pühapäev, 20. jaanuar 2013

Külmajooks

Eile oli esimest korda elu, totaalne külmajooks. Läksin teele, kui kraad näitas -17.2 ja tagasi jõudes, oli see langenud -19.3 peale.
Hoolimata käredast pakasest, millega enamus inimesi üldse oma nina toast välja ei topi, oli eile maailma parim jooksuilm! Panin sooja pesu alla, dressika peale, jooksupüksid jalga ja jooksupükste peale veel dressipüksid. Peale tõmbasin kileka ja jalaga kaks paari sokke. Pähe panin lisaks talvemütsile seekord ka buffi. Näo kreemitasin ka hoolega sisse. Käes on mul nagunii koguaeg palavad tänu mu super kinnastele!
Plaanisin alguses teha umbes kuus kilomeetrit, kuna kartsin, et ei pea sellele pakasele vastu, aga kolmanda kilomeetri pealt, lasin muudkui edasi ja edasi.
Lõpuks pöörasin ikka pimeda hirmus ringi. Eriti kuna teepeal oli ühel koer lahti, kellest olen kuulnud, et pidavat nakasma. Tagasi tulles, võtsin teeäärest oksa kaasa- nii igaksjuhuks. Õnneks vaja seda polnud.
Kui koju hakkasin jõudma, tundsin, et näo küljes on külmunud higi.
Kokku tuli siis 11.2 km, ajaga 1h ja 12 min. Keskmine pulss 164 bpm, kõrgeim 174 bpm. Madalaimait ei tea, kuna ei hakanud selle külmaga kätt paljaks kiskuma, et pulssi koguaeg jälgida.

Umbeis teisel kilomeetril, otsustas mu kallis NOKIA, et tema sellise külmaga ei tööta ja viskas pildi eest. Koju jõudes ta seda enam ette ei võtnudki. Õnn oli, et ma siiski Sony Ericssoni kaasas kannan! Sain sellele kaardi sisse ja täna se trenni sellega tehtud. Hommikul siiski, oli NOKIA aku tühjaks jooksnud ja laadima pannes võttis pildi ette ja töötas. Nüüd siis tean, et pean telefoni kuskile sooja panema. Või siis jooksma valgega...

Täna oli ärgates juba selline tunne, et ei viitsi midagi teha. Kuni viimase hetkeni, polnudki plaanis. Siiski ajasin  veidi enne pimedat tossid jalga ja läksin teele. Võrreldes eilsega, oli lausa soe. Poolel teel võtsin kindadki käest. Tegin täna siis vaid 6.29 km ajaga 37 min. 52 sek, mis polegi, teab, mis kehv aeg. Täna oli juba teele uut lund kasadanud, mis tegi jalgealuse eriti libedaks.
Keskmine pulss 175 bpm ja kõrgeim 182 bpm, mis on sellise aja kohta, minu puhul OK.
Kodus tegin peale veel planku, mis muutub iga päevaga küll lihtsamaks, aga täna oli äärmiselt raske, ja kõhulihaseid.

Toitumisega on mul kuidagi kehvasti. Mul käivad pidevalt söömishood peal, millega võitlema pean, sest tean, et kui isule järgi anna, tuleb hiljem võitlus sellega, et mitte minna seda kõike välja ropsima. Raske, raske on nii. Peangi leppima faktiga, et buliimia eluks ajaks minuga jääb. Koguaeg on see miski südame peal.
Tahaksin väga minna ühe teise treeneri jutule, et põhjalikult ja profesionaalselt mu menüü ja treeningud paika saada. Eks paistab nädala alguses, kas saan treeneriga jutule või ei. Loodan, et saan, sest olen oma trennid ja jooksud viinud nii intensiivseks ja tihedaks.

Kommentaare ei ole: