esmaspäev, 27. jaanuar 2014

Hooaja esimene poolmaraton-TEHTUD!

Alguseks tahan ma öelda, et sellist trenni/jooksu ei soovita ma kohe kindlasti kellegi teisel, kes pole a) ammu jooksnud, b) talvel jooksnud, c) poolmaratoni enne läbinud, teha! Vigastuse oht on äärmiselt suur, isegi kui Sa seda ei tunneta!

Nagu ma oma (uuesti) treeningute alguses ütlesin, siis sooviksin iga kuu ära teha ka poolmaratoni. Olen nüüd kaks nädalat järjepidevalt jooksnud ja treeninud. Juba reedel hõiskasin Gunnarile, et ma lähen pühapäeval 21km püüdma. Gunnar ütles, et ma olen hull ja väljas on ju pakane. Noh, minu õnneks tuli siia soojem ilm ja miinuseid oli ca kuus kraadi alla nulli. Kuigi tagantjärgi mõeldes, siis ega see just väga suur õnn ei olnud kah.
Terve päeva tegelesime siis muu jamaga ja olin juba ise ka ümber mõtlemas- ei tea ju kas veel valmis olen ja Elina otsustas ka esimese äratuse kell kuus juba teha, mis tähendas et läksime mõni tund hiljem uuesti magama ja põõnasime lõunani. Tänu hilisele ärkamisele ja kodust eemal olemisele, olid söögiajad ka nihkes ja aja kokkuhoiu mõttes, tellisin ma pitsakeskusest omale kana burrito. Tõenäoliselt on seal uued näod tööl, sest toit ajas mul südame pahaks ja see iiveldus ei kadunud päris pikka aega.
Lõpuks oligi kell pool seitse ja mina kössitasin diivanil. Siiski ajasin kargu alla ja läksin välja, mõttega et teen siis tavalise, 8.5km ringi. Kohe tundsin, et soe ilm on minu kahjuks tööle hakanud. Kiirelt hakkas palav ja paari külmapügalaga rohkem, oleks ilm klaarim ja selgem olnud, mis mulle meeldib ja jooksu lihtsaks teeb. Noh, hakkasin siis sörkima.
Kuigi pulss oli väga hea ja madal (minu kohta), siis tunne oli raske. See burrito veel hingitses mu sees ja tahtis üles end pressida. Pidevalt neelatasin seda oksetunnet ja refleksi alla. Kõhus oli imelik tunne ja üleüldse oli kuidagi väga jama.
Kui olin oma 2.5km ära jooksnud, tuleb mul koht, kus valida(all pildil märgitud punktidena) suure ja väikese ringi vahel. Vaatasin pulssi ja mõtlesin, et sedasi sörkides saan ju ometi suure ringiga hakkama. Sain!
Teine valikuvõimalus- ülekäigurada ületades, kas teha lisa ring või minna otse koju. Noh, kui ma juba väljas olen ja võimalus on, siis teen tunnise jooksu.
Kolmas valik- kas koju või edasi joosta? Selleks ajaks, kui uuel teeristmel olin, oli tunne juba hea ning otsustasin siis edasi joosta. uueks eesmärgiks 15 kilomeetrit.
Neljas valikuvõimalus- kas minna otse Ankka lamppi äärde jooksma või teha veel üks mõne kildine ring sisse. Vaatasin distantsi- 11.11 kilomeetrit. Okei, lähen siis ringi peale. Kui raske see ikka ju olla saab.


Ning siis tabas mind õudus! Järgnevad neli kilomeetrit oli pidevalt üks tõus teise järel!
Kui ma lõpuks end Korsosse, viimase tõusu tippu olin vedanud, vaatasin ma uuesti distantsi. Viisteist kilomeetrit. Kas minna koju või edasi?
Kuna tunne oli hea ja edasi oligi vaid üsna tasane Keskuspuisto ümbrus, otsustasin sinna pöörata. Kalkuleerimise järgi, oleksin pidanud seal kaks ringi tegema ja siis koju suunduma. Kui need kaks ringi tehtud said, vaatasin uuesti läbitud maad. Alles 18km! No way in hell! Ma olin nii väsinud ja mu selg tahtis pooleks murduda!
Siiski mõtlesin ma et kamoon, 18km on juba seljataga ju, mis see viimased kolm siis ära pole? Üks tiir veel tiigi ümber ja koduteel saab maa täis. Tegin siis, hambad ristis ja selg murdumas, selle ringi ära. Eriti häirivaks, tegi seal ringiratast joostes kogu asja fakt, et keegi "tarkpea" on ühele teelõigule valanud peale hunniku vett, mis nüüd oli jääks külmunud ja hõivas enda alla ca 3m teest. Sealt pidin ma siis kikivarvul üle hiilima, sest muidu oleks kondid murdnud. Kaarega ka ei saanud, sest siis oleks paksu lume sees sumbanud.
Noh ja hakkasingi siis kodupoole lippama. Umbes 700m enne kodu, sai 21.1 kilomeetrit täis. Kuna koju läheb väga nõme ülestõusuga tee, oli suur kergendus et seda joostes ei pidanud läbima. Lisaks said lihased veidi lõdvestust ka.

Koju jõudes, oli mul selg ikka veel murdumas, mu kannikad on lõhkemas ja tunnen, et ei saa iial enam keha soojaks. Koju kõndides läksid ju higised riided külmaks, sellest ka külmus.



Jooksu keskmiseks kiiruseks sain ma 6:55 min/km, distantsiks siis 21.11 km ja keskmine pulss 172BPM. Toonitan, et see on nii kõrge vaid tänu tõusudele. Rahulikul ja tasasel teel joostes, oli ta seal 164BPM juures. Ajaks sain ma 2h:25min:52sek, mis tähendab, et pean poole aastaga kaotama vähemalt 35minutit!

Täna ma tõenäoliselt ei liigu, kuid olen paganama uhke enda üle! Isegi Gunnar imestas et ma selle ära tegin. Ei uskunud temagi, et sellise vormituse juures seda suudan.
Eriti mõnusaks teeb kogu asja veel see, et sain täna kiita, et selle kahe nädalaga on kehakujus juba muutusi märgatavalt toimunud. Eks siis esimesel veebruaril saab teada, mis mu kehakaal sellest arvab. Eile skinny jeanse jalga pannes ning ümber toppi selga ajades, pidin ka ise tõdema, et enesetunne hakkab tõesti heaks minema. Ei tundnud ma enam seda punnis kõhu tunnet, mis varem.

Uus nädal on jälle kindlasti trennivaesem. Või vähemalt jooksuvaesem, sest peaksin kõik jooksud hommikul tegema, mis mulle väga ei meeldi ja tihti sobi. Aga noh, saabki veidi Piloxinguga ka tegeleda.

Olen tõepoolest rõõmu, õnne ja uhkustunnet hetkel täis!

Kommentaare ei ole: