neljapäev, 20. september 2018

Awaken the Goddess Project - lõpus

Nonii, ongi minu kaheksa nädalat Awaken the Goddess projektiga läbi. Ma olen selle postitusega alustanud pea neli hommikut. Aga alati lõpuks lehe sulgenud. Mitte, et mul midagi öelda poleks, aga kõik tundub kuidagi isiklik ja ma pidin enda jaoks selgeks mõtlema, kuidas ja kui palju ma oma teekonnast avaldan. Loodan, et tundub arusaadav! Nii et püüan kogu teekonna nii hästi kui oskan kokku võtta.

Kui ma programmiga alustasin, ma olin ikka täiesti põhjas omadega. Ma olin oma keha ja selle kaaluga pahuksis, olin stressis, peas käisid ringi koguaeg negatiivsed mõtted. Piinasin enda keha toidu piiramisega, siis ülesöömisega ja mis seal salata, ka oksendamisega. Tümitasin end igapäevaselt mõtetes. Süüdistasin ennast, piinasin ennast. Liikusin ja tegin trenni, aga vastumeelselt ja see tundus omakorda enese piinamisena. Ma isoleerisin end muust maailmast ja peitsin end inimeste eest. Häbenesin ennast. Ma reaalselt ei olnud augusti kuuks ühtki oma sõbrannat näinud pea kolm kuud! Ma olin emotsioonide virr-varr ning minu suhted olid lagunemas... Nääklemised, õiendamised ja karjumised olid siin korteris normaalne nähtus.
Ja kuigi mulle Kerly kontakt juba kevadel saadeti, siis ma olin skeptiline ja mõtlesin, et nagunii jälle mingi jama, mille eest lihtsalt maksma pean. Küll ise hakkama saan. No ei saanud! Seepärast suve keskel ikkagi võimaluse andsin ja ankeedi ära täitsin.

Nagu ma juba rääkinud ka olen, siis on tegemist full mind and body transformation programmiga. Ma pidin enda menüüs täieliku kannapöörde tegema ja hakkama jälgima vegan menüüd. Menüü on lihtne ja loogiline. Kõigi toitude tegemine võtab aega maksimaalselt 10minutit- kui ahjus midagi küpsetada, siis veidi rohkem. Kiiresti kujunesid minul välja minu lemmikud, mida ma siiani mitu korda nädalas teen- näiteks kikerherned roheliste ubade ja värske salatiga. Hommikut alustan ma 95% ajast smuutiga. Aga programmi vältel ei jälgi Sa mitte vaid menüüd, vaid hakkad aru saama, miks selline menüü, miks selline kaloraaz, miks selline toitumine. Miks vegan! Näiteks rääkis Paljas Porgandki sellest, et enamik inimesi teevad smuutisi valesti toppides sinna terve hulga tervisliku kraami. Tegelikuses peabki smuuti olema....lihtne? Minu jaoks oli kuues nädal toitumise seisukohast väga silmi avava, kui tuli teemaks, miks just vegan. Nüüd, tänasel hetkel, saan ma aru, miks loomne toit minu kehale hea ei ole ja miks tänapäeval suur osa inimestest kaalu-ja tervise probleemidega vaeva näevad. Mäletate, mul olid suured mured oma hormoonide pärast. Võis täitsa arvata, et need mu kaalutõusu taga ka on. Aga kus ma neid hormoone segi ajasin? Ehk toidust? Ei tea ju 100% väita, aga juba teisel nädalal kadusid mu näost hormoonipunnid. Ja kui ma peakski mõne leidma, tean ma juba miks see seal on- olen midagi söönud, väsimus, see aeg kuus...
Ja kogu mu teekonna ajal ei tekkinud mul menüüst tüdimust, ei tulnud isu ega mõtetki, et sööks midagi muud. Jah, tunnistan, et oli kordi, kui mu käsi haaras pizza tüki või tegin endale mõne võileiva, aga need olid need korrad, kui ma olin öösiti magamata: põhjus-tagajärg-põhjuse likvideerimine.

Magamised, muide olid ühed asjad, mis tegid minus suure muutuse. Ma olin enne programmi koguaeg nii väsinud, aga passisin ikka poole ööni unetult üleval. Järsku programmi vältel tabasin ma end aga mõttelt, et ma magan pikad öö uned. Lähen täitsa okeil ajal magama koos lastega ning hommikul olen väljapuhanud. Kuidagi iseenesest. Viimastel nädalatel olen ma natukene unetute ööde ja uinumisraskuste all kannatanud. Olen mitu korda istunud öösel üleval ja kirjutanud enda mõtteid üles, püüdnud iseendaga tegeleda. Natukene pööran pilgu ka õhtuste trennide poole, mis adrenaliini ja energia enne uneaega üles ajavad ja uinumist raskendavad.



Kui ma programmi alustasin, seadsin meelega enda trennid hommikusele või lõunasele ajale, et õhtuks oleks kõik tehtud ja keha uneajaks maha rahunenud.
Üldse treenerina peaksin ju teadma, kuidas keha treenida, eks. Tõttöelda olin aga oma treeneri ameti ajal nii palju endast andnud, et mul ei olnud energiat ja motivatsiooni endaga enam tegeleda. Siis muutuski trenn vastumeelseks ja "karistuseks". Isegi kui ma kodus olin, siis treenisin vaid selleks, et saaks kaloreid kulutatud ja trennid olid kaootilised. Mingit loogikat neis polnud. Lihtsalt tegin, et pulss üleval oleks ja kalorid põleks. Projekti kavad tõmbasid mind üsna palju tagasi. Olid lihtsad ja tavalised harjutused ja neidki oli 6-8 tükki päevas vaid. Esialgu tundus see mulle suure samuna tagasi, kuid kui ma hakkasin kehal muutusi nägema ja lihast tundma, panin otsad omavahel kokku. Nüüd olen seal maal omadega, et tahaks jõusaali minna.

Mis kogu asja juures kõige parem ja toimivam minu jaoks on, ongi see, et ma ei saanud vaid menüüd ja treeningprogrammi. Ma sain abi ja vahendid selle jaoks, et mõista enda suhet toiduga. Miks ma söön üle, miks ma otsin lohutust toidust jne, jne. Minu, ja ma siinkohal julgen väita, et paljude teiste jaoks ei piisa pelgalt sellest, et võtta kätte ja jälgida mingit menüüd. Jah, see toimib, aga kui pikalt? Saan tuua näiteid ju endagi pealt. Võtan kaalust alla, aga see ei ole jätkusuutlik, sest minu sees on see "viga" mis toitu nõuab ikka olemas. Kui see "viga" ära likvideerida ja parandada, siis alles saab dieet (mis on totaalselt vale sõna tegelikult!) olla jätkusuutlik ja Sind elu lõpuni teenida nii, et Sa mingi hetk ei peagi enam jälgima ja mõtlema toidule.

Kogu kahksa nädalaga võtsin ma alla 5.7kg ja kaotasin strateegilistelt kohtadelt 38cm. Suurima muutuse tegi minu kõht, mis on vähenenud 16cm võrra! Ja teate, kuigi see kaalunumber ehk ei ole nii suur kui võiks, siis uhke olen ma enda üle ikkagi, sest mul on üle pika-pika aja jälle lihasmassi kehal. Ma näen tantsides enda säärelihaseid, mida ma pole ammu näinud. Ja teate kui ilusad need on? Ükspäev just näitasin Gunnarile, et kätel on jälle muskel näha. Ma tunnen kuidas keha on tugevam ja seal on jõudu rohkem. Kui ma oleksin viimased nädalad oma uned korras hoida ja vältida mõnd väsinud ampsu, siis ehk oleks ka tulemus parem. Tegelikult on see valesti öeldud. Ma olen siiani väga hästi hakkama saanud ja teekond alles algas! Sedasi, rahuliku tempoga edasi minnes, olen ma lõpuks täpselt seal, kus ma olema pean ning mis me projekti alguses paika panime.



Kus ma siis olema pean, tahad Sa nüüd teada? Ma olen 62kilo kaaluva naine. Mul on jalas minu kõige lemmikumad lühikesed teksad ja seljas lilleline top. Need riided ootavad juba üle 3a kapis enda tagasitulekut. On juuli keskpaik ja me oleme perega reisil. Ma olen õnnelik ja armastatud. Olen just kooli sisse saanud ja teinud tantsijana läbi suure arengu.
See on see hetk, millele ma keskendun igal hommikul ja õhtul. See on see hetk, mis tekitab minus sooja tunde ja toob liblikad kõhtu.

See kaal, need püksid.


Programm keskendub ääretult palju vaimsele muutusele. Minu programmi kuulusid ja NLP-sessioonid, mille vältel lasime me lahti minu vihast, kurbusest ja hirmust. Ma olen alati suhtunud sellistesse asjadesse väga skeptiliselt ja mõelnud, et eks see üks mulli puhumine on. Aga kuna sinna maani oli kõik toiminud, otsustasin Kerlyt usaldada ja NLP-le võimaluse anda.

Ma olen koguaeg väga emotsionaalne inimene olnud ja minu kõige suurem nõrkus on olnud minu viha. Ma läksin täiesti pisikestest asjades nii närvi, et kogu minu ümbrus kannatas. Olen lõhkunud asju, füüsiliselt kallale läinud, kajumisest rääkimata. Ja minu kõige suurem soov oli sellest lahti lasta. Et minu lastest ei kasvaks samasugused närvipuntrad ja nad ei peaks elama hirmus, et äkki emme läheb jälle närvi.
Ja teate mis? See sessioon töötas! Esimesed päevad peale sessiooni oli naljakas ja tühi tunne. Kõndisin naeratades ringi nagu vaimuhaige. Aga peale seda tundsin end ülimalt hästi. Ja selle aja jooksul pole meil kodus olnud mitte ainumastki tüli! Mitte ühtki! Muidugi ma ärritun vahel, aga ma oskan selle emotsiooniga toime tulla. Minu lähedased ja ümbrus ei kannata selle all. Noh, kui välja arvata üks märkmik, kuhu ma põhjused sisse kirjutan.

Lisaks sain ma üle enda himust uute asjade ees. Mu tuleviku siht ja plaan muutus selgeks ja seda ei sega mingisugused oma peas välja mõeldud hirmud a'la kas ma saan hakkama, äkki ma ei oska, mida teised arvavad. Seepärast ei kardagi ma välja öelda, et mu tuleviku-ja karjääri soov on tagasihoidlik: ma plaanin minna õppima turismi ja praeguse mõtte kohaselt tahaksin ma minna peale seda lennukile tööle. Ja ma tõepoolest olen lummatud lennukitest ja lendamisest. Ma vaatan ahhetusega taevas lennukeid, mu süda hakkab kiiremini lööma, ma ei jõua ära oodata, millal uuesti ise lendama pääsen. Paar nädalat tagasi viis Gunnar mu nalja pärast lennujaama, küsides, mis tunne on. See elevus, mis mind valdas... Naersin talle, et oh, kuidas tahaks sisse minna. Lapsed sellega kahjuks nõus ei olnud, et ma lennujaama elama jään 😀. Ja seepärast teangi, et see on see tee, mida minema pean! Ja ma poleks vast ilma programmita julgenud seda iial endale, rääkimata teistest, tunnistada.. Sest kõigil on mingid suured ja vägevad eesmärgid ja plaanid ja minu omad tundusid nende kõrval tobetatena. Nüüd ma aga tean, et ma lähen kooli positiivsena, sest ma lähen õppima midagi, mida mu süda soovib ja muud võimalust kui hakkama saamine, seal ei ole!
Sama asi tantsimisega- ma ei ole kinni enam hirmus, et mis keegi minust arvata võib, kui ma nii suurena saledate inimeste seas tantsin. Ma keskendun hoopis sellele, et kurjam, ma tantsin ju väga-väga hästi! Ja kui mina mõtlen endast nii, peegeldub see ka teistelt.

Lisaks sellele panin ma paika oma eesmärgid hobide valdkonnas:
  1. Jooksen järgmisel aastal Ööjooksul- tähendab, et ma olen eesmärgiks võtnud uuesti jooksma hakata ning saada end sinna vormi, et aastapärast Rakveres Ööjooksul osaleda. See on üks asi, millest ma väga puudust tunnen ja millele minu kaal on hetkel (veel) piirangu peale pannud.
  2. Teen oma esimese tantsuklipi- tähendab, et ma aasta jooksul arendan end tantsus nii palju kui võimalik ning aasta pärast filmin pisikese kombo üles.
  3. Ratsutamine-aasta jooksul leian selle võimaluse, et võtta kätte ja ratsutamas käia. Üks mu suurmaid unistusi. Samamoodi, praegu ei taha kaalu pärast minna, et äkki hobusel on liiga raske vms 😂.
Terve projekti raames on erinevaid ülesandeid, videosid ja materjale, mis nö sunnivad Sind enda sisse vaatama ja ennast analüüsima. Põhimõtted ja koodid, mille järgi toimides, muudad Sa enda elukvaliteeti ja iseend.



Tänaseks hetkeks on minust saanud õnnelik, rahulolev, ambitsioonikas ja enesekindel naine. Ma olen leidnud oma eesmärkide täitmiseks inimesed, kellelt õppida. Ma olen teinud oma elus muudatusi, tänu millele ma saan olla õnnelikum. Ma olen seadnud endale piirid, millest ma ei luba teistel üle astuda, et ennast ja enda unelmaid hoida ja kaitsta. Ma olen muutnud enda minepilti. Selle asemel, et näha endas vigu, keskendun ma enda positiivsetele külgedele. Ma ei vaata peeglist seda, kui suur on minu reis, vaid keskendun sellele, kui ilus on minu säär. Mulle ei vaata peeglist vastu enam suur ja ülekaalus naine, vaid keegi, kes on otsustanud muuta oma elu, teinud esimesed sammud sinna suunda, kes näeb hea välja tänu sellele, et ta on sisemiselt ilus ja õnnelik.

Tänu sellele projektile olen ma lõpuks rahu leidnud. Ma olen saanud sõbraks iseendaga. Ma olen saanud oma söömised kontrolli alla ja mu trennid on muutunud jälle sihipäraseks ja regulaarseks.  Ma treenin, sest see meeldib mulle.
Ma olen saanud oma sõbrannad tagasi. Minu suhted nendega on muutunud, kuid seda vaid positiivses suunas ja kõik pinnapealne on kadunud. Minu suhted perega on muutunud paremaks. Minu paarisuhe on olnud juba pikemat aega rahulik ja meie vahel ei ole tülisid ega hõõrdumisi. Ma tunnen oma lastega suuremat sidet kui kunagi varem. Ma tunnen kuidas meie suhe on muutunud lähedasemaks ja toetavamaks.

Kogu see programm tuli minu ellu õigel ajal. See oli mulle kui viimaseks õlekõrreks, et enda füüsiline kui mentaalne tervis päästa. Terve minu vaade elule, olukordadele, inimestele on muutunud. Ma oskan analüüsida ja näha, miks mõni pealtnäha negatiivne olukord minu elus on ja ma oskan sellest õppida. See on ka üks osa NLP- sesioonist. Leida õppetund, mida see olukord andis.

Minu teekond ei ole läbi. See on alles alguses. Aga see programm oli minu jaoks hädavajalik, et seda teekonda alustada ja see juhtis mind õigele teele. Andis kätte suuna ja abivahendid, et olla endas kindel ning siit edasi sel teel püsida ning elada õnnelikku, rahulolevat elu. Ilusa, rõõmsa, elujõulise ja täisväärtusliku naisena!


esmaspäev, 10. september 2018

Kuidas ma oma unistuse leidsin

Minu Awaken the Goddess projektipõhine teekond hakkab lõppema. Vaid viimane nädal veel. Mind on see teekond nii palju aidanud ja muutnud. Ja mitte vaid füüsiliselt vaid rohkem isegi vaimselt. Minu jaoks üheks läbimurdvaks nädalaks oli kuues nädal, kui seal käidi läbi piiride paika panek ning enesekehtestamine. Läbi nende juhiste, leidsin ma end pikalt mõtlemas ja heietamas sellest, mis on just minule parim ning mida ma siiani olen valesti teinud. Ning ühtäkki tabasin end mõttelt, et ma olen siiani, juba mitu aastat unistanud kellegi teise unelmast. Tähendab, ma olen siiani arvanud, et miski on minu unelm ja unistus, aga ühtäkki taipasin, et aga see ju pole. Tundub loogiline? Ja ma olen koguaeg taga ajanud seda unistust, mis tegelikult polnudki minu.

Igatahes, terve selle seitsme nädala ajal olen ma püüdnud leida seda, mis see minu unistus siis on. Me panime juba esimesel nädalal paika selle hetke, kus ma lõpuks end leida tahan.
Üle-eelmisel nädalal toimus meil Dancestis selline workshop nagu Law of Attraction trough Dance, mis ühel hetkel jõudis samasse punkti- kujuta end kuskil punktis, kus Sa olla tahad.

Seiste nädalat tagasi sai minu sihiks jõuda hetke, kus ma olen uuesti saleda kehaga. Ma kannan oma erkroheliste taskutega lühikesi teksasid ja lillelist topi. Minuga koos on minu tütred, kes mind kallistavad, musitavad ja kellega ma mängin. Ma olen armastaud ja õnnelik.

Ning kui me pidime workshopil ette kujutama olukorras, siis olin ma reisil. Rannas koos tüdrukutega. Samamoodi õnnelik ja armastatud.

Ja nüüd, kui ma siin pea kaks nädalat olen mõtelnud ja oma mõtteid üles kirjutanud, siis ühel hetkel ma taipasin midagi...

Kõik need asjad, mida ma soovin, on niiöelda muudetavad ja saavutatavad asjad:
  • sale keha: treeni ja söö end saledaks
  • kool ja töö: võtad kätte ja kandideerid kooli ja peale seda tööle
  • tahad tantsida: lähed tantsutrenni ja õpid nii palju kui vähegi saad
  • tahad randa: ostad lennupileti ja lendad kuhu süda tahab ja rahakott lubab
Kõik need asjad on vaid pisikesed unistuse killukesed. Aga mis see suur, eluunelm siis on? Mis on see, mida meist igaüks meeletult taga ajab?
Kogu selle mõtlemise tagajärjel sain mina lõpuks aru, et ma olen selle suure unelma tegelikult juba ammu saavutanud. Minu mõlemas kujutelmas ja sihtpunktis oli üks ühine asi: minu tütred, kes muudavad mu õnnelikuks ja armastatuks!

Ma mäletan kuidas ma pisikesest saati vedasin oma krokodilli taga, riietasin teda enda titeriietesse ja mängisin, et see on mu tütar. Ma olen oi kui pikalt-pikalt oodanud seda aega, et ma saaksin kätele oma tütre; kunagi lugesin veel artiklit, et ilusad inimesed saavad rohkem tütreid ning naljatasime sõbrannaga, et peame lapsed ära vahetama, sest tema, ilus tüdruk tahtis poissi ja mina jälle tüdrukut.
Kui ma sain Gunnariga tuttavaks, olime mõlemad üllatunud, kui välja tuli, et meie mõlema unistus oleks kaks tütart. Kuidas me mõlemad poetasime õnnepisarad kui tuli välja, et mu kõhu sees kasvab meie esimene tütar ja kui kindlad me olime, et meie teine laps on tüdruk. Muud võimalust polnudki...

Saate aru kuhu ma sihin? Ma olen oma eluunistuse juba saavutanud- mul on kaks tütart, kes teevad mind õnnelikuks ja kes mind armastavad ja keda mina armastan!

Me kujutame koguaeg ette, et meie unistused peavad olema midagi ulmelist. Ei pea, kui vaadata sügavale iseendasse, siis võib juhtuda, et Sul on juba kõik olemas, millest Sa unistanud oled.

Ärge nüüd siit välja lugege, et ma midagi muud enda elust või endast ei taha ja soovi või oota. Mul on ka hulk pisemaid unistusi ja eesmärke, mille nimel ma olen tööle hakanud. Näiteks tahan ma minna järgmisel kevadel õppima turismi. ootan praegu seda hetke, et järgmiseks aastaks sisseastumiseks ankeet ära täita. Peale seda sooviksin ma tööle minna stjuadessiks või siis reisikorraldusse. Jah, ei midagi suurt, aga see on see, mida ma teha tahaks.

Millegi pärast tahame me kõik saada või leida midagi suurt. Mingit kalliskivi hunnikut vikerkaare lõpus. Olla ja omada teistest rohkem. Märkamata seda, et ehk on meie unistused juba täitunud.

Peale seda, kui mina selle avastuse enda jaoks tegin, näen ma paljusid asju hoopis teises valguses. Ma saan aru nüüd sellest, et see et ma olen viimased 7 aastat pühendanud oma lastele ei tulene sellest, et ma oleksin laisk või ma olen mugav või mis iganes veel. Ei, ma olen tegelenud pidevalt oma eluunistusega. Ma olen seda täitnud ja kasvatanud. Ja ma olen lasknud ära võtta oma rõõmu ja õnnetunde, sest ma olen ajanud taga midagi teisejärgulist. Ma olen stressanud oma kehakaalu pärast, teiste arvamuse pärast, ühiskonna surve pärast.

Ja teate mis? Nüüd kui ma tean, et ma olen oma eluunistuse juba täitnud, ei tundu muud, pisemad unistused ja nende täitmine üldse võimatu ja hirmutav. Kõik tuleb. Kõik mis peab, juhtub. Tuleb vaid fookus paigas hoida!

Võib-olla tundub mu jutt väga segane ja arusaamatu, aga tundsin, et pean selle üles kirjutama. Kasvõi lihtsalt selle jaoks, et mul endal oleks igal ajal meeldetuletus olemas, kui ma peaks jälle muretsema ja stressama kippuma.


Jaga mulle ka oma unistusi! Ükskõik on nad siis suured või väikesed, täitunud või täitmisel 😊.

esmaspäev, 20. august 2018

Awaken the Goddess project-poole peal

Kuna ma sain päris palju küsimusi ja postituse soove selle teema kohta, siis mõtlesin, et nüüd, kui ma olen oma kaheksa nädalase programmiga poole peal, siis on paras aeg natukene rääkida, kuidas programm toimib ning kuidas see mind muutnud on. Või kas on...?

Minu jaoks kõige lihtsamad nädalad olid esimene ja teine nädal. Siis tutvusin ma alles programmiga, toitumisega oli imelihtne hakkama saada ning hoolimata sellest, et me Nizzas olime, tegin ma üsna õigeid ja korralike otsuseid toidu suhtes.
Selle kahe nädala sees tegime me Kerlyga põhjaliku eneseanalüüsi, et aru saada, miks mul toiduga selline suhe on nagu ta on ning miks ma käitun nii nagu ma seda siiani teinud olen. Kui need paigas, siis panime paika selle mina, kes ma olla tahan. Nüüd on mul igapäevaselt silmade ees see pilt, mille nimel endaga tööd teha. Ma tean täpselt, milline ma välja tahan näha ning kes ma selleks hetkeks olen.



Lisaks on programmis erinevad eneseabi tööriistad. Mul on reaalselt terve suu kaust paberid, millest ma igapäevaselt tuge ja abi saan. Iseseisvalt, Kel video abil muutsin ma näiteks oma minapilti ja seda, kellena ma end identifitseerin. Näiteks, kui ma siiani defineerisin end kui paks tantsija, siis nüüd ütlen ma endale, et ma olen võrratu tantsija. Ja selle defineerimisega leidsin ma endale inimese, kellelt malli võtta ning tean mida igapäevaselt teha, et selleks võrratuks tantsijaks saada. Näiteks registreerisin ma ennast ära balleti tundidesse, ma leian iga päev kasvõi 30min, et tantsida jne.

Kui esimesel nädalal sai välja peilitud kõik minu murekohad, mis tööd vajavad, siis nüüd, iga kahe nädala tagant, toimuvad telefoni teel sessioonid, et need negatiivsed käitumismustrid välja juurida ja oma alateadvust muuta. Minu esimene kõne oli kokku lepitud teisipäevaks, aga ma ei saanud selleks ajaks oma lapsi kuskile sokutatud. Kerly ei teinud sellest absoluutselt mingit probleemi vaid suhtus minusse totaalse hoole ja mõistmisega. Ning saime oma sessiooni tehtud kolmapäeval!
See oli väga emotsionaalne ja raske, aga vajalik. Ma reaalselt nutsin ja nutsin selle sessiooni ajal. Ning kui see lõpuks läbi oli, tundisin end kui teises maailmas. Ma oleksin justkui unest ärganud.
Mina sain selle õhtu jooksul lahti oma vihast ning kurbusest. Ma olen nii kaua kui mäletan olnud äkkvihaga ning seda väga selgelt oma lähedaste peal välja valanud. Samuti olen ma oma kurbuses ja hädades teisi süüdistanud ning sellega suhteid rikkunud.
Nüüd, kui me selle sessiooni tehtud saime, ma väin käsi südamel, ausalt öelda, et ma pole kordagi närvitsenud, pole kordagi kellegi peale karjunud, pole kedagi süüdistanud, pole hädaldanud vms. Me oleme siin nädala jagu nagu harmoonias elanud. Ma olen kõiki probleeme ja muresid super rahulikult võtnud ning leidnud alati lahenduse, me veedame perega palju rohkem aega koos, meie omavaheline suhtlus Gunnariga on täiesti pingetevaba! Ja ma tunnen ennast vabana, rõõmsana ja palju kergemini! See muidugi et tähenda, et ma ei tohiks või peaks enam kunagi vihaseks saama või kurvaks muutuma. Ma lihtsalt oskan neid emotsioone nüüd käsitleda ning endast tervislikul viisil välja lasta.




Kui kergusest rääkida, siis kui esimene ja teine nädal olid toitumise kohapealt superlihtsad, siis kolmas ja neljas nädal raskemad. Elu muutus-Elina läks kooli, Marianna lasteaeda- rutiin muutus ning ma tundsin, et midagi on  nüüd kuskil valesti. See tekitas isusid. Kolmandal nädalal kaotasin ma vaid 100g ning sel nädalal 600g. Kuid asi seegi. Kokku olen ma kaotanud kehalt 3.9kg rasva ning üle 17cm. Ja kõik ei lähegi alati sirgjooneliselt üles, eks seisakuid tulebki ette. Nüüd ei lase ma vähemalt nendel seisakutel enda meelt morjendada ning lähen pea püsti ikka edasi. Kui tagasilöök tuleb, siis õpin ma sellest ning jätkan sealt kus pooleli jäi.

Siinkohal on palju abi projekti grupist ning meie partneritest. Alati on kõik toetavad ning aitavad nii kuidas saab. Ja Kerly on alati olemas.

Nii et kokkuvõtvalt, kaal kaaluks ja keha kehaks, aga see mis toimub minu ja minu maailmavaatega on seda raha ja pühendumist igati väärt! Ma olen palju rõõmsam, õnnelikum ja rahulikum inimene. Ma saan igapäevaselt komplimente, et ma säran ja minust kiirgab positiivsust. Ma tunnen palju suuremat lähedust ja sidet oma perega ning minu kodu valitseb rahu ja õnn. Ning üleeile ütles ka kaasa, et visuaalselt on näha, et keha hakkab väiksemaks jääma ning trimmi minema.



Mul on kindel visioon sellest Katist, kes ma olla tahan ning ma olen hakanud tegema tööd selle nimel. Ma olen muutunud aktiivsemaks ning ma püüan leida igat võimalust, et ennast liigutada. Mul ei ole enam unistusi vaid ma olen teinud endale plaanid ning päev-päevalt tegutsen selle nimel, et need plaanid teoks saaksid.

See on täiesti uskumatu, aga ma olen tõepoolest alles poole peal ning ma olen juba praegu läbi teinud nii suure muutuse. Mis siis septembri lõpus veel toimub? Aga ma olen õnnelik. Minu pere on õnnelikum ja ma õpin iga hetkega ennast üha enam austama, hindama ja armastama!


kolmapäev, 8. august 2018

Meie Nizza

Kui me märtsis Barcelonast tagasi lendasime, oli meil veel pikalt-pikalt reisituhin sees. Hakkasin põhimõtteliselt kohe uusi pileteid otsima. Mõtetes oli ka suvel Barcelonas ära käia, aga lennud olid peaaegu poole kallimaks aetud kui meie kevadine reis. Vaatasin siis niisama teisi sihtkohti ja silma jäi Nizza- vahemeri, kuum päike (eeldasin, et tuleb klassikaline Eesti suvi :D) ja megaodavad lennud. Ostsingi kohe aprillis juba piletid ära. Kui mais hakkasime elamist vaatama, avastasin, et elu ise tundub seal kallis. Kuna meil oli Barcelonas korteriga kaks halba kogemust, siis Gunnar käskis seekord kindla peale välja minna. Maksime seitsme öö eest sama palju kui kevadisel reisil nelja erineva elamise eest. Etteruttavalt võin öelda, et korter polnud täielikult oma hinda väärt.

Nädal enne reisi juhtus nii, et tuli välja, et Gunnar meiega reisile ei pääse. Pakkusime tema kohta Helenale, aga ka tema ei pääsenud. Peale pikka vaagimist, otsustasime, et lähen siis lastega üksi.

Olime kell 14:30 lennujaamas. Saime ilma probleemideta vankri ära anda ja igalt poolt kus vaja, läbi mindud. Nagu ka Bacelonasse minnes, oli lennuk puupüsti täis. Ainult üks koht oli tühi-Gunnari! Lennukisse minnes pakuti inimestele käsipagasi tasuta pagasiruumi panemist. Lennuk oli suuemas osas venelasi täis. Lapsed pidasid end suhteliselt kenasti üleval ja väga palju hädaldamist ei olnud.


Nizzasse jõudsime kohaliku aja järgi kell 19:30. Lennujaam oli pisike ning orienteerumine lihtne. Oma vankrit ootasime aga üle 40 minuti. Kui see lõpuks käes, otsisime takso. Korterisse sõitsime maksimaalselt 15minutit. Ilma ummikuteta, oleks vast poole kiiremini läinud. Google maps näitas, et ca 6km. Hinnaks saime 35€. Rohkem taksoga me ei sõitnud ka.

Korterisse jõudnudna avastasime, et seal on mega väike lift. Olime viimasel, 12ndal korrusel ja trepist vanri vedamine polnud ka varjant. Hea, et me sinna lastegagi ära mahtusime! Õnneks leidsin keldrikorrusel trepitaguse, kus keegi autokumme "peitis", jätsin meie masina ka sinna.

Tuppa saades panime kotid maha ja läksime kohe poodi otsima. Pood oli õnneks ca 150m kaugusel. Võtsime mõned ülehinnatud puuviljad, vett ja lastele (päriselt lastele!) krõpsu ja küpsist näksida. Hommikuks ka miskit. Puuviljaletis lastega vaieldes astus ligi üks naine ja ütles, et tore on eesti keelt ka kuulda.

Toas kinnitasime veidi keha, pakkisime asju lahti ja imetlesime vaadet.
Korter oli kahe magamistoaga ja läbi maja olev elamine. Oli suur elutuba ja pisike köök. Mõlemal pool korterit oli kaks rõdu. Kolm pisikest ja üks suur. Ma olin näinud reaalseid õudusunenägusid sellest, kuidas lapsed rõdult alla kukuvad. Õnneks olid piirded hästi kõrged ja seda hirmu polnud. Suurelt rõdult korjasin ka toolid kokku, et keegi jumala eest seal ronima ei hakkaks.
Kahelt rõdult oli vaade merele ja kahelt siis majadele ja mägedele. See oli ka ainus asi, mis seda hinda vist üles tõmbas. Kuigi korter oli okeis seisukorras, siis ma ootasin selle hinna eest midagi paremat. Kuigi elamine oli puhas, siis valged uksed ja seinad olid määrdunud ja üldpilt tundus veidi selline...lohakas? Aga mitte nii hull, et olla poleks saanud. Gunnar oleks vast rohkem nurisenud kui mina :D. Köögi rõdul avastasime kohe ka linnupesa. Kui järgmisel hommikul emalind poegade juurde tuli, saime teada, et tuvipesa. Selle nädalaga kasvasid sõbrakesed päris lindudeks juba.



 Kolmapäeva hommikul olid lapsed juba kell seiste üleval. Kohaliku aja järgi siis. Seal on ju kell tund taga. Tegin hommikul oma Awaken the Goddess Project trenni ära ning sättisime end randa. Kuigi me tahtsime suvel kindlasti liivaranda minna, siis juhtus nii, et Nizzas on kivirand. Cannes ja mujal Nizza ümbruses on liivased rannad, aga seal kivised. Kivise ranna plussiks on see, et ei pea mässama liivaga, mis igale poole riietele ja kottidesse kipub minema ning veest tulles jäid keha ja jalanõud puhtaks. Miinuseks aga see, et need lähevad päiksega kuradima tuliseks. Vahel oli tunne, et astuks nagu pliidi peale! Kuna me olime keskusest veidi väljas, siis meie juures oli rannaäär rahulik. Alati leidis lebamiskoha ning oli ruumi vees möllata. Kui me mööda promenaadi kõndisime, siis mida linna poole, seda rohkem inimesi kividel ja vees oli. Ma ei tea kuidas muidu, aga meie seal oleku ajal, olid merel suhteliselt suured lained. Mida päev edasi, seda suuemad lained tulid. Viimasel päeval sai üks laine Marianna kätte ja too käis korra vee all ära. Õnneks sain kohe tal käest kinni ja midagi hullu ei juhtunud. Iga aasta ta katsetab oma õnne selle veega. Eelmine aasta tahtis ta Ibiza basseinis ka endale lõpu teha. Seal õnneks olid Allanil ülivõrdes kärmed jalad ja jõudsime ta kinni püüda. Allan ülevalt tõstes ja mina alt üles lükates. Aga see selleks.
Elina igatahes on veeloomaks loodud. tema nautis laineid ja ainult vees elaski. Ja kuigi ta koguaeg vees oli, siis tema on meist kolmest vast kõige pruunim.
Muideks, näiteks rannaääsest toidupoest visati meid välja, sest mul oli lühike hõlst randa minekuks peale visatud ja polnud pükse jalas. Vat sellised seadused.
Rannas käisime iga päev, välja arvatud reisipäevad.


Meie looduslik päikesekaitse
Kuna kuuma oli seal igapäevaselt pea 35kraadi, siis otsustasimegi sellest lebotamise ja niisama olemise puhkuse teha. Kuigi siin on ka meeletu kuumalaine olnud, siis seal on see siiski midagi muud. kliima on ikkagi teisem ja palavus tundus veel palavam. Jumal tänatud, et meil oli rõdud, millega toas tuuletõmmet tekitada ja puhurid, mis ööseks voodi äärde tuult puhuma panna. Nädala lõpuks lubati pilvi ja isegi vihma, aga mida polnud, oli vihm. Korraks kaks piiska küll tuli, aga ei mingit lubatud kolme päevast sadu. Saimegi kuni viimse hetkeni päikest ja kuumust nautida.

Küll käisime me ühel päeval ära Parc Phoenix'is. Otsustasime õnne proovida ja ühistransporti kasutada. Ostsin endale ja Elinale piletid nii minnes kui tulles, ja alles paar päeva hiljem märkasin, et need tuleb ära ka valideerida. Noh, saime kolm tasuta sõitu :D!
Parc Phoenix on kõige lähem asi loomaaiale. Pigem keskendub park taimedele, kuid on ka üksikuid loomi. Kohe pargi sissekäigu juures oli purskaevu show. Purkskaevud töötasid kenasti muusika taktis. Minu kõige pisem loomulikult kartis seda ja üle kahe minuti me seda jälgida ei saanud. Ilus oli küll!

Edasi suundusime botaanikaaeda. Selle keskel oli pisikene bassein, kus elasid flamingod ja ujusid erinevad kalad. Lapsed tundsid kohe issi moodi kala ära :D! Leidsime mänguplatis, kus Elina kohe end tutvustas: je m'appelle Elina, mille peale lapsed temaga rääkima hakkasid ja ta tühja pilguga neile vastu vaatas. Elina muideks sai igal pool endale sõpru. Küll sai ta kehakeelega hakkama ja toimis ka inglise keel.
Kui lõpuks mänguplatsilt minema saime, suundusime loomade juurde. Oli koduloomade nurk, kus olid miniponid, notsud, kanad, jänesed ja kitsed. Leidsime üles kängurud ja mitu pisemat ahvisorti. Jaanalinnud ja palju muid linde. Kui peale 3h ära hakkasime minema, jäime natukeseks ühe mängu rongi juurde pidama. Sealt avanes imeilus vaade tiigile ja muuseumi majale. Trepp, mis otse tiiki viis, oli istumiseks ja imetlemiseks ideaalne. Tiigis ujusid luiged: neli valget ja kaks musta, ning ujusid.. kilpkonnad. Need tulid kohe uurima, kes seal veepiiril istub.



 Kuna meie enda kodu juures oli vaid see pisike pood, siis mõtlesime, et proovime õnne ja läheme keskusesse sisse. Kui esimesel kahel päeval olin ma natukene pettunud kohavalikus ja ilmas, siis keskuses käinuna, minu arvamus muutus. Nizza on imeilus linn. Pisikene ja armas. Saime suurde kaubanduskesusesse ning natukene jahedas olla. Lapsed said endale hunniku riideid kooliaastaks ja saime osta koju midagi korraliku ja head süüa. Leidsin sealt vegan sushirulli, mis oli mu parimaid ampse terve reisi ajal! Jalutasime mööda vanalinna ringi ning leidsime keset platsi ala, mis koosnes kolmest pargist. Esimeses tuli maa seest vett, mille pursete vahel lapsed jooksid ja möllasid, teises sai niisama joosta ja möllata ning kolmandas oli mitu ronimispuud, liumäge jne. Kuna Mann magas, siis Elina möllas seal vee poole peal küll truspade väel.



Viimasel kahel päeval käisime mööda promenaadi jalutamas. Läksime alati õhtul, sest päeval oleks see piin olnud. Esimesel korral jalutasime 7km maha ja leidsime kurikuulsa #iLoveNice sildi üles ning teisel päeval kõndisime 10km maha, kuna tahtsime sadamasse ka minna. Aplaus minu Elinale, kes ilma virisemata need kilomeetrid maha kõmpis! Preemiaks sai ta mõlemal korral jäätis.

Jäätise valik oli minu meelest väike aga huvitav. Näiteks proovisime me lämmastikuga tehtud naturaalet jäätis, mis oli no nii hea! Veel proovisin ma ära spirulinaga tehtud vegan jäätise, mis on nüüdest ametlikult mu lemmikjäätis terves maailmas!




 Kui ma nüüd toitumisest rääkima juba hakkasin, siis valetama ma ei hakka. Ma ei suutnud seal 100% oma toitumisplaani jälgida. Ma ei suutnud poes nii kaua rännata ja otsida, et ma oleks leidnud vajalike toiduaineid, et ettenähtud menüüd jälgida. Nii ma siis ostsin koju hoopis vegan nugeteid ja kurki-tomatit. Smuutit ka. Jälgisin enam-vähem kaloreid ja püüdsin hakkama saada.
Kõige raskem oli väljas söömine. Vegan toite pidi tuletikuga taga otsima ja kui leidsidki midagi, maksis see ülipalju. Tunnistan ausalt, et juhtus ka nii, et olin juba 7h söömata ja sõingi lihtsalt selle kana bauqette'i ära. Vahel unustasin lihtsalt selle kuumusega söömise ära. Ja jäätist nautisin ka nagu eelnevalt mainisin. Aga püüdsin võimalikult häid valikud teha. Ja vett läks muidugi liitrite kaupa.
Aga hoolimata sellistest valedest valikutest, on minu kaal langenud. Tänase seisuga olen ma kahe nädalaga 3.2kg alla võtnud ja 17cm oma kehalt kaotanud. Võib-olla oleks see number suuremgi, kui ma oleks 100% oma menüüd jälginud, aga ma ei kurda. Üle aasta on lõpuks minu kaal langemas ja iga kaotatud kilo on tähtis!
Trenni tegin ma korralikult hoolimata sellest meeletust kuumusest. Olen hakanud hommikuti treenima ja selline korraldus teeb terve päeva kuidagi lihtsamaks. Boonusena pole nii palav ka.

Kui te nüüd aga lõpetuseks tahate teada, kuidas kahe lapsega üksi reisida oli, siis kokkuvõtvalt ma ütleks nii, et asi oli kergem kui ma arvasin. Tundes ja teades Elinat, siis ma pelgasin palju rohkem ja olin kindel, et sellest reisist tuleb üks närvidemäng. Kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen, siis oli tegelikult suht mõnus nendega olla. Elina käitus enamik aega väga eeskujulikult. Muidugi oli ka natukene kanguse ja iseloomu näitamisi, aga nendest ei pääse. Kui veidi seletada, sai ta kenasti au ning pea alati leidsime kompromissi. Näiteks vaidlesime me mänguasja poes 20min, kas me ostame talle 20€ kassi või ei. Peale pikka vaidlust tegime kompromissi ja leidsime talle poole odavama (ja vägevama) kiisukese.
Mariga oli natukene raskem, sest tema on alles pisike. Kuna mänguasju-ja väljakuid seal väga polnud, siis tuligi talle koguaeg tegevust  leiutada ja ise rakkes olla. Ma ei liialda, kui väidan, et minu hommik algas sõnadega "emme kuule" kell seiste ja lõppes kell 23 alles. Ja see fraas käis iga kahe minuti tagant kõrvades. Küll oli vaja ujuma tulla, küll mängima, küll sülle, küll jääkulma vett, küll saia jne, jne.

AGA nad lasid mul igal hommikul tund aega trenni teha, nad pidasid selles meeteus kuumuses ilusti kõik pikad tunnid vastu, nad käitusid poes ja väljas süües eeskujulikult, nad hoidsid enda lennukis ja lennujaamas väga ilusti üleval. Nad kuulasid sõna, olid kõigi ideedega nõus ja said aru, kui meil ei olnud võimalik midagi osta või kuskil käia.

Nii et kokkuvõttes väga hea reis. Me saime pruuniks, nägime Nizzat, õppisime üksteisega paremini toime tulema ja saime ühe mõnusa puhkuse. Lisaks sattusime peale Nizza gay-paraadile, Pink Parade ja juhtusime ühe tehno kontserti ajal just kõrval olevasse parki. Ja ma õppisin enda kohta nii palju sellel reisil. Ma sain aru, et ma saan tõepoolest kõigega hakkama, kui ma väga tahan. Ma õppisin iseennast aksepteerima ja hindama. Ja ma sain üle oma bodyshame'ist sel hetkel, kui viskasin enda suure trikoo nurka ja panin Elina valitud pisikesed bikiinid enda keha ümber, et ka kõht ja selg pruuniks saaksid. Ja teate mis, mitte üht inimest ei huvitanud minu suuus ega keha!




Lõpetuseks, kuigi Nizzas oli tore ja mõnus, siis tükikest oma hingest ma sinna ei jätnud. Need killud on siiani Maltal, Barcelonas ja Saksamaal.




reede, 27. juuli 2018

Kuidas ma päeva pealt veganiks hakkasin

No hei, hei! Viimasest kirjutamisest on nii palju aega mööda läinud. Oleme siin vahepeal lastega kuumust nautinud ja end Nizzaks ette valmistanud. Valmistasime nii palju, et eelmise nädala algusest teatas pere ainus meesliige, et tema vist tulla siiski ei saa. Tööl on praegu keerulised ajad ning tuleb teha töötajate seas ümberkorraldusi. Pakkus oma kohta kellelgi, kes minuga tema asemel tulla saaks. Helistasin kohe Helenale (kes mäletab, siis Helena ja Oliver trippisid meiega kuumal Ibizal mööda vanalinna ringi), kuid kui esialgne vaimustus mööda sai, siis reaalselt ta siiski tulla ei saa. Mõtlesime mis me mõtlesime, aga lahendust me ei leidnuki. Kuni Gunnar pakkus välja, et me lastega kolmekesi läheks. Puiklesin vastu nagu põrsas, aga peale pikka mõtlemist, siis leidsin, et küll ma hakkama saan. Niisama reisi peale kulutatud raha pole mõtet ka tuulde lasta. Nii ma siis lendangi üksi lastega Prantsusmaale!

Nüüd aga pealkirjani.... Alustan ma sellest, et meie elus ei juhtu mitte midagi ilma asjata. Ma olen juba korduvalt rääkinud sellest, kuidas saatus viis meid Martaga põhjusega kokku ning milliseid suuri õppetunde me üksteisele andnud oleme, kui palju kasvõi läbi piikide aidanud ja toetanud. Noh, nüüd juhtus aga nii, et kui ma kevadel enda tervise muredega avalikuks tulin, siis kirjutas mulle üks neiu, kes soovitas mul proovida Awaken the Goddess project'i. Tol ajal täitsin avalduse ära, aga sinna see ka jäi. Olin ma nagunii sel ajal väga pahas kohas.

Kuniks ma nüüd paar nädalat tagasi oma sõnumeid uuesti lugema hakkasin millegi pärast ning vaatasin, et see kiri on mul siiani olemas. Hakkasin siis omas peas mõtlema, et kurat, Sa oled kohe kolmkümmend saamas ja Sa pole ikka oma eluga midagi peale hakanud. Istud oma ülekaalus kehas, süüdistad end ja ei suuda ennast kätte võtta. Ei julge mitte midagi teha ega unistusi jahtida. Ja klikkasin neiu jäetud lingile. Uuesti. Täitsin ankeedi ära ning jäin ootele.

Juba järgmisel päeval sain meili, et millal oleks mul võimalik teha üks kõne. Leppisime selle neljapäevase pärastlõuna peale kokku. Kell kolm neljapäeval helistas mulle üks maailma rõõmsama ja energiliseima häälega naine. Sai minuga põgusalt tuttavaks ning hakkas minu käest erinevaid küsimusi küsima. Lõpuks küsis juba selliseid asju, et pidin silmad sulgema ja vastuse kuskilt enda seest üles otsima. Oli ka palju hetki, kui kõndisin toas ringi, pisarad silmas. Tunnise küsitluse järgi ütles Kerly, et ta võtaks mu enda projekti ning aitaks mind. Peale seda, mida ta minuga selle tunni jooksul tegi, olin ma mõtlemata nõus. Teadmata siis veel, millega ma nõus olen.

Ja uuel esmaspäeval algaski minu projekt. Projekt nimega Kati. Ma sain ligipääsu vegan-menüüle, mis on ülesehitatud minu energiavajadustele. Tean täpselt kui palju ja mida ma pean päeva jooksul sisse sööma. Esimesel päeval pidin ma lausa väe võimuga sisse endale sundima rohelisi ube. Teisel päeval olin juba kavalam ning teise toidu sees need mind väga ei häirinud. Küll aga hakkas mul õhtul pea valutama. Erinevaid kavasid jälginuna, polnud see mulle üllatus. Võõrutusnähud. Keha on igasugu jamaga harjunud ning ajab kõike paha välja. Kolmapäeval oli juba palju parem, ainult vürtsidega läksin liiale, nii et minu quinoa ja läätsed olid ju-be-dad! õhtul pea veidikene tuikas, aga läks kiirelt üle. Neljapäevane päev oli juba üli hea ning tunne oli selline nagu oleks seda terve elu teinud. Kõik käis kiiresti, loogiliselt ja ükski asi toidu sees imelik ei tundunud. Isegi mitte need rohelised oad!

Ja nii minust siis vegan sai. Täiesti ootamatult. Ise oma peaga, poleks ma seda otsust kunagi vastu julgenud võtta, kuigi idee on mul pikalt peas olnud. Lihast loobumine tundus aga väga raske. Tegelikult on aga ülimalt kerge. Siiani mul mingit liha isu pole. Ei taha ma ei seda head chorizot ega ahju steiki, mis ma perele tegin. Emps küll hoiatas, et see hirmus isu võib alles teusel nädalal tulla, aga ütleme nii, et see raha, mis ma selle kõige alla panin, ei ole käega löömist väärt. See annab motivatsiooni pingutada. Pingutada mitte ainult see kaheks nädalat, vaid nii kaua kuniks ma olen saavutanud selle seisu, millest unistan!

Ja boonusena sain ma projektiga kaasa endale terapeudi. Kerly on minu jaoks igal ajal olemas ning meil on tohutult ühtehoidev ning toetav grupp. Lisaks saab iga osaleja endale partneri, kellega oma teekonda jagada ning üksteist toetada. Saad parima sõbra ka veel peale kauba! Mina sain endale kõrvale (ma ei tea kas meelega või juhuslikult) naise, kes elab Uus-Meremaal ja kui me hakkasime tutvuma, saime me teada, et meie lugu on üks-ühele sama. Tema imetas oma teist last samamoodi kaks aastat, jättis ta rinnalt siis ära ning pauh!, 40kg lambist juures. Nii et väga hea on samastuda ning vabalt rääkida.
Aga see terapeudi jutt. Tõepoolest. Kerly tegeleb minuga personaalselt ning püüab mind ka vaimselt aidata. Aidata mul muutuda kellekski, kes ma tahan olla. Kellekski, kes julgeb oma unistusi püüda, kes julgeb oma eluga ka kõige pöörasemaid ideid ellu viia, keegi kes on hea ja särav ja elurüümust pakatav ema oma lastele ja kaaslane oma mehele. ja keegi, kes on lõpuks vormis ja oma kehaga rahul. Terve!

Tööd on palju, aga algus on tehtud. Peale igat Kerly kõne tunnen ma end juba paemini. Tunnen end rohkem iseendana ning elavamana. Ma poleks muidu eluski julgenud üksi lastega kuskile Pantsusmaale lennata! Nüüd julgen. Sest usun ja tean, et ma saan seal hakkama ning me tuleme rõõmsate ja kogemuse võrra rikkamatena tagasi.

Nii, kui nüüd aga te mõtlete, miks ma teema alguses Martast rääkisin, siis nüüd ma seletan. Kui ma klikkisin selle kirja saatnud neiu kontole, avastain ma, et ta on Marta lapsepõlve parim sõbranna. Ehk siis; poleks mina Martaga kunagi tuttavaks saanud ja 5a teekonda jaganud, poleks see neiu kunagi teadnud kes ma olen ega mind jälgima hakanud, poleks minu murest kuulnud ega mulle kirjutanud. Nii et kõik juhtub alati põhjusega ning saatusel on alati omad plaanid varuks.

Ahjaa, mida ma veel tahtsin kirjutada on see, et peale seda kui mai kuus GK toitumist jälgima püüdsin hakata kuni siiani, olin ma jälle viis kilo juurde võtnud. Ma vahepealse 2 kuu jooksul kaalul polnud käinud ja oli ikka suur shokk see lisa viis avastada. ja veel kahe kuuga! Uskumatu!
Küll aga võtsin ma esimese kahe projekti päevaga maha 700g, mis on ju imetore!

Nii et ma olen enam kui õnnelik, et ma sinna programmi sisse sain ning lõpuks just endale selle õige abi leidsin!




laupäev, 14. juuli 2018

UPDATE: analüüsi vastused ja lobajutt

Viimasest postitusest hulk aega möödas. Selle ajaga jõudsin käia jälle uued vereanalüüsid andmas ning saada esimesed rohud peale. Peale seda, kui esimete analüüside vastused teada sain, langesin ma hetkeks jälle mingisse kurba kohta. Olin mingi nädal aega juba hommikust saati pahas tujus, kõik oli kuidagi hakk ja must. Ma ei hoolinud ei sellest, mida endale suhu panen või sellest, kas ma päeva jooksul üldse sammugi õue saan. Nagu tõsine masendus. Ja ma ei tea ka miks, sest iseenesest ju põhjust nagu polnud.

Igatahes 4nda hommiku võtsin enda kaks präänikut käe kõrvale ning hakkasin end tervisekeskuse poole sättima. Jõudsime juba keskusesse, kui avastasin et rahakott koos dokumentidega ning üks proovidest jäi koju. Läksime siis selle suure kuumusega uuesti koju ning koos tavaariga tervisekeskusesse tagasi. Õnneks sain selle sama toreda vere-tädi, kes eelnevalgi korral mu veene torkis.

Peale seda ootasin ma päris pikalt, et arst mulle helistaks. Kui lõpuks kannatus katkes, vaatasin kodulehelt ise järgi, mis seal kirjas on. Poolte analüüside vastused olid tulnud, pooled veel tulemata. Nii palju nägin aga ära, et mulle on diagnoosiks B12 vitamiini aneemia kirjutatud ning retseptiga vitamiinid välja kirjutatud.

Kui neid läksin neid välja võtma, siis retsepti välja andev naine ütles, et ma peaksin arvestama, et need ei pruugi enam aidata. Ning kui need ei aita, siis peaks arst süstid välja kirjutama. Lähen retsepti alusel ostan need apteegist välja ning pärast KELA korvab 50% summast. Nagu aru saan, siis peaks neid ise kodus sisse süstima?!
Ütlesin igatahes talle, et alles arst uurib, miks see tase nii madal on ning siis vaatame edasi.

Üleeile lõpuks siis arst ka helistas. Just sel hetkel kui poes olin. Tema tugevat aksenti arvestades ning poe melu sees olles, oli esialgu suhteliselt raske asu saada, mis nüüd on. Nii palju sain aru, et viimaste analüüside vastused olid kõik enam-vähem korras ning neist puuduse põhjust välja peisilda ei saanud. edasi tuleks mõõka neelama minna. Seletas ka veel pikal, et kuidas see aja kinni panemine käib, aga ma ei saanud mitte midagi aru.

Kui koju jõudsin, helistas ta mulle uuesti. Siis juba sain aru nii palju, et tema ikkagi ise otsib mulle haigla ja koha, kuhu ma mõõka neelama lähen ning siis peaks mulle kutse koju saabuma. Veel ütles ta, et kirjutas mulle retsepti rauapreparaatide tarbeks välja ning uued B12 vitamiinid. Kangemad kui praegused. Okei siis, et ma neid esimesi vaid nädala võtta olen saanud ja kohe uued pean ostma.

Lõpuks helistas mulle kolmandat korda veel. Unustas esimesel kahel korral öelda, et ta on juba oktoobriks uued veeanalüüsid välja kirjutanud, et kontrollida nii raua kui B12 taset. Lisaks veel sai mulle mõõganeelamisse koha. Müürmäele. Kutse tuleb koju.
Veel ma oma rohtudel pole järgi käinud, sest minu armas pangakaart on lõplikult otsustanud minuga koostöö lõpetada ja pean uue saabumist ootama.

Kui aga nüüd tujudest ja enesetundest rääkida, siis viimane nädal on juba täitsa hea olnud ning on päev-päevalt ülesmäge kõik läinud. Olen hommikust saati lastega õues ja jalutamas käinud, kui võimalik, siis Mariga rattaga sõitmas ning kodus jõutrenni ka teinud. Olen teravamalt oma toitumist jälgima ja ajastama hakanud ning püüan kõik negatiivsed mõtted endast eemal hoida.



Registreerisin end sügiseks ilusti Dancesti trennidesse ära ning püüan oma keha hetkelisest olekust mitte probleemi teha. Ega siis veidi suurem keha tähenda, et ma tantsida enam ei oskaks...

Mis veel? Eile käisin üle pika aja Helenaga väljas. Käisime söömas ning juttu ajamas. Helena küsis, et kuidas mul nende hormoonidega asi edasi läheb. Ma olen sellele palju mõelnud ja hetkel ma arsti nendega tüütama veel ei hakka. Tegelikuses peaks siiski toitumise ja stressi vähenemisega need paika saama ning ma püüan esialgu sedapidi. Kui muud asjad hakkavad paranema ning sellega koos ka tuju tõuseb ja stress väheneb, siis ehk läheb ka muu korda.


Ma olengi siis oamette mõelnud, et äkki ma olen alateadlikult ikkagi ise ka kõiges oma hädades süüdi. Ma ei mõtle nüüd seda, et ma siin ennast oleks meelega 30kilo raskemaks söönud, aga kuna mul rauatase ning B12 puudus on olnud ning need energiat ja vaimset poolt on alla tõmmanud, ehk olengi ma oma arust korralikult ja tervislikult toitunud, aga ikkagi seda olematut energiat sisse söönud? Ma mäletan küll kuidas ma veel eelmiselgi suvel mõtlesin, et mis see üks saiake või jäätis ikka teeb, ma ju liigun  selle nagunii maha. No minu puhul, mu kehatüübi puhul siis, see päris nii ei käi ikka. Mingi ajani hoidis Mari imetamine asja enam-vähem tasakaalus, aga kui see ära kadus siis hormoonid ning kallutatud toitumine ja võisiki minna nii kuidas läks. Mäletan, et peale Elina rinnalt jätmist, võtsin ka veidi juurde. Mitte küll nii meeletult, aga kaalusin 53kilogrammi kui Elina rinnal veel oli ning Mariannat ootama jäädes olin 9kilo raskem. Ainus vahe, et siis jälgisin ma toitumiskava üsna kindlalt ning kaal tuli juurde ca kahe aasta peale...

Kõige õigem toitumise suund oleks minu puhul hetkel GK toitumine. See peaks olema hormoonide tasakaalustamiseks kõige õigem suund. Aga see on selles suhtes nii tüütu, et seal peab koguaeg jälgima toitainete punkte jne.
Üleüldse tundub kuidagi raske kõndida külma kõhuga praeguste ilmasega jäätiseletist mööda. Aga ma ei anna alla. Iga päevaga püüan üha rohkem ja kui tõesti minu ponnistustest hoolimata uute vereanalüüsida ajaks midagi muutunud ei ole, siis pöördun arsti poole hormoonijutuga ning olen nõus vajadusel hormoonravi saama.