esmaspäev, 19. august 2013

Aleksandri poolmaraton

Eile käisime siis teist aastat korraldatavas Aleksandri poolmaratonil. Seekord oli kohal hulk inimesi, keda isegi Pam ei tundnud. Kui kohale jõudsime, oli mu esimene mõte, et sellel jooksul, jään viimseks. Eriti kui arvestada ilma, mis minule oli jooksmiseks väga raske. Tuul ja kõrvetav päike, lagi peas. Ma eelistan siiski jahedamat ja veidi niiskemat ilma.
Kohale jõudes anti teada, et läbida võib ka pool poolmaratonist. Läksin oma nime kirja panema ja numbrit saama. Mees, kes tabelit täitis, päris mu nime. Seda kuuldes, oli suur minu üllatus, kui ta ütles, et ah, et mina olengi siis Kati.Tutvustamisel tuli välja, et tema ongi siis Meelis Minn- Eesti parimaid jooksueksperte, kes Pamelat maratoniks treenib. Selge-järelikult on Pam, mu peale "kaevanud"... Õnneks päris nii see vast pole.
Ja algaski jooks pihta. Läksin teistega enam-vähem ühes tempos, kuid ikka jäin maha ja kartsin, et olengi päris viimaste seas. Vaatasin pulssi- 180bpm! Kuidas saab olla?! Mul oli tempo ju nii aeglane ja jalad krampis ja rasked. Teel ümberpööramispunkti, plaanisin juba, et teist ringi ma tegema ei lähe- liiga pole mõtet endale teha selle kuuma ja tuulega. Ees olevad ja kõrval jooksvad inimesed võtsid topsidega joogipunktides vett ja lisaks joomisele, viskasid seda endile näkku. Märgin ära, et mina treeningute ajal ikka veel ei joo! Tagasiteel, oli jooks raskem, kui minnes. Kui arvestada seda, et tuul veel päri oli ning tavaliselt on ju tagasi tee lihtsam, siis minu pulss-191bpm, seda ei näidanud. Nii ma siis otsustasingi kõndida et pulss maha saada. Terve jooksu ajal, alates seitsmendast kilomeetrist, kõndisin kokku ca 6 minutit. Pulss, muideks, ei läinud kordagi alla 170 bpm. Finišisse jõudes, teatasin, et ei lähe teisele tiirule. Istusin maha ning vaatasin ringi- 21 peale oli läinud vast kolm inimest, kes mulle vastu olid jooksnud. Finišisi oli ootamas vist üks mees vaid. Kas tõesti-ma poole maa jooksjatest olin teine? Halvimal juhul kolmas! Ise veel arvasin, et ma just tagaotsas olen...
Jooksu lõppu oodates, ajasime veidi ka Meelis Minniga juttu, kes uuris mu tuleviku jooksude ja plaanide kohta.

Kui jooks läbi sai, hakkas autasustamine. Kõik osalejad said paki- minu oma sisaldas ajakirja, Aja Lehte ja Salon24.eu poolt juukselaki. Kuulasin hoolega poolmaratoni aegu- parim naiste aeg oli 1h.50 min, mis oleks mullegi täiesti reaalne olnud- kui arvestada mu 10 km kilomeetrite aega,kui mitte käimisi arvesse võtta... Ühesõnaga, veidi kahetsesin, et teisele tiirule ei läinud ja käima hakkasin. Hiljem kuulsin eksperdilt, et siiski õigesti tegin... Ja ürituse eesmärk ju polnudki võitmine ja koht vaid siiski eesmärk depressiooni teavitada.

Peale autasustamist, suundusime Pami poole. Seal hakkasime läbisegi Markoga Meelis Minni piinama, kes omakorda Pammi piinas... Sain oma paljudele küsimustele vastused ning paljudele arvamustele kinnitust.
Väga tore oli jälle Pammi, Railit ja nende peresi näha. Seekord sain tuttavaks ka Signega lõpuks. Pean mainima, et Signe on vist maailma soojem ja toredaim inimene! Gunnar palus talle kohe edasi öelda, et ta juba kaugelt vaatas, et Signe on väga hea ja tore inimene!
Pidin tõdema, et tunnen veidi grupist kui sellisest puudust. Pea kaks aastat külg-külje kõrval kõike läbi elades, on nüüd veidi kahju küll, et enam edasi ei suhtle.

Aga elu läheb siiski edasi ning paratamatult iga asi ammendub millalgi.

Sain sealt ka ühe väga huvitava ja ahvatleva pakkumise, kuid vaatab, mis sellest saab enne, kui välja kuulutama hakkan.

4 kommentaari:

Kaja ütles ...

Korterist ka pilte on? :)

Kati ütles ...

Ei ole :), pead ise üle vaatama tulema ;)

Pamela ütles ...

Väga tubli olid jooksul, et isegi sellistes tingimustes hea aja jooksid - naistest esimene ju!
Ja sünna pärast ma pean tõesti maapõhja vabandama, aga tead isegi, mis olud meil siin praegu on ja paras hullumaja :-/ ei osanud arvestadagi, et elu läheb üleöö pea peale ja ühelegi sünnale ei julge ma enne oktoobritki end lubada. Lapse omaga küll tuleb kuidagi hakkama saada.

Kati ütles ...

Jah, nagu ka ekspert väitis-ôigesti tegin, et teisele tiirule ei läinud, kuigi veidi kahetsen.. Samas, kôndimisega kaotasin 6min.. Kahju!

Sünnaga on nagu on. See polnudki väga Sinu kapsaaeda viide. Tean täpselt, mis seis teil on ja ei heida ette :)