pühapäev, 19. august 2012

Bonsuna

Käisime siis reedel Elinaga kahekesi Tallinnas. Hummik algas juba selles suhtes hästi, et suutsin oma kordagi kasutamata pükste luku katki teha, mida parandades tüdines Elina ära ja hakkas paaniliselt nutma ja mind taga ajama.
Kui lõpuks sain luku korda, oli kell juba nii palju, et plika kiiresti riidesse ja minek-võtsin asjad siis kaasa, et end laevas "ilusaks" teha.
Laps jäi õnneks oma turvatooli magama ja kui sdamas vankrisse teda panin magas ta edasi.

Check in'ni järjekorras, helistasin ma arstile, et Elina vereanalüüside vastused teada saada- veri korras ja ootab meid näha aastasena. Muidugi aga pean püüdma ta sööma meelitada.
Laevas võtsin siis kajuti, et Elina rahus magada saaks ja mina end mukkida. Ja siis hakkas see pihta- täiesti terved, normaalsed inimesed hõivavad ära lifti, et sõita korrus kõrgemale sööma. Ootasin siis virila lapsega lifti ees, pea 15 minutit enne, kui sain kaks korrust kõrgemale kajutisse.
Kui uni tehtud, läksime sööma. Õnneks selleks ajaks olid juba Soomlased ära söönud ja saime kiiresti jaole. Elina sõi ilusti viinerit ja kartulit! Läksime kajutisse tagasi ja tegima 20 minutilise uinaku. Elina magas ilusti vankrisse pannes edasi ja ärkas alles, kui hakkasime Kalmuse autosse minema.

Saime Sikupillis kokku veel kristaga ja sõitsime Jokkerile järgi. Tema peal, suundusime siis Tiskresse, villasse pildisatma. Sinna jõudes, panin Elina magama ja kui minu kord pildistada oli, siis lükkas Kalmus lahkesti vankrit.
Tunnen end kaamera ees veel väga ebamugavalt. Koguaeg on tunne, et tuleb veel mõni volt või lott kuskile. Õnneks oli meeskond nii suoer ja mõistis mu muret. Aitasid ja utsitasid tagant. Ikka mingid pildid saime.

Elina oli ka töeline superstaar. Oli maru rahulik ja lasi end igast küljest pildistada. Ei kartnud ta suuri onusi ega midagi- pigem meeldisid nad talle.
Loomulikult, sportlik üritus nagu see oli, siis Bonsuna tiim, ostis Elinale spordi riided ja jalatsid ära juba.

Kui kogu photosoot tehtud, oli õhtusöök- lõhe, mida mina sõin (koos Elinaga!!!) ja mehed võtsid karbonaadi ja muud head-paremat.
Ikka meeletud kogused söövad need "lihamäed" ära.

Siis suundusime kaatriga sõitma. Väga, väga lahe oli. Seal merel olles tuli tõeline vabaduse tunne peale! Elina pidas ka ilusti terve sõidu vastu.
Merel tõmbasime Kristaga endale siis auhinnad välja- sain 50 eurose Bonsuna kinkekaardi.

Peale merereisi viis Kalmus meid Elinaga Mustamäele, kus meile tuli vastu Margot. Läksime tema poole ja ajasime juttu, kuniks ELinal uneaeg tuli. Margot jättis meid Elinaga magama ja läks ise oma mehe poole.

Hommikul põrutasime trolliga linna ja sealt edasi sadamasse. Mul on hea meel tõdeda, et Tallinnas veel toredaid inimesi leidub, kes mind vankriga aitasid trollist maha!

Sadamas püüdsin Elinat magama panna-tulutult! Ja siis hakkas laevas sama jama pihta- inimesed ei viitsi käia trepist ja hõivavad ära lifti.
Ja sama asi oli Helsinki sadamas-isegi veel hullem! Helsinki sadamas on mõeldud lift ratastooli ja vankriga emmede jaoks, kuhu siis läks minu ees üks Soome emme, kes mu lahkesti peale kutsus. Ja lisaks kahele vankrile, oli vaja kahel Soome läskil sinna end ära pressida. Nii ma siis olin käru ja sommi vahel, laps süles karjumas. Vot, siis olin ma tõeliselt vihane. Ma ei ole tavaliselt inimene, kes teistele välimuse põhjal halvasti ütleb, aga siit see soomekeelne sõna tuli!




Kuid lõpuks saime me koju ja oh, kui hea oli olla kodus! Kui hea oli pugeda Gunnari kaissu ja seal magama jääda.

Muidugi on mul Bonsuna päevast ülimalt head emotsioonid ja kohe kindlasti hakkan ma oma kohustusi team'i liikmena täitma.
Jään ootama uut kutset!




PS, pilte saab kunagi hiljem rohkem :)!

Kommentaare ei ole: