laupäev, 19. november 2016

Veel sellest kaalust

No vot siis, viimane kord ma hõiskasin ilusti välja, et olen kaks nädalat eeskujulikult toitunud ja sellest samast hetkest, hakkas kõik jälle allamäge minema. Nagu vihuti, käib see Murphy mul kannul! Ma olen reaalselt kogu oma kahe nädala pingutused kümne päevaga ära nullinud ja peale ka veel. Igal hommikul alustan kenasti ja tublilt ja õhtud lõppevad näksimisega.

Kurat, ma ju oskan seda! Ma olen korra juba kõik selle läbi teinud ja mul on kõik teadmised olemas! Aga asi ongi nii et teoorias olen ma väga kõva ja ma oskan kaalulanguseks panna kellelegi teisele toimiva menüü kokku, aga praktikas olen ma nõrk ja enda peal ma iseenda soovitusi kasutada ei oska.

Miks ma siis ei suuda kaalu kaotada?
  • motivatsiooni puudus
  • aja puudus
  • vähene uni
  • kompleksid ja sundmõtted
  • toetusgrupi puudumine
  • vanus 
  • suurenenud treeningkoormus
Täna, peale vähest vingumist Gunnarile, et ma tahan alla võtta, küsis ta, et miks. Teate, ma pidin tükk aega mõtlema, sest seda õiget vastust mul ei olnud. Ning siis ütles ta, et äkki on paks tore olla... Jahm, eks see on see, et tegelikult olen ma täiesti enda normaalkaalu keskmes ja nagu polekski vaja midagi kaotada. AGA, ma olen treener, olen tantsija, tahan olla jooksja. Ma tahan olla heas ja saledas vormis, et olla eeskujuks, motivatsiooniks. Et suuta paremini ja rohkem. Minu salajane unistus oleks uuel sügisel SEB maraton ära läbida. Ma ei taha seal seda 42.2km läbi kõndida, vaid anda endast parim, olla parimas vormis. Praegu ma tunnen, et ma ei jaksa, ma olen pehme ja ei meeldi endale.

Kuigi teoreetiliselt peaks mul aega olema maa ja ilm, siis reaalsus on see, et mul pole aega näiteks iga päev joosta ja jalutada. Nädala sees jalutan ma igal hommikul ja lõunal Elinaga lasteaeda ja tagasi. Novembris olen ma jooksma saanud täpselt kaks korda. Marianna ei salli vankris olemist ja temaga jalutamine peaks toimuma ta une ajal, aga need ei kattu just selle vaba ajaga. Elinaga koos ei õnnestu jalutada, sest ta hoiab tempot maas ja ei jõua nii pikka maad läbi käia.
Kui ma peale Elina sündi hakkasin alla võtma, siis ma seda paljalt jalutamisega tegingi. Elina oli totaalne vankrilaps ja ma sain igapäevaselt pea 20km maha kõmpida. Tõttöelda ma igatsen seda aega. Olime maal ja elu oligi vaid toitumine ja jalutamine...

Nagu ma eelmiseki postituses mainisin, siis M´ariannal on mingi periood. Ma saan ühe käe näppudel kokku lugeda korrad, kui ma olen ööpäevas üle viie tunni magada saanud. Keha aga ei taha ilma uneta toimida ja hakkab söögi pealt energiavarusi nõudma, ida tegelikult vaja pole.

Tegelikult on nii, et ma teadvustan endale küll, et ma pean toituma võimalikult mitmekesiselt ja puhtalt. Ja ma püüan seda igati praktiseerida. Minu kõige suuremaks hirmuks on aga suured kogused. Ja nii juhtubki, et jätan tihti oma päeva esimesed portsjonid kalorivaeseks ja õhtul on siis näksimised.. Teadagi  miks, eks!

Esimese kaalulanguse puhul vedas mul sellega, et olin beebigrupis, kuhu sattusid kokku palud esma-emmed, kes hakkasid ka sporti tegema ja kaalu langetama. Mul oli igapäevaselt olemas sõbrannade hulk, kes elasid kaasa, toetasid, innutasid ja liikusid ise ka. Jah, lõpuks sattusin ma liiga võistlushimuliseks, aga praegu mul sellist tugivõrgustikku pole. Jah, mul on ümber sõbrad-kolleegid jne, aga see pole see. I miss you mom's!

Midagi pole parata, mida vanemaks keha saab, seda raskem on temaga tegeleda. See on igati võimalik, aga nõuab siiski natukene rohkem pingutamist. Eriti kui ikka see paksu-geen sees on.

Ma olen nüüdseks mitu korda võtnud ette enda vanad kavad. Neist mitte üks ei ole toiminud nii nagu vanasti. Miks? Sest vanasti oli minu ainsaks koormuseks jalutamine, mis ei pane kaloreid taga ajama. Nüüd on mul peaaegu igapäevaselt väga intensiivsed treeningud. Ja vana kava järgi jätan ma keha defitsiiti, mis tekitab lõpuks isusi ja näksimisi. See omakorda viib mind tagasi sinna, et ma ei julge rohkem süüa. Surnud ring.

Oeh, see kaaluteema on üks igavene teema. Ükspäev kookisin kuskilt kapipõhjast välja enda vana telefoni ja vaatasin, missugused ilusad, vormis kehaga Kati pildid seal olid. Ma ei tea, kust kuramuse kohast ma alustama peaks. Ma nagu tean ja oskan ju, aga ikka ja jälle feilin. Tunnistan, ma olen muutunud mugavaks ja tihti mõtlen, et mis see amps ära pole, ma ju treenin ta maha. Aga ei ole nii! Sööma peab selleks, et treenid, mitte treenima selleks et süüa saaks.

Ja nüüd ma andsingi iseendale lubaduse, et kui ma uueks aastaks saan endale kaalunumbri ette viie, siis võtan ma endale korraliku jooksutreeneri ja püüan SEB Maratoniks maratonivormi saada. Ja otsisin ma välja ühe koolituse, kus ma ka osaleda tahaksin. Selle teeks ka endale kingiks.

Annaks jumal mulle nüüd meelekindlust, jõudu, motivatsiooni ja tahtejõudu, et idelaalvorm lõpuks kätte saada!

Ja ega ma kade pole, näitan teilegi neid imeilusas vormis naise pilte:





 Ja lõppu kõige viimane pilt minust, minu ilusate, säravate ja vormis kolleegide kõrval: Olen pehme, ümar ja kössis. Igast minu rakust paistab mu ebakindlus ja õnnetu olek välja..


PS: tegelikult on nii, et kaalumas ma ennast pole käinud. Kardan veel suuremasse auku kukkuda. Loodan, et see seal 66kg ümber on, aga kardan ausaltöeldes hullemat. Eks ma kahe nädala pärast püüan lõpuks sinna ka astuda 😏.

kolmapäev, 9. november 2016

Veel elan

Long time no see! Kuidagi on juhtunud nii, et viimasest sissekandest on aega pea kolm nädalat möödas. Tunnistan ausalt, mul:
  • ei ole aega ega mahti arvutit lahti võtta
  • on nii suur väsimus ja rammestus juba pikemad kuu aega peal, et ma lihtsalt ei jaksa
  • mul pole millestki kirjutada
Siiski tahtsin ma natukene elumärki endast anda.

Mis siis toimunud on? Peale Maltat juhtus kuidagi nii, et ma olen 95% ajast lastega üksi kodus olnud. Kaasal on pikas otsad olnud ja need vähesed hetked, mil ta kodus on, olen ma saalis olnud. Viimased nädalad oligi üsna tüüpiline, et Gunnar tuli koju, et mind saali viia ja lapsi hoida ja koju tulles, pani uuesti kohe tööle.
Lisaks sellele on Mariannal käimas mingi öökulli periood, kus ma passin pisikese hingega pea kella kolmeni välja üleval. Peale seda on lasteaia äratus ja nii need päevad möödunud on.

See kõik on viinud aga selleni, et mu keha ja meel keelduvad minuga koostööst. Ma ei mäletagi, millal ma viimati haige olin või köhas vaevlesin. Nüüd olen aga juba pikemad poolteist nädalat maailma suurimas köhas. Asi on juba nii hull, et mu kerelihased ja kopsud valutavad iga köhahooga ja need vähesedki unetunni saavad iga 20minuti tagant köhase lõpu.

Ja ma süüdistan selles haiguses jooksmist. Mitte et ma oleks ennast haigeks jooksnud vaid vastupidi, ma olen Maltalt saabumise järgselt jooksma saanud vaid kolmel korral! Varasemalt on saanud keha jooksudega hea karastuse ja nüüd on see täiesti rivist väljas, nii et jah, süüdistan enda haiguses jooksude puudumist!
Tunnistan, et ma olen kurb, väga-väga kurb! Aga nagu ma ütlesin, siis seda aega mul lihtsalt pole.
Kuidagi on juhtunud nüüd nii, et viimasel ajal olen ma saali vahet pidevalt käinud ning Dancesti ei satu ma vaid kahel päeval nädalas. Mis te arvate, kas mul on nendel kahel päeval võimalik jooksmas käia? Ei! Sest pere vajab elamist ja tihti juhtub nii, et kaasa, kui üldse, tuleb koju, et suurem poetiir teha.

Ja nüüd ma olen haige. See hoiab mind jooksmast maas. Lisaks olen ma kuskilt saanud oma jalalabadele haavandid, mis valmistasid mulle pea nädala jagu isegi kõndides piina.

Aga see ei tähenda, et ma kodus laiskvorsti mängiks, oh ei! Ma olen käinud saalis enda trenne andmas, olen käinud asendamas, olen võtnud lisaks endale hulganisti tantsutrenne, workshope. Kui olen kodus, siis teen N+TC kavasi. Tõmbasin juba Maltale endale selle appi ning nüüd kohandasin 8-nädalase programmi enda trennidega klappima, et saan nö vabadel päevadel ka midagigi teha.
Nädalasse olen ma jätnud ühe päeva, kus ma päriselt puhkan ka.

Dancestis on ka päris palju juhtunud ning tulemas. Näiteks üleelmisel laupäeval toimus meil Vouge stiili workshop, eelmisel reedel Go-go workshop. Ma tahan pidevalt end tantsijana arendada. Ma ei tea, mis või kust see pisik nüüd sisse on tulnud, aga kuidagi on juhtunud nii, et ma annan endast 200% kavade selgeks saamiseks, õpin koguaeg, tunnen ise liigutuste vastu huvi. Ma palusin tegelikult isegi Martalt eratunde, et end veel rohkem arendada.

Novembri viimasel nädalal on meil plaanitud suur video filmimine, kus ma tahan päriselt näidata, milleks ma võimeline olen.

Peale selle on meil laupäeval tulemas traditsiooniks saanud trennimaraton, millele järgneb Dancesti neljas sünnipäevapidu.

Dancesti trennides läheb mul hästi. Ma olen hakanud ennast üha rohkem ja rohkem avama ning treenerina tundma õppima ning pean tunnistama, et saalid hakkavad ühes sellega täituma. Mul on selle üle vaid puhas hea meel! See annab mulle usku iseendasse ja jõudu edasi minemiseks juurde. Motivatsioon missugune!

Kui motivatsioonist rääkida, siis selle olen ma kuskilt nüüd üle leidnud. Just kaalu kohe pealt. Jällegi, ma toonitan, et ma ei pea ennast kuskilt otsast paksuks, aga mu ilusa lihaselise vormi peal on veel soe talvepolster. Aga lõpuks! olen ma selle motivatsiooninatukese kuskilt leidnud ja mu toitumine on viimased kaks nädalat olnud väga puhas, tervislik ja regulaarne. Ma tean, et see kaks nädalat on veel lühike aeg hõiskamiseks, aga siiski, ma ei taha ega plaani nüüd rajalt maha kalduda.

Nüüd loodan ma kiiresti end terveks saada, uuesti jookmisega algust tegema hakata ning loodetavasti ka teile rohkem positusi tuua!

Loodan, et teil on kõik hästi ja tunnete suurest lumest rõõmu!

reede, 21. oktoober 2016

FinEst-eestlased Soomes esitleb: Hands Up vol.7

Algas see lugu meil juba ühel esmaspäeval, kui saime Martalt kirja, et tavapärase kava asemel, harjutame me trennis go-go'd. Nimelt oli FinEsti meeskond temaga ühendust võtnud, et laupäevaseks peoks, kus esinevad Hirmo ja Klaus, on vaja tantsijaid.

Meil oli just ja just ääretult pikk ja raske päev olnud ja saali sõites naljatasin Gunnarile, et pakun ennast Martale tantsima. Sain kaasalt loa ning tegelikult pakkusingi ma pool naljaga ennast enne trenne. Vastuseks sain, et ta teeb oskuste põhjal valiku. Tundus aus.

Alustasime trenniga ning terve tunni vältel Marta jälgis ja hindas meid. Nagu missivõistlustel! Ma ei tea mis ja kuidas, aga sel päeval, olles kõigest päevasest jamast nii-nii läbi, lasin ma ennast täiesti vabaks ja lasin kehal kogu tantsu üle võtta. Ja nii juhtuski, et trenni lõpus oli ka minu nimi esinejate nimekirjas.

Saime kokku veel neljapäeval, reedel ja laupäeval, et stiilile ja liigutustele viimast lihvi anda. Ja viimases kahes trennis... olin ma kuidagi eksinud ja kuskil mujal ning ma kartsin, et ma ei saa õhtul hakkama.

Läksin peale jooksutrenni õhtuks veel koju, käisin pesus, näksisin midagi süüa ja sättisin õhtul kella kümneks Dancesti, kust kell üksteist, peale enese üles vuntsimist, liikuma hakkasime.

Üritus toimus siis Helsingis, Teatteri Forum saalis, kus oli kolme tasandiline lava. Või noh, me tegime selle enda jaoks kolme tasandiliseks. Oli pealava, trepid kus me tantsisime ja rõdu. Mina alustasin enda teekonda rõdult, kus sai mõnusalt sooja sisse teha ja käepidet abiks kasutada.

Olime esialgse plaani paika pannud nii, et iga 10-15minuti vahel vahetame me asukohti ja tantsijaid. Nii oligi, et rõdult rändasin ma esialgu puhkama ning siis trepile. Trepilt edasi puhkama ja siis pealavale.

Pealaval juhtus aga midagi, mida ma poleks endalt miljoni aasta sees oodanud! Oskate arvata mis? Oli kuidagi parajasti selline hetk, kus Marta ja Lisandra olid tulnud lava ette mind jälgima ja Allan oli oma kaameraga minu kõrval. Lasin muusikal end kanda, tuli koht, kus nägin sobilikuks üht jalatõstet ja siis see juhtus- kuidagi täiesti iseenesest tuli jalatõstest hüpe, mis päädis spagaadiga! Ma olen tantsudes juba Maltast saati spagaadid põhimõtteliselt maha saanud ning Malta tantsuvideos näeb ka pisikese harkspagaadi ära, aga minna hüppest ja spontaanselt spagaati... Ütleme nii, et ma kuulsin kuidas inimesed lava ees ütlesid ühest suust." Whoooaaa!" ning Martat silmates nägin ta imestust. Ma olin ja olen siiani väga, väga uhke enda üle! Päriselt!

Õhtu jooksul käisin laval viis korda ja lugesin kella kaheks enda etteasted lõppenuks, et mõmmibeebide juurde minna. Teised olid loomulikult veel tublimad ja lõpetasid kella nelja ajal, kui muusika lõppes.

See kogemus andis mulle nii palju! Ma sain ennast kui tantsijat palju rohkem tundma, ma avastasin, et mu keha liikumine on vaid nii piiratud kui mõtlemine, et ka mina suudan omas kehas, ka praeguses, täiesti ilus ja hot olla. Ja ma tahan areneda. Ma tahan olla iga päevaga üha parem ja parem tantsija, ma tahan et ma teeksin Dancestile lavadel ja videodes au ja Marta saaks alati kindel olla, et minu pärast ta muretsema ei pea ning ma õpin... ja arenen!

Sellest üritusest on juba nädal möödas ja ma olen siiani nii ecxited ja rõõmus. Ja uhke!

Teile ka natukene pildimaterjali siia ning täis galeriid saate vaadata Allani Facebooki lehel (LINK).








teisipäev, 11. oktoober 2016

Teretulemast!

No tere, tere! Long time no see! Ongi märkamatult üle kuu juba viimasest postitusest möödas. Ma lühidalt räägiks, mis siis vahepeal juhtunud on ja mis nüüd edasi.

Pooleli jäime me oma jutustuse juures, kui hakkasime Maltale lendama. Hoolimata kõigist eelarvamustest, läks meie reis imeliselt ning paremat seltskonda selleks kümneks päevaks, poleks ma osanud soovida! Nägime Londonit, saime Maltal hakkama super video, paljude piltide ning turismiga ja meie reisi lõpetas üks pöörane ööpäev Pariisis, mille sisse kuulusid nii Eiffeli torn kui meeletu jooks ja kiirustamine lennujaama. Mälestusi tuli igatahes koormates ning võib öelda, et kogemus lähendas meid Dancesti perena veelgi.

Ma meelega ei taha jääda siia reisist pikalt ja põhjalikult rääkima. Samuti märkab terasem silm ära, et blogis on pisukene kärpimine toimunud. Kogu selle reisi ja aja jooksul sai mulle selgeks, et blogimist sellisel kujul ma eam jätkata ei taha. Nii võtsingi ma vastu otsuse, et perest, lastest ja igapäeva tegevustest te siin enam lugeda ei saa. Edaspidi jõuavad siia vaid trenne, üritusi ja kaalu-toitumist puudutavad postitused. Jah, ma tean, et sellega langeb  blogi vaadatavus pea poole võrra, aga see on risk, mille olen nõus võtma.

Ma ei taha, et kogu sellest ettevõtmisest saaks uuesti mingi pealesunnitud ettevõtmine ja sellepärast hoiatan ma juba ka ette, et kirjutama tulen ma ikka ja jälle vaid siis, kui mul päriselt midagi öelda ka on.

Täna on mul öelda näiteks vaid nii palju, et ma tahaks nii hirmsasti jooksma minna, aga puht füüsiliselt ja ajaliselt pole ma peale Maltalt saabumist seda teha saanud. Tegelikult jooksingi ma viimati Malta tänavatel! Valetan, tegelikult oli meil grupis jooksmine Pariisi tänavatel ja rongijaamades ka!

Lisaks sellele, on mul ülimalt hea meel, et olen lõpuks ometi ennast ka tantsijana tõestamas ning sain oma esimese esinemise sel laupäeval toimuvale FinEst peole Hands Up! vol 7 (ürituse link).

Nii et, tere aga tulemast ja liigume koos!

reede, 9. september 2016

Retsepti reede: lillkapsa salat

Meie peres on alati olnud salat au sees. Tüüpiline eestlaslik pere. Igaks tähtpäevaks salat ja kui on veidi parem päev, siis ka aegajalt meespere ikka soovib seda. Küll on aga kartulisalat natukene nagu... liiga rammus kaalulangetaja kohapealt. Nii ma siis vilksamisi nägin kuskilt mingit lillkapsa teemat ning hakkasin ükspäev katsetama. Tulemus oli üllatavalt maitsev ning isegi paadunud kartulisalati fänn tõdes, et väga hea ning asendab tavalise kartulise variandi kenasti ära.

Lillkapsa salat:
Vaja läheb:
  • 260g lillkapsast
  • 70g porgandit
  • 60g värsket kurki
  • 20g punast sibulat
  • 65g sinki
  • 175g maitsestamata jogurtit
Tükeldasin lillkapsa õisikuteks ning porgandid veidi pisemateks juppideks. Pistsin need 20min 150kraadisesse ahju. Lasin jahtuda. Tükeldasin kõik komponendid kokku ning segasin maitsetamata jogurtiga. Maitsestasin ürdisoola ja sidrunipipraga. Soovi korral sobiks sinna sisse ka hapukurk ja herned, aga mina neid ei tahtnud.


  • Kaloreid: 256.45kcal
  • Rasva: 6.46g
  • Valku: 25.21g
  • Süsivesikuid: 24.42g
Koguselt tuleb ports päris suur ning mina sain sealt süüa isegi kolm korda. Kõrvale võtsin ma endale Soome juustoleipä ning sain kõhu ilusti täis.


neljapäev, 1. september 2016

Augusti statistika

Uskumatu, täna on juba esimene september! Kuhu see suvi kadus? Terved kolm kuud on olnud nii stressirohked ja ühesugused, et korralikult suve nautida sel aastal ei saanudki. Õnneks on täpselt kahekümne päeva pärast päikesereis ees ootamas. Püüan siis seal enda akud talveks täis laadida.

August oli aga täielik karusselli sõit. Üles ja alla, üles ja alla. Sellist rahuliku olemist nagu polnudki. Kõik oli kas väga hästi või väga halvasti. Õnneks sai möödunud kuul kõvasti liigutatud ning mu enda meelest on numbrid üsna muljetavaldavad.

Augustis ma:
  • jooksin: 113km/ 11h:58min:07s
  • jalutasin: 105km/ 19h:03min:07s
  • tempokõndisin: 25.13km/ 3h:51min:00s
  • tantsisin: 9h:28min:07s
  • Piloxing: 7h:05min:36s
  • jõusaal: 3h:27min:02s

Terve augusti peale läbisin ma 243km, treenisin kokku 55h:48min:56s ning suutsin ära kulutada 31251kcal.

Suure hoo kilomeetrite kogumiseks andis Elina alanud lasteaed, kuhu teda iga hommik viima ja lõunal tooma peab. Ühtlasi annab see hea võimaluse mulle Marianna vankrisse panna ja pikemad tiirud jalutada. Või näiteks ta kodus magama jätta ning trenni teha.

Jooksukilomeetrid jäid väheseks tänu Ööjooksule. Kuna ma seal suuresti läbi kukkusin, siis tekkis mul automaatne tõrge jooksu vastu. Võtsin hoo maha ning peale seda on minu pikimaks distantsiks jäänud 7km. Viimased kaks nädalat olen 5x nädalas nii umbes viis kilomeetrit ette võtnud.

Peale Ööjooksu pole ma ka jõusaali rohkem jõudnud. Kuna olen jälle Dancestis käinud ja ülejäänud päevadel õues liikunud, on see kuidagi soiku jäänud. Tegelikult korra nädalas tahaks sinna vähemalt jõuda. Eks näis.

Piloxingut olen ma aga teinud kergelt öeldes kõvasti. Lisaks sellele, et ma saalis seda nüüd neli korda vihtunud olen, olen ma kodus muudkui harjutanud ja harjutanud.

Ning peale Ööjooksu sain ma hoo sisse ning olen ka tantsutrennides käinud. Meie uus kava on lihtsalt over the top ning peale trennipäeva valutavad mul lihased, mida ma pole peale jõusaali tundnud.

Kuigi jah, ebaõnnestumisi oli, siis numbritega olen ma siiski üpris rahul!
 

Mis edasi?

Edasi juhtub nüüd see, et tõmban hoo maha. Minu jaoks on igasugused võistlused joostud ja ühtki üritus ma sel aastal enam ette ei võta. Lähen tagasi baaside juurde ning alustan enda nullist üles ehitamist. Seda siis just jooksu mõttes. Praegu alustan äärmiselt madala pulsiga jookse ning esialgu lühikesi distantse. Näiteks sörgin ära viis kilomeetrit ja kõnnin sama maa peale. Kui ma kõigega alustasin, sobis selline süsteem mulle hästi.
Sealt edasi ja kaalu langedes püüan vahemaid suurendada, pulssi samana hoides.

Lisaks sellele tahan ma võtta igapäevased kõndimised uuesti päevakorda. Elina lasteaed annab mulle ideaalse võimaluse tempokamalt jalutada. Puhas rasvapõletus ju! Võimalusel haaran kindlasti ka kepid uuesti nurgast ning teen pikemad tiirud.

Septembrist hakkab igal esmaspäeval jälle Piloxing olema ning korra tahaks seda ka kodus edasi teha. Kaks korda nädalas on täiesti paras koormus.

Ja alates järgmisest pühapäevast olen jälle YOGAFUNCi lainel. Uus kava on lõpuks üle vaadatud ja õppimisel. Pool kavast täitsa selge.

Ühesõnaga, hakkan ma treenima selleks, et kaalu kaotada. Kuni siiani ei julgenud ma kaloraaži maha tõmmata, sest kartsin oma Ööjooksu tulemusi kehvemaks teha. Nüüd aga on ideaalne võimalus keskenduda toitumisele ja toetada seda trenniga.
Olen nüüd juba viiendat päeva korralikult toitunud ja liikunud ning tunnen end päris hästi. Esimesed päevad tundsin end küll nagu õhkutäis loom, aga tänaseks päevaks on keha toimima hakanud.  Kaalule ma siiski astuma ei kipu ning püüan rohkem piltidele ja peeglile toetuda.
Pealegi on meil ju reis ees ja ma ütlesin resoluutselt Allanile ära, et kui ma kõhtu lamedamaks pole saanud, siis minust pilte ei saa (hahaa, vähemalt mitte bikiinides!).

Sportlikeks eesmärkideks olen ka septembriks pannud:
 
  • joosta nädalas ära vähemalt 30km madalal (alla 155bpm) pulsil.
  • kõndida igapäevaselt maha vähemalt 5km.
  • kõndida keppidega nädalas vähemalt kahel päeval vähemalt 15km
  • kaks korda nädalas Piloxingut teha
  • kaks korda nädalas joogat/funci
  • vähemalt kaks korda nädalas tantsida
  • võimalusel jõuda jõusaali
  • kulutada kuu päevade arvuga samavõrdselt kaloreid, ehket nagu sel kuul: kuus oli 31 päeva ja ma sain kulutatud üle 31 000 kalori. Lihtne, eks!

Loomulikult lööb reis midagi siin sassi, aga eesmärgiks sai võetud ka rannaliival jooksmas käia ning tantsu ja joogat saab seal nagunii igapäevaselt. Pluss kindlasti ka jalutamist. Nüüd lihtsalt pöidlad pihku, et kahekümne päevaga 3-4 kilo kehalt kaduma saan!



teisipäev, 23. august 2016

Sünnipäevapidu

Kuigi minu sünnipäev on ametlikult täna, pidasin ma selle Dancestis juba laupäeval ära. Olin plaaninud  väikest, rahulikku ja mõnusat istumist lähedaste inimeste seltsis ja etteruttavalt võin öelda, et kõik laheneski ilusasti ning seltskond sai täpselt selline nagu vaja.

Eks ikka juhtub, et inimestel tuleb midagi ette ja mul oli südamest kahju, et nii mõnelgi olid ammu selleks ajaks muud plaanid või ikka juhtub viimasel hetkel midagi (loodan, et tänaseks juba näed Liana!), aga ma näiteks neaks end maapõhja, kui ma oleks palunud Triinul sõita minu pärast Soome, kui ta sai samaks nädalavahetuseks tasuta koha Egle Nabi Bikiini Fitness laagrisse (kade, kade, kade!).
Aga nagu ma juba ütlesin, siis kokkuvõttes sai kokku pisike ja rahulik seltskond. Lastega emal, siis ega mind väga ei tõmbakski pidu nagu esialgne plaan välja nägi: peale istumist lapsed Gunnari ja emaga koju ning ise naistega kluppi. Jätsime hoopis ema siia sõitmata ning lapsed olid kenasti nii kaua peol, kui nad rumalusi hakkasid tegema. Siis läks Gunnar nendega tunniks-pooleteiseks minema.

Reedel hakkasin juba kodus ettevalmistusi tegema. Marianna jalaküljes rippumas. Ma ei saa aru, mis periood see praegu tal on, aga õudne!
Tegin oma imelist peedi-juustu salatit, riisi-makra salatit ning jätsin need üleöö seisma, et maitsed saaks seguneda ja ma ise laupäeval muude asjadega tegeleda. Nagu Kati Orgu oakoogiga. Kuna mul ahi on nagu ta on, siis pidin natukene sellega mässama, aga lõpuks sain ikka hakkama. Kreemi tegi veel Marta Dancestis valmis.
Salatikausid said väga kiiresti tühjaks ja kui lõpuks tuli kook ka meelde, ei suutnud keegi uskuda, et see erilise, aga imehea maitsega maius on ubadest tehtud. Minu uus lemmik igatahes!

Lauale sai veel Eestits snäkke toodud. Lauale sai pandud erinevaid õllevorsti snäkke, natukene krõpse, erinevaid näkileivakesi, juurvilju ning Valio tooted. Muide, kas teie näiteks olete maitsenud kodujuustuga täidetud krabipulki? No nii head!

Kuna ma ise alkoholi ei tarbi, siis joogi-mure otsustasin ma veidi teistmoodi lahendada. Nimelt ei ostnud ma kokku siidreid ja õllesid vaid segasin kohapeal ühe fantaasia booli kokku:
  • 1/2 valget rummi 
  • 1/2 toonikut
  • 1L õunamahla
  • 1L vaarikamahla
  • 1/2 mangokuubikuid
  • 1/2 laimiviilud
  • 1/2 apelsiniviilud
  • 1/2 sidruniviilud
Tegin kaks boolikaussi ning nendest üks jäi isegi järgi. Maitse oli olnud väga hea, aga lihtsalt nii mõnigi pidi kaine olema.

Kui aga kõigil kõhud täis, hakkasime me mänge mängima. Esimese asjana tegin ma pisukese viktoriini... enda kohta! Kas teie näiteks teate:
  • mis mu neiupõlvenimi on?
  • mis tähemärgis ma sündinud olen*?
  • mis on mu kaks unistuste maad?
  • kes või mis meie peres on EMO?
  • mis on ainus spordiala, mis mulle ei meeldi?
Ei tea? Noh, nemad nüüd teavad! (Kui arvad teadvat, võid kommentaariumis vastata!) Kokku oli mul 16 küsimust ja päris huvitav oli näha, mida minust teatakse.

Peale seda tegime kaks ringi Aliast ning kogu mängu lõbususe saatel, oli kell juba 23-le lähenemas ning aeg otsi kokku tõmmata. Kahjuks! Kuigi seltskond oli pisukene, oli meil nii-nii tore ja teisedki tunnistasid, et tavapärasele peole hea ja rahulik vaheldus. Minu meelest ka!

Kui kinkidest rääkida, siis oh.. Kas saab veel rohkem täppi panna?  Sain endale ühe imelise retseptiraamatu, tervise ABC raamatu, Stadiumi kinkekaardi ning Dancesti kirjadega riided. Kati, muideks vihjab vist sellele, et alla tuleks võtta, sest vaatasin, et pükste sisse on suuruseks XXS kirjutatud, hahahaa!

Ma olen nii õnnelik, et need inimesed mu ümber on ning kui nad seal hanereas mulle ilusaid sõnu ütlesid, kinke ja kallistusi jagasid, tuli mul 'va tundetul klomp kurku ikka küll!

Nüüd aga hunnikus pilte teile vaatamiseks:






* nipiga küsimus :)!

esmaspäev, 22. august 2016

Kuidas Valio Eesti mu nutma ajas

kakao maitselist kreemiMa kirjutan teile oma laupäeval toimund sünnipäevast ja näitan pilte homme. Täna tahaks ma aga eraldi postituse teha ühest sünnipäevalaual olnud toiduvaliku osast. Nimelt võtsin ma  oma uhkuseriismed kokku ja küsisin Valio Eestilt, et kas nad ei tahaks lauale mekkimiseks miskit anda. Sain neilt jaatava vastuse  ning nad ootasidki mind oma kontorisse. Eeldasin, et saan pisukese snäkikotikese ning läksin käed taskus jalgsi sinna kohale. Lugesin just tee peal Mallu postitust sellest, kuidas Sulle antakse kui Sa vaid küsid. Astusin siis Valio kontorisse sisse ning mul vajus suu maani, kui nägin, et nad on mulle kaks suurt kotitäis tooteid ära pakkinud. Tänasin suurest õnnest sõnatuna ning väljas taksot oodates, tulid mulle siirad õnnepisarad silma. Minu jaoks on selline vastutulelikus ja kingitus... ebatavaline?


Pakis leidus kohupiimakreeme, erineva maitsega Kefir pudeleid, dipikastmeid ja snäki-juuste!

Mulle oli maitsemiseks antud neli juustusnäki pakki ning need kadusid imeväel. Ma ise sain proovida vaid kadakamarja maitset, mis nime järgi mulle kõige rohkem meeltmööda ka oleks. Seda ma nägin, et Marianna käis mingiaeg laualt murulaugu omi näppamas- järelikult olid head.

Kohupiimakreemid  võtsin ma kaasa magustoidu eest ja lastele maiustamiseks. Neid oli kotti nii palju sokutatud, et hoolimata sellest, et Elina juba Tallinnas olles kaks tükki näppas ja nad Gunnariga kodus paar tükki ära sõid, jätkus neid sünnipäevalisetele ja mõned seisavad kapiski veel! Gunnari lemmik on kama maitseline kreem ning mina ei suuda "ei" öelda sellele shokolaaditükkidega kreemile. Kirsi-maasika on ka hea, aga kuna ma pole maasikate fänn, siis mu lemmikud kirsid, ei suuda neid maasikaid seal sees üle kaaluda.

EDIT: maitsesin just seda kakao maitselist kreemi ja see maitseb nagu lapsepõlv: täpselt sellise maitsega nagu vanasti sai hapukoor ja kakao omavahel ära segatud!

Suureks hitiks said aga ootamatult Kefirid. Mina olen juba ammu nende fänn ja uue maitsena välja tulnud metsmaasika maitse on minu kindel lemmik, aga eestlastele kohaselt, oli peo lemmik kamakeefir. Aleksandra pidi seda lausa varuga Eestist endale tooma! Need pudelid said seal momentalselt otsa ning mul on hea meel, et ma nii igaksjuhuks endale mõne pudeli koju jätsin!

Dipikastmetest on minu lemmik see venepärane maitse. Minu meelest sobib küüslauk ja murulauk lihtsalt kõigega! Aga laual oli populaarsemaks osutunud see itaaliapärane kaste.

Igatahes suur-suur aitäh Valio Eesti, te tegite mu hingepõhjani õnnelikuks ja rõõmsaks! Sünnipäevalised nautisid igat teie toodet ning minu pere maiustab nendega siiani!

Ma olen tõepoolest nii-nii üllatunud, et kõik need imetabased ütlused peavadki paika: küsi ja Sulle antakse; anna ja Sa saad!

Ma väga vabandan, et mul väga palju nö häid pilte pole, sest sünnipäevale unustasin ma enda kaamera kaasa võtta ning kaameramees Allan oli ka enda varustuse seekord koju jätnud.