sama aja paiku, ütles mu põlv üles. Peale teisipäevast jooksu, kolmapäeval fatburni andma minnes, tundsin ma, et kõndida on kuidagi imelik ja terav. Kui ma olin Kelas trenni ära teinud, olin ma juba kindel, et põlv see ongi, mis on alla andnud. Dancesti trennis püüdsin ma seda hoida niikui saab, aga koormust päris nullini ei viinud. Oma lisa andsid kõigele ka reedel toiminud mitme tunnine video filmimine, kus me just selle põlve peale kukerpallis langema pidime.

Laupäevaks oligi põlv nii läbi, et vaid lonkasin kodus. Istusin terve päeva voodis, vaatasin filme ja välja vedasin end vaid nii paljuks, et poest süüa tuua. Sedagi autoga!

Kui ma pühapäeval trennidesse läksin, hoidsin meelega Latinissimost eemale. Olin kindel, et vaid YOGAFUNC teeb mu põlvele natukenegi kasu, aga boy, kuidas ma eksisin! Jalga oli raske sirgeks viia ja valus põlvest kõverdada. Kui ma lõpuks saalist autosse lonkasin, olid päriselt pisarad silmas.

Ja nüüd ma olengi pea nädala olnud nii minimaalses liikumises kui vähegi võimalik. Minu kõige suuremad liigutamised on praegu lasteaeda, poodi või rongi peale kõndimised. Trennides näitan korra-kaks liigutuse ette ja  siis dikteerin nagu füürer seal kõrval.

Ja ma tunnen end kehvasti. Ma tunnen end kehvasti, sest ma ei osanud oma põlve hoida, teades, et see on mul nõrk koht. Ja ma tunnen end kehvasti sest ma ei saa mitte midagi teha. Ma olen langemas emotsionaalselt natukene musta kohta ja olen leidnud end jälle toidust lohutust otsimas. Ja ometi olin ma nii ilusti juba liikumas!

Ma olin juba paari nädalaga üle kilo kaotanud ja tundsin, kuidas keha muutuma ja töötama hakkab. Nüüd olen ma vist selle poole nädalaga selle kilo ja mõned grammid pealegi tagasi söönud. Ja see on nagu lõppematu must ring, kust välja ei saa. Sööd, sest oled kurb ja siis oled kub, sest sööd. Vaatad aknast välja, kus päike särab ja tunned end halvasti, sest põlv valutab ning Sa ei saa seda ilusat ilma nautida!

Peab vist enda märkmiku jälle üles otsima ja sinna enda eesmärke, soove jms üles kirjutama.

Mainisin juba, et käisime reedel videot filmimas. Tegemist on siis meie viimase videoprojektiga. Suure grupi oma siis. Õppisime üle kuu aja striplasticu kava, mille Marta, just siis kui hakkasime kava sünkrooni saama, täpselt kaks trenni enne filmimist, ümber tegi. Nagu hullud tegime lisatunde ja õppisime üle aja seda, aga selgeks me selle saime ja ilusti purki ka! Pooltel tüdrukutel valutasid nii jalad, õlad kui sada muud kohta laupäeva hommikul, aga usun, et tulemus on seda väärt.


Igatahes, kogu selle postitusega tahtsingi vaid ennast välja elada, et olen jälle, nagu eelmiselgi kevadel, tuppa lukutatud ja püüan oma põlve korda saada. Olen natukene kurvas olukorras ja pean igapäevaselt iseendaga tugevat võitlust, et hoolimata vigastusest õigel rajal püsida. Juba kahe ja poole kuu pärast peaksime me Ibiza lennu peal istuma ja seks ajaks ma lihtsalt pean vormis olema. Eriti kui ma tööd seal leida tahan!

Saatke mulle palju häid mõtteid ja meelekindlust!



teisipäev, 28. märts 2017

Treeningnädal: 20-26.03

Nagu märgata, jäi mul (üle)eelmise nädala kokkuvõte tegemata. Miks? Aga sellepärast, et jooksma ei saanud ma tänu laste haigustele ning liigutasingi end täpselt nii palju, et enda nö "kohustuslikud" trennid sai tehtud. Tähendab, et käisin vaid Dancesti ja Kela trenne andmas ja kõik. Koolitus lükkus sügisese ja Marianna oli haiglane veidi. Lõpuks Elina ka. Muide, möödunud nädalalgas ka sellega, et Elina jäi silmapõletikuga koju ning Marianna on siiani mingi oksetõve küüsis!

Juba nädala keskel Viljar kirjutas mulle, et kuna mul on praegu keeruline aeg, kas ta teeb kava ümber. Selleks ajaks olin ma aha siiski enda nädala esimese jooksu juba ära teinud ning hambad ristis, kasvõi kell 22 õhtul, plaanisin ma kõik oma trennid ära teha. Ibiza läheneb ja ega SEB maraton ka kaugemale ei nihku.

Esmaspäev:
Piloxing: 59min:16sek/ 575kcal
Showtants (Vouge): 58min:48sek/ 315kcal

Teisipäev:
Jooks: 7.01km/ 50min:54sek/ 162(179)bpm- ette oli kirjutatud, et jooksen 2km 155bpm+0,5km kõndi. Ma ei suutnud aga mitte kuidagi seda pulssi all hoida. Jooksin, pobisesin omaette ja otsustasin 8km asemel 7 joosta.
Showtants (edasijõudnud): 48min:52sek/313kcal- Marta kavad tõmbavad juba hingetuks! Kõik kolm hingeldame ja sureme peale igat harjutust. Ja kava on veel poolik!!!



Kolmapäev: 
Fatburn (Kela): 1h:00min:25sek/ 439kcal
Fatburn (Dancest): 56min:57sek/ 481kcal

Neljapäev:
Jooks: 9km/ 59min:59sek/ 163(185)bpm- Vahelduva tempo jooks:
  • 2km soojendus: 153(160)bpm
  • 2km 170(177)bpm
  • 1km sörk 157(172)bpm
  • 2km 173(182)bpm
  • 2km lõdvestusjooks: 162(184)bpm
Showtants: 58min:07sek/ 509kcal




Reede:
PUHKUS

Laupäev:
Jooks: 9.03km / 1h:09min:49sek/ 164(176)bpm- Kava nägi ette jooksu 3km pulss 160bpm+0.5km kõndi. Ja teate mis, mu pulss ei püsinud ikka all. Tempo jumala aeglane, aga pulss laes. Lõpuks oli see vist juba vihast ja nutust üleval ja ei hakanud end tapma. 10km asemel jooksin ära 9km.




Pühapäev:
Jooks: 4.45km/ 34min:07sek/ 163(182)bpm- Kava järgselt pidi olema 4km 155bpm jooksu+ rütmijooksud 5x100m maks tempo+100m lõdvestus+1km lõdvestus. Jällegi oli pulss kõrge kohe alguses ja no ei saanud seda alla, sellepärasr ei hakanus end rohkem piinama ka ja jooksin vaid 1.5km ette. 100m rütmi jooksud läksid ilusti.
YOGAFUNC: 1h:03min:15sek/ 357kcal
Showtants: 1h:31min:36sek/ 716kcal-harjutasime veel kava, sest reedel on filmimine...



 

Oeh, ma kohe ei tea. Need jooksud! Neljast jooksust kolm olid kehvad. Kuigi tunnistan, et kõigil kolmel korral käisin hommikul jooksmas. Kas tõesti võib asi selles olla? Tõsi, neljapäevane  ja õhtul tehtud jooks oli lausa suurepärane ja pulsid täpselt seal kus vaja... Ja eks ma ise tean ka, et need hommikused jooksud pole minu jaoks...

Igatahes sai nende kolme jooksu ajal närvitsetud, sajatatud ja pisaraidki poetatud. Ühel hetkel olin juba täitsa kindel, et löön käega ja matan maratoni idee maha. Õnneks esmaspäev algas uue lootusega ja püüan ikka edasi rühkida. Ja jooksud õhtusele ajale sättida.

neljapäev, 16. märts 2017

Kuidas minust ei saa veel Pilatese õpetajat

Oh, ma kirjutan seda praegu ühest küljest väga raske, teisalt veidi kergema südamega. Nimelt see reedel algav Pilatese treeneri koolitus... Ma pole ammu olnud millestki nii vaimustuses ja nii uhke enda üle, kui sellest koolitusest. Saada endale päris-päris treeneri õpe mitte lihtsalt litsents midagi teha, on ikka suur asi juba.

Sain oma koolitusmaterjalid juba märtsi alguses kätte. Ligi 400 lehekülge õppematerjale, mis on vaja enne päris koolitust läbi lugeda, läbi töödelda ja selgeks saada. Lisaks kaks DVD-d. Ma pean tunnistama, et ma lükkasin koguaeg seda õppimise aega edasi, mõeldes, et vahetult enne koolitust õppima hakates, on materjal paremini meeles. Ja noh, ma olen ju iseseisvalt Pilatest õppinud, sellest lugenud ja tegelikult tean, kuidas seda teha. Ja ega tegelikult, kuni teisipäevani, olin ma koguaeg jooksus ja trennides ka. Lihtsalt polnudki aega.

Reaalsus oli aga see, et kui ma teisipäeval kodus olles oma pabereid lahti tahtsin teha, ärkas Marianna öösel oksendades. Elina oli just ja just esmaspäeva hommikul oma viimase oksetiiru teinud ja mõtlesin juba, et üks terve, teine maas. Õnneks marianna vist siiski kõhutõvest pääses ja oksendamine oli tingitud köhast, aga haige oli see pisikene hing ikka. Lausa 38-kraadise palavikuga. Ning nii olingi ma (loe:mu rinnad) aheldatud selle väikese inimese külge. Lisaks veel Elina, kes sel nädalal viiruse ohuga lasteaeda ei läinud.

Ühesõnaga, sinna mu imeilus õppimine läks. Püüdsin küll igal hetkel, mis sain, kaustiku kätte võtta. Sain öötundidest isegi pool matejaalist läbi loetud, aga ma tunnen, et see pole see. Kõik on inglise keelne ning ma tunnen, et ma vajan aega, et kogu info endale sisse süüa, läbi töötada ja selgeks teha.

Näiteks olen ma praegu seisus, kus mul on vaja selgeks saada 29-klassikalise Pilatese asendi nimetus, järjestus, sooritus ja kõik selle juurde käiv. Mul on kodus laps, kes ei lase mind hetkekski kõrvalt ning mul on vaja õhtuks kaks enda trenni kokku panna, millega ma pole veel alustadagi jõudnud.

Kui ma võtaks selle riski ja terve järgnevagi öö muudkui õpiks, siis on tõenäoliselt tulemus see, et ma ei suuda inglise keelse materjaliga soome keelsel kursusel orienteeruda, ma oleksin magamata ja väsinud ja ei suudaks keskenduda, ma kukuks kolinal laupäevastel eksamitel läbi ja jääksin nii-ehk-naa oma diplomist ilma.
Lisaks nõuab õpetamise õigus seda, et peale kursust läbin ma 30h iseseisva praktika. Ja seda kolme kuu jooksul. See tähendaks seda, et peaksin kolme kuu jooksul käima 10 korda Peak Pilatese õptaja juures vaatlemas, 10 tundi samat tehnikat kaasa tegema ja õpetama ning 10 tundi juba ise õpetamist praktiseeima.
Minu kevad on täis trenne, enda üritusi ja käimisi. Lisaks hakkavad juba maist pihta erinevad Eestis käimised, mis päädivad sellega, et alates juuni algusest mind enam Soomes pole. Ja seda kohe mitu kuud! Rääkimata sellest, et mais olen ma tõenäoliselt Ibizal oleva Marta silmad ja käed siinmail. Millal ma siis sinna 30h järel-tööle jõuaks? Kahe lapse kõrvalt ja pooleteise kuu jooksul? Oeh...

Ühesõnaga, lisaks mu enda kindlale sisetundele, et seekord on veel vara minna sinna koolitusele, räägib minu otsuse kasuks mitu erinevat tegurit, mida ma suure õhina ja erutusega näha ei suutnud.

Õnneks on FAF väga vastutulelik ning arusaaja. Kirjutasin oma murest neile ning kuna ma olen siiski kõik tasud maksnud, materjalid kätte saanud ning tõepoolest tahan siiski selle koolituse läbi käia, tõstavad nad mind lihtsalt sügisel toimuvasse koolitusele. See annab mulle terve kevade-suve korralikult ette end valmistada ja minna kindla peale välja.

esmaspäev, 13. märts 2017

Treeningnädal: 6-12.03

Ma lihtsalt ei mõista, kuhu sel ajal kiire on? Varsti polegi siin blogis muud kui nädala kokkuvõtted...

Tegelikult on praegu aeg, kui ma tunnen, et hakkan vaikselt läbi põlema. Ma olen oma aastate jooksul seda nii palju juba läbi teinud, et seekord tunnen juba varakult tunnusmärgid ära. Olen jaanuarist saati lasknud igapäevaselt trenne ning ma tunnen, et keha ja vaim vajavad puhkust. Mul on küll ettenähtud reedene päev vabana, aga sellega on alati nii kuidas on. Selgi nädalal jooksin neljapäevase jooksu reedel ning oligi terved seitse päeva nädalas trenne täis. Nüüd reedel ja laupäeval on kaua oodatud ja kardetud pilatese koolitus. Kindlasti saab seal teha ka füüsilist osa, aga õnneks pole see nii intensiivse tempoga ning veidi teistsugusem treening. Lisaks saab aju mõnusalt tööd.

Aga panen möödunud nädala kiirelt kirja.

Esmaspäev:
Piloxing: 54min:52sek/ 533kcal
Showtants (Vouge): 42min:17sek/216kcal

Teisipäev:
Jooks: 7.48km/ 1h:00min:16sek/ 146(162)bpm





Kolmapäev:
Fatburn(Kela): 59min:58sek/ 407kcal
Fatburn(dancest): 52min:44sek/ 444kcal

Neljapäev:
Showtants: 52min:53sek/ 339kcal

Reede: 
Showtants (edasijõudnud): 1h:10min:34sek/ 318kcal
Jooks: 7.02km/ 47min:07sek/ 164(183)bpm- tõusvas tempos jooks
  1. 147bpm/ 7:26min/km
  2. 158bpm/ 6:56min/km
  3. 162bpm/ 6:14min/km- allamägi
  4. 168bpm/ 6:28min/km
  5. 168bpm/ 6:52min/km- ülesmägi
  6. 177bpm/ 6:03min/km
  7. 164bpm/ 6:59min/km- lõdvestus



 Laupäev:
Gogo workshop: 1h:28min: 52sek/ 301kcal

Pühapäev:
Latinissimo: 56min:01sek/ 391kcal
YOGAFUNC: 1h:12min:04sek/ 261kcal
Jooks: 5.96km/ 43min:35sek/ 161(186)bpm
  • 4km madalal pulsil jooks
  • 5x100m kiirendus+ 100m sörk
  • 1km lõdvestus 



Teisipäeva hommikul sain kätte uue jooksukava ning pulsi alla saamiseks, oli Viljar kokku pannud veidi teisema plaani. Teisipäevane jooks nägi ette 1.5km keskmise pulsiga jooksu ning 500m tempokõndi vahepeale. Asi ei ole mitte selles, et ma ei suudaks ilma pausideta joosta, vaid mu pulss ei püsi kuidagi seal keskmise löögisageduse juures ning treening ei täida oma eesmärki. Selliste kõnnipausidega püsis pulss seal kus vaja ning tundsin end koheselt palju vabamalt, sest stress pulsi all hoidmiseks puudus.

Neljapäevane jooks lükkus reedese peale, sest mul lihtsalt ei olnud võimalust jooksma minna- Gunnar jõudis koju täpselt selleks ajaks, et mind Dancesti sõidutada.
Jooks ise nägi ette tõusva pulsisagedusega kilomeetreid. Vahepeal küll pidin tõusul hoogu maha võtma, et pulss lakke ei tõuseks, aga kilomeetrid möödusid kiirelt ja lihtsalt.

Laupäev oli see päev, kui tundsin, et piir tuleb ette. Käisin workshopil ära ning võtsin plaaniks puhata ja end laadida ning jätsin 10km jooksu ära.

Pühapäeva varahommikul äratas meid Elina, kes teatas, et tal on vetsuhäda. Laps oli kõhuviiruse saanud ning lisaks palavikule piinas teda ka oksendamine. Olin kindel, et trennidesse ma ei jõua. Õnneks pääses Gunnar appi ning kõik trennid said tehtud.
Õhtusel jooksul oli kuidagi väga raske esimest 4km läbida. Pulss ei  püsinud seal kus vaja ja keha oli raske. 100m kiiendustel ärkas keha ellu ning nautisin neid väga. Näiliselt. tõmbas pulsikellaga mängimine tempot alla.


esmaspäev, 6. märts 2017

Treeningnädal: 27.02-5.03

Ongi juba neljas nädal minu maratonitreeningutes möödas. Pean tunnistama, et nüüd, kui ma olen omale jooksutreeningud ka hulka visanud, tunnen ma küll, et kuskilt peab hoogu maha tõmbama. Nagu ma ka eelmises postituses kirjutasin. Ehk siis tõenäoliselt võtan ma enda juhendatavates trennides veidi kergemini ja päris sidruniks end ei pigista.

Esmaspäev:
Piloxing: 58min:25sek/ 492kcal
Showtants(vouge): 1h:03min:20sek/ 374kcal

Teisipäev:
Jooks: 8.09km/ 1h:1min:36sek/ 150(173)bpm- raske jooks ja palju kõnnisamme.




Kolmapäev:
Fatburn (Kela): 1h:1min:42sek/ 406kcal
Fatburn (Dancest): 54min:15sek/ 410kcal

Neljapäev:
Jooks: 7.45km/ 51min:50sek/ 165(187)bpm- kirjutasin sellest SIIN(LINK).
Showtants: 56min:56sek/ 444kcal

Reede:
PUHKUS

Laupäev:
Jooks: 14.45km/ 1h:46min:20sek/ 166(199)bpm- keskmine tempo: 7:24min/km

Pühapäev:
Latinissimo: 49min:31sek/ 401kcal
YOGAFUNC: 1h:09min:46sek/ 370kcal
Jooks: 5.31km/ 46min:05sek/ 153(171)bpm
  • 4km lõdvestusjooks (-145bpm)
  • 4x16 väljaastesammu+tagasikõnd
  • 1km lõdvestusjooks 




Mis ma oskan kosta?! Raske on kui ilm mängib täiesti vastu plaanidele. Küll on ühe korra lume ja lörtsisadu, küll teinekord juba miinuskraadid.  Mõtlesin küll laupäeval ja pühapäeval, et jube hea sellise ilmaga joosta, aga paksud riided teevad liikumise raskeks. Huvi pärast vaatasin, kuidas ma eelmisel kevadel samu distantse jooksin ning minu pulsid olid pikematel distantsidel (nt see 15km) pea 10 lööki aeglasemad ning tempo minuti jagu kiirem. Ja ma olen kindel, et mitte vorm pole kukkund vaid just paks riie ja teeolud raskendavad kõike. Loodame nüüd, et lõpuks ikka kevad ka tulema hakkab!

Sel nädalal jäid ära nii twerki tund  kui edasijõudnute trenn, aga pole hullu.
Jooksud said sel nädalal üsna plaanipärased ning kahel jooksul sai vaid kilomeeter kaotatud.  Tubli tüdruk!

Uuest kuust tuleb juurde veel üks laupäevane tantsutrenn. Lisaks tahaks end igal võimalusel välja jalutama viia. Veel tahaks igal hommikul ca 15-20 min hommikuvõimlemist teha.
Ja juba kahe, saate aru kahe!!! nädala pärast on mul Pilatese koolitus ja pean hakkama seda juba õppima ja harjutama... Oeh, põnev ja hirmuäratav!


Lõpupoosid YOGAFUNCist ja lõpuks midagi varese sarnast!



laupäev, 4. märts 2017

Minutifartlek ja muud juttu

Kogu oma "jooksukarjääri" jooksul, ei ole ma teinud vaid üht jooksu- korralikku fartleki. Ma tean küll fartleki põhimõtet ja kuidas seda joosta, aga kuna minu eelmises treeningplaanis oli sees intervalli jooks, mis mulle palju paremini meeldis, siis polegi ma fartleki kunagi kasutanud.

Kes ei tea, siis fartlek-jooksu ja intervelli sarnasus on see, et mõlemat jooksu joostakse nii madala kui kõrge pulsiga. Kui intervallil vahelduvad pulsid nii, et pikem intervall on madala pulsiga ning kõrge pulsiga joostakse väikene aeg, siis fartleki puhul on tavaliselt kõrge intensiivsusega jooks pikem ja taastav sörk vahepeal on üsna lühikest aega.

Minu minutifartlek nägi ette, et jooksen 3min 175bpm pulsil ning siis 3min taastun. Ja nii kokku viis seti. Noh, võin juba ette öelda, et nii see päris ei läinud. Ma sain ilusti küll hakkama lõikude jooksmisega, aga pulsid olid... liiga kõrged!


  • 1km soojendust: 7:26min/km; 154bpm
  • 30m sääre-ja põlvetõstet: 9:04min/km; 171bpm
  • 2x100m kiirendust: 5:32min/km; 176bpm
Minutifartlek:
  1. 3min/ 0.60km/ 179bpm- tempo: 5:03min/km
    3min/ 0.37km/ 153bpm- tempo: 8:01min/km
  2. 3min/ 0.55km/ 178bpm- tempo: 5:25min/km
    3min: 0.35km/ 156bpm- tempo: 8:36min/km
  3. 3min/ 0.52km/ 176bpm- tempo: 5:47min/km
    3min/ 0.35km/ 158bpm- tempo: 8:19min/km
  4. 3min/ 0.51km/ 179bpm- tempo: 5:52min/km
    3min/ 0.34km/ 159bpm- tempo: 8:41min/km
  5. 3min/ 0.50km/ 178bpm- tempo: 6:02min/km
Lõdvestusjooks:
  • 1.92km/ 14min: 22sek/ 164bpm/ 7:30min/km



Ühesõnaga... Kui nii vaadata, siis väga palju kõrgem see pulss ju tempo ajal ei olegi, aga kui Sa viitsid korra pildile klikata ja sealt mu maksimaalset pulssi vaatad, siis... päris pikalt olin ma ka seisus, kui jooksingi 186bpm pulsiga. See pulss on natukene liiga kõrge, et joosta. Jah, lõigujooksud, mis oleks lühemad, paneks sellise kiiendusega vabalt ära, aga üle minuti-kahe, sellise pulsiga väga liikuta ei saa. Seda on ka tempodest näha, et iga järgneva lõiguga tempo langes. Oma osa võib siin mängida ka fakt, et sealt edasi hakkasid kodupoole pöörates tõusud peale.

Ma ei ole sellest saladust teinud ja oma pulsse teistele näidates seletan ma alati, et ma olengi kõrgema pulsiga inimene. Selle tegi Taimi Ainjärv juba laktaaditestil selgeks. Ja sellepärast ongi normaalses olekus selliste pulsidega jooksmine minu jaoks okei. Küll olen ma aga praegu ikka veel natuke suuremas kaalus kui tahaksin olla ning see teeb kohe jooksmise raskemaks.

Näiteks on mul äärmiselt raske joosta alla 155bpm pulsiga. Ma pean end koguaeg sundima aeglasemaks, tegema kõnnisamme vahele. Lihtsalt on raske joosta! Kui ma aga lasen end vabaks ja pulssi ei jälgi, siis saan hea kerge sammu endale seal 165bpm juures sisse. Ja sellise pulsiga on mul mõnus joosta. See on see koht, kus minu kaal ja suurus hakkab rolli mängima. Kehal on veel raske ning ma väsin ruttu. Oleks ma siis kergem, seda probleemi poleks.

Kui ma käisin teisipäeval madala pulsiga 8km jooksmas, siis esimesed seiste kilomeetrit ma muudkui maadlesin, et pulssi seal 155bpm juures hoida. Kui ma viimasel kilomeetril siis käega lõin ja pulsi kõrgemaks lasin, vabanes mu keha automaatselt ning ma tundsin kuidas ma jooksu naudin. Pulss oli siis seal 166bpm juures.

Mari-Liis kirjutas just postituse erinevatest kaalulangetajatest. Mina olen just see, kes istub, kava ees ja püüab seda jälgida, aga välja pole siiani midagi tulnud. Ma olen 90% nädalast kuskil jooksus, teen päris kõvasti trenni ning ma ei jõua unetundide arvelt tihti endale süüa kaasa meisterdada. Küll tean ma, et kui ma lõpuks end kätte võtan ja oma elustiili kriitilise pilguga üle vaatan, siis saan ma asjad (loe:kaalu) liikuma.

Mida ma peaks siis tegema?
  1. Treeningute mahtu vähendama- eelmisel pühapäeval küsis üks klientidest, et mitu tundi nädalas ma trenni teen. Lugesin kokku, et 13h! KOLMTEIST TUNDI!!! Aga ma pean endale teadvustama, et keha ega toitumine ei tiomi sii suure koormuse juures. Seepärast peaksingi ma praegu keskenduma tantsu-ja jooksutreeningutele ning teistes trennides kaasategema minimaalselt. 
  2. Toidukorrad ette tegema ja kaasa võtma- kui ma endale toidukorda kaasa ei tee ja seda õigel ajal ära ei söö, siis on kindel mats, et õhtul koju jõudes või poest läbi hüpates, on mul isud ning kätte satuvad kiired ja tühjad süsivesikud. Pole just harv juhus, kui Prismast sushi karbiga väljun või õhtul kappe kolistan, et ehk mingigi maiustus leida.
  3. Uneajad paika saama- Kõige suuremad isud on mul alati siis, kui pean kaua üleval olema. Paraku on nii, et Marianna hoiab mind vahel lausa kella neljani öösel üleval ning kell üheksa hommikul peaks mul olema juba esimene söögikord. Unepuudus aga hoiab kaalu kinni. 
  4. Marianna rinnast ära võõrutama- tüdruk saab mai lõpus juba kahe aastaseks ja on siiani mul täiesti rinnalaps (kaua Sina enda lapsele rinda andsi?). Igatahes tunnen ma nüüd lõpuks, et kuigi mulle väga meeldib teda kaisutada ja tunnistan ausalt, imetamine on mõnus, siis mulle aitab. Lisaks sellele, et see minu kehas hormoone segi veel hoiab (ja võib olla kaaluseisaku põhjuseks), siis viib see siiani mu kehast nähtamatult kaloreid ja energiat välja ning sealt edasi on toitumisega saadud kalorid miinustes ja süsteem jälle vigane.
 Ibiza on tulemas ja seal tahaks siiski juba särada! Tahaks ka ilusa pepu ja lameda kõhuga ringi eputada!

Oeh, nüüd sai pikk ja segane postitus. Aplaus kõigile, kes suutsid läbi lugeda!

Kui kellelgi on ideid ja õpetussõnu, kuidas laps rinnalt ära saada, olen üks suur kõrv!

Lisaks olen otsimas endale jooksukäru, mida saaks puhkuse ajaks Eestisse ja Ibizale kaasa võtta! Iga vihje ja soovituse eest olen tänulik!