teisipäev, 11. juuni 2013

Rakvere, Ööjooks ja Pami sünna

15. km
Nii, alustama peaks vist algusest.
Kolmapäeval sõitsime Elinaga rakverre. Elina oli tubli laps ja magas terve tee Tallinnast Rakverre bussis. Ärkas alles siis kui vankrisse hakkasin panema.
Neljapäeval olime niisama ja nautisime ilma ja "oma" aeda. Laps käis paljalt ringi ja väga meeldis talle murul mängida ja olla. Õhtul läksime mu võistlus numbritele järgi. Siis nägime Turu platsil ka Gunnari vanaema, kes meid enne tutvustamist ära ei tundnud ja Elinat poisiks pidas. Rääkisime temaga veidi juttu ning suundusime uuesti koju. Päris värskendav on olla mõni aeg ilma televisiooni ja nö tsivilisatsioonita.

Reedel jäime Gunnarit ja Reenat ootama. Käisime poes ja grillisin enne nende tulekut. Kui nad saabusid, sõime, panin Elina magama ja käisime veel Gunnariga poes. Ning siis see aeg saabus. Panin jooksuriided selga ja hakkasime Rakvere keskväljakule kõndima. Väike närv oli sees.
Peale finishit
Enne oli just vihma sadanud ja kartsin, et ilm rikub jooksu ära.

Enne 21.00, läksin oma stardikoridori. Hakkaspeale tervitamine ja võimlemine. Tundsin soojendades, et päkka lööb valu sisse. Hirm, et see mu jooksu rikub.
Panin seaded telefonis paika ja juba antigi teada, et 20 sekondi pärast on start. Enam-vähem õigeaegselt sain Endomondo ja pulsikella õige stariga klappima.

Esimesed 10 sekundit, rahulik kõnd, sest inimesi oli lihtsalt nii palju. Esimene kilomeeter, põiklemine ja kiirendamine inimestest mööda. Lõpuks sain oma tempo sisse. Päris kerglevalt sain ees olevatest mööda ja eriti segamist polnud. Tunne oli hea. Kui välja arvata see surve päkas.
Kuni kümnenda kilomeetrini, oli veidi ikkagi tagant sundimist ja mõtet-kaua veel? palju veel?, kuid siis kadus pinge päkast ja tekkis mõte, et pool ju juba tehtud.
Minek muutus kergeks. Nautisin seda, mis ümber toimus ja kaasjooksijaid. 15ndal kilomeetril ootasid Reena ja Gunnar. Kiire lehvitus ja mööda! Sealsamas hakkasin tundma põlves survet, mis suundus edasi säärde ja veidi kintsu. Käis peast läbi mõte-kõik, otsin esmaabi punkti ja lõpetan, sest ei tahtnud end päriselt vigastada. Mida ma aga ei leidnud, oligi see sama esmaabi punkt, mis pidi kogu raja vältel olemas olema.
Noh, okei, lasen siis juba edasi-vaid 6 km veel.
Teepeal pakkusid tavainimesed jooksjatele juua ja keegi oli isegi õllepudelid välja pakkunud!
Umbes 16ndal km hakkas üks neiu minuga võidu jooksma. Jooksis must mööda ja tõusul jäi taha. Varsti jälle päris agresiivselt pressis end must mööda. Sõna otseses mõttes, sest olin möödumas kahe mehe vahelt, kui ta end sealt samast vahest mööda pressis. Lõpuks, kui ta juua ja geeli võttis, sain hea edumaa ja rohkem teda ei näinud. Valu jalast kadus.
Ning siis hakkasid sildid tulema: 18 km, 19 km, 20 km ja uskumatu-vaid kilomeeter veel. Veel viimane pingutus ja kohal ma olingi. Finishis ootasid poisid, käed pikalt ees patsu, esimese asjana viskas noormees medali kaela, väike tüdruk tõi joogipudeli ja keegi pistis Selveri koti pihku. Vaikselt edasi kõndides, tuli juba Gunnar Elinaga vastu. Suur kalli ja musi saadud, sain puhata veidi.

Vaatasin pulsikellalt aega- 1:49.50!  Uskumatu, ma olin teinud isikliku rekordi ja seda pea kuue minuti võrra! Lubasin endale, et kui alla tund 55 teen, siis lasen aja ka käepaelale graveerida. Järjekorras oodates, vaatasin netist oma päris aega, mis väideti olevat 1:50:11. Okei, läks siis see 20 sekundit stardis uimerdamisele nagunii.
Kui aeg graveeritud, vaatasin netis ca tund hiljem uuesti ja oh imet- aeg oli muutunud. Mu päris ajaks oligi 1.49:50! Aga noh, mis seal ikka, las see käepael olla.

Veidi siis statistilisi andmeid:
21,1 km- 1h, 49 min, 50 sek
keskmine kiirus- 5.12 min/km
aeglaseim km- esimene kilomeeter, 5.36 min/km
kiireim km- 5.00 min/km.

kohad 21 km läbijatest järgmised:
kõikidest 1088st inimesest- 555 koht
oma vanuse gruppi  215 seast- 59 koht
oma soo 338 naise seast- 84 koht

Pole ju üldse paha?!

Teepeal ei joonud ma kordagi ega kasutanud geeli-ainult jooksin.

 Link ametlikele piltidele, kus mina olen, on siin ja siin
 

Peale Ööjooksu, hakkasime maale sõitma. Elina jäi magama ja ajasime une peletamiseks Gunnariga juttu. Kell pool neli jõudsime maale. Kiiresti magama, et hommikul üles saada. Elina ärkas kell üheksa. Läkskohe välja tatsama ja sain oma asju tegema hakata. Pesin, sõin, äratasin Gunnari pesema ja peale riietumist, oligi minek.
Pitsadinee
Sõitsime paide Maksimarketi juurde, kus nägin esmakordselt Keiu ära. Palju aega muljetamiseks ei antud, sest Pam tegi kohe fotojahiga algust.
Pidime käima ja ostima siis kohti, kus teha fotolavastus. Parim võistkond-mina, Elerin ja Anti, sai ka auhinnaga pärjatud.
Aborigeenide laulupidu
Käisime Aborigeenide laulupidu lavastamas, pitsadineed tegemas ja Sõpruse augus mehe koju tulekut lavastamas. Väga äga oli ning sain tuttavaks väga toretate inimestega, kes mu võistkonnas olid.
Kuigi terve võistluse aja, olime teistest veidi maas, siis saime nad viimases peatuses kätte, tegime neist kiiremini fotod ära ja saime esimesena ka kohale.

Krooli kuivtrenn
Pami juurde jõudes, vaatasime ja hindasime pilte-nagu ma mainisin, võitsime siis meie! Sõime, tutvusime ja mängisime Aliast.
Kuigi nii tore oli ning väga, väga oleks soovinud sinna jääda, otsustasime siiski koju, Elina juurde minna.
Jätsime hüvasti suurepärase seltskonnaga, kurvameelselt ning peale poe peatust, sõitsime koju.
Mingi kell :D!
Muljetasime terve tee. Vaid positiivselt!

Koju jõudes, oli käimas isa sünnipäeva grillimine. Sõime veidi siingi ja hakkasime magama sättima.

Eile läks Gunnar ära. Enne seda olime aktiivsed ja mängisime õues jalkat ja sulgpalli.
Eero ja Eve on oma perega ka siin. Veidi on nagelemist ja eks lapsed teevad meid kõiki närvilisemaks ka. On ju palju tähelepanu vajadust, mida keegi ei suuda jagada kõigile.
Siis kui mees koju tuleb
Poiss on tubli ja eile keeras esimest korda päris ise! Kasvatab hambaid. Kaks on all olemas ja täna Evega märkasime, et ülevalt ka ige valge. Eero koopia!

Mõrvapaik, kus naine ja armuke abikaasa ära tapsid!
Pidime homme minema puugu vaktsiini tegema, aga Elinal on nohu tulnud ja jätame seekord ära. Kolmapäeval sõidame Paidesse, Pami juurde uuesti ja sealt edasi rakverre, kus Gunnari ema-isa ka on nädalavahetuse meiega. Saangi siis saata oma koti nendega Soome. Ise läheme siis kas pühapäeval või esmaspäeval ära. Vaatame ja mõtleme.

Palju juttu ja pilte, aga mis Sa teed!

 .

2 kommentaari:

Pamela ütles ...

Väga tubli olid!
Ja piltide üle naeran siiamaani :D

Kati ütles ...

Olgem ausad, need pildid väärivad ilmutamist ja kohta sektsioonil :P

Järgmisel korral saame juba kindlasti môôtu vôtta ;)