neljapäev, 22. august 2013

Depressoonist

Miks ma käisin Aleksandri Poolmaratonil toetust avaldamas ja miks see teema mulle nii südamelähedane on? Olen ammu mõelnud, et räägin sellest avameelselt.
Mul oli selleks kaks väga suurt põhjust. Üks põhjus on teisega, päris korralikult seotud.

Põhjus üks- mu enda depressioni alged.
Peale Elina sündi, toimusid järsku ja korraga mu elus suured muutused. Ma sain emaks- mul tuli kohaneda uue rolliga. Alustasin Mareki kavaga, võtsin alla, hakkasin sporti tegema, olin pidevalt Mareki jälgijate tähelepanu all. Tundsin pidevat survet olla täiuslik. Kui jätsin trenni vahele, patustasin mõne jäätisega, tundus see maailma lõpuna.
Mu elu pidi koosnema rutiinist. Kellaajalisest rütmist. Kui miski seda rutiini rikkus, läksin ma endast välja, nutsin, ei osanud enam millegagi hakkama saada.

Mäletan selgelt päeva, kui Elina ei tahtnud vankris magama jääda, aga minu ajakava sõltus tema unest. Gunnar tahtis kodus, vaikuses magada ja minul oli vaja Elinat kantseldada, et viimane oma isa ei segaks. Kui plika aga magama ei jäänud, läksin ma paanikasse. Nutsin, krigistasin hambaid, surusin küüsi pihkudesse. Lõpuks, suures ahastuses, helistasin emal, kes mind ca pool tundi rahustada üritas. Kuidagi moodi see ka õnnestus. Rahunes ka Elina, kes sel ajal mitte kuidagi ei tahtnud niisama vankris istuda-pidi magama alati, muidu karjus.

Iga päev möödus trenni tähe all. Kui ma ei käinud jõusaalis, jooksin ma alati vähemalt 10 km. Vähendasin meelega toidu koguseid, et oma kaalulangust kiirendada. Oli ka päevi, kui vaid 1000 kcal tarbisin, ise seejuures maha treenides 2000kcal. Kõik selle jaoks, et Mareki lehel lippu kõrgel hoida. Nii ma siis lõpuks kaalusingi 52 kilo ja olin masenduses. Koguaeg kurb, pinges ja kergesti ärrituv. Oli tugev ületreening.

Siit tuleb ka põhjus kaks, miks ma Aleksandrile läksin. Selle korraldaja Pamela! Suuresti tema, kuigi terve see grupp, kes meid koos oli aitas mind sellest olukorrast välja. Mul olid inimesed, kellele sain kõik südamelt ära rääkida, kellele sain asjadest rääkida nii nagu on. Kellele sain nuttes öelda, et vahel tõesti ma tahangi oma röökiva ja karjuva lapse rõdult välja visata. Et ma ei suuda muust enam mõelda, kui trennist, et ma olen nii tüdinenud sellest, aga peatada ka ei suuda. Et ma olen koguaeg kurb, et ma tunnen, et lihtsam oleks kõigele käega lüüa- ka oma elule. Jah, ma olin sellisesi seisus. Ja ma mäletan selgelt, et kuigi me grupis sellest rääkisime, siis Pamela kirjutas mulle privaatselt, püüdis aidata, toetas, mõistis, andis nõu. Ma ei anna hetkel kogu au talle, aga temast oli väga palju abi.

Nagu siin sellest ka juttu on, ei saa depressioni nagu ka söömishäireid kunagi täielikult maha raputada. Sellepärast ma ka käin ka edaspidi sel üritusel.

Tänaseks olen ma seisus, kus ma teen trenni, sest ma armastan seda. ma ei ole kuskil, kellegi reklaaminägu ja ei pea pingutama kellegi nimel. Tunnistan ausalt, et olen viimasel ajal ikka veel nautinud suve ja toite ning pole oma kaalu ikka veel uuesti liikuma saanud.

Homme saan ma 25! Ma olen juba tükk aega täiskasvanud naine, ma olen abikaasa, ma olen ema.! Ammu oleks aeg, et ma kasvaksin suureks. Lõpetaks oma pealiskaudsed ja kitsarinnalised mõtted ning hakkas elama ka enda ja oma lapse jaoks. Gunnar pani mind suht sunniviisiliselt sellesse olukorda. Täna kolisin ma oma Tallinna korterisse sisse. Septembrist algab kool. 9ndal on mul tähtis koolitus, millega loodan omale ka rahaliselt jalad alla saada. Peale selle alustan ma väga tähtsa ja olulise trenniga, väga kõva tegija käe all.

Küll läheme me veel kaheks nädalaks Soome, sest koolitus toimub Soomes. Lahku me ka veel Gunnariga lahku. Lihtsalt Gunnar tahab näha seda iseseisvat, tugevat naist, kellega ta kokku kolis. Mitte seda inimvaret, kelleks ma viimase kahe aastaga muutunud olen. Ka mina ise tahan endas seda muutust läbi teha. Seega homme lähen ja saadan ma 25 saabudes selle nõrga diivanikaunistuse ära ning hakkan otsima seda tugevat ja isepäist naist, kes ju sees kuskil väljapääsu otsib.

Usun, et saan sellest 5 lisakilokesest ka lahti, kui olen suutnud oma mõttetd positiivseks pöörata! Teen ka üleskutse, et kel saab motivatsioon otsa, kes vajab õlga, kes vajab tuge, siis kirjutage, küsige kindlasti abi, tuge või mis iganes minult! Koos on lihtsam! Ka mul!

2 kommentaari:

Jaanika ütles ...

kati sa oled tubli. Ja mingil arusaamatul moel (endale yllatuseks) saan ma sinust aru. Kuigi pole ise seda koike kogenud. Loodan et teil Gunnariga saab koik korda ja et sina leiad end taas! :)

Kati ütles ...

:).