neljapäev, 15. veebruar 2018

Kui tunned, et Sa polegi surematu

Teate, ma olen viimased kolm, lähemale neli nädalat, olnud kodus haige... Algas kõik sellest, kui Marianna jäi kõhuviirusesse. Oli ta selles pea neli päeva. Terve pere oli karantiinis veel pool nädalat hiljemgi.
Siis jäime meie Elinaga haigeks. Elinal tõusis palavik päevaks üles ning mõlemad olime saanud tugeva köha ja nohu. Maadlesime sellega pea nädala kuniks tundsin, et nüüd peab lõpuks trenni minema. Samal lõunal tundsin nina juures põses meeletut valu ning targematega arutades, mõtlesime, et see on põskkoopapõletik.
Läksin ma järgmisel hommikul oma valutava näopoolega arstile. Kohapeal tehti kohe verepoov, mis ütles, et bakterit veres pole, tähendab, et põletikku pole. Ütles mulle seal, et tõenäoliselt mingi ummistus lihtsalt, mis on suure nohu nö järelnäht.
Pean tunnistama, et peale seda arstil käiku, muutus valu iga hetkega väiksemaks ning kolmandaks õhtuks oli ninajuur vaid veidi hell. Nii et julgesin isegi trenni üle ma-ei-tea-mis aja minna.

Neljapäeva hommikul pakkisin ma oma lapsed kokku ja võtsin teekonna Eestisse ette. Läksime SYNLABi vereanalüüse andma. Tellisin endale kilpnäärme paketi ning Ferritiini analüüsi. Käisime lastega Lotte kohvikus ning juba samal õhtul, peale suuri draamasi laeval, saime koju. Reedel lubasin endale veel ühe puhkepäeva, et natukene taastuda.

Reede hommikul sain ka juba enda analüüside vastused teada.
Kilpnäärme näidud olid kõik mul normaalsed ning ref. väärtuse keskmised. Küll pani mind kulmu kergitama Ferritiini näit. Ma tean, et mul on näiteks hemoglobiin eluaeg madal olnud ning juba põhikooli ajal maadlesin sellega, sest olin pidevalt väsinud ja vaevlesin peavalude käes. Siin, Mariannaga rase olles, tehti mulle esimene hemoglobiini analüüs 2nädalat enne Marianna sündi (mis hilines ju niigi 10 päeva!) ning siis oli see näit 90 ja kui ma õigesti mäletan, võib see madalaim olla 120. Aga noh, selle eest sai peale Mari sündi mind jälginud arst ka ämmaemanda käest sõimava kõne kell kuus hommikul. Kui see selleks.

Eks ma jah, seda teadsin, te mul see hemoglobiin madal võib olla, aga Ferritiinist ja selle olemasolust poleks mul õrna aimugi olnud, kui siinsamas keegi seda poleks soovitanud kontrollida.
Kui ma tulemused kätte sain oli paberil kirjas, et Feritiini ref. väärtus on 10-120. Minul oli see näit vaid 3.7, mis on pea olematu ju!
Kui ma sellest oma pisikeses grupis rääkisin, siis sain teada, et Soomes võetakse seda asja üsna tõsiselt. Kuna Ferritiin, on see, mille najal üsna palju organismist töötab, siis tõenäoliselt ongi see minu kõigi murede põhjus.

Ma olen pidevalt kurtnud seda, kuidas ma olen väsinud, kuidas mul pole enam mingit motivatsiooni ega entusiasmi. Olenemata sellest kui palju ma ööpäevas und saan, olen ma ikka väsinud, tõre ja kergesti ärrituv.

Ma ei jaksa enam trenni teha. Kui ma siiani olin kindel, et minu trenne ja pulsse mõjutab minu kehakaal, siis nüüd olen ma kindel, et selleski on süüdi just seesama raud. Juba suvel kurtsin ma, et ma ei jaksa joosta-pulss on koguaeg kõrge ja seda on võimatu alla saada. Mida aeg edasi, sest hullemaks mu jooksud läksid. Sügisest viis juba tavaline tantsutenn mu pulsi 175-bpm peale. Nüüd, kui ma tean, et rauapuudus ei pruugi lasta kehal piisavalt hapniku saada ning süda võibki selle arvelt rohkem tööd teha, paneb see olukord täitsa muretsema. Kaua ta ikka vastu peab, kui koguaeg 180bpm pulsiga trenne teha?

Lisaks võib väga vabalt mu kehakaalu tõus olla just selle sama Ferritiiniga seotud. Kuna keha on koguaeg väsinud, siis endale märkamatult sööd ju energiat sisse. Väsinud kehaga aga ei jaksa seda energiat ära kulutada ja sealt see nihe sisse tulebki. Ja kui ma siiani pulsikella järgi vaatasin, et vau, nii palju kaloreid läheb ühe trenniga, siis kui eelmist punkti vaadata, siis võis see kalorinäit tulla puhtalt südame lisatöö pärast. Ja reaaselt ma ei ei liigutanudki end nii palju. Näiteks YOGAFUNCI keskmine pulss on mul olnud 137bpm... Joogal?!

Okei, aga need kõik on hetkel vaid oletused. Vähemalt nii kaua kuniks ma pole siinsete arstidega rääkinud ja kuulnud, mis nemad asjast arvavad. Seda teen ma kohe, kui ma oma hääle tagasi saan.
Nimelt olen ma kõigele lisaks, olnud alates selle nädala algusest, juba kolmandat päeva, ilma hääleta. Oleme lastega endale jälle külge pookinud nii nohu kui köha, millest viimane viis esmaspäeva öösel vastu teisipäeva mu hääle. Õudne!

Millal, oh millal ometi, saavad ükskord kõik hädad ja haigused läbi. Ma pole vist reaalselt mitte kunagi nii kehvas seisus olnud. Nii kaua järjest mingite vaevuste käes virelenud ja ennast nii nõrga ja armetuna tundnud. Kõik asjad sajaks nagu nimme sel kuul meile kaela. Nagu just enne reisi mingi kõrgeim vägi paneks meid igast suunast proovile, et puhkus korralikult välja teenida.

Saaks juba päikese kätte ja mõnusat vahemere õhku kopsudesse tõmmata! Vaid kolm nädalat veel!

Foto: Rita Talisoo


EDIT: käisin reede hommikul arstil ning rääkisin oma loo seoses Feritiiniga ära. Kui ta seal küsis, et miks ma otsustasin rauda kontrollida, vastasin talle, et alates suvest olen üle 15kg juurde võtnud ja ilma süüta. Selle peale võttis arst koheselt arvutis uue lehekülje lahti ning pani mulle aja spetsialisti juurde. Küll alles märtsi lõpuks, aga siiski.
Helistades Eesti perearsti nõuande telefonile huvi pärast, teadis aga sealne vanahärra toru otsas öelda, et see raua näit ei tähenda muud, kui et raua tagavarad hakkavad otsa saama ja muretsema ei pea. Võtku ma aga Retaferi ja asi korras. Aga kui varud on lõppemas, kas siis mitte ei peaks ülejäänud juba otsas olema?

Väga naljakas igatahes, mis moodi ühesses esjasse kahes erinevas riigis suhtutakse!

laupäev, 3. veebruar 2018

Kakskümmend üheksa ja pool

Oleme olnud perega pea nädal aega juba kodus. Juba eelmise nädala lõpul olin mina haige ning ööl vastu teisipäeva hakkas Marianna oksendama-kõhugripp! Sealt edasi Gunnar ja... Nii me siis oleme olnud siiani karantiinis.

Nädal kodus on mõjunud kuidagi värskendavalt. Ma olen saanud aega veeta oma lastega, olen saanud mõelda, ennast analüüsida. Sellel suvel tulevad meie peres üsna suured muutused: Elina alustab esimest klassi ja Marianna hakkab lasteaias käima. Tegimegi eelmisel nädalal Elinale kooli valiku taotluse ära. Kuigi panime ta kirja kõige lähemasse kooli, siis loodetavasti saab ta minna väiksemasse klassi ning selle järgi paigutatakse ta siis kooli ümber. Loodetavasti mitte väga kaugele!
Elina kooli järgi paneme siis ka Marianna lasteaia taotlused paika.

See aga on pannud meid Gunnariga mõtlema minu sügise üle. Kuskile täiskohaga tööle ei saa ma minna, kuna pean iga päev Elina kooli viima ja sealt ta ära tooma. Sama Maiannaga.
Teine võimalus on minna õppima. Soomes on tegelikult väga hea süsteem õppimiseks, mida riik tasustab. Aga mida?

Ma saan suve lõpus kolmkümmend. Kolmkümmend! Ma olen palju kuulnud ja näinud, et just siis naistel alles elu algab. Ja ma olengi praegu punktis, kus ma saan poole aasta pärast kolmekümneseks, ja ma ei tea veel, mida ma elult tahan. Mul on täpselt mõned kuud aega mõelda, mida ma siis päriselt teha tahaksin! Kelleks ma siis suueks saades saada tahan? Mingid mõtted käivad peas juba ammu, aga ma ei ole kindel endas.

Küll aga olen ma selles kindel, et nüüd on just see hetk, kui ma pean hakkama mõtlema iseendale. Ma pean tegema seda, mis mind õnnelikuks teeb, et ma saaks vanaduses meenutada, et life well spent. Ma tahan aega veeta perega, näha kuidas mu lapsed kasvavad. Ma tahan tegeleda sellega, mis terve mu keha ja hinge õnnelikuks teeb. Ma tahan olla midagi suuremat! Ma ei taha olla mutrivõtmeke suures masinas vaid peategelane iseenda unistustes.
Ja see kevad saab olema selles suhtes elumuutev.

Juba 37 päeva pärast sõidame Barcelonasse. Ma ei taha teha sellest mingit tavalist puhkust vaid ahmida sisse kõik selleks, et iseenast arendada ja suuremaks kasvatada (ja siinkohal ei mõtle ma pastasid ja paellat 😁). Suve reisi panin ma ka paika just selle seisukohaga, mida ma iseenda jaoks teha tahan ning leidsin meile sihtkohaks riigi, kus ma saan täita ühe enda suurimatest eluunistustest.

See nädal oligi selles mõttes mulle hea, et ma sain vaadata iseenda sisse ning leidsin, et mul on palju eluunistusi, mis on mul jäänud kuskile unustuste soiku. Ja nüüd koorisin ma need dealt välja ning hakkan nende nimel tööle. Kui mitte nüüd, siis millal? Eks?!

Näiteks tahan ma minna õppima Contemporary tantsu. Mitte tantsima vaid õppima! Ma tahan käia ratsutamas. Ma ei tea, miks ma olen selle unistuse ära kaotanud, aga minu suur kirg on hobused ning ma tahan ratsutada! Ma tahan uuesti jooksma hakata. Ma ei tea, küll kus ma selle aja leian, aga ma ju armastan jooksmist!

Sellised võib-olla tühised ja pisikesed asjad, aga minu jaoks tähtsad. Ja ma olen need kuskile tahaplaanile jätnud.

Vat sellised sügavad mõtted mul täna. Kui aus olla, siis mul on hinges väike värin kõigele mõeldes. Ma olen suht harjumuste ori ning muutused on minu jaoks hirmuäratavad. Ma kardan sadat erinevat asja. Aga äkki ma kahetsen? Aga äkki ma ei saa hakkama? Aga äkki, aga äkki...?
Aga äkki on aeg elada iseendale ja õnnelikult?





PS: selle aastasel EBA-l ma ei osale sest:
  1. ma ei teaks mis kategooriasse end paigutada
  2. eelmine aasta jättis natukene paha maigu suhu kogu oma korralduse ning kategooriate ebareguleerituse poolest
  3. mul ei ole ürituselt mitte midagi võita ega kasu saada
Ma loodan, et tei ei arva nüüd keegi, et teile näkku sülitan*!



*väljend Marimell blogist, kus keegi ütles, et mitte osalemine on  nagu lugejatele näkku sülitamine!

reede, 26. jaanuar 2018

Niisama juttu

Pole jälle sada aastat siia jõudnud. Koguaeg on ikka ja jälle midagi tegemist ja aega niisama arvutis istuda polegi.

Mis vahepeal tehtud siis on?

Hakkasin käima contemporary trennides. Noh, praegu olen käinud veel vaid ühes, aga seda seepärast, et grupp valmistub praegu esinemiseks ja mul lihtsalt ei ole seal midagi praegu teha ja õppida. Kohe kui esinemine möödas, olen ma igal reedel kohal. Juba sellest esimesest tunnist sain ma nii palju häid emotsioone ja inspiratsiooni, et ma olen siiani, kaks nädalat hiljem elevil! Kusjuures oli mul enne seda just magamata öö ja väga haiglane olek ning sundisin end hambad ristis voodist otse trenni minema. Tagasi autosse istusin ma aga energilise, rõõmsa ja elevil olekuga.

Käisime veel kaks nädalat tagasi Martaga Kangoo Jumps trenne proovimas. Tahtsime näha, kas see meie saali sobiks. Tulemuseks oli see, et mina väljusin trennist päris oma saapapaariga. Juba veebruari keskel teeme me mõlemad koolituse ära ning sellega seoses tulevad meie Dancestikeses üsna võimsad muutused!

Broneerisime jaanuari alguses enda reisi ära. Läheme märtsi keskel kümneks päevaks Barcelonasse. Selleks ajaks peaks seal juba päevane temperatuur olema 20kraadi ja täitsa okei kevadilm. Rannpuhkust ei plaanigi, see jääb suveks. Läheme puhkama, perekonnaaega nautima, Barcelonat avastama ja lihtsalt olema. Vaikselt vaatan pea iga päev suveks ka juba mingit sihtkohta. Sõelale on praegu jäänud Rooma, Praha, Dublin, uuesti Barcelona, Budabest ja kõige südamelähedasem Malta. Aga eks kõigepealt tuleb kevadine tripp ära käia. Päikest ja puhkust tahaks küll selle külma ja märja ilma juurde.

Käisime täna Elinaga neuropsüholoogia keskuses vestlusel. Ennem jõule käis Elina kolmel päeval seal teste tegemas ja nö vaatlusel, kus siis pidavat nad otsustama, kas ta sügisel läheb tavaklassi või väiksemasse rühma. Täna saime siis vastuse, et tal oleks lihtsam väikses rühmas. Noh, seda teadsime me ise ka, aga ilma nende testideta ja arstide soovitusteta, ta lihtsalt sinna ei saaks. Uskumatu, et ta läheb juba kuue kuu pärast kooli! Mul on kodus koolilaps!
Aga täna oli seal vestlusel küll meil mõlemal mitu korda tunne, et kärataks nendele arstidele peale. Esimese asjana toodi sisse Elina kõne. Nimelt oli meil uurimuste esimesel päeval esimesi ülesandeid tehes juures tõlk, kes siis Elinale soome keelst eesti keelde kõik tõlkis. Arst ütles tõlgile ülesande numbri ja too luges paberilt siis Elinale ülesande eesti keeles ette. Ainult, et ta töötas nagu Google translator. Päriselt! Ta luges sõnasõnalt soome keelest eesti keelde mõtlemata sellele, et eesti keeles nii ei räägita. Lisaks ei teadnud ta poolet sõnade puhul, et need on õige variandid. Näiteks kui Elina ütles taru kohta mesipuu, hakkas ta selletama arstile, et laps ütles taru kohta puu kus mesilased käivad.. No mida?!
Igatahes selle põhjal öeldi meile täna, et Elina eesti keele kõne on arengust ca 2a maas. Kellegi teise ebaprofessionaalsuse pärast saab meie laps ilma asjata mingi hinnangu? Tegelikuses on Elina eestikeele kasutus väga korras ja eakohane.
Soome keele kohta oli neil ka nurisemist, aga kamoon, laps on vaid aasta aega korralikult lasteaias keelt õppinud, ma ütleks et täitsa hästi!

Lõpuks läks jutt toitumise teemale. Laps on nagu ta on, aga natukene valivam. Tal on kindlad toidud, mida ta sööb ja on väga valiv. Aga ta sööb hoolimata sellest mitmekesiselt. Puuviljad, juurikad, teaviljad on kõik esindatud. Küll hakati meile seal pähe määima toitumisterapeuti. Meie mõlema vererõhk tõusis  märgatavalt. Iial ei lase ma oma täitsa lapse moodi sööval lapsel minna siin toitumisteraapiat saama inimeste juurde, kes ühel vestlusel mulle püüdsid mulle surmtõsiselt selgeks teha, et laps peab kartulit sööma. Laps kes sööb putrusi, tatart ja juurviljasuppe. Oeh!

Ma ei väidagi kuskilt otsast, et Elinale need uuringud ja käimised kuidagi mööda külge maha jooksevad, oh ei, ta on tänu tegelusteraapiale meeletu arengu läbi teinud, aga kõik need vestlused ja käimised on tõsiselt tüütud. Näiteks homme tuleb Elina tegelusterapeut meile koju. Lihtsalt selle pärast, et Elinal on terapeuti enda süül ära jäänud pooled teraapiad ning ta tahab meiega vestelda, kas Elinale järgnevaks aastaks ka teraapiat taodelda...  Laupäevasel päeval, meie enda kodus!

Aga Elina on tubli! Käib ilusti kõik oma teraapiad ja uuringud läbi ning on väga asjalik ja tore väikene inimene!

Mina ise plaanin ka uue kuu alguses uuringutele minna. Oleme juba kaua sellest Gunnariga rääkinud ja nüüd sain enda pisikeses kaalulangetusgrupis veel natukene tõukeid, et lasta ära teha kilpnäärme uuringud. See kuidas kaal on tõusnud ja kuidas ta ei lähe alla, on natukene naljakas ikka küll. Siis vähemalt saan ma kindel olla, kas ongi probleem mu tervises või olen ma ikkagi liiga laisk ja selgrootu ning pean uuesti kellegiga enda menüüd ja treeningud läbi konsulteerima. Ja kuskilt selgroo leidma! Plaanin veeanalüüsid lasta teha SYNLABis. Esialgu oli plaan teha vaid kilpnäärme analüüsid, aga kui keegi oskab midagi enamat soovitada, olen üks suur kõrv!

Ja nagu viimasest lõigust võis välja lugeda, siis kaal on ikka sama mis sama. Mis päriselt on müstika, sest nüüd, kui grupis jälgime oma toitumisi ja asju, siis olgugi, et ma 100% tubli ei ole, siis nii hullus seisus ma ka olla ei tohiks.
Ja teate, ma liigutaks end veel rohkem, aga millegi pärast olen ma KOGUAEG väsinud. Jätsin kohvijoomise ka ära ning olin kohvivaba ca 3 nädalat. Peale seda vajusin juba kella 22 ajal magama ning olin hommikul ärgates ikka väsinud. Nüüd olen paar päeva uuesti kohvi joonud ja öösel üleval.. Ja ikka väsinud. Sellise ilmaga nagu paegu käiks ma jumala hea meelega väljas vankriga jalutamas, aga energiat on null! Raske, päriselt!


Mul ei ole ühtegi uuemat pilti, nii et peate leppima minu ja Mariga Lottemaal.

Teie aga olge terved ja andke ülal toodud probleemide kohta nõu 😊!

esmaspäev, 1. jaanuar 2018

Uus aasta uus mina? Eip!

Head uut aastat, kallid sõbrad! Aitäh teile, kes te olete mulle siin möödunud aasta jooksul kaaslaseks ja toeks olnud ning kes veel aeg-ajalt lugema ja külastama tulevad! Loodan, et olete ka edaspidi siin!


Nii, uus aasta, uus mina, eks? Võtan nii ja nii palju kaalusta alla, teen seda ja teist ja kolmandat ja üleüldse hakkan hoopis kellekski teiseks! Eks?
Sel aastal mina mitte! Ma ei ole selleks aastaks võtnud endale eesmärki võtta meeletult alla ja mingiks täpseks kuupäevaks kaaluda nii mitu kilo vähem (väljaarvatud see 10kg, mis me Gunnariga reisi jaoks kokku leppisime! Seda on juba kuisu pärast vaja maha saada!). Ma ei hakka ka väitma, et sel aastal saab minust ilusam ja toredam inimene, oh ei, vaevalt küll! 29aastat ühesugune inimene ei suuda nii kergelt enda muuta ja kui aus olla, siis ma just väga palju ei näe ka külgi, mida ma peaks kardinaalselt ümber pöörama.

Küll olen ma võtnud selleks aastaks mõned asjad ette, mida korda viia:
  • parandada enda elukvaliteeti: ma olen viimasel poolel aastal maadelnud stressiga, mis on otseselt mõjutanud mu kaalu ja üleüldist elukvaliteeti. Selle asemel, et  mõelda ja stressata, kuidas ja mis imenippidega kiiresti kaal liikuma saada. Selle asemel keskendun ma puhtale ja korralikule toitumisele ning kvaliteetsele liikumisele. 
  • pühenduda vaid meeldivale: sel aastal ei kavatse ma end trennide ja liikumisega hulluks ajada. Kavatsen võtta osa vaid nendest trennidest ja tundidest, mis mulle tõepoolest meeldivad ja positiivse tunde sisse toovad.
  • keskenduda positiivsele: ma jätsin kõik enda negatiivsed mõtted ja emotsioonid eelmisesse aastasse. Olin muutunud viimasel kuul ajal jälle veidi kibestunuks ja kadedaks. Sel aastal kavatsen ma pühenduda vaid iseendale, oma perele ning armsatele inimestele enda ümber. Igasuguse kadedustunde püüan ma enda kasuks mängima panna ning proovin katsetada Malluka teooriat ja välja juurida miks ma kade olen...
  • õppida ja areneda: kui peale tantsu on midagi, mida Marta mulle õpetanud on, on see mitmekülgsus ja oma südame jälgimine. Kuigi mulle hirmsasti meeldivad kõik meie tantsud ja kavad, on mu süda kuulunud aastaid contemporaryle. Seega tegin ma iseendale sel aastal kingituse ning raske südamega loobusin kahest Marta tantsutunnist, et minna just seda tantsima ning õppima. Tahangi sel aastal inspiratsiooni ja teadmisi ammutada võimalikult paljudelt erinevatelt treeneritelt ja tantsijatelt. Ma ei taha jääda keskpäraseks, tahan saada paremaks!
  •  reisida ja avastada: sain nii Maltale rändamisega kui Ibizal käiguga hirmsa pisiku sisse ning sellest aastast alates tahaksin ma reisida ja maailma avastada. Juba kahe kuu pärast astumegi lennuki pardale ning loodetavasti juba kolme kuu pärast teen ma sama Dancesti perega!
 Ühesõnaga, ma ei taha enam elada nii, et minu kaal ja suurus muutub elukeskpunktiks ning hakkab kvaliteeti kuidagi segama. Muidugi ei tähenda see seda, et  ma käega löön ja olengi rahul pea 20kg raskemana kui vaja. Loomulikult tegelen ma probleemiga, kui ma ei lase sel enda elu defineerida ja juhtida.

Mariliis kirjutas väga hea postituse Malluka ja Henry uue aasta väljakutsest. Ma liitusin ka ise sinna, kuid lahkusin üsna pea samadel põhjustel. Samamoodi nagu ma olen pannud unfollow Süües saledaks grupis ja mujal.Ma hea meelega jagaks kogemusi ja teekonda kellegiga. Päriselt. Aga mitte nii, et grupis on tuhandeid inimesi. Ma tahaksin pisikest ja ühtehoidvat gruppi, kus päriselt ja vahetult kogemusi jagada, üksteist toetada, kus keegi ei pane kiituse saamiseks ilusast kehast pilti üles, juurde kirjutades: olen 5kg juurde võtnud ja vaja 15 veel maha saada.
Nii, et kui Sinul näiteks on huvi sellise grupi ja sõpruskonna vastu, siis anna märku, ehk on toredam teha ca 10 pealine seltskond, kellega üksteist toetada ja motiveerida!

Aga kui nüüd natukene siiski reaalselst praegusest olukorrast rääkida, siis pean tunnistama, et ma olen Marisega ühes paadis. Võrreldes eelmise aastaga, olen ma pea 15kg juude võtnud ning viimased viis kilo tulid mul viimase kahe kuuga selga. Ma olen samas seisus, mis ma olin peale Elina sündi. Õudne! Ma olin aastalõpu viimastel päevadel sellest nii heidutatud, et olin kõigele käega löömas. Pidasime suurt plaani Dancestiga Eestisse workshope tegema tulla (mida me tegelikult ka teeme!) ja ma lihtsalt loobusin sellest plaanist seal osaleda. Lihtsalt nii häbi ja piinlik oli enda pärast. Jumala õnn, et mul on selline kaaslane Marta näol:
"Mida kuradit!!

Kehakaalu pärast - sa oledki julgustav kõigile neile, kellel on sama mure ja pead näitama, et see pole mingi asi mille pärast põdeda
Sa oled parem tantsija kui enamik kriipse"  
"Sa oled eeskuju paljudele ja tugi minule

Sul on oma roll kui sa tuled"

Ja nii saigi siiski otsustatud, et ma olen tiimis ilusti olemas ning selle asemel et enda keha pärast põdeda, näitan ma mida isegi sellise kehaga teha saab!  

Nii et kallid, olge rõõmsad, olge head ja olge positiivsed! Armastage, hoolige ja toetage üksteist!

Head algavat 365-te päeva!




kolmapäev, 27. detsember 2017

Jõululauast uude astasse

Oeh, see jõulumöll! Meil oli kuusk üleval juba esimesel advendil ja iseenesest nagu püüdsin seda jõulutunnet endasse manada... Lastel käisid päkapikud ja aega-ajalt oli täitsa talveilm ka õues. Tegin kõige armsamatele kingiplaane ning kõik oligi ilus ja tore.

Väljaarvatud see, et jõulude ajal nagu terve maailm sunniks magusat sööma. Need kommihunnikud mis meie majja tulid, olid meeletud! Ja kõike pidi maitsma... Ja kui phe maitsesid, pidid teise ja kolmanda ka võtma. Ja enne kui arugi said, olid kotis vaid paberid. Oeh. Ja need piparkoogid. Ma armastan piparkoogi lõhna oma tubades, aga sama palju armastan ma ka nende maitset! Mu suurim nõrkus! Lõpuks ma lihtsalt kõndisin neist poes kaarega mööda. Nüüd Eestis olles, pole ma siinsest valikust mitte üht maitsenud, kuigi ma TEAN, et Eestis tehtud piparkoogid on paremad kui Soomes.

Ja siis mul oli viimastel nädalatel väike stress kallal. Ma olin nii füüsiliselt kui vaimselt väsinud ja tunnistan ausalt, et viimaste trennide andmine oli katsumus omaette. Vahepeal olin lausa haige ja käisin paistes kurguga trennitajaid hüpitamas.

Ning teate, ma pole reaalselt mingi 2-3 nädalat kodus süüa teinud. Koguaeg oli vaja kuskil olla, koguaeg olime me kõik kuskil lennus. Ja kui ma siis ühel lõunal suutsin ikka tomatisupi ära teha, siis peale minu üht-kaht kausitäit seda keegi ei puutund ja see visati lihtsalt minema.
Nüüd oleme juba neljandat päeva Eestis ning siin samamoodi- ema juures saime kahel õhtul sooja jõulutoitu, aga ülejäänud aja oleme kuskil kiiruga tee peal ülejala sisse tankinud. Õudne, päriselt! Kuigi siin on päris tore olnud, siis tunnistan, et tahan juba vaikselt koju, et siis ise kodus süüa teha. Sellest jooksujalu söömisest ja jõulubuumamisest on organism ja keha nii väsinud, et isegi kaasa ütles, et tahaks juba kodus salatit ja suppi. Tahaks jaa! Terve mu keha, eesotsas rinnaesisega, millele on tekkinud terve armee vistrike*, on samal arvamusel ja kisendab lausa: AITAB!  Mul pole sellist tunnet juba aastaid olnud.
Kõik see progress, mis vahepeal oli toimunud-ja seda ikka oli- on jõuluajaga ära nullitud ning kõike tuleb otsast alustada. Kurb!

Tegelikult andis Gunnar mulle kevadiseks kaalukaotuseks hea põhjuse küll. Meil on plaanis kevadel üks reis (tegelikult mul lausa kaks, aga Gunnar mõjutab vaid seda üht) plaanis ning Gunnar pani mu fakti ette, et kui ma selleks ajaks 50kg kergem pole, siis me reisile ei lähe. Okei, selle peale hakkas ta ise ka naerma, kuid miinimum 10kg on tingimuseks seatud. Väga hea motivaator mu meelest!


Ühesõnaga nii on asjalood. Täna käisime perega pildistamas. Ma olin vahepeal tegelikult jumala kindel, et ma tühistan aja ära, sest mitte üks asi minu riidekapis ei komplimenteerinud mind. Lõpuks siiski käisime ära. Nii palju kui ma nägin, siis väga lootusetus seisus ma veel ei ole. Tööd on vaja aga küll ja veel teha. Loodetavasti saab suvel minna ca 20kg kergemana uut seeriat tegema!

Kodus lasin Gunnaril ka endast võrdluseks mõne kaadri pildistada.





neljapäev, 14. detsember 2017

Tõmmateas aega maha

Kuidagi naljakad viimased nädalad on olnud. Dancesti asjadega on koguaeg nii kiire olnud ja pidevalt oleme lastega lennud olnud. Olen püüdnud nii palju kui võimalik jälgida mida ja mis ajal ma suhu pistan, aga kaos olen ma siiani. Õnneks on vetsupotist abi otsimine vähenenud. Tõsiselt kohe!

Vahepeal oli meil Dancestis siis jõulupidu, mille tarbeks me Mariannaga mitmeid hommikuid saalis veetsime. Õppisime kavasid ning hajutasime. Kõik on ennast ära ka tasunud, sest nii meie kõige uhkemas Ladina kavas sain olla üks kahest Flamenco tantsijast kui meie tuttuues kavas, mille vodeot veel väljaski pole, sain esinemistel esireas olla. Ma olen enda üle uhke ja Martale südamest tänulik!

Meil on Dancestis trenne kuni 18ndani vaid veel... Ma pean raske südamega ütlema, et ma olen selle üle väga õnnelik! Ma olen viimasel ajal kuidagi väga stressis ja ennast kaotanud. Ma tunnen, et ma tahan aega veeta oma pere ja lastega. Iseendaga. Mõtlemata sellele, et kuskile on vaja aja peale minna või et pean saalirahva juurde minema. Ei, ma armastan saalirahvast südamest, aga ma lihtsalt vajan pausi. Ma lihtsalt olen selline inimene, kes mingi aeg peab ennast kõigist eraldama ja iseendaga tegelema. Ja kuigi ma igaüht neist naistest igatsema jään, ei kavatse ma enne 8ndat jaanuari stuudio poole minna. Ma tahan lihtsalt olla natuke aega eemal, leida ühine keel enda spordi tegemistega, ehk käia jooksmaski uuesti. Olla oma perega, nautida üksi oma aega.

Eks mul nii keha kui hing annavad juba märku ka, et selleks on aeg. Laupäevast saati olen ma olnud haige. Köha-nohu ja mis kõige hullem, peavalu. Lisaks mingi undamine ja pinge kõrvades... Viimane aeg hoogu maha tõmmata.

Kui kedagi peaks nüüd huvitama kuidas mu kaalulangus ja toitumine edenevad, siis... ma ei tea. Mulle endale tundub, et ma olen natuke siit-sealt alla võtnud, aga samas tundun ma endale ikka veel nii suur! Kaalul pole julgenud ikka käia. Toitumises olen teinud nii palju muutusi veel, et olen püüdnud liha kogust toidus vähendada. Kala ja krevetid olen toidulauale jätnud, aga just sealiha ning kana olen teadlikult vältinud. Nüüd haigusega olen värsket himustama hakanud. Palju puuvilju just. Mahlu, smuutisid jne. Olen püüdnud lähtuda seisukohast, et peaasi, et värske on. Väga näpuga pole järge ajanud ja püüan mõelda, et stressamine toidu üle hoiab rohkem kaalu kinni kui süümepiinadeta, aga teadlikumlat isudele alla vanduda.

Tegelikult kui aus olla, siis ma loodangi sellele pausile, et see annab mulle uut energiat ja hingamist ning uuel aastal astub saali juba värskem ja ilusam Kati.

Möödunud reedel käisime peol esinemas. Meiki ja riietust ei tahtnud raisku lasta ning tegime Gunnariga mõned pildid...





laupäev, 18. november 2017

Mida Sa ometi teed?!?

Ma vahel lausa tahaks endal kratist võtta ja raputada! Mida kuradit Sa teed? Täiskasvanud naine, aga ei saa ühe lihtsa asjaga hakkama: toituda korralikult ja liikuda piisavalt. Kalmuse kava on külmiku uksele kirjutatud, aga ikka on vaja enda isudele alla vanduda ja friikartuleid tellida!

Ma lihtsalt ei saa enam aru, mis selle viie aastaga juhtunud on! Kuidas on nii, et 24aastane Kati sai ilusti toitutud, liigutud ja kaal läks mühisedes. Nüüd aga muudkui esmaspäevad ja homsed mööduvad? Muudkui köögitad vetsupoti kohal, lubades endale, et viimane kord.

Ma tean, et vaja läheb rutiini. Aga ma ausaltöeldes ei tea, kust seda rutiini alustada. Magamaminekud venivad, trennid on hilja, tõusmised varajased.
Ma panin nädala alguses omale kirja kellaaajaliselt päevaplaani. Juhtus see, et Elina jäi haigeks, oli kodus ja ma ei pidanud vara ärkama. Mariannat on ka kahju kell kaheksa üles ajada. Kuigi ma reaalselt teadvustan endale, et see on nii talle kui mulle kasulik, siis see tund-kaks mis Mari magab hommikuti ja ma üksi olen, see on nii hea vaikne aeg mulle.

Ja sellele mõeldes tundub mulle, et ma olen laisk ja mugav. Ma pigem istun ja passin päeval enda sarju ja saateid, kui et tegutseks, liiguks ja panustaks sellele, et saan Mariannaga lõunal ühe unetiiru jalutada.

Ja see kuramuse toitumine! Jällegi, ma reaalselt tean ja teadvustan endale ka, et tervislik toit on hea ja maitseb- eritu kui ma seda ju ise endale meelepäraselt teen. Aga ikka kipud midagi vahepeal näksima, mingi lisaampsu kuskilt võtma. Äkki peaks proovima seda, et ma ei osta mitte tervislikku kraami koju kokku vaid teen 3-4 päeva menüü ette ja ostan vaid need ained koju ära.

Lisaks on mul toidukordade vahepeal liialt aega. Kui ma välja ei lähe ja midagi ei tee, siis ma reaalselt passin kodus tõhja ja käin koguaeg "midagi head" otsimas.

Ma ei tea kust ma võtan selle tahtejõu ja kindlameelsuse, et kõik jälle ümber pöörata. Pean tunnistama, et ma t´natuke tunne, et mul ei ole tuge taga. Viis aastat tagasi oli Kalmus mul alati kirja kaugusel, olin maal Ema juures, kes Elinaga aitas ja kõike toetas. Gunnar oli 100% mu taga ja saime tallegi ju kava, mida ta jälgis. Nüüd aga oleksin ma nagu täiesti üksi. Kõige rohkem tunnen ma puudust Gunnarist, kes nagu on olemas ja nagu pole ka. Raske on, kui Sa näed oma kaaslast vaid 2-3h päevas ja seda tuge ja abi, mis vanasti oli... selleks ei jää enam aega.Nüüd tundub nagu ma süüdistaks oma paks olemises ja saamatuses Gunnarit! Oh ei! Ma lihtsalt igatsen teda...

Tegelikult tunnen ma, et ma tahaks aja maha võtta. Ma vajan seda, et ma saaks aja maha võtta. Sõita kuskile nädalakski, et lihtsalt olla omaette, korrastada enda mõtteid ja olla üksi iseendaga. Koguaeg on mingi tamp peal ja ma tunnen juba pikemat aega, kuidas just see mind tagasi hoiabki.

Oeh, oleki, alusta uuesti ja väikeste sammudega, tee järgneva kolme päeva menüü endale valmis ja osta vaid vajalikud asjad koju valmis selle põhjal. Püüa kuidagi õige unerütm nii endale kui Marile sisse saada ning sulge see sarja vaatamise leht!

Sul on täpselt 50 (viiskümmend!!!) päeva et minimalselt seitse kilo alla saada. Ideaalne oleks isegi 10kilogrammi kergem olla uuel hooajal. Aga seitse kindlasti, eks?!
Ehk et eesmärk:
  • 7nädalat (50päeva)
  • 7-10kg alla
  • -1kg nädalas
  • 5.01.2018-> max 74kg.
You can do it!

neljapäev, 9. november 2017

Ole iseenda suurim motivaator!

Ma ei tea, mis siin viimasel nädalal jälle juhtus, aga midagi juhtus. Ma üldises plaanis ikka sõin korralikult ja liikusin ja jälgisin toidukordade vahesid, aga mõnel korral oli energiakadu liialt suur ja kippusin öisel ajal sööma. Korra käis peast mõte läbi, et söön kõik võimaliku hea kraami ära, aga õnneks sai selge mõistus võileivast kinni  ning panin asjad kappi tagasi, ise mõeldes, et selles kolmest ploomist ja ühest võileivast ma suuremaks ei lähe ja oksendamist pole see väärt.

Küll ei suutnud ma vastu pidada eile hommikul, kui peale korraliku hommikusööki tundus Marianna vedelema jäetud moosisai nii hea. See teine ja kolmas ka. Siis ei suutnud enam rahu endale anda ja lõpetasin ikka seal kus vaja poleks.

Edasi lubasin endale, et hoian õiget kurssi.

Pidin kella viieks minema Kelasse joogat andma. Kella neljast, kui bussis sõitsin, oli lõunasöögi aeg. Kodus toitu kokku pakkides, tundsin juba, et söögiisu mul pole. Võtsin kaasa smuuti, et see siis bussis ära juua. Ära ma seda ei joonud ja haarasin poest enne trenni algust ühe batooni.

Õhtuks oli mul kaasa pakitud hapukapsas ja verivorstike. Peale õhtust trenni sõin selle autosse istudes ära.

Kui ma Kelast väljusin, tundsin ma juba, et pea kuidagi imelikult tuikab. Peale tantsutrenne andis see valu endast juba päris tõsiselt märku ning iga hetkega muutus hullemaks. Kui me poodi jõudsime, eeldasin ma, et kuna päeva peale oli söödud minimaalselt, siis ehk on veresuhkur madal. Kuna isu oli, ostsin endale mõned lagritsad autosse närimiseks.

Koju jõudes oli valu juba üsna väljakannatamatu ja sain aru, et see migreen, mis iga 3-4kuu tagant tuleb, on platsis. Läksin Elinaga koos voodisse ja püüdsin magama jääda. Olnud 5min lamanud, tulid nii need lagritsad kui hapukapsas kurku ning jooksin vetsu. Olles organismi tühjaks saanud, komberdasin voodisse tagasi. Elina tegi mulle pai ja jäin tema kaisus magama.

Täna tunnen ma, et pea veel tuikab. Viisin Elinat lasteaeda ja kui mäest üles tulin ja pulss natuke tõusis, hakkas pea valutama. Kõht on tühi, aga isu pole. Isegi mitte küpsised ega Mari hommikupirukad ei suuda ahvatleda. Eks mingiaeg pean need munad siiski ära praadima ja midagi sisse ajama. Eks näid, kuidas ma õhtul trenni tehtud saan. Õnneks homme jääb Elina lasteaiast koju ja saame välja endid puhata. Olgu siis migreen või mitte.

Tegelikult tulin ma aga endast pilte üles panema. Leidsin juhuslikult pildid, kus olin kunagi oma riideid maha müümas. See oli siis see aeg kui 55kg kaalusin. Kurat! 25kg kergem! Igatahes vaatasin ma neid pilte ja korraga valdas mind meeletu meelekindlus ja tahtejõud. Ma tahan uuesti olla nii ilus ja sale! Ma tahan uuesti endale ilusaid käsi ja lamedat kõhtu! Tahan neid piitspeenikesi jalgu! Seda teravat näojoont ja ma tahan uuesti joosta! Uskumatu, ma pole Ööjooksust saati jooksmas käinud!

Ma ei tea, mis minu plaanist Ibizale minna saab. Päriselt ei tea! Meie ibizalised plaanivad vist minna tuleval suvel hoopis Las Vegasesse ja omal käel ma Ibizale vast minna ei saa. Rahaliselt juba mitte.

Lisaks olena ma ise juba mõelnud, et ma olen siiski lastega pereinimene ja ma ei tea, kas see Ibizal olemine ja töötamine ikka on see, mida ma peaksin himustama. Ehk jaa, kui oleks seal nö omade inimestega, kes lastega aitavad ja on kui ma ise tööl, aga ma nägin ju juba sel suvel, et see pole üldse kerge, kui ise öösel tööl oled ja lapsed päeval mängida ja tegelemist tahavad.

Jaa, kogemus ja elamus oleks suurepärased, aga hetkel olen võtnud seisukoha, et põdema ma selle pärast ei hakka, kui minemata jääb. Vajadusel puhkama saab ikka minna ja maailm on valla!

Aga projekt "suveks -21kg" on sellegipoolest teemas. Isegi kui ma Ibizale ei lenda, siis niisama konutama  ma jääda ei taha. On palju asju, mida tahaks siiski teha ja keda näha ja mida kõike veel.
Ja sellepärast võtsingi  ma need pildid nüüd uuesti ette ja motiveerin end nendega. Jah, need on kurja pilguga ja morni olekuga, aga need on tehtud vaid riiete müügiks, eks.