pühapäev, 29. september 2013

Minust...päriselt!

Võtan kätte ja teen ära selle pika ja põhjaliku postituse oma ebauskude, märkide ja enda kohta.

Kes vähegi on mu blogi jälginud ja lugenud, see teab, et ma olen kohutavalt ebausklik inimene. Ma ei räägi millestki enne, kui asi on tehtud ja kindel, et mitte asju ära sõnuda, ei riski uisa-päisa jne, jne.

Ma ei rääkinud ühestki tattoo tegemisest kellelegi peale Gunnari enne, kui käidud oli. Samamoodi ei rääkinud ma PILOXINGu kursusest enne, kui asi tehtud oli. Okei, oli paar lähedamat inimest, aga mitte palju, kes sellest teadsid. Miks? Sest ma kardan asju ära sõnuda... Ma tõepoolest, südamest kardan, et kui oma suurtest plaanidest kellelegi räägin või avalikult kuulutan, siis kindla peale juhtub midagi, mille pärast kõik metsa läheb!
Mäletan hästi 2009ndat aastat, kui pidin Kreekasse tööle sõitma. Kreekasse! Kujutate ette, selle asemel, et praegu siin kirjutada, laps teises toas magamas, võiks ma elada Kreekas!
Olin just Treffpunktist ennast lahti võtnud ja otsisin meeleheitlikult uut tööd. Sattusin kogemata kuulutuse peale, kus otsiti Kreekasse ettekandjaid. Hakkasin asju ajama ja suure suuga kuulutasin kõigile oma tutavatele, et nii, nüüd ma lähen Kreeka! Lõpuks olidki asjad nii kaugel, et piletid olemas, asjad aetud ja läksin Tallinnasse marguse poole, et hommikul lennukile astuda. Hommikul, viimasel hetkel aga mõtlesin ümber. Ei teagi miks. Isa helistas ja palus üle mõelda veel asjad, igasugu mõttet käisid peast läbi ja lõppkokkuvõte oligi see, et sõitsin hoopis maale tagasi.

Niisiis- et mitte ära sõnuda, ei kuuluta ma kunagi midagi ette!

Teine asi- hmm. Ma ei oskagi sõnadesse panna, mis see teine asi on. Ühesõnaga, ma usun, et väikesed, märkamatud asjad, muudavad meie elu.
Näide: Lubasin endale, et kui rasedaks jään, enam oma juukseid maha ei lõika. Enne rasedust olid mul ka õlgadeni juuksed. Raseduse ajal ei värvi neid, ei lõika jne. Nii läkski. Ja hoidsin oma pikki, ilusaid, tumedaid juukseid kuni eelmise aasta detsembrini. Kõik läks kenasti. Kaotasin kaalu, olin tubli ja eeskujulik ja üleüldse kõik sujus. Siis lõikasin juuksed maha. Esialgu ei midagi hullu. Motivatsioon trenniks veidi langes, pühad ja sellega kaasnevad toidud tulid peale, aga suutsin end kindlal joonel hoida. Kodus veidi rohkem pingeid tuli, aga ei midagi hullu.
Siis hakkasin ma oma juukseid heledamaks toonima. Ja ma võin vanduda, et iga triibutamisega, kaotasin ma tüki oma elust! Iga korraga langes mu vastupanu ja kindlameelsus trenni ja söögi kohapealt, tundsin end koguaeg pinges ja vajadust kellelegi midagi tõestada. Kodus norisin meelega juba tüli üles, virisesin, mossitasin... Kuniks ma suvel jõudsin punkti, kus ma olin blond. Ma ei suutnud oma isusi kontrollida. Hoolimata trennidest, langes vorm märgatavalt. Tulemused langesid pea olematuks. Ärritusin pidevalt, vihastasin, nutsin, virisesin. Ma olin tõeline fuuria! Ma ei kujuta ette, kuidas Saksamaa rahvas mind talus!? Kuidas Gunnar mu üle suutis elada. Jahm, ega ta vist väga suutnudki...
Nüüd, kui viimati koos olime, siis rääkisime ja arutasime seda asja ja ka tema arust, tundus see kokku langevat. Tõdes ta ka, et oli kuskilt kuulnud, et sellise pisikese asjaga, inimene võib kaotada oma identiteedi. Jah, selline tunne mul oli küll. Hakkasin mõtlema, miks ma blondik end värvisin? Gunnar ütles, et tema eelistab brünette ja temale meeldivad tumedad juuksed. Tegi isegi märkuse, et kui enne pani mind poes tähele, siis nüüd, blondina, ei märka ta mind. Mõtlesin ja mõtlesin ja ainus, mis ma suutsin välja mõelda, oli see et värvisin selleks, et kellelegi, ma ei tea isegi kellele, midagi näidata, tõestada. Et iga kord, kui juuksuritoolist tõusin, pidi see olema nö uus algus. Quess what?  neid uusi alguseid tuli kokku juba viis. Sinna vahele veel iga nädalased: esmaspäevast, homsest jne. Olin muutumas inimeseks, kellest alles aasta tagasi rääkisin, kui nõrgast ja selgrootust.

Nii saigi vastu võetud otsus seda muuta. Päästa veel, mis päästa annab. Võtsin end kokku, ostsin tumedat värvi ja värvisin juuksed ära. Jah, esimest korda läks veidi puusse ja jäi punakas toon üle käima, kuid tänaseks, olen ma tumepruun. Suhteliselt sarnane oma loomulikule värvile. Ja ma tunnen end hästi. Tunnen end endana. Tunnen et olen enesekindel ja saan oma asjad korda!
Nii et jah, valisin tumeda värvi. Mitte päris selle polli alusel, aga mul on hea meel, et enamus minu arvamusega ühtib!
Olen taagasi saanud oma tahtejõu, järjekindluse ja uskuge või mitte, aga PILOXINGu trennid sujuvad palju paremini ja tunnen mõnu ja rõõmu neid tehes!



Kolmandaks. Ma ei oska ka seda sõnadesse panna, kuid välja peaks see nägema järgnevalt: sa teed midagi selle jaoks, et midagi head juhtuks. Näide: ei ole jällegi enam vist väga suur saladus, et minu esimene rasedus katkes. Peale seda igatsesin ma meeletult last. Kuskilt võtsin endale 2010 aasta detsembris mõtte, teha uus tattoo.Tatood on mul kõik väga sügava tähendusega ja nii seegi. Tegin tattoo 22.12 ja 18.01 sain teada, et ootan Elinat. Ehk siis Elina raseduse aega, hakati lugema kuupäevast 22.12, päevast, mil tattoo tegin.
Jah, selline asi tundub igati tobe ja mõttetu kokkulangevus, aga minu jaoks nii need asjad käivad.

Neljandaks. Tähendustega unenäod. Näide: nägin alles hiljaaegu unes, kuidas riigile tehti keemiarünnak. Olin autos, Evelini ja Marek Kristaliga rünnaku eest põgenemas, kui hakkasin viimaseid smsse saatama. Püüdsin emale saata, aga ei leidnud numbrit. tema numbri otsimise peale, sai aku tühjaks. Kui me rünnaku olime üleelanud, oli mu ainus mõte, et ma ei jõudnud Gunnarile teatada, et ma teda armastan. See kuramuse aku sai ju tühjaks! See tunne.. see oli nii reaalne. Tundsin ja nutsin läbi une. Ei suutnud ma millelegi muule mõelda, kui vaid seda, et ma ei jõudnud Gunnarile öelda, et ma teda armastan! Õnneks ärkasin siiski üles. Kui mõeldes sellele unele, tuleb mul siiani värin hinge.
Eelmises postituses mainitud nädalavahetusel, sain ka teada miks. Sest seda on vaja öelda, seda on vaja näidata. Kaaslast ei tohi võtta iseenesest mõistetavana. olin kaotanud kogu lapse värgenduse ja "enesetuunimise" sisse ära oma mehe. Olin muutunud selleks naiseks, kes paneb lapse esikohale ja jätab mehe tähelepanuta. hea ja korraliku mehena, kannata ja kannatas ta, kuni lõpuks karikas täis sai. Seda see uni hoiataski... Vähemalt meie jaoks.

Jah, ma lubasin, et meie suhte asju siin ei lahka, kuid ega ma rohkem räägigi.

Viiendaks. Usun, et kõik tuleb Sulle elus tagasi. Aastaid, aastaid, elasin ja olin mehega, kes mind ei hinnanud, minust lugu ei pidanud ja mind igal viisil lihtsalt ära kasutas (kui kedagi see muide huvitab, siis võin julgelt ja avameelselt sellest ajast rääkida!). Peale teda, kohtasin ma aga Gunnarit. Totaalselt tema vastandit! Ühtäkki ei pidanud mina olema rahakott, keegi hoolitses vahelduseks minu eest jne, jne. Ühesõnaga, kõik mis ma välja olin enne kannatanud, sai kuhjaga tasutud Gunnari näol.
Teine näide: arutleda teiste suhete üle. Suhet arvustada, vaadelda, mõelda asju. Tulemus on see, et Su enda suhe läheb rappa.
Siis veel inimeste hindamine. Tuleb välja, et inimesed, keda arvad kõige usaldusväärsemad olevat, pole seda mitte ning inimesi, kellele ise viltu vaatad, on kõige toredamad kaaslased üldse. Tervituesed Sulle, kes Sa end praegu ära tundsid! Kahjuks olen ma ise siiani see pussy, kes ei julge suhelda ja end vabalt tunda...


Nii ma siis kavatsen nüüd olla. Tumeda peaga, rahul oma kehaga, arvustamata inimesi, andes kõigile võimaluse, olles ja elades õnnelikumalt, püüdes olla julgem, toimides oma põhimõtete ja uskumuste järgi, olles päris mina ise!

Vähemalt plaan on selline. Lootus, et peagi kõik muutub ja ma suudan olla tõepoolest rahul ja õnnelik. Sest praegu.. Praegu olen ma kurb, masendusse langev, üksik naine.
reaalsus on see, et mu ümber ei ole enam mitte kedagi. Ma olen aastatega enda ette, kaitseks ehitanud väga, väga tugeva müüri. On ka põhjust olnud.
Hetkel ainus inimene, kellega ma suudaks end vabalt tunda on Margot. Aga.. tal on kiire, elab kaugel ja ma kuidagi ei oska enam rääkida.
Tunnen väga puudust oma inimesest. Kelleski, kellele saaksin südant puistata, kellega nutta, naerda, koos asju läbi eldada. Jah, mul on olemas Gunnar selle kõige jaoks, aga... ma igatsen ja vajan sõpra! Inimesed, keda usaldasin, on jäänud kas väga kaugeks või reetnud mu usaldust. Olin enne ikka meeletult usaldav kõigi suhtes, aga korduvalt, korduvalt, olen saanud kõrvetada. Olen lugenud nn parimate sõbrannade kirjutisi ja vestlusi teistega, kus mind on ikka kõvasti reedetud ja alandatud! Ja netis kirjutamine, pole ka päriselt see õige asi. Ihkan ja soovin kedagi, kellega istuda ja jutustada ja lihtsalt olla...
Ma nagu ei oskaks enam inimestega suhelda. Ja olegm ausad, Elina ei tee just väljas käimist ja suhtlema asumist lihtsamaks. Oleks mul siis keegi lapsega inimenegi, kelle lapsega Elina mängida saaks, samal ajal, kui mina suhelda saaks. Kes saaks aru, et ma ei saa sinna midagi teha, kui mu laps ei püsi purgis paigal jne.

Ma olen terve elu elanud väga pealiskaudses seltskonnas, kus välimus ja ilu olid alati esikohal. Mõnitatud mu välimuse pärast, kiusatud.. Mäletan aega, kui põhikoolis, olin tõesti rõõmus ja tore. Peale seda aga.. Muutus tähtsaks välimus.
Ja nüüd ei meeldigi mulle inimesed, kes käivad koguaeg ringi kriips taevani, naudivad elu ja on rõõmsad, hoolimata sellest millised nad välja näevad, kui palju nad kaaluvad, kuidas nad teistele tunduvad. Ärge, muretsege! ma ei salli teid mitte teie enda pärast, vaid ma tõepoolest, südamest kadestan ja ihkan teie suutlikust olla õnnelik.

Ma olen olnud päris, päris kaua väga fucked up inimene. Olen end näljutanud, muutnud buliimikuks, lõikunud ennast, kisendanud tähelepanu järgi. Vahelduseks, sooviks ja ihkaks olla päriselt ka normaalne  inimene!
Ma olen kuskilt kuulnud ja lugenud, et enese avamine aitab minevikuga rahu teha ja õnnelikumana edasi minna. Seega kuna siin juba asjade lahkamiseks nagunii läks pooleldi ning blogist huvitatuid inimesi tundub olevat, siis mõtlesin, et olen nõus ja valmis kirjutama ka oma minevikust. Eelmistest suhetest, töödest,  Kreeka minekust, minust endast-millest iganes. Keda miski huvitab, andku aga märku!


17 kommentaari:

AnniM ütles ...

Kallis , Kati! See on jutt, mida sinult olen kaua ootand! Et sa oleksid rahul iseendaga ja õnnelikum! Sa oled ka siis imekaunis, isegi, kui sa ei ole kont ja su luudel on natuke rohkem liha!

Kati Orgmets ütles ...

Ma südamest loodan, et see ausus aitab mul lôpuks ka endaga sôbruneda.
Aitäh, kallis Anni :)!

Kelya Haas ütles ...

Mina isiklikult tean Kati veidi ka neid aegu kui sul oli raske ja sa tõesti soovisid kaalu langetada. Usun siiralt , et just sina oled saavutanud nii mõndagi siin elus. Tagasihoidlikust tüdrukust on saanud vägagi kindlameelne noor naine.
Jõudu jaksu sulle ka edaspidiseks.
Tea , et olla õnnelik tuleb kõigepealt armastada iseesnnast sellisena kes sa tegelikult oled!

Kati Orgmets ütles ...

:)

Anonüümne ütles ...

Psühholoogiline kriisinõustamine ja perenõustamine

Vastuvõtud Tallinna linna elanikele (sissekirjutust ei küsita, isegi täisnime mitte) tööpäeviti 9.00-20.00
aadressil Pärnu mnt. 9a, Tallinn.

Telefoninõustamine ja registreerimine vastuvõtule toimub samal ajal
numbril 6 314 300.

Anonüümne ütles ...

Unustasin lisada, see on tasuta.

Pisike ütles ...

Ma pole sulle öelnud aga sa võid alati ka minu poole pöörduda kui tahad rääkida või nutta või mõne muu asjaga. Aitan, kui oskan ja kuulan meeleldi. Ma tean väga hästi, mis on elu aktiivse lapsega, kes paigal ei taha püsida.

Pisike ütles ...

Ma pole sulle öelnud aga sa võid alati ka minu poole pöörduda kui tahad rääkida või nutta või mõne muu asjaga. Aitan, kui oskan ja kuulan meeleldi. Ma tean väga hästi, mis on elu aktiivse lapsega, kes paigal ei taha püsida.

Anonüümne ütles ...

Heh, ma nagu lugesin endast. Ma ise olen samuti kõrge seina ehitanud enda ümber, kuna olen saanud väga palju reetmise osaliseks. Jäänud vaid üks sõbranna (tõeline, kellele saab kõike rääkida. Rõõme-muresid) Aga kahjuks on see sõbranna minust sadade kilomeetrite kaugusel ja netis suhtlemine pole ikkagi päris see. Nii et põhimõtteliselt istun isegi lapsega kodus ja mul pole ühtegi sõbrannat, kellega niisama suhelda või kellel külas käia, sest ma ei usalda kedagi. Mees on mu käest tihti küsinud, et miks mul ühtegi sõpra pole. Ma pole osanud talle vastata, aga ise arvan, et ma lihtsalt ei lase kedagi endale piisavalt lähedale, et saaks tekkida sõprus...
Aga edu sulle Kati kõiges, mida ette võtad :)

Kati Orgmets ütles ...

Jah, nii see on. Ja kuigi tihti seda välja ei näita/ütle, siis see üksi olek, on tôeline hinge tapja.

Kati Orgmets ütles ...

Pöördumine on jah, üks asi, aga Sa vast tead isegi, et vahel, isegi päris tihti on vaja reaalset inimest kôrvale. Mul ei ole isegi mitte Gunnarit enam olemas ja seda enam üksikuna ma end tunnen..

Anonüümne ütles ...

Mulle tundub, et mõtled üle, elad ise keeruliseks. Mõeldes liiga oma kaalule ja välimusele, sellele kui üksik ja raske on. Selleasemel ärka igal hommikul nägu naerul ja olla lihtsalt ÕNNELIK!
Kes selles süüdi, et Gunnarit sinu kõrval ei ole? Iseenda ülesse putitamisega olid nii ametis, et mees jäi unarusse ja nüüd tulemus käes? Elad ise oma elu keeruliseks, endal armastav abikaasa ja armas tütar, mida veel õnneks vaja? Lihtsalt tuleb olla õnnelik!!!!!!

Kati Orgmets ütles ...

Seda on kerge öelda, kui ise samas olukorras pole...

Anonüümne ütles ...

Minule tundub jälle huvitav Sinu sõnakasutus: "Mul ei ole isegi mitte Gunnarit enam olemas /.../" Kasutad abikaasa kaotamise puhul sõna "isegi". Mulle tunduks mõistetavam, kui Sa kirjeldaksid nii sõbranna puudumist, aga abikaasa, kes peaks olema Sinu tähtsaim ja olulisim prioriteet, sest temaga otsustasid Sa luua ühise kodu ja pere. Saan aru, et Sa ei mõelnud kirjutades teda kindlasti viimasele kohale asetada, aga alateadlikult see mingisugust suhtumist võib-olla näitab. Ma soovitan Sul tõsiselt psühholoogi poole pöörduda. Kontakt, mille andsin, on usaldusväärne ja saaksid professionaalset juhendamist ning tuge, kuidas iseendaga paremini hakkama saada ning oma mõttemalle muuta. Alati võib muidugi ise jalgratast leiutada, ent kas on mõtet?

Kati Orgmets ütles ...

Jah, ma tôepoolest ei môelnud seda nii. Pigem seda, et inimene, kes peaks olema ju iseenesest môistetavana see nr. 1 ja tähtsaim, et temagi olen suutnud ära kaotada.

Olen psühholoogide juures käinud. Üldiselt on neile tähtsamad minu môtted kaalu ja trenniga, kui suhted. Huvitaval kombel.

Anonüümne ütles ...

Ju siis saavad mõtted kaalu ja trenniga segavaks ka suhetes.

Käinud on üks asi, teraapia on aastatepikkune.

Kati Orgmets ütles ...

Ausalt ma ei tunne, et ma vajan seda... Veel. Ma olen sellele môelnud ja tean ja tunnen, millal on see murdepunkt, kui sinna pöördun. Hetkel veel tulen toime.