teisipäev, 15. august 2017

Eesti Ööjooks 2017, ehk et kuidas ma ära kassisin ja pea saunas lõhki lõin

Sotsiaalmeedia sai juba laupäeval, veidi enne poolmaratoni starti teada, et seekord jään ma oma lemmikjooksust eemale. Põhjused olid reaalsed, aga tagajärjed õudsed!

Kogu minu jama algas sellest, et otsustasin öösel saabuva abikaasa ära oodata. 12ndal sai meil juba kuus aastat seadusliku kooselu täis ning tahtsin meest enne magama minekut näha ja kallistada. Nii saimegi voodisse alles kell kolm öösel. Lapsed õnnistasid meid unega, mis kestis poole kümneni. Õnneks!

Olin endale kella üheks broneerinud juuksurisse aja. Olin seal poolteist tundi kokku ning vahepeal jõudis esimene äikesesahmakas ära käia. Koju jõudes lugesin minuteid, et Elina mõmmijooksule viia.

Elina sai endale naabriaiast sõbra, kes talle kaasaelama tuli. Kui me kaks minutit enne lapse starti Rakvere spordihoone juurde jõudsime ja ma sõbranna Marianna ja enda emaga kaasaelama jätsin, hakkas Elina nutma, jonnima ja karjuma, sest tema soovis sõbra mitte minuga joosta. Hellade kõrvadega lapsele ei teinud kogu minu seletamist lihtsamaks ka teadustaja hääl mikrofonis. Ja nii me siis jooksimega oma 400m. Mina last lohutades, edasikannustades ja asju seletades, tema nutuse, hüpleva ja karjuvana.
Asja ei muutnud paremaks fakt et kingikotis ei olnud mänguasja ning peale jooksu ei leidnud me ergutajaid kuskilt üles. Kui nood siiski peale kümmet minutit välja ilmusid, saatsin oma tagala koju, endal juba meelekohad tuksumas.

Marianne Loorents/Virumaa teataja

Poole ootamise pealt silmasid mind Maris ja Viigi, kes mulle seltsi pakkuma tulid, sest kokku pidime me blogijatega nagunii saama. Tiksusimegi nendega keskväljakule, kus piilusime natukene N+TC treeningut ja imetlesime Kätlin Heiskoneni imeilustay vormi. Ning siis jäime teisi saabuvaid kaaslasi ootama ning kõiki taga klatšima. Nali, tegelikult rääkisime me siiski ilmast, jooksust möödunud kokkutulekust.

Kuna aga aeg läks ja läks, pidin ma lõpuks kodu poole minema, et jooksuriided selga panna. Ma tundsin juba peale Elina jooksu, et parem jalg annab säärest tunda. Mida rohkem ma kodupoole astusin, seda suuremaks läks torge sääres. Poolel teel helistasin emale, et kas ta minuga distantsi ei taha ära vahetada, sest ma tundsid, et poolmaratoni läbimine, oleks mu haiglasse pannud. Muideks, vahemärkusena, siis kokkutulekul osalenud Sigrid sinna luumurruga sattuski, kohe kui oli 10km medali kaela saanud! Aga emps, kes muidu on kõva jooksumutt, oli seekord poolmaratoni jaoks väsinud.

Kui ma koju jõudsin, teatasin ma, et ma ei osale seekord jooksul. Ma lihtsalt ei hakka enda jalga rohkem lõhkuma! Lisaks ei olnud mul seekord seda tunnet. Igal aastal on mul olnud hinges eriline ja soe tunne kui olen Ööjooksu eel Rakveres olnud. Seekord ei leidnud ma seda võlu isegi mitte selle koguneva sagina sees.
Stardi ajaks läksin ma aga siiski linna. Longates! Jõudsin just Tallinna tänavale, kui poolmaratoni start anti. Vat siis tuli ikka pisar kurku küll. Ning kui ma enne megatormi kodu poole komberdades jooksjate merd nägin, muutusin kurvaks. Ja kassisin ära.

Ma läksin koju, torm tuli kiirelt ja suurelt peale. Nagistasime Gunnariga veidi omavahel ning mingihetk ma lihtsalt põrutasin toast välja, et omaette olla, nutta ja ulguda. Päris tormi käes ei tahtnud olla ning sulgesin end sauna. Istusin seal ning haletsesin ennast. See on täiesti arusaamatu, kuidas saab üks inimene, kes alles mõned aastad tagasi sai hakkama kõigega, on praegu sellises augus.

Kuidas ma olen lasknud ennast sinnamaani, et olen suve, ja peamiselt viimase kuuga pea 10 kg juurde võtnud? Kuidas ma ei suuda enam joosta? Miks mul koguaeg mingi viga nendel jalgadel küljes on? Miks ma ei suuda end kokku võtta? Miks ma ei suuda mitte üht alustatud asja lõpule viia? Kuidas ma saan olla nii saamatu ja hädine paks (...)?Miks ma olen koguaeg pahas tujus ja närviline? Sada küsimust keerles peas.

Ning mingiaeg ma kuulsin, kuidas mind otsima tuldi. Peitudes otsija ees, tahtsin ma minna saunalavale, kust ma ei näinud, et ukse ava on madal ning pea sinna ära lõin. Seda, et see ka katki sai löödud, avastasin ma alles järgmisel päeval juukseid kammides, kui kuivanud verd nägin.

Kui aga Gunnar mu lõpuks leidis ja sunniviisiliselt rääkima pani, sain ma aru, kui mustas augus ma tegelikult ikka olen.
Ma tunnen nagu ma oleksin tõepoolest lõksus. Mul on kodus raske, sest ma olen 95% ajast lastega üksi. Elina ei ole sel suvel just kõige meeldivam ja kergem laps olnud ning temaga jagelemine, eriti avalikes kohtades, on meeletult stressirikas. Lisaks hakkab Marianna oma võimu näitama ning kohutav kahene on täiega peale lennanud. Ja ma pean nendega kõik asjad tehtud saama. Üksi. Terve suvi reisimist ja sõitmist, erinevad käigud... Proovi siis omi asju teha, kui pead koguaeg kedagi keelama ja valvama.

See kuradi kehakaal! Gunnar küsis, kas ma ei suuda olla siis veidi raskemana õnnelik ja rahul? Miks ma tahan alla võtta? Sest mul on juba praegu raske! Ma ju tean, kui hea ja kerge on olla väiksema kaaluga. Kui hea on sporti teha, liikuda, joosta. Ja ma olen jumala kindel, et sellest kehakaalust tulevad ka mu jalgadevalud. Need peavad ju mitmekordset raskust enda peal vedama.
Ja ükskõik kuidas ma ka ei prooviks, siis ma lihtsalt ei suuda oma söömist kontrollida! Õnneks kukkus mulle üks ülimalt hea pakkumine just sülle (tervitused Kadri!), aga sellest kunagi hiljem... Ja mulle on jälle külge tulnud õgimishood mis vahelduvad... teate küll millega! Ja ma häbenen käia väljas. Ma häbenen seda, et keegi tuttav näeb mind sellises kaalus ja olekus!

Ning nii ma seal nuuksusin Gunnarile. Rääkisin ja ulgusin kodamööda. Kuniks ta mu laste juurde ja voodisse talutas.

Ning nüüd, jõudnuna koju, lastes asjal paar päeva seedida, sain ma aru, et ma ei saagi kõike ja korraga. Ma peangi Elinaga vaeva nägema ning tema edusamme toetama. Õnneks algas tal lasteaed, kus ta on toetusrühmas ning kord nädalas hakkab teda külastama juba kevadel määratud terapeut. Mariannaga hakkan ma korda nädalas hoius käima.

Ning ma tean, et ma ei saagi ideaalkaalu homseks kätte. Vahet pole, kas ma näljutan end, õgin täis või mis iganes, tulemusi näen ma alles mõne aja pärast, peale pikka ja rasket tööd. Ning kui see on korda saadud, tulevad uuesti ka sportlikud tulemused. Ning kindlasti saab jooks uuesti mu sõbraks.

Seniks aga jätsin ma Ööjooksuga selleks aastaks jooksuplaanid kõrvale. Minu esmaseks prioriteediks on kõigepealt end kergemaks süüa ja kõndida ning siis uuesti jooksutossudelt tolm pühkida. Nii et ka (SEB) maraton peab edasi lükkuma.

Ma ei arvagi, et ma ma nüüd sellest närvivapustusest või postitusest terveks sain ning edasi on mu elu lill. Oh ei, ma tean et ma olen ikka veel siin samas mustas ja sügavas augus. Aga ma olen lõpuks nõus võtma vastu abi, mida mulle pakutakse. Seda juba kahe imelise tüdruku pärast, kes vajavad, et neil oleks terve ja elurõõmus ema!



PS: Ma ei taha mitte ühestki otsast ette heita kellelegi tema kaalu! Ma olen öelnud ja ütlen seda uuesti, et ma päriselt imetlen ja kadestan inimesi, kes hoolimata oma suurusest või kaalunumbrist on õnnelikud ning naudivad elu. Räägin puhtalt enda seisukohast ja iseendast, sest minul on raske teha seda, mida ma armastan: sporti.

teisipäev, 8. august 2017

Spordiblogijate kokkutulek

Ei, kulla Mariliis, mina olen tegelikult päris viimane, kes sellest kirjutama jõuab. Lapsed, pluss kodust eemal, pluss pole oma arvutit!

Aga ma alustan oma juttu päris algusest. Olin mina peale blogiauhindu juba Ibizal puhkamas, kui nägin, et mind on suurde spordiblogijate kokkutulekusse ära märgitud ja taheti teada, millal oleks kõige parem kuupäev kokkutulekuks; kas 6.08 või nädal hiljem, 13.08. Kuna meie sõidame peale Ööjooksu Soome tagasi, sest esmaspäeva hommikul on Elinal esimene eelkooli päev, andsin mina hääle esimese varjandi poolt. Lõpuks, peale hääletust, jäigi valikusse seesamune kuupäev.

Kui ma koju, Soome tagasi jõudsin, sain ma aru, et olen ennast topeltbookinud. Täpselt eelnevaks õhtuks, olime me endile soetanud Weekend festivali piletid, sest olime pea aasta otsa Deadmau5'i kontserti oodanud. Aga, kuna meil lapsehoidjat nagunii võtta poleks olnud, pakkisin lapsed kokku, saatsin kaasa võõra naisega peole ning sõitsin ise Eestisse, et trenni anda.

Pühapäeva hommikul korjas mind Raplast Sigrid, kes kajastab enda tegemisi Instagramis, auto peale ning sõit Viljandi poole võis alata.
Jõudsime paraja varuga enne kahtteist Viljandi MyFitnessisse, kes meile lahkelt enda stuudioruumi kasutada andsid. Mina pole enne MyFitnessis rühmatrennis käinud ja saal jättis mulle ülipositiivse mulje. Peeglid kahes seinas, mõnus lava ning üldine atmosfäär. Ainsaks jamaks oli muusikasüsteem, mida meie-sugused kädistajad tööle ei saanud. Ei saanud ka administraator aru, milles viga saab olla, sest eelnevalt oli süsteem töödanud. Lõpus saime kamba peale aru, et asi oli mikrofoni patareis, mis tahtis välja hüpata ning ei andnud ühendust.

Heli korras, saime alustada. Otsa tegin lahti mina enda Piloxinguga. Teate, peale kaht kuud trenni pausi ning nö võõra publiku ees, mul ikka jalg värises küll. Aga see kadus juba esimeste taktidega. Mõtlesin küll, et äkki neile ei meeldi trenn, äkki ei meeldi mina, mis siis saab. Ning siis tabasin end mõttelt, et mida Raju teeks ning andsin endast kõik, et trennist vägev elamus teha. Olin just eelneval neljapäeval ja reedel uue kava selgeks õppinud ning ütlen, et see on üle pika aja üks väga kihvt kava ning mu käed olid alles pühapäevalgi valusad!




Kui mina endaga ühele poole sain, astus lavale Margit, kel oli valmistatud mulle üllatus. Kes mäletab, siis juunis toimunud blogiauhindadel jäin ma neljandale kohale, kuna teise koha napsanud ujumisblogi korraldas häälete kogumiseks auhinnamängu. Margit oli üks nendest, kes arvasid et see on ebaaus ning-eetiline ja pani kokku mulle pisikese (ok, tegelt päris suure!) kinkekoti. Kotis oli sees erinevaid spordigeele ja batoone Sporditoit.ee poolt, Helena raamat südantsoojendava pühendusega ning Kukupesa kaart. Minul võttis igatahes pisara silma ning suu sõnatuks! Aitäh teile sõbrad! See oli väga ilus žest, eriti kui arvesse võtta, et seekordne auhindade jagamine oli nii mulle, kui eelmainitud kaaslasele tõenäoliselt viimane. Aga see selleks.




Edasi võttis treeneri kohustused üle Laura, kes kostitas meid BodyPumpiga. Ma tean, et pump on Eestis üks populaarseimaid rühmatrenne. Mina proovisin seda täiesti esimest korda. Trenni enda seisukohalt olen ma siian täiesti kahevahel ja ma ei saa hästi aru, kas konseptsioon mulle istus või ei. Aga panin ma tähele kohe seda, et Bodypumpi puhul on väga oluline, kes treeneriks on. Treener on see, kes trenni teeb. Laura on igatahes enda tiitlit 100% väärt ning muutis selle jõusaalitreeningu korralikuks rühmatreeninguks, kus tahtsid iga hinna eest end ületada. Mul on hea meel, et ma oma esimese kogemuse just Laura käest sain!



Kui trennid tehtud, hakkas fotosessioon pihta. kes selfitas, kes kaamerat paika püüdis saada. Margit on meil väga, väga hea fotograaf ning klõpsis pilte lahkelt. Eriti meeldis mulle, kuidas vaikne ja endasse hoidev Margit, muutus tuliseks, kui jutt läks erinevatele proffifotograafidele, kes teisi kritiseerivad ja mõnitavad, enda silmas palki nägemata.

Kui me saime pestud ja kasitud, suundusime me piknikule. See toimus meil Viljandi järve ääres. Saime seal teha pisikese tutvustsuringi ning kui ilm ilusaks muutus, läksime matkale ümber Viljandi järve. Üsna kiiresti jagunes grupp kaheks: esimesed ja tagumised. Esimesse ritta jäid parimad jooksjad ja pikakoivalised ning taha jäid vigased ehk siis naised, kel olid mõned jooksuvigastused. Aga hullu polnud midagi, esimesed ootasid meil ikka aeg-ajalt järgi ning tegelikult oli see 12.5km märkamatult läbi.

Kuna ilm lubas, istusime me veel maha, kinnitasime keha ning muljetasime. Kõigil olid naeratused näol ning näha oli, et mitte keegi ei kahetesenud sinna tulemist. Kella 19 paiku jagasime me veel viimased toidupakid laiali ning alustasime koduteed. Hinges pisukene kurbustunne.

Mul on hea meel, et meid on ja oli kokku sattunud selline kirju seltskond naisi. Igaüks meist muutis kamba omanäoliseks ning ma sain kinnitust, et üldises plaanis on spordiblogijad üks soe ja kokkuhoidev kogukond. Me võime küll üksteist jooksurajal taga ajada, kuid tegelikult toetame me üksteist ja elame teineteise tegemistele kaasa.
Mina, kes ma natukene enne minemist põdesin, sest ma ei ole just parimas vormis ja tegelikult väga kuiv inimene, tundsin end nende naiste keskel ülimugavalt ning mulle meeldis, et mitte keegi ei hinda ega kritiseeri kedagi. Me oleme kõik sarnast teed läbi käinud ja mõistame üksteist. Keegi ei vaata viltu, sest oled ca 10kg ideaalkaalust raskem, et oled kehvem jooksja, et su tagumik on suur ja kõhul voldike. Sa oled inimene nagu nemad! Nagu mina!

Enamik meist kohtub uuesti juba laupäeval toimuval Ööjooksul, Rakveres, kus mina kavatsen seekord, tänu vigastusele (mu sääred on siiani valusad ja tundlikud!) rada lihtsalt läbima ja nautima minna. Kohe sain endale ka kaaslase, kellega rahulikult rada läbida.

Kohtume juba Rakveres!





Suur spordiblogijate kokkutulek sai võimalikuks tänu toetajatele:
Aitäh kõigile toetajatele! Eriti suur aplaus Marisele, kes kõik ainuisikuliselt organiseeris ja ürituse korraldamise enda peale võttis!





Aitäh imeilusa päeva ning meeldiva seltskonna eest kallid kaasblogijad: Margit, Kati, Cris, Sigrid, Maris, Laura, Regiina ning Mariliis!

PS: vaadake seda imekihvti videot, mis Laura tegi



teisipäev, 1. august 2017

August: uus algus vol miljon

Tere august! Üks minu lemmikumaid kuid aastas: sünnipäeva kuu, abielu kuu ning Ööjooksu kuu. Ma olen pea igal aastal, viimased seiste aastat augusti just enda kuuks teinud. Kavatsen seda ka sel aastal!

Olime kolm nädalat puhkusel Lastega nädala ning ülejäänud kaks kõik neljakesi koos. Käisime Lottemaal, Pärnus, Rakveres ja paljudes teistes Eestimaa linnades. Lisaks veel kahepäevasel reisil Riias. Riias avastasime linna, käisime loomaaias (loe: käisime kaelkirjakuid vaatamas*) ning Riia teletornis. Ilmataat õnnistas meid üsna ilusate ja soojade ilmadega ning kui mõned viperused välja arvata, oli täitsa tore puhkus. Meie oleme nüüd nädala lastega veel kodus ning siis põrutame nädalaks veel Eestisse. 6ndal augustil juhendan ma Viljandis üht tähtsaimat Piloxingu tundi ning 12ndal jooksen oma viimasel Ööjooksul.

Aga tegelikult tulin ma kaeblema selle üle, et puhkus ning jalavigastus, jättis mulle oma jälje. Ja seda taljele. Pidev ringirändamine, juhuslik söömine ning stress jooksude üle, tegi oma töö ning ma olen märgatavalt kosunud. Mul on enda ees ikka väga häbi! Kaalul ma käinud pole ning kodus seda enam pole. Aga ma näen seda peeglist, et juurde olen ma võtnud märgatavalt.

Ja nii lubasin ma endale, kui Gunnarile, et aitab, august on minu kuu ning kõik saab korda. Ma suudan leida iseenda, oma motivatsiooni ning tahtejõu. Ja, jaa, ma tean ise ka, et ma seda juba mitmendat korda räägin, aga hei, vähemalt ei anna ma alla, eks! Pealegi, nüüd on ju, mida oodata! Järgmise suve Ibiza ootab!

Igatahes, võtsin ma ette kindla plaani, mille järgi toimida ning mis peaks aitama mul üsna kähku peale tulnud kilod kaotada ning sealt edasi ideaalkaalu poole püüelda.

Järgima hakkan ma neid punkte:
  • Jalutada iga päev vähemalt 1h: praegu, veel kaks nädalat pean ma Elina tempos kõnnitiire tegema, aga kui Elina lasteaeda läheb, magab Marianna kõik oma lõunauned vankris ning mina saan juba tempokamat kõndi teha.
  • Igal hommikul teha pilatest/joogat: ma ei tahagi hommikuid alustada mingi killer-trenniga. Tunnike pilatest või yogafunci on just see, mis keha virgeks ja lihased soojaks teeb. Harjutama neid pean ma ju nagunii.
  • Kaks korda nädalas teha jõutrenni: ma olen oma jooksmistega jõutrennid täiesti ära unustanud. Ometi need mulle meeldivad. Kaalusin isegi jõusaali uuesti minna, aga piisab ka kodus keharaskuse, hantlite ja kummiga mässamisest. 
  • Kolm kuni neli korda nädalas jooksu: tasapisi hakkan omas rütmis ja tempos uuesti, peale pooltteist nädalat jooksmas käima. Pole vahet, kas intervall, fartlekk või pikk ja rahulik jooks, peaasi, et jooks.
  • Toitumine korda: ma ju tegelikult tean, kuidas ma toituma pean ja mida mitte tarbida. Muudan oma toidulaua teadlikumaks ning ei osta koju mitte mingit jama. Löön oma menüüst välja suhkru, nisujahu ning kohvi. Viimase kavatsen asendada spetsiaalsete teedega.Võtan kuulda sõbra Pamela nõu ning söömise ajal tegelen vaid söögiga. Tähendab, et telekas ning nutiseadmed kinni.
  • Naudin mida teen: ehk ma ei hakka millegi üle stressama. Ma ei pea kellelegi midagi tõestama ning teen seda kõike enda jaoks. No kui sajab juba viiendat päeva järjest vihma, mis siis, toas saab ka jooksu asemel kardiot teha. Mul on piisavalt trenne, mida nagunii harjutama pean Dancesti hooajaks!
Algus on vähemalt paljulubav! Täna hommikul läksime peale hommikusööki lastega jalutama ning kõmpisime 2.5h jooksul 12km maha. Saluut Elinale, kes omadel jalgadel kogu maa maha kõndis! Lisaks tegin ma igasugu harjutusi laste mänguväljakul, kui seal lastega mängisime.
Hommikusöögiks tegin meile kefiiriga toorputru ning nii lõua-kui õhtusöögiks on imemaitsev hapukapsa supp. Külmikus ilutsevad vaid juurviljad, puuviljad, muna ning värske liha. Poodi ei kavatse minna, et sealt siis miskit hetkeajel osta.

Kõige raskemaks ajaks sel teel saab olema kindlasti Eestisse minek ning seal olek, aga ma lihtsalt pean ennast jälgima ning tegelikult läheb kõik hästi. Tuleb lihtsalt kõik hästi ette planeerida. Laevareisiks toit kaasa teha, ema juures ise korraliku toitu valmistada (mitte, et mul ema ei teeks korraliku toitu, aga sööb tema FitLapi järgi ning see pole päris see). Ja kui tulebki väljas süüa, saab alati tervisliku variandi valida. Puhkuse ajal ma lihtsalt seda ei teinud, sest et.. noh, puhkus!

Ühesõnaga, tuleb suurte muutuste kuu. Ja seda mitte vaid mu kehakaalu muutmise mõttes vaid üleüldse toob august meie ellu palju uut ja huvitavat. Ja ma loodan, et olete ikka minuga ning elate mulle kaasa või liitute minuga! Ja kui Sa Soomes elad, siis saad minuga reaalselt alates augusti keskpaigast liituda. Mul on hea meel, kui saan kellegiga koos trennitada ja kasvõi jalutada!

Lõppu natukene pilte meie puhkusest: Riia teletorn, Orgmetsa silt teel Rakverre ning meie Rakvere korteris tehtud peegliselfied.






* kaelkirjakud on mu lemmikuimad loomad maailmas ning jah, ma olen nõus loomaaeda vaid nende pärast külastama!

pühapäev, 23. juuli 2017

Kus oled jooksurõõm ehk maratonist loobumise plaan

Tervitus kõigile kes aeg-ajalt siin uusi postitusi piilumas käivad. Oleme perega puhkamas ja ausaltöeldes väga arvutikaant miski tõstma ei tõmba. Kuni Ööjooksuni ongi selline veidi rahulikum ja perekesksem aeg. Avastame Eestimaad ning veedame neljakesi aega.

Täna ma siiski kasutasin omaette momenti ära ning tahtsin natukene enda jooksudest kirjutada. See, et ma siia ei ole juba ammu ühtki nädala kokkuvõtet kirjutanud, ei tähenda, et ma laiskleksin. Oh ei, vastupidi, ma jooksen selliseid nädala kilomeetreid välja, et ise ka ei usu. Keskmiselt 50-60km vahele nädalas mu distantsid jäävad.

Juba üle nädala on mind kimbutanud aga periostiit ehk maakeel luuümbrise põletik.
Luuümbrise põletik esineb kõige sagedamini jooksualade harrastajatel, mille peamiseks põhjuseks on pikaajaline ülekoormus või ka järsult suurenenud füüsiline koormus. Tegemist on seisundiga, mille puhul esineb sääre sise- või eesmise külje valulikkus.
Sümptomid: Valu sääreluu jala sise- või eesküljel. Võib esineda turset. Valu võib suureneda füüsilise pingutuse ajal.
Ravi: Parimaid tulemusi annab koormuse vähendamine, jää ja põletikuvastaste ravimite kombineerimine ja ka sobivate taastusravi harjutuste kasutuselevõtmine oma treeningprogrammis. Kui peale esmaste ravivõtete rakendamist paranemist ei toimu, tuleks pöörduda ortopeedi või spordiarsti poole.
 Pea nädala jooksin ma valust hoolimata edasi, sest ma lihtsalt ei teadnud, millest see on. Arvasin ise, et ehk lihtsalt magneesiumi puudus vms, aga kui ikka nuttes jooksult tagasi tulin, kasutasin tohter Google'i abi.

Ja see põletik andis mulle viimase tõuke kogu enda maratoni-plaani ümbermõtlemiseks. Peale Ibizat olen ma pidevalt mõlgutanud mõtteid, et ehk pole see maraton ja selleks treenimine minu jaoks ikka. Põhjuseid, mis mu jooksurõõmu tapavad, on nii palju, et iga päevaga veenan ma end üha rohkem seda mõtet maha matma.

  • Toitumine ja kaalulangus: kui ma olin Ibizal, siis ma sõin kaootiliselt. Iga päev sõin ma jääist, saiakesi ja tervislikusest väga haisu polnud. Trenni tegin ma täpselt nii nagu viitsisin ja jõudsin. Kahe nädala jooksul käisin kolm koda jooksmas ning tegin terrassil joogat ja erinevaid harjutusi. Aga kaal langes. Selle kahe nädalaga langes kaal nii märgatavalt, et ära minnes ütlesid kõik mulle, et olen alla võtnud. Koju jõudes Gunnar ka. Kui koju jõudsin hakkas aga maratoniks treenimine uuesti pihta ning teate, sellega koos tuli see Ibizale jäänud kaal kolinal tagasi. Keha on koguaeg koormuse all ning nõuab kiiret energiat. Toidulaua puhtana hoidmine nõuab mul pidevat enesekontrolli ning see tekitab stressi nii kehale kui hingele. KUI ma aga kaalu langema ei saa, siis ma lihtsalt ei suuda enda jookse välja joosta. Suletud ring! Ja siis ongi- söön, piiran, söö, piiran ja keha annab lõpuks alla.

  • Kava järgi jooksmine: ma pole sellest kunagi saladust teinud, et tegelikult mulle ei meeldi kavade järgi joosta. Tänase seisuga on mul nädalast viis jooksu päeva ning kaks puhkepäeva. Ma saan aru küll, et kui ma maratoni läbida tahan, pean ma jooksma, aga ma tunnen teistest treeningutest puudust. Peale selle vihkan ma seda, et ma ei saa minna jooksma siis, kui ma tahan ning seda distantsi mis ma tahan. Kahe puhke päevaga, on jooksudega mängimine ning nende vahetamine päris keeruline. Ideaalis läheks ma jooksma täpsel siis, kui ma ise tahan. Ja täpselt nii kauaks, kui süda lustib. Ilma, et ma peaks kellelegi aru andma (k.a arvatud blogis). Ma tean, et ma ise olen endale selle tee valinud ja tõenäoliselt maratoni ma muud moodi ei läbi, aga...aga... Ma ei ole kolm nädalat mitte üht oma jooksudest nautinud. Päriselt! Mulle meeldib joosta ja ma ei taha, et see minu jaoks vastumeelseks muutuks. Ja kui see tähendab maratonist loobumis, siis nii olgu.
  • Enesevõrdlemine: kui ma jooksuga alustasin, oli minu tutvusringkonnas mõni üksik inimene, kes jooksis. Olime oma armsas beebigrupis ning neilt naistelt ma inspiratsiooni ja pisiku jooksu jaoks sain. Nüüd aga, ükskõik kuhu ma vaatan, igal pool on jooksjad. 90% spordiblogijatest juba jooksevad. Hell, mu enda ema jooksis Võsul just enda poolmaratoni. Ma tean, et see võib tunduda kummalisena, aga ma tunnen, nagu oleks midagi mulle väga armast ja minu, mult röövitud. Ja kui ma siis näen, kuidas teised silmagi pilgutamata suudavad madalal pulsil ja hommikukuumuses üle 10km ära joosta, kuidas iga jooksu lõpus on kõigil õnnelikud näod peas, kuidas kõik enda jookse naudivad, muutun ma kurvaks. Mina pean to-hu-tult pingutama, et ma suudaks joosta madalal pulsil, ma reaalselt nutan jooksude ajal ning mu aju ei suuda aru saada, miks see kõik mulle nii raske on. Ma tean, et see on maailma kõige nõmedam põhjus, aga ma leian end koguaeg teistega võrdlemas ning ma olen natukene kurb, et minu pisikene harrastus on massidesse läinud.
  • Eesmärgid: tõenäoliselt jääb see aasta minu jaoks viimaseks jooksu-hooajaks. See oleks ka üks väga suur põhjus, miks maraton läbida. Lõpetada nö võimsalt. Minu suund on siiski arendada end tantsijana ning järgmisel suvel tantsijana Hispaanias tööd teha. Sellega seoses jääb koheselt ära järgmise aasta Ööjooks. Nüüd, kui september hakkab, on mu saalis trenne viis korda nädalas, kui mitte kuus. Viimased nädalad enne maratoni ja kuidas ma viimaseid jookse teen? Kui ma mõtlen enda tantsija ja treeneri seisukohast, siis ma tunnen, et see tantsija minus, ei hooli sellest maratonis põrmugi ning tahab keskenduda vaid tantsule ja enesearengule. Siin tuleb jällegi mängu fakt, et ma tahaks jooksmas käia enda soovide ja võimaluste järgi.
Kogu see teema on minu jaoks väga raske. Ja hetkel olengi ma punktis, kus ma ei tea, mida edasi teha. Kas ma lõpetan kava järgi jooksmise ja loobun maratonis, kas ma loobun kavast, aga lähen siiski maratoni enda käel läbima või lähen ma hambad ristis kava jälgides siiski maratonile?! Kogu asja juures teeb mind natuke kurvaks veel asjaolu, et kuigi mul on väga-väga hea treener, siis tunnen ma puudust pidevast kontaktist. Ma kurtsin valu säärtes juba esimese torke järgi, kuid vastust, miks see valu mul on ning kuidas sellega toime tulla, pole ma siiani saanud. Siin aitas välja lõpuks tark internet.

Ühesõnaga, ma olen praegu väga kurvas ja halvas seisus. Ma olen kurb, nördinud ja natukene nagu aheldatud. Ma tahaksin leida uuesti selle suure kire ja armastuse jookmsise ja spordi vastu, mis juba pikka aega minust kadunud on. Öeldakse küll, et sport teeb õnnelikuks. Kus see minu õnn siis peidab end?


reede, 7. juuli 2017

Meie Ibiza: meie kodu-Cala Vadella

Oleme nüüd lastega juba mõnusalt jõudnud reisist välja puhata ning saan vaikselt tagantjärgi postitusi üles visata. Tegelikult ongi mul neid jäänud vaid kaks või kolm.

Tahan lähemalt näidata seekord meie elamist Ibizal. Iseenesest on suvehooajaks Ibizale elamist leida üsna keeruline. Mäletan, kuidas Marta ja Allan juba veebruaris hakkasid elamist otsima ning nad olid juba siis hiljaks jäämas. Hinnad olid lakke visatud ning mõistlike kohti vähe. Väga jubedate korterite/majade eest taheti juba pea 2000-3000 eurot üüri saada. Ja tegelikult oligi neil juba käed löödud ühe elamisega, kuhu esialgsete plaanide kohaselt, mina poleks mahtunud. Viimasel hetkel aga said nad kinni pakkumisest Cala Vadellasse.

Cala Vadella on imeilus läänerannik, mis asub Ibiza keskusest ca 30min autosõidu kaugusel. See oli ka kõige suuremaks miinuseks selle maja puhul. Linna ja keskusesse pääs oli igatemoodi raskendatud. Päevas läks linna poole vaid 2-3 bussi ning võõrale nagu mina, kes peab veel kahe lapsega liikuma, oli see peavalu. Majas oli ka auto, millega sai nö hädaolukorrad sõidetud, aga autos on piiratud kohad ning esmajärjekorras oli see töövahend.

Igatahes, meil oli uhke kahekordne maja, kuhu kuulus suur bassein hoovil ning kaks välirõdu. Boonusena katusepealne, kus avanes ööpäeva ringselt imeilus vaade. Jõudsin seal katusel kaks korda hommikujoogat teha ja see oli üks kihvtimaid kogemusi mu elus! Katuselt nägi ära nii imeilusa päikesetõusu mägedest kui hingematva loojangu merre.



 Maja oli meil siis nagu mainitud, kahekordne. Meie asusime esimese korruse elutoas, kus olid suured klaasist lükanduksed seinaks ning üks välirõdudest vaateks. Hommikuti sai alati esimeste päikesekiirtega ärgatud ning kunagi ei olnud väsimust peal. Meiega ühel korrusel oli veel köök, mis viis teisele välirõdule. Teisel korrusel oli kolm magamistuba ja kaks vannituba. Ja nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis mahutas see majake igapäevaselt kuus täiskasvanut ja kolm last, ning mõnel tähtsamal päeval lausa kaheksa + kolm pead ära.

Eelmistes postitustes ma juba kurtsin, kui mägised olid sealsed teed. Vaatena imeilusad, aga liikumiseks (vankriga) jube rasked. Siiski vantsisime me iga päev pea kaks korda mäest üles-alla, sest meie majast 10minutilise jalutuskäigu kaugusel oli kohalik rand, kus asusid ka söögipood ning paar pisemat butiiki. Lisaks mitu-mitu söögikohta.
Rand oli ilmeilus! Kuigi Maltal juba sai helesinist laguuni nautida, siis sealne vesi oli hoopis midagi muud. Enne meie minekut olid rannas ujumas ohtlikud millimallikad, kuid meie tulekuks oldi nende tarbeks vette võrgud pandud. Ometi sulistasime ja ujusime me väikemate ja veidi suuremate kaladega koos. Liiv oli tulikuum ning vesi nagu supp.
Õhtuti loojus päike just sinna samasse merre ning mägede vahel oli see vaatepilt imeilus. Päris mitu õhtut võtsin enda järeltulijad kaasa ning läksime randa päikeseloojangut ning kvaliteet aega nautima. Viimasel õhtul lubasime endile veidi luksust ning läksime ühte restoraani loojangu saatel söömagi.




Teiseks ülikihvtiks kohaks meie kodu juures, oli umbes kahe minuti kaugusel olev platvorm, kus elasid hipid. Jah, lugesid õigesti päris hipid. On nad seal üles löönud oma hurtsikud ning nii tsillisid nad seal. Päeval magasid päikesevarjus ning öösel nautisid elu. Vaatamisväärsuseks omaette oli vana buss, kus kuulujärgi nii mõnigi naine ja mees õnnelikuks on saanud.
Kui see kõik välja arvata, siis looduse poolest on see platvorm imeline! Türkiissinine vesi, päikeseloojangud ning igavene vabaduse tunne. Ideaalne!
Lisaks sai minna sealsamas platvormi all olevasse kiviranna ribale, kus nii mõnigi kord korraldati nö salajasi pidusid.



 Ning suureks-suureks boonuseks oli muidugi ka maagiline Es Vedrá, kuhu ma selle kahe nädala jooksul lausa kaks korda joosta jõudsin. Sellest kirjutasin ma aga pikemalt juba SIIN.



 Kokkuvõtvalt ütlen ma, et kui pisikesed miinused nagu liiklus ja kaugus linnast välja arvata, oli see ideaalne koht kus elada. Kui oma transport olemas, siis keskusele lähemale ei soovikski. Hea rahulik võrreldes peomeluga linnas.

Ja kuigi ma kogu saarest siiani ekstaasis olen, siis negatiivse küljena tooksin ma välja vee. Vett pidime me kanistrite kaupa koju vedama, sest kraanist tuli täpselt seesama vesi, milles me basseinis suplesime.
Lisaks lootsin ma saada ise, oma käega puu otsast puuvilju korjata, aga peale sidrunite, mis me Martaga ekseldes ühelt puult varastasime, polnud mitte üht puuviljapuud. Kõik viljad ostsime me poest ning maitsesid nad pea täpselt samamoodi nagu meie poodides.

Küll olid aga restoraanide toidud klass omaette ning kodumaised restod jäävad siinkohal kõvasti maitseelamustelt alla.

Kui meie saarele jõudsime, oli loodus veel roheline ja ilus. Mida päev aga edasi, seda kollasemaks kõik muutus. Päris värskendav oli haljasse Soome rohelusse maanduda. Kuid see vähene loodus, mis Ibizal oli, oli imeilus! Värvilised õied, rohetavad mäenõlvad ning palmipuud, millede lehtedest me isegi grillile tuld paar korda tegime.

Kuumust oli igapäevaselt 27 kraadi vähemalt, harjus sellega ära. Harjus lausa nii palju, et õhtuti, kui temperatuur 22 kraadi ligi kiskus, hakkasin ma Mariannale retuuse ning endale pluusi selga panema.

Lisaks nägime me ära kaks tormi, millest esimene oli meeletult kõva tuul, mis terrassi lõhkus ning teine merre nooli välgutas. Juttude järgi me siiski hullemast pääsesime, sest enne me saabumist olevat seal päris päris torm olnud, mis ikka paugutas, välgutas ja puid lammutas.

Usun, et nõustute, kui ütlen et ideaalne koht, kus (perega) üks mõnus puhkus veeta. Ning minu hinge jääb see alati üht pisikest nurka hoidma, kui minu esimene Ibiza elamine!


PS: vabandan mõne pildi kvaliteedi pärast- telefon lihtsalt meelega rikkus mõne kaadri ära ning ei zoominud pilti selgeks.

pühapäev, 25. juuni 2017

Meie Ibiza: kuidas ma oma reisi poole võrra vähendasin

Paar päeva tagasi võtsin kätte ja ostsin ära koju sõidu piletid. Olin oodanud ja algselt oligi plaan, et olen siin esimesed kolm nädalat lastega ja kaks peale seda veel Gunnariga. Ometi ostsin ma reede hommikul ära piletid esimese juuli ööks. Ja kuigi mu süda tilgub otsuse pärast verd ning piletit broneerides olid pisarad silmas, siis otsus sai tehtud ainuõige.

Ma mainisin ennegi, et siia lubati juuliks rekordkuumust. Juba praegu kõrvetab päike korralikult. Täna olime lastega pool tunnikest basseinis ning Elinal olid tema päevitusriided selga päevitund.
Laste isa aga ei salli kuumust. Kui ma talle esimesel päeval rääkisin siinsest ilmast, ütles tema, et ta ei taha väga tulla. Arusaadav, põhjamaa mees!

Teiseks on Gunnar üsna omaette inimene. Meie elame siin ühes mõnusas kommuunis. Minul ja lastel pole enamasti sellest lugu, aga tundes oma abikaasat, siis tema vajab oma nurka, oma aega ning pesa.

Ning siis on mu lapsed! Nood on enamasti täitsa tublid, aga ausaltöeldes suudavad nad mind siin liigagi endast välja ajada. Marianna on suhteliselt vingune ning Elinale on pea võimatu selgeks teha, et kõik ei käi tema tahtmiste järgi.

Ja nii otsustasingi ma, et kõige õigem on sõita koju. Ma jään meeletult Ibizat ja meie hipi-laagrit igatsema, aga pean tunnistama, et koduigatsus kipub hinge küll. Ma ei ole oma voodis juba kuu aega maganud ning pole Gunnarit mitu nädalat näinud.
Ja ma tahaks korralikult trenni teha! Tahaksin jälle hingatava õhu ning seeditava temperatuuri käes joosta. Ma olen reaalselt mitu jooksu siin üle lasknud, sest liiga palav on! Rääkimata sellest, et kuigi hoidjaid, kes lastega toime tulevad, on terve majatäis, siis raske on neid maha jätta.

Eriti kahju on mul sellest, et naasen kodumaale napilt enne tantsulaagrit, aga ilma Gunnarita oleks see mul täiesti katastroof. Ja ma ei saa sundida endale kõige armsamat inimest tulema vastumeelselt kuhugile, kus ta end halvasti tunneks.

Nii saigi siis piletid ostetud järgmiseks laupäevaks. Lennuk lahkub Ibizalt kell 23:50 ning maandub Helsingis 5:00. Seega magame ilusti reisi maha.

Ning siis veedame Gunnari puhkuse hoopis omakeskis koos. Avastame Eestimaad ning saame rahulikult oma taktis tiksuda.

Viimasel Ibiza nädalal püüan ma endasse võimalikult palju saare energiat ammutada ning seda täiega nautida.

Kindlasti ei jää see minu viimaseks korraks Ibizal, kuid järgmisel kohtumisel, olen ma juba saarest teadlik ning varakult kõigeks valmistunud!


neljapäev, 22. juuni 2017

Meie Ibiza: jooks Es Vedràle

Te ei kujuta ette ka, mis kuumus siin Ibizal on! Siia ennustatakse kuumarekordit sel suvel- lausa Aafrika 40-kraadist kuumust. Igatahes vahemikus 12-14 väga õues olla ei suuda. Piisab vaid 20st minutist päikese käes, kui juba kehalt on eelnevad päevitusrandid kadunud. Lapsed on blondiks pleekinud ning nahad on saavutanud lõunamaalastele omase tooni.

Praegu on veidi jahedamad ilmad ning soojapügalad küündivad sinna 27-kraadi juurde. Sellegipoolest ei saa õues ilma jalanõudeta liikuda-tuline. Selline kuumus kestab aga terve päeva vältel. Ainsa vahega, et pealelõunast alates, saab juba päikese käes ka liikuda.

Maastik on siin mägine ja raske. Meie kodu ümber näiteks on need vähesedki kõnniteed katkised ja kehvad ning tänavalgusteid jagub heal juhul poole kilomeetrisesse raadiusesse. Kui ma siia alles tulemas olin, arvasingi ma, et saan jooksmas käia kesköö paiku, siis kui päike loojund, veidi jahedamaks läinud ning õhk liigub. Karmi reaalsuse avastasin ma pühapäeval: kella 23 ajal on veel 26-kraadi sooja, päike on täielikult loojunud, õues kottpime ning tänavavalgustid, mis teeks augulistel või olematutel kõnniteedel joosta, puuduvad. Lisaks on tõusud korralikud.

Eile aga pakkus Helena välja, et jätame lapsed tema peiksi hoolde ning läheme Es Vedràt vaatama. See maagiline koht asub meist ca 5km kaugusel. Lõpuks kerkis mõte, et läheks hoopis joostes. Mõeldud-tehtud! Saatsime kella kuue ajal teised tüdrukud tantsima ning sõime kõhud täis. Ootasime poolteist tunnikest, nii et Marianna magama jäi ja pannime oma ketsid jalga.

Kell oli pool kaheksa õhtul. Sooja näitas 27 kraadi. Kõndisime ca 500m ülesmäge, et keha soojaks saada.
Võtsime endile mõnusalt keskmise tempo. Tasasel pinnal näitas kell pulsiks 155bpm. Kuid nagu ma mainisin, on siin suured mäe-teed. Nii vahelduski pulss koguaeg: tõusul 185bpm ning allamäge minnes 130bpm.

Kuigi mulle enamasti ei meeldi kellegiga koos joosta, siis Helenaga läks tee kuidagi eriti kiiresti. Meie tempo ning jaks oli sama ning jutustades ei pannud tähelegi, kui juba Es Vedrà juures olime. Kokku 4.58km.

Es Vedrà on maailma järjestuselt kolmandal kohal olev magneetiline paik. Seda juhivad vaid Põhjanaba ja Bermuuda kolmnurk.

Es Vedrà kohta liigub ringi mitu erinevat müüti ja legendi. Igatepidi on see maailma jaoks üks maagilisemaid ja müstilisemaid kohti. Oma magneetilise olemuse pärast ei käi seal inimesi. Küll teadis Wikipedia öelda, et kaljul elavad kitsed, kes koobastes pesitsevad ning sisalikud. Helena teadis rääkida, et saare kohalt ei lenda ükski lennuk üle ning laevad-paadid sinna ei sõida. Teate küll, nagu Bermuuda kolmnurga teema.

Istusime seal kaljunukil, vaatasime Es Vedràt ning soovisime oma suurimaid soove. Ma olen aasta algusest saati kasutanud soovide vihikut, kuhu enda suurimad soovid sisse kirjutan, aga seal, selle rähni vastas istudes, täitsid mu meeli vaid olulised soovid. Ma ei mõelnud kordagi, et mul võiks olla ideaalne, sale keha, et suudaksin alla võtta vms ebaolulised soovid. Selle asemel soovisin olla õnnelik, soovisin oma perele häid soove. Ning selle pooltunni jooksul, mis me seal olime, valdas mu hinge rahu. Ma lahkusin sealt palju rahulikuma ning tasakaalukamana.

Kindlasti koht, kus Ibizal olles käia. Isegi siis, kui sellistesse asjadesse mitte uskuda!

Tagasi tulles võtsime kätte ja jooksime 400m, et ilus 5kmtäis saada. Ülejäänud tee jalutasime. Teed on seal käänulised ja kitsad. Pimedaid kurve on rohkem kui vaja. Aga ümbrus on imeilus! Nägime veel päikeseloojangu merele ka ära ning jalutasime koju.

Olin kindel, et hommikul ärgates, on jalad tõusudest mega valusad, aga ei, tegelikult ei saa arugi, et midagi eile teinud oleks.