teisipäev, 15. jaanuar 2013

Poolmaraton-tehtud!

Kuna eile tänu hambaarstil käigule jäi trenn ära, mõtlesin täna midagi uut proovida. Läksin teele mõttega, joosta vaheldumisi kiire-aeglane-kiire-aeglane.
Alustasin soojendusega, millele järgnes aeglane kilomeeter.
Kui juba tavaline maa joostud oli, tundsin, et sedasi on nii hea joosta ja panin edasi. Siiski pöörasin peagi ringi, sest nii pimedaks oli läinud, et ma ei näinud enam, kus astusin. Kuskil kaks kilomeetrit enne kodu, mõtlesin, et olen juba nii palju jooksnud, teeks 21.1 km ära. Tiirutasin siis teeotsadest alla ja tagasi, et kilomeetreid täis saada. Muudkui aga üks kilomeeter kiiresti, teine aeglaselt. Ja enne kui arugi sain, oli viimane kilomeeter veel jäänud.

Parimaks ajaks tuli üheksas kilomeeter, mille ajaks oli 5:20. Aeglaseimaks oli teine kilomeeter, ajaga 8:42.
Madalaim pulss oli lausa 145 bpm, kesmine 169 bpm ja kõrgeim 191 bpm. Tee oli meeletult libe, üleni jääs ja pehme lumi peal, mis asja veel libedamaks tegi. Lõpus tõepoolest enam ei näinud, kas astusin hange või kiilasjääle.

Kogu jooksu ajaks tuli 2h,30 min, 20sek. Sellest poolmaratoni oma 2h, 27min, 39 sek. Arvestades olusi ja tehnikat, siis ei saa kurta.


Söögi poolepealt katsetan ikka uusi asju. Täna sai tehtud püreesuppi, mis on meie peres viimasel ajal suurteks lemmikuteks saanud. Kehale palju lihtsam seedida, kui toorsalatid. Ja palju, palju maitsvamad. Isegi pirtsutaja Elina sööb!

Tänane supp oli siis suuresti eksperiment.
 Mul oli:
suur sibul
3 porgandit
4 kartulit
1 peet (keedetud)

Hautasin sibula tükid õlis, kui nad olid sellised pool klaasjad, lisasin tükeldatud porgandid ja kartulid. Neile peale valasin puljongit, täpselt nii palju, et kogu potis olev kraam kaetud sai. Keetsin, kuni need peaaegu pehmed olid juba, siis lisasin keedetud peedi tükid. Keetsin, kuni kartul ja porgand täiesti pehmed olid. Siis püreestasin, lisasin ca 200g toorjuustu, panin keema tagasi ja lisasin ca 200g köögikoort. Lasin madalal kuumusel, segades natukeseks podisema ja valmis ta oligi.
Kõrvale praadisin kanatükke.
välja nägi ta imeliselt roosa ja armas ja tõepoolest, viis keele alla!

Kuna mu hammas on täna juba palju parem ja paistetus peaaegu kadunud, otsustasin, et ma ei ütle reedest arstiaeg üles ja lähen lasen augud korda teha.

Kommentaare ei ole: