pühapäev, 25. juuni 2017

Meie Ibiza: kuidas ma oma reisi poole võrra vähendasin

Paar päeva tagasi võtsin kätte ja ostsin ära koju sõidu piletid. Olin oodanud ja algselt oligi plaan, et olen siin esimesed kolm nädalat lastega ja kaks peale seda veel Gunnariga. Ometi ostsin ma reede hommikul ära piletid esimese juuli ööks. Ja kuigi mu süda tilgub otsuse pärast verd ning piletit broneerides olid pisarad silmas, siis otsus sai tehtud ainuõige.

Ma mainisin ennegi, et siia lubati juuliks rekordkuumust. Juba praegu kõrvetab päike korralikult. Täna olime lastega pool tunnikest basseinis ning Elinal olid tema päevitusriided selga päevitund.
Laste isa aga ei salli kuumust. Kui ma talle esimesel päeval rääkisin siinsest ilmast, ütles tema, et ta ei taha väga tulla. Arusaadav, põhjamaa mees!

Teiseks on Gunnar üsna omaette inimene. Meie elame siin ühes mõnusas kommuunis. Minul ja lastel pole enamasti sellest lugu, aga tundes oma abikaasat, siis tema vajab oma nurka, oma aega ning pesa.

Ning siis on mu lapsed! Nood on enamasti täitsa tublid, aga ausaltöeldes suudavad nad mind siin liigagi endast välja ajada. Marianna on suhteliselt vingune ning Elinale on pea võimatu selgeks teha, et kõik ei käi tema tahtmiste järgi.

Ja nii otsustasingi ma, et kõige õigem on sõita koju. Ma jään meeletult Ibizat ja meie hipi-laagrit igatsema, aga pean tunnistama, et koduigatsus kipub hinge küll. Ma ei ole oma voodis juba kuu aega maganud ning pole Gunnarit mitu nädalat näinud.
Ja ma tahaks korralikult trenni teha! Tahaksin jälle hingatava õhu ning seeditava temperatuuri käes joosta. Ma olen reaalselt mitu jooksu siin üle lasknud, sest liiga palav on! Rääkimata sellest, et kuigi hoidjaid, kes lastega toime tulevad, on terve majatäis, siis raske on neid maha jätta.

Eriti kahju on mul sellest, et naasen kodumaale napilt enne tantsulaagrit, aga ilma Gunnarita oleks see mul täiesti katastroof. Ja ma ei saa sundida endale kõige armsamat inimest tulema vastumeelselt kuhugile, kus ta end halvasti tunneks.

Nii saigi siis piletid ostetud järgmiseks laupäevaks. Lennuk lahkub Ibizalt kell 23:50 ning maandub Helsingis 5:00. Seega magame ilusti reisi maha.

Ning siis veedame Gunnari puhkuse hoopis omakeskis koos. Avastame Eestimaad ning saame rahulikult oma taktis tiksuda.

Viimasel Ibiza nädalal püüan ma endasse võimalikult palju saare energiat ammutada ning seda täiega nautida.

Kindlasti ei jää see minu viimaseks korraks Ibizal, kuid järgmisel kohtumisel, olen ma juba saarest teadlik ning varakult kõigeks valmistunud!


neljapäev, 22. juuni 2017

Meie Ibiza: jooks Es Vedràle

Te ei kujuta ette ka, mis kuumus siin Ibizal on! Siia ennustatakse kuumarekordit sel suvel- lausa Aafrika 40-kraadist kuumust. Igatahes vahemikus 12-14 väga õues olla ei suuda. Piisab vaid 20st minutist päikese käes, kui juba kehalt on eelnevad päevitusrandid kadunud. Lapsed on blondiks pleekinud ning nahad on saavutanud lõunamaalastele omase tooni.

Praegu on veidi jahedamad ilmad ning soojapügalad küündivad sinna 27-kraadi juurde. Sellegipoolest ei saa õues ilma jalanõudeta liikuda-tuline. Selline kuumus kestab aga terve päeva vältel. Ainsa vahega, et pealelõunast alates, saab juba päikese käes ka liikuda.

Maastik on siin mägine ja raske. Meie kodu ümber näiteks on need vähesedki kõnniteed katkised ja kehvad ning tänavalgusteid jagub heal juhul poole kilomeetrisesse raadiusesse. Kui ma siia alles tulemas olin, arvasingi ma, et saan jooksmas käia kesköö paiku, siis kui päike loojund, veidi jahedamaks läinud ning õhk liigub. Karmi reaalsuse avastasin ma pühapäeval: kella 23 ajal on veel 26-kraadi sooja, päike on täielikult loojunud, õues kottpime ning tänavavalgustid, mis teeks augulistel või olematutel kõnniteedel joosta, puuduvad. Lisaks on tõusud korralikud.

Eile aga pakkus Helena välja, et jätame lapsed tema peiksi hoolde ning läheme Es Vedràt vaatama. See maagiline koht asub meist ca 5km kaugusel. Lõpuks kerkis mõte, et läheks hoopis joostes. Mõeldud-tehtud! Saatsime kella kuue ajal teised tüdrukud tantsima ning sõime kõhud täis. Ootasime poolteist tunnikest, nii et Marianna magama jäi ja pannime oma ketsid jalga.

Kell oli pool kaheksa õhtul. Sooja näitas 27 kraadi. Kõndisime ca 500m ülesmäge, et keha soojaks saada.
Võtsime endile mõnusalt keskmise tempo. Tasasel pinnal näitas kell pulsiks 155bpm. Kuid nagu ma mainisin, on siin suured mäe-teed. Nii vahelduski pulss koguaeg: tõusul 185bpm ning allamäge minnes 130bpm.

Kuigi mulle enamasti ei meeldi kellegiga koos joosta, siis Helenaga läks tee kuidagi eriti kiiresti. Meie tempo ning jaks oli sama ning jutustades ei pannud tähelegi, kui juba Es Vedrà juures olime. Kokku 4.58km.

Es Vedrà on maailma järjestuselt kolmandal kohal olev magneetiline paik. Seda juhivad vaid Põhjanaba ja Bermuuda kolmnurk.

Es Vedrà kohta liigub ringi mitu erinevat müüti ja legendi. Igatepidi on see maailma jaoks üks maagilisemaid ja müstilisemaid kohti. Oma magneetilise olemuse pärast ei käi seal inimesi. Küll teadis Wikipedia öelda, et kaljul elavad kitsed, kes koobastes pesitsevad ning sisalikud. Helena teadis rääkida, et saare kohalt ei lenda ükski lennuk üle ning laevad-paadid sinna ei sõida. Teate küll, nagu Bermuuda kolmnurga teema.

Istusime seal kaljunukil, vaatasime Es Vedràt ning soovisime oma suurimaid soove. Ma olen aasta algusest saati kasutanud soovide vihikut, kuhu enda suurimad soovid sisse kirjutan, aga seal, selle rähni vastas istudes, täitsid mu meeli vaid olulised soovid. Ma ei mõelnud kordagi, et mul võiks olla ideaalne, sale keha, et suudaksin alla võtta vms ebaolulised soovid. Selle asemel soovisin olla õnnelik, soovisin oma perele häid soove. Ning selle pooltunni jooksul, mis me seal olime, valdas mu hinge rahu. Ma lahkusin sealt palju rahulikuma ning tasakaalukamana.

Kindlasti koht, kus Ibizal olles käia. Isegi siis, kui sellistesse asjadesse mitte uskuda!

Tagasi tulles võtsime kätte ja jooksime 400m, et ilus 5kmtäis saada. Ülejäänud tee jalutasime. Teed on seal käänulised ja kitsad. Pimedaid kurve on rohkem kui vaja. Aga ümbrus on imeilus! Nägime veel päikeseloojangu merele ka ära ning jalutasime koju.

Olin kindel, et hommikul ärgates, on jalad tõusudest mega valusad, aga ei, tegelikult ei saa arugi, et midagi eile teinud oleks.


esmaspäev, 19. juuni 2017

Meie Ibiza: reis Ibizale

Esimesd hetked ja emotsioonid Ibizal üleelatud, võib panna selle hullumeelse teekonna kirja.

Kogu juttu peaks alustama vast sellest, et olime 12-15. juuni laste ning Marta perega Dancesti lastelaagris, mis oli nii lahe ja tore kogemus!
Kui laager taevaskojas neljapäeval, kell kaks lõppes, sõitis meile järgi Marta ema, kes peale väikest tiirutamist, meid kõiki Põlvasse viis. Marta käis Põlva tantsutüdrukutele tundi andmas ning meie tsillisime niisama. Õhtul sai veel Marta isa juures suitsuforelli söödud ning sääski toidetud.

Põlvast edasi kihutasime me vastu ööd Krabile, kus on Marta emal pisuke pood ja kõrts. Seal mõned tunnid öösel maganud, äratasid lapsed mind juba kell kaheksa! Terve järgneva päeva veetsime me suvepäikest nautides ja puhates. Nii palju kui seda kolme pisikese lapsega teha annab! Õhtul käisime Lätis reisile toidumoona toomas ning pugesime kella 23 paiku vooditesse, sest kell üks öösel ootas meid ees kolme tunnine autosõit Riia lennujaama. Kuigi ma olin väsinud ja magamata, siis selleks paariks tunniks ma tukkuma jääda ei suutnud... Poole ühe ajal kasisin end korda ning panin kotid kokku.
Kella ühe paiku panin magavad lapsed riidesse ning võiski autosõit alata.

Lapsed magasid ilusti terve tee Riiga. Proovisin minagi, aga välja ei tulnud midagi.

Kell 6:05 väljus Wizzair'i lennuk lennujaamast. Andsin Elinale tahvli kätte ning hakkasin Mariannat vaikseks jutustama. Kui Mari ikka vaatas aknast välja ja ohhetas-ahhetas, siis Elinal polnud ei sooja ega külma kus me oleme või mida teeme.

Umbes 20min peale õhkutõusu, vajusin ma koos Mariannaga magama. Mingiaeg tegin silmad lahti ja nägin, et vanem õdegi oli magama vajunud. Panin tahvli ära ja magasin kuni Inglismaani. Lennuk maandus 20min varem.

Lutoni lennujaamast oli meil vaja saada Gatwicki. Võtsime bussi, mis meid 2,5h sõiduga sinna toimetas. Hinnaks ~30£ nägu. Istusime konditsioneeri all ning vajusime uuesti magama. Kõik peale Iti ja Elina, kes rõõmsalt laulsid ja mängisid. Elina vajus ca 30min enne sihtkohta magama.

Jõudnud kohaliku kella järgi kaheteist ajal lennujaama, otsisime endile ühe murulapikese ning laotasime oma mustlaslaagri seal laiali. Kokku nautisike Inglismaa 28-kraadist soojust ning D-vitamiini üle 3h.



16:30 ajal sättisime end tagasi lennujaama. Kell 18:30 väljus Norweigani lennuk Ibizale. Lend kestis 2,5h ning seekord lapsed ei maganud. Lennuk lendas nii madalalt, et kui me just mere kohal polnud, oli maapind koguaeg näha. Eriti ilus oli Hispaania mäestik!

Kuigi nii Eestis kui UK-s sai kõvasti soojendust Ibiza kuumusele tehtud, siis see kuumus, mis meid kell 22:30 kohaliku aja järgi ootas, tuli täieliku üllatusena. Oli täiesti kottpime ning sooja pea sama palju kui Inglismaalt lahkudes.

Kui me peale tundi taksojahti lõpuks autosse saime, olime me kõik täiesi laibad! Elina ja Iti vajusid magama ning tüdrukute emad olid silmi pilgutavad zombid.

Lõpuks koju jõudes, oli ainus soov voodisse saada. Püüdsin kuidagi unesegased lapsed ära pesta ning nad voodisse panna. Kisav Elina ajas mu lõpuks nii endast välja, et lubasin esimese lennuga Soome tagasi lennata. Õnneks vajus laps patja puutudes kohe magama!

Esimesel päeval käisime juba hommikust otsa basseinis ujumas. Päeva veetsime San Antonios, kus otsisime Mariannale, kellel on needus iga reisi alguses üks jalanõu ära kaotada, sandaale. Läbi kuumuse need leitud, püüdsime lastega mänguväljakul olla, aga absoluutselt kõik asjad olid tulikuumad ning võsukesed mängida ei saanudki. Toidupoodi otsides jalutasime veidi metsikus kuumuses ringi ning leidsime sidrunipuu, kust koju vitamiini korjasime. Peale 5h kuumuses olnuna, läksime koju ja otse basseini jahtuma. Päeval näitas kraad 36 pluss pügalat!

Raske saab siin olema joosta. Elame kohas, kus on ümber ringi meeletud tõusud. Lisaks on kuni keskööni pea 25-kraadi sooja. Tänavavalguseid on minimaalselt.
Püüdsin esimesel õhtul ikka mingisuguse tiiru teha, aga see on täielik enesetapp. Jõudsin kuidagi läbida 4km ning ajaks tuli 37min. Tõusud on lihtsalt nii suured ja järsud. Juba mäest üles kõndimisega on pulss 171bpm peal. Seekord oli mul Marianna ka vankriga kaasas, aga edaspidi pean tema koju jätma. Muidu kõnningi konkreetselt pool maast.





Üldse jõudsin ma tänu laagrile ning reisile sel nädalal jooksma kahel õhtul. Teisipäeval jooksime Martaga koos taevaskojas 6km ringi, kus viimasel 3km-l hakkasime veidi uimerdama ning pühapäeva õhtul Ibiza leitsakus 4km. Uuel nädalal püüan ikka kuidagi saada mingi jooksurütmi uuesti sisse. Kuigi see saab oodatust mitmeid kordi raskem olema!


neljapäev, 15. juuni 2017

Aus postitus: minu keha

Ma arvan, et selle postituse jaoks on just praegu õige aeg. Kes mind EBA-l kui piltide peal nägid, said kindlasti aru, et ma olen veidi kogukamaks muutunud. Ma tean seda väga hästi ning tahtsingi veidi seletada, mis nüüd siis juhtunud on.

Ma mõned nädalad tagasi kirjutasin rõõmsalt, et olen siit-sealt kommentaare saanud, et oleksin nagu alla võtnud. Tõsi, nii oligi. Ja nii oli kuni täpselt esimese juunini.

Mäletate, ma kirjutasin ka seda, et võõrutan Marianna Ibiza ajaks ära. Just esimeseks juuniks panin ma selle kuupäeva, mil Mari enam rinnalapsena ei jätka. Võõrutamine iseenesest läks kergelt ning peale kaht rasket ööd, magab tütar palju paremini, ja mis põhiline üksi ja oma voodiski! Esimesel kahel ööl ärkas ta üles öösel ja otsis rinda ning hakkas siis nutma, kuid juba kolmanda öö magas ta ilma nututa. Eks ikka tuli ette, et laps päevaselgi ajal otsis ja nõudsi oma jagu, aga hoidsin end kindlana ning seletasin koguaeg, et otsas on piim. Vahel tuleb endalgi siiani tunne peale, et võtaks lapse sülle ja rahustaks rinnaga maha. Harjumuste ori! Tänaseks päevaks on asi juba sealmaal, et Marianna isegi mitte ei mõtle rinna saamisest. Vähemalt ei väljenda ta seda kordagi päeva jooksul. Magama läheb siis kui üks meist seda ütleb ja uni tuleb minutitega!

Aga mida see võõrutamine tegi minule?! Minule tekitas see ette mõnusa rasedapunu. Kui ma EBA kleiti selga viimasel päeval proovisin, punnitasin ma veel kõhu välja ja naljatasin Gunnarile, et äkki peaks nii minema ja väitma, et ohoo, üllatus, olen rase! Aga ei, tõmbasin enda salendavad püksid (mis mu meelest tegid mulle hoopis karuteene) jalga ning võtsin pilgud sissetõmmatud kõhuga vastu.

Kui esimestel võõrutamise päevadel tundsin ma, kuidas mu rinnad uuesti vormi hakkavad võtma, siis peale kolme-nelja päeva möödumist, tundsin ma reaalselt, kuidas ma paisuma hakkan. Ma ei suutnud enam kõhul enda lihaseid leida, jooni näha... Kahel järjestikusel päeval oli asi juba nii hull, et ma käisin poes kägaras asendis ja hoidsin pisaraid tagasi. Viimati olid nii suured valud mu alakehas sünnitama minnes! Okei, eeldasin siis, et imetamine läbi, hakkab alakorrus tööle, et valud sellest, aga ei, kraanid on siiani kinni. Ning kuigi valud möödusid peale kaht päeva, tõid nad kaasa endaga selle kõhu! Kogu minu mitme nädalane töö ja vaev, oli pühitud vaid mõne päevaga.

Ja just langes see aeg täpselt Dancesti hooaja lõpetamisele. Oli see esimene nädal, mil ma ei pidanud iga päev mingit trenni tegema ja nautisin puhkepäevi. Samas poleks ma saanud selliste valudega teha nagunii midagi. Aga kui oleks teinud, ehk oleks aidanud? Tagantjärgi ei tea midagi ju.

Kui siia otsa veel lisada viimase nädalalõpu päevakavad ja söömised, siis tulemus on siin! Kahe lapsega üksi reisimine ei ole lihtne ja eks suhu läks, mis sattus. Ja mina juba olen sellise loomuga, et kui ma alustan, on mul äärmiselt raske lõpetada. Nii oligi, et sõin nii pitsat, saiakesi, sushit kui jäätist. Kõige hullem ongi see, et kuigi olin korraliku toidu just tunnike tagasi ära söönud, siis teisel hetkel käisin ma majas ringi ja otsisin komme!

Selles suhtes tuli meie Taevaskojas toimuv lastelaager ideaalsel ajal. Siin on kindlad söögiajad, kindlad portsjonid ning puudub võimalus poes näksimist ostmas käia. Hea sunniviisiline algus kõhu kaotamisele. Veel loodan ma sellele, et Ibizal on nii palav, et isu kaob ning minu tervislik majaseltskond suudab mind õigel teel hoida.

Lihtsalt, kõigi asjade halb kokkulangevus. Ema mul veel naljatas, et see kõht on Marianna kättemaks võõrutamise eest. Ja mul on tohutult kahju ja häbi sõita Ibizale sellisena, kui ma tahtsin seal ju särada. Sära asemel näeb minu keha vaid higi ja pisaraid. Päikest ehk ka, kuid kindlasti mitte väga palju kaamerasilma. Teen enda jooksukava palehigis edasi ning lisaks igal hommikul N+TC kavasid. Veidi kindlasti joogat ja pilatest ka. Ning liigun võimalikult palju ringi!

Kaalu peal ma pole käinud. Kodus lõhkus Gunnar, kes muide on kuuga meeletu kaalulanguse iseenesest läbi teinud, kaalu ära ning ema juures ma ei julgenud endale veel suuremat masendust peale tuua. Eeldatavasti on ta seal 70-72 kg juures. Ehket mul on vaja kaotada kehalt ikka veel 12-14kg. Raske, aga teostatav. Ma vähemalt loodan, et see kõhuke on ajutine tagasilangus ning juba mõne aja pärast saan ma kõhu peal uuesti jooni ajada.

Näete seda joont külje pildil, see oli mu kõhu suurus vaid mai lõpus alles. Jalad ja tagumik on mul koguaeg nii suured olnud.


Nii et nüüdsest saate peale maratonile minemise ka sellel, kaalualandmaise teel mulle seltsiks olla!

teisipäev, 13. juuni 2017

EBA 2017

Lõpuks saan mina ka enda EBA kogemuse kirja panna. Tundub, et kõik teised suutsid sellega pühapäeval hakkama saada. Pühapäeval aga mina nautisin enda viimast päeva Gunnariga koos.

Kuid nüüd asja juurde. Kogu see blogiauhindade trall hakkas juba mitu nädalat tagasi peale, kui hakkasid tulema järjest postitused "mida EBA-le selga panna?". Mina ostsin enda kleidi juba mai viimastel nädalatel ära. Kuna mu Maltalt soetatud imeilusad lillemustriga kingad oli täiesti kandmata, oli mu peas olemas visioon, mis kleit sinna juurde sobib. Kui ma Idakeskuses ringi tuulasin, tabaski mu silma see ilus valge, lillemustiga ning õlgu paljastav kleit. Kleidi plussiks oli kohekindlasti tema volangidest ääris, mis peitis ära mu käe ülemise osa.



EBA-le jõudsin ma kohale veidi peale kaheksat. Mulle oli koht reserveeritud teiste tervise-ning trenniblogijate lauas. Minu õnneks või kahjuks oli see laud rivistus kõige viimane. Kui ma mööda seda laudade jada kõndisin, tervitas mind nii mõnigi tuttav nägu. Nagu ka paljudel teistel, siis minulgi tekkis kuulsuse tunne, kui Mallu rõõmsalt mulle "tsau" teepeal ütles! Ning eriti soe tunne tuli mul sisse, kui Kati Lehtpuu (endine Orgu) mind tervitas ja kallistas. Kati on olnud mulle pikalt juba suureks eeskujuks!

Meie lauas olid enamik inimesi mulle tuttavad: Mariliis, Maris, Regiina, Viigi ja loomulikult Helena. Meie õhtu oli meeletult lõbus ja tore ning nüüdsest hakkame kindlasti tihedamini, kui kord aastast kokku saama.
Käisime photopoothis, poseerisime seina ääres ning naersime kogu aja! Mul on meeletult hea meel, et ma nende naistega aastatagusel üritusel ühte lauda maandusin ning näost näkku ka tuttavaks sain!

Kui üritusest endast rääkida, siis olen sama meelt, mis enamik. Koht oli eelmise aasta paigast parem, kuid natukene häirivaks sai see, et lauad olid ülakorrusel ning ülemine ja alumine rahvas väga ei lävinud. Lisaks oli mikrofoni üles vähe kuulda. Samas, vaade oli hea ja nägi kõike.

Ženja on nagu ta on. Ta on terava keelega ja seda oleks pidanud kohe arvestama. Imestada nüüd, et ta ütles nii ja noo, pole mõtet. Ma usun, et tegelikult läks Ženja õhtujuhina Mari-Leenu ettekujutusega kokku. Selline vaba mölaga. Oli kuidas oli, aga minu meelest eelmise aasta Ukule tegi ära.

Teate, mina ei tea, kes on Kalvi-Kalle ja prooviabielu Helen. Veelvähem tean ma midagi saate "Naabrist parem" blogijast. Aga nii palju kui ma olen neist kuulnud, siis tõepoolest, panid seekordsele üritusele halva märgi külge. Koht, kus oleks pidanud blogijaid intervjueerima, said enda kuulsus minutid just nemad. Oeh...

Siin-seal on natukene olnud juttu populaarsusest ja sellest, kuidas väiksemad blogijad ei saa iial tuntumate varjust välja, isegi kui sisu on parem ja kvaliteetsem. Ja siis jäi mulle silma see, et TV3 tegi intervjuusid vaid just nende 2-3 tunduma nimega! Miks ei võeta suvaliselt mõnd tundmatut nägu kaamera ette ning tema blogi kohta uurida?

Nii, aga pikalt edasi keerutamata. Mina siis seekord esikolmikusse ei pääsenud. Jäin neljandaks ja seda pea 300 häälega! Pean tunnistama, et kui ma sinna läksin, teadsin ma enda konkurente ning olin arvestanud, et ei esimest ega teist kohta ma ei saa. Lootused olid küll aga kolmandale kohale. Kui veel naised terve õhtu tagant õhutasid, käis mul korraks juba peast mõte läbi, et kuidas ma seal poodiumil Ženja mikri ees ilma Margiti ja Karmenita olen! Kui Karmen kolmandale kohale platseerus, mõtlesin ma, et kas tõesti.. jällegi teine koht? Ning kui siis kuulutati välja keegi täiesti tundmatu meesterahvas, muutusin ma hetkeks kurvaks ikka küll. Kogu meie laud oli väga imestunud näoga.
Kuid tegelikult ma väga kurb siiski ei ole. Lohutasin end sellega, et Polar pani auhinna välja ja sealt mul midagi vaja nagunii pole (sama kui eelmise aasta rulluisud). Eks ta natuke nadi on muidugi, et selline must hobune mu esikolmikust välja tõukas, aga mis siis. See annab mulle indu veel rohkem pingutada. Ning sel samal hetkel muutsin ma enda meelt ning kindlasti esitan kanditatuuri ja uuel kevadel. Kui kindlasti palju kvaliteetsema ja rõõmsama blogiga!

Õhtu oli tore ning kui see pisikene üllatusmoment välja arvata, nautisin kõike. Ja mul on väga hea meel, et siiski minna otsustasin!

Teile, aga kallid lugejad, tahan ma öelda 366 aitähhi, mis mind neljandale kohale paigutasid! Mul on hea meel, et teid siin nii paljugi käib ning te mulle kõiges kaasa elate!

Mariliis Saar/Ise Oled Paks
Kalev Lilleorg/Õhtuleht

PS: jap, nagu te näete, olen ma jälle blond!

esmaspäev, 12. juuni 2017

Treeningnädal: 5-11.06

Hei-hei! Seekordse treeningnädala kokkuvõtte teen ma hästi lühidalt. Seda seepärast, et mul on mitu postitust, mis vaja veel selleks nädalaks valmis kirjutada (kujutate ette, ma kirjutan millestki muust ka kui kokkuvõttest!) ning möödunud nädal läks vaid ja vaid jookutähe all. Nautisin enda "trennivaba" nädalat täie eest.


Esmaspäev:
PUHKUS-tegin kodus suurpuhastuse ja see vedas põhimõtteliselt terve päeva ära. Kokku viisime sel vihmasel õhtul UFF-i kasti kaheksa kotitäit riideid.

Teisipäev:
Jooks: 54min:47sek/ 8.36km- Fartlek:
  • 2km soojendust
  • 3x500m kiirendust+ 1min lõdvestust
  • 5min lõdvestust
  • 3x500m kiirendust+ 1min lõdvestust
  • 2km lõdvestusjooks


Enne kui Sa ei ole jooksnud fartleke, ei tea Sa kui pikk võib olla 500m ja kui kiiresti möödub minut! Nagu ma ennegi olen maininud, siis ühest küljest mu lemmik jooksud, teisalt, raskeimad!

Kolmapäev:
Jooks: 42min:35sek/ 6.17km- tegelikult oli kavas kirjas 8km ring kuni 155bpm pulsil. Aga mu keha lihtsalt ei olnud rohkemaks tol hetkel valmis. Täpsemalt räägin all pool.



Neljapäev:
PUHKUS- sõitsin lastega Eesti

Reede:
Jooks: 31min:41sek/ 4.47km- kavas ette nähtud kui Narva Energiajooksuks ettevalmistav jooks:
  • 2km soojendust
  • 2x30m põlvetõste+ sääretõstejooksu
  • 3x150m kiirendust
  • 2km lõdvestusjooksu


Äärmiselt kerge jooks. Välja astusin kell 23 öösel ja nii õhtujahedus, hiline kellaaeg kui täiskuu, mõjusid igale sammule hästi.
Lisaks käisime lastega Rakveres ringi ning niitsin terve hoovi puhtaks.

Laupäev:
PUHKUS- pidi olema siis Narva Energiajooksu 21.1 km, aga otsustasin selle viimase aja perele ja Gunnarile pühendada. Selle otsusega kaotasin muideks, kaks medalit! Aga see laupäev oli seda väärt!

Pühapäev:
Jooks: 50min:39sek/ 7.50km- otsustasin siiski nädalavahetusele ühe jooksu panna. Tegin ette Narva Energiajooksule mõeldud soojenduse ning jooksin siis 5km otsa:
  • 2km soojendusjooks
  • 2x30m põlve-ja sääretõstejooksu
  • 3x100m kiirendust
  • 5km madalal pulsil jooks


Läksin kella kuue ajal üleval olnud palavusega ning pulsile ei meeldinud see kellaaeg üldse. Kuigi rada oli suhteliselt tasane, tegid lõõmav päike ning kellaaeg jooksu raskeks. Lisaks oli koguaeg okse maitse suus.  Mida ma seal Ibizal veel teen siis?!

Vat, selline lühike nädal.
Peale teisipäevast jooksu, tundsin ma õhtul enda vasaku jala sääres mingit  imeliku tunnet. Kui ma kolmapäeva hommikul ärkasin, oli jalg oi, kui valus. Säärest. Ja kuigi lõuna ajaks oli valu nii säärest kui meelest läinud, siis sama asi kordus kolmapäevase jooksu järel. Mul oli valus astud ja kükitada. Neljapäeval andis säär veel tunda, aga lubas liikuda. Ja see sääremari on mul siiani tundlik. Nagu oleks veidi väljavenitatud?

Narva Energiajooksust tahtsin ma vaid nii palju kirjutada, et kuigi ma seal mitte osalemisega kaotasin kaks medalit (nii Energiajooksu enda kui linnajooksude medali), siis saime me hommikul kohe lapsi piinava sõidu ja päeva asemel, nautida aega perena. Mu lapsed said oma aias paljalt ringi joosta, Gunnar sai puhata ning meil oli üks meeletult tore päev. Seda päeva oli meile vaja, sest täna jätsime me Gunnariga kuuks ajaks hüvasti.

Kuigi see nädal möödus vaid jooksu taktis, siis alates esmaspäevast, lisan ma enda kavasse ka lihastreeninguid. Panin enda NTC+ app'i jälle tööle ning leian igal hommikul selle väikese aja, et need harjutused läbi teha. Eks Hispaanias saab enda trenne ka verandal teha kui vaja!

pühapäev, 4. juuni 2017

Treeningnädal: 29.05-04.06

Teretulemast järjekordsesse nädalakokkuvõttesse. Möödunud nädalal sai kõvasti joostud ja mõnusalt trenni tehtud. Ja üle pika, pika aja ma naudin igat jooksusammu. Ehk võib see olla sellest, et mujalt on koormus ära vajunud, kes teab. Seda näitab kohe algav nädal! Mis ühtlasi on viimane nädal, kus saan omades tingimustes joosta. aga sellest veidi hiljem.

Möödunud nädal nägi välja selline:

Esmaspäev:
Piloxing: 1h:01min:22sek- hooaja viimane Piloxing. Panin (telerist) mängima oma kõige esimese muusika ning tegime kõige esimest kava. Minu lemmik! Higi voolas ja naistel (ja mehel) oli üle pika aja väga mõnus trenn.

Teisipäev:
Fatburn: 54min:31sek- üritasin Marianna kõrvalt ise ka võimalikult palju kaasa teha.

Kolmapäev:
Jooks: 54min:59sek/ 8.11km- rahulikus tempos jooks. Pulss oli täpselt selline nagu peab ja väga mõnus oli joosta. Jooks pidi olema küll teisipäevane, aga läks seekord nii.



Neljapäev:
Fitbox: 59min:34sek- Dancesti hooaja kõige viimane trenn. Päris kõvasti poksisime ja pingutasime lihaseid. Väga mõnus!

Reede:
Jooks: 57min:49sek/ 8.67km- minutifartlekid. Jooksud mida armastan ja samaaegselt vihkan!
  • 1km soojendus (ette oli nähtud tegelikult 2km)
  • 2x30m põlvetõstejooks+sääretõstejooks
  • 2x100m kiirendusi
  • 1min kiires tempos+2min sörki
  • 2min kiires tempos+2min sörki
  • 3min kiires tempos+3min sörki millegipärast tegin mina juba selle ka 4min
  • 4min kiires tempos+3min sörki
  • 3min kiires tempos+3min sörki
  • 2min kiires tempos+2min sörki
  • 1min kiires tempos+2min sörki
  • 2km lõdvestusjooksu


 Mulle meeldivad minutifartlekid sellepärast, et nendega on huvitav mängida. aeg ja distants mööduvad kiiremini kui niisama ühes tempos kilomeetreid lugedes. Küll on aga need kiires tempos minutid sõna otseses mõttes tapvad. Pulss oli aga kena ja üsna kiiresti langes. Päris 100% endast välja ei jooksnud.

Laupäev:
Jooks: 40min:26sek/ 5.09km- tegelikult oli kavas sees 15km jooks, aga kuna ma eelneval päeval oli just raske jooksu teinud ning Gunnaril oli kiire sünnipäevale, otsustasin pühapäevase lõdvestusjooksu teha. Pulss pidin alla 145bpm hoidma. Enam-vähem õnnestuski, kuid tõusude ajal tõusis see ka iseenesest.



Pühapäev:
PUHKUS- lubasin endale küll, et teen laupäevase 15km ära, kuid läks nagu läks. keha ütles et vajab puhkust ning Gunnar pidi tööle õhtul minema. Homme!


Üldiselt ei ütleks, et kehv nädal. Kui poleks olnud muid trenne, oleks kõik ilusti kava järgi läinud ning kõik jooksud tehtud saanud. Tuleval nädalal nii kindlasti saabki! Lisaks patsutan endale õlale veel selle eest et võõrutan Marit rinnast ning ööd on olnud natukene unetud. Tänane öö oli esimene, kus ma kordagi ei ärganud ega last lohutanud. Ning hommikul mõnuga sisse magasin.

Tuleval laupäeval on Narvas Energiajooks. Olen sinna poolmaratonile registreerunud, aga täna võtsin vastu otsuse, et ma siiski ei lähe sinna. Seda kahel väga heal põhjusel:
  1. lastel on seal meeletult raske- peaksime juba kell 10 hommikul seal olema, mis tähendaks, et kella 8 ajal peama sõitma hakkama. Lisaks peavad nad peale 4h Narvas ootamist edasi Tallinnasse sõitma ning seal rändama. Pluss ma ei magaks elusees end hommikuks välja.
  2. kuna see on meie viimane nädal kõik koos olla, otsustasime selle aja üksteisele pühendada. Gunnar näeb nii mind kui lapsi kuu aja jooksul viimast korda ning ma ei andesta endale iial, kui me keegi seda viimast aega ei naudiks.
Aga see ei tähenda, et mu jooks ära jääb, oh ei! Teen enda poolmaratoni iseseisvalt Rakveres ära.

Sel nädalal andis natukene jälle põlv endast märku. See küll ei valutanud, aga muutus minutifartlekide ajal tundlikuks. Lisaks venitasin ma kuidagi enda niudelihase ära ning täna oli korraks päris valus kõndida. Ju siis oli see märk sellest, et oli vaja täna puhata.

Aga üldises plaanis olen ma rahul ning teen endale ühe suure pai.

neljapäev, 1. juuni 2017

Lobapostitus 01062107

Avastasin, et juba jälle on mitu nädalat siin vaid treeningnädala postitused ilmunud. Mõtlesin, et vahepeal võiks veidi niisama elust ka jutustada.

Tänase seisuga on Ibizani jäänud vaid kahekateist päeva. Ma ei suuda uskuda! Veidi üle kahe nädala veel oodata! Kui aus olla, siis pole me veel pileteid ka ära ostnud. Selle asja peaks lähipäevil siiski ette võtma. Kui kõik läheb plaanitult, siis lendame me 20nda lõunal Riiast Milanosse ja sealt edasi Ibizale. Tähendab, et järgmisel nädalal Eestisse minnes, pean ma kogu reisikraami kaasa vedama. Juttude järgi siis ega eriti peale jalanõude midagi vaja ei ole. Kaasa peaksin siis vedama jooksutossud, sneakerid ja kontsad. Õnneks saan need ilusti kolme kotti ära mahutada.

Enne seda aga ootavad Eestis Dancesti suvepäevad. 12-15 juuni oleme lastega Taevaskojas ning 15-18 oleme täiskasvanutega Krabil. Mina omaltpoolt kutsun ka teid osalema! Kui mitte kõigil kolmel päeval, siis tulge võimalusel meie rühmetrennegi proovima!



Ja noh, enne seda on veel Narva Energiajooks. Viimase aja jooksudega olen ma saanud kindlustunde, et läbi ma selle teen. Olen viimase kahe jooksuga juba ennast nii palju motiveerinud, et hoolimata kõigist poolelijätmise mõtettest, olen ma viimase kui ühe kilomeetri ära jooksnud. Kolmapäeval jooksin teisipäevast kaheksat kilomeetrit. Läksin õue ning mõtlesin omaette, et ah, küll kuuestki piisab. Terved neli kilomeetrit mõtlesin igasugu põhjuseid, miks koju tagasi pöörata. Küll oli kell palju ja küll pidi Gunnar tagasi tööle sõitma. Aga ei, lõpuks tuli see kaheksa nii kergelt ära. See, kui pulsid mängivad ilusti ning aeg enam teokiirus ei ole, annab palju juurde. Jah, ma tean et kaheksa kilomeetrit pole ligilähedalegi poolmaratonile, aga küll sellegi tehtud saan! Eile Margit just postitas, et sooja pidi 22-kraadi tulema, nii et eks ma sinna lihtsalt nautima lähen. Ribaks ennast ei tõmba ja aega taga ajama ei lähe.

Ja samal õhtul on Blogiauhindade jagamine. Nii paljud juba kirjutavad postitusi, et pole midagi selga panna ja mida sinna selga panna. Minul oli jällegi algusest peale kindel visioon. Kingad on mul juba Maltalt ostetud ning kleidi leidsime ka Elinaga üsna kiiresti. Kui Elinat juba mainida, siis tegelikult tahaksin ma ta väga kaasa võtta. Ma ainult ei tea, kas see on sobilik ning lubatud. Üritus toimub Venus Clubis ju nüüd.

Elina lõpetas eile lasteaia. Ma ei suuda uskuda! Juba sügisest läheb ta eelkooli. Mul on juba suur laps kodus kasvamas. Absoluutselt igal jooksuõhtul saan ma selle väikese suure inimese käest riielda, et miks ma teda jooksma kaasa ei võtnud. Igatahes eile, lasteaeda järgi minnes, sai ikka kõvasti pisaraid valatud. See lasteaed oli tõepoolest nii-nii tore ja toetav. Elina kasvas seal päriselt suureks. Kohe kindlasti tahaksin ma ka Marianna sinna lasteaeda saata.



Mariannal hakkab aga tänase seisuga rinnavõõrutus. Ootasingi seda aega, et kui vaja saan teda terve öö kussutada ja kääksutada. Elina ei pea hommikul lasteaeda minema ning mina ei pea trennidesse jooksma. Ma loodan, et paari päevaga saab asi korda. Eks muidugi oleks reisil mugav kui laps veel rinda saaks, aga teisalt tahaks Ibizat ka nautida. Ja aeg ka juba vast sealmaal. Sai ta juba ju pea poolteist nädalat tagasi kaheseks.

Ja tänasega lõppevad saalis rühmatrennid ka ära. Lähen annan veel viimase FitBoxi ning siis ongi kõik. Edasi lähevad vaid Vrajimi latinissimod ning hip-hop tunnid. Lõpp on igatemoodi emotsionaalne ning tunneterikas olnud. Pean tunnistama, et pole üldse kerge olla üksi Dancesti eesotsas ning olla Martale silmadeks ja kõrvadeks. Õnneks andis see aeg kinnitust sellele, et isegi hoolimata vahemaast, oleme me nii ühel lainel kui veel vähegi saab! Ja pean tunnistama, et ma ei jaksa enam järgnevat kümmet päeva ära oodata, et ta Eesti jõuaks!

Ühesõnaga, kuigi midagi suurt toimumas veel ei ole, siis olen ma suhteliselt rahul ja õnnelik. Ma tunnen ennast hästi ja olen tänulik, et ma olen siin kus ma olen.

Kuid Ibizaga seoses oleks mul teile ka üks küsimus. Kas te tahaks, et ma seal olles ka reisist rääkiks ning Hispaaniast postitusi teeks? Kindlasti täitub minu Instagram piltidega, aga mõtlen just postitusi. Oleksite ka neist huvitatud? Eks jooksmised ja trennid sealses kliimas ja olustikus ole nagunii juba omaette teema!