neljapäev, 29. august 2013

Jooksmisest

Ma armastan jooksmist. Tõepoolest, armastan seda südamest! Aleksandri Poolmaratonil sain jutu peale jooksuekpert Meelis Minniga, kellega ka eelmisel neljapäeval kohtusime ja asju arutasime. Ühesõnaga sain ma võimaluse minna Eesti ühe parima jooksueksperdi käe alla trenni tegema. Loomulikult olen ma olnud terve aja seitsmendas taevas, mõeldes, milline võimalus see on ning mis tasemele ta mind viia võib.
Sel nädalal on taanud aga karmid reaalsus hetked. Ma pean Elinaga Tallinnas üksi hakkama saama. Igal reedel tuleb mul leida keegi, kellega Elina jätta, et kooli minna, ma pean leidma vähemalt 3h iga päev, et öppida. Ka töö jaoks asju ning hiljem ka tööd reaalselt tegema. Kas ma leian üldse aja jooksmise jaoks?

Nüüd ma siis olengi otsuste ees, mis meele kurvaks teevad. Kas võtta see lisa kohustus koheselt ette? Kas lükkata praegu jooksmisega tegelemine ja trennis käimine veidi edasi, kuniks olen sisse elanud ja eluga kohanenud? Kas on üldse mõtet minna trenni, kui tulevikuks suuri plaane pole? Noh, ma plaanin küll Ööjooksudel osaleda jne, aga mul pole plaanis näiteks maratoni joosta... Hing ihkab tõepoolest ennast nendel väikestel jooksudel ja distantsidelgi ületada, kuid ma olen väga puntras oma mõtetega ja ei oska otsustada.

Lisaks ei ole ma Elinale ikka veel hoidjat leidnud. Jah, pooltel koolipäevadel, päästab ema hädast välja, aga kui tema tööl on? Kas ja kust ma leian inimese, kes suudaks Elina lõunaunne saada? Kus ma leian trenni aegadeks 1-2h päevas, küll vaid paaril korral nädalas, kellegi kes viitsib temaga selle aja olla? Oh..

"Kirsiks tordil" on veel see, et ma ei suuda enam joosta! Tempo on minu kohta suhteliselt keskmine, võiks öelda, et madalgi ja pulss on laes. Tänasel intervallil ei suutnud ma mitte kuidagi pulssi alla saada. Olgu, ma tegin eile kõva trenni ka, nii et täna on lihased veidi kanged, kuid siiski! Ma nagu ei oskaks enam tempot maha tõmmata. Ma ei saa aru, mis toimub?

Teisipäeval astusin peale pattu nädalavahetus kaalule ja number oli masendav. Olen väga, väga rangelt teisipäevast saati toitumist ja toiduvahesid jälginud ja kilo on läinud. Hea seegi!

Täna käisin juuksuris. Värvisin juured ära ja lasin veidi soengusse ja lõigata. Hele värv tundub olevat ikka õige valik ja lõpuks ometi on mul juuksur, kes ütlematagi mõistab, mida ootan ja soovin.
Loodan, et Eestis olles vähemalt juuksurisse siia saan!

4 kommentaari:

Eve Remmel ütles ...

Kati ka mina saan ju Elinat hoida :)Eks iga muutus on raske aga küll kõik paika loksub ja saad tegeleda kõigega mida hing ihkab. Öeldakse mida rohkem teed, seda rohkem jõuad :) Küll kõik läheb hästi! :)

Kati ütles ...

Jaa, aga eks Sulgi mingisugune piirang peal :) Ônneks leidsin hoiu talle, kus teistega vahel mängimas saab käia :)

Pamela ütles ...

Jah, teretulemast tööinimeste sekka :( Nii ta paraku ongi, et kas tegeled mingi tõsisema asjaga või lustid ja istud perega. Kahte asja ühildama saada on väga raske.

Kati ütles ...

Ma siiamaani môtlen ja kaalun vôimalusi, kuidas Meelise juures saaks käia...
Ja tôepoolest ei tea, mida talle kahe nädala pärast vastata.. :(. Oleks siis Ggi abiks, aga ma olen täiesti üksi.. :/