neljapäev, 30. jaanuar 2014

Minu buliimia

Mul on see postitus juba päris kaua draftides seisnud ja inspireeritult Malluka postitusest, mõtlesin et võiks selle siis nüüd avaldada. Kuna ma lühidalt ju sinna alla nagunii asja ära kommenteerisin.

Ma pole sellest teinud mingit saladust, et ma buliimia käes olen. Nüüd ma mõtlesin, et räägiks lähemalt, kuidas asi algas ja kuidas see välja näeb.

Olen ma ju olnud alati see paksuke, keda kõik norisid ja narrisid. Lapsepõlvest kuni üheksanda klassini. Ma vist ei oleks isegi üheksandas klassis enda toidu piiramise mõttele tulnud, kui poleks olnud Triinut, kes just seda tegi. Kuna see on minu blogi, siis Triinust ja tema harjumustest ma rääkima ei hakka. Snitti sain ma aga nii palju, et toitu piirama hakata tuleb. Kuidas- seda ma ei teadnud ega küsinud. Tuli iseenda fantaasia tööle panna. Kaalusin sel ajal 166cm pikkusena, 65 kilo.
Elasime me siis Nurtus, kus tuli kell kuus ärgata, et 6:45-sele bussile jõuda, mis kooli viis. Kooli jõudsime kell 7:20 ajal ja tunnid algasid kell 8:00.
Enne oma toidu piiramist, sõin ma ikka hommikuti mõned võileivadki. Mingit pudru tegemise kommet meil ei olnud, sest meile vennaga nagunii pudrud ei meeldinud. Siis hakkasin ma hommikusööke ära jätma. Vahel tegi ema vennale siis praekartuleid ja mune jne hommikuks ja mu suu jooksis vett, aga ei söönud.
Läksime kooli ja ikka oli kellelgi õunu kaasa võetud, komme jne, et saaks midagi enne tunde näksida, sest kooli lõuna oli alles kell 12:30. Mina istusin näksimata. Kui lõunal käisime, näksisin vaid midagi ja enamus sööki jätsin järgi. Üsna pea, lakkasin üldse lõunal käimast.
Mu esimene söök oligi siis alles kodus, kui sinna kell 15:00 ajal jõudsime. Siis oli kõht juba nii tühi, et võinuks hobuse nahka pista! Esialgu ma sõin siis isu täis ja asi ants. Rohkem ei söönudki. Kui siis alles enne magama minekut, kella 23:00 paiku.
Peagi hakkasin ma aga sellest kodusest söömisest süümepiinu tundma. Leidsin enda jaoks lahenduse oksendamises. Kohe kui söök söödud, läksin oksendama ja tundsin end jälle hästi.

Üsna pea, hakkas aga ema vaikselt midagi kahtlustama ja WC-s öökimistel oli kriips peal. "Milleks Sa siis üldse sööd ja toitu raiskad?!" Usun, et tal sellele eelnevast näljutamisest, polnud aimugi.

Leidsin ma siis muudkui uusi lahendusi. Kuna oli kevad, siis sai peale söömist kohe õue minna ja näiteks vana lauda juures end tühjaks lasta. Peagi leidis ema ka selle koha ülesse.
Siis hakkasin ma peale söömist Elerini juurde minema, mis oli üsna tavaline, sest enamus aega olin ma nagunii seal. Tee peale jääb oja, mis on maapinnast madalamal alal. Tõttasin ma siis sinna, ropsisin end tühjaks ja boonuseks oli see, et sai käed  ja näo ära pesta. Hakkasin ka kambapastat või nätse kaasas kandma, et suu värskeks saada.
Hakkasime Eleriniga tegema pikki jalutuskäike igapäevaselt ja nii need kilod sulasid. Veidi viitsisin ise ka õhtuti trenni teha, kuid mitte kehalises kasvatuses. Oi, kuidas ma kooli ajal jooksmist vihkasin ja isegi kilomeeter oli minu jaoks mõeldamatu!
Alla võtmist hakkasid ka teised märkama ja sain kiita. See andis jõudu juurde, et muudkui edasi tegutseda. Esimest korda elus, mahtusid mulle jalga nr 32 püksid! Ma ei kujuta ette, palju ma kooli lõpuks kaaluda võisin... ehk sinna 60-63 kilo kanti? Noh, olin siis veidi lühem ka kui praegu.

Suvel läks kõik sama taktiga edasi, ainsa vahega, et käisime koguaeg väljas liikumas ja söömine "ununes" nii muu seas ära.

Sügisel läksin Tallinnasse kooli. Hakkasin elama oma sugulaste (ütleme siis tädi ja onu) juures. Seal oli kindel kord. Kui oli süüa tehtud, pidi sööma. Hommikul pidi sööma. Kuskil ei olnud (ja kellegagi polnud) võimalust liikuda ka. Võõras linn ja ei julge oma päi jalutama ka minna. Kaal hakkas vaikselt tõusma, kuigi ma püüdsin lihtsalt vähem süüa siis. Uus kool ja klassikaaslastest olen ma juba rääkinud. Nendel päevadel, kui ma kooli ei jõudnud, oli kaks võimalust: ma kas sõitsin mööda Tallinnat bussidega ringi või ootasin kuniks tädi ja onu tööle läksid ja suundusin korterisse tagasi.
Korterisse ostsin ma kaasa igasugu head ja paremat: rasvased lihapirukad, pitsad, koogikesed, küpsised jne. Tädi tegi ju ikkagi korralikku ja tervislikku toitu. Istusin ma siis kodus, õgisin oma lemmikuid ja pärast oksendasin välja. Magu sai tühjaks ja hakkasin uue orgiaga kohe pihta. Selline ring võis kesta 3-4 tundi jutti, kuniks ma füüsiliselt enam ei suutnud ei süüa ega oksendada.
Aga kaal hakkas jälle liikuma. Kevadeks, olin ma jälle päris kenas kaalus.

Siis kolisime me Triinu ja Lailiga kokku. Seal oli sama asi, mis põhikoolis. Ma ei oksendanud ega õginud enam nii palju, küll aga hoidusin toidust. Jällegi suuresti Triinu najal, hakkasin toituma õuntest ja jogurtist (nüüdseks tean ma, et jogurt on tegelikkuses ju "paha"). Kaal seisis.
Leidsin omale Alari, kes nö hoidis mind pulgal ja korralikuna. Mitte teadlikult, aga oli siis olemas inimene, kelle jaoks tahtsin olla ilusaim ja saledaim tüdruk. Meie esimesel kohtumisel ostis ta mulle Geisha šokolaadi, mille ma külmikusse panin. Ma ei söönud kordagi tema ees (tuli ta näiteks reedel ja läks pühapäeval), kui siis veidi näksisin salaja ja kiiresti midagi. Ning siis kui ta läks, hakkasin sööma. Sõin ja sõin ja tundsin süümepiinu. Jälle vetsu! Seda siiski juhtus harva ja suutsin end üsna palju kontrollida.
Mäletan, et ta mitu korda küsis mu käest, kas ma söön ka üldse. Korra käisin isegi tema kohal olles oksendamas. Vist isegi paar korda...
Aga ta hoidis mind õnnelikuna ja püsivas kaalus.
Siis läksime me lahku ja kaal tõusis natukene. Hakkasid peale jõhkrad pidutsemised. Tänu Triinule suuresti, tulid uued ja huvitavad tutvused ja jälle jäi söömine tahaplaanile. Olin tol ajal kindlasti seal 70 kilo juures. Selline elu kestis päris mitu aastat.
Vahepeal tuli muidugi mängu Roland, kes mind siis meie ajal nö saledamana hoidis. Kuid läks seegi ja naasin vana hea 70 juurde.

2007 aastal tuli aeg, kui peale pikka jama Margusega, otsustasin uue eluga Pärnus alustada. Kuna venna tolleaegne pruut sai mulle sinna töö päeva pealt, olin ma nädalavahetusega kolinud. Esmaspäevast hakkas töö TreffPunktis. Seal sai siis kõike head ja paremat proovitud. Ilma erilise oksendamiseta. Tööl ju ropsimas ei käi ja kodus istusid siis pigem näljas, kui oksendasi, et süüa. Pealegi elasin ma venna ja ta pruudiga koos.

Kosusin ma seal siis hästi ja ei taibanud et mu M- suuruses särk on täiega väike, kuniks tuli Mikk, kelle jaoks ma tahtsin uuesti kena ja tore olla. See läks aga koheselt luhta, sest kuigi ma toidu välja oksendasin, ei suutnud ma sealsele menüüle "Ei" öelda ja sõin kohe uuesti peale. Või noh, ei söönud, vaid me käisime kõik ja nokkisime igasugu friikartuleid jms, mida nokkida andis. Lisaks veel ohtrad alkoholi joomised. Lõpuks vaatasin ma 2008a talvel oma kaalule otsa- see oli 84 kilogrammi!
Õnneks või kahjuks jäin ma samal kevadel tööst ilma. Tuli päevakorda Kreekasse minek, mille jaoks hakkasin end uuesti "vormi" ajama. Kuna ma sinna ei läinud, möödus suvi põhiliselt ka joomise tähe all. Nädalas viis päeva algasid kindlasti nii, et segasime endile Eleriniga pudelisse viinakoksid valmis.
Sügisest läksin linna tagasi, et kooli uuesti minna. Margus pakkus mulle peavarju ja hakkasin ka tööd otsima. Läks ta siis ise kaheks kuuks puhkama ja hakkasin end uuesti kätte võtma- sest tõsi asi on see, et paksu inimest eriti tööle ei võetud (ma loodan, et see välimuse üle suhtumine, on Eestis muutunud!). Hakkasin ma sööma vaid õunu ja tegin kodus trenni. Kooli ei jõudnud, sest vaja oli kodus end saledaks saada. Kui ma siis uuesti kooli jõudsin, imestas üks klassiõde: "Sa oled meil nii pisikeseks jäänud! Enne oli ikka tagumikku ja kõike!"
Kaalusin siis umbkaudselt 65 kilogrammi. Läksin tööle ja jäid need söömised jälle tahaplaanile. Ei ma oksendanud ega midagi. Väga harva, kui peale tööd kuskilt putkast mingi sööks ai võetud ja see lihtsalt sees ei püsinud enam.
Siis läksin tööle Solarise sooja letti. Seal oli kombeks ikka igasugu toite maitsta- kasvõi selle jaoks, et inimestele öelda, kuidas mingi asi maitseb jne. Lisaks oli söögiruumi toodud alati eelmise päeva saiad ja pirukad. Seal siis kaal veidi jälle tõusis. Sinna 68 kilo peale. Kohtasin Gunnarit. Tahtsin tema jaoks ideaalne olla ja hakkasin esmakordselt kasutama kõhulahtisteid. Sest noh, mingiaeg tuli mul mingisugune vastikus vetsus, kus ka keegi teine käib, poti kohal kõõrutada.

Kui me juba Gunnariga koos olime, siis käisin ma oksendamas väga, väga harva. Pigem jälle jäi see söömine kuidagi unustusse. Ja kui peale raseduse katkemist mõne kilo juurde võtsin (masendus, beebipillid, mis olid kohustuslikud), mõtlesin ma juba hakata uuesti end piinama.
Õnneks jäin ma Elinat ootama! Siis tundsin ma vabadust süüa kõike! Juba sellepärast, et kui isu on, siis ju on lapse pärast vaja. Tegelikkuses ma nüüd tean, et ega ikka ei ole küll!
Sisse läks ohtralt pirukaid ja kartuli salatit- sest just see isutas! Mõtlesin omaette veel, et ehk siis organism nõuab eelnevatel aastatel puudu jäänud toitu tagasi.

Ning ülejäänu on juba enam-vähem kõigile teada. tellisin Kalmuselt kava ja hakkasin korralikult alla võtma. Terve aja, mil ma kava jälgisin ja Kalmuse käe all oli, ei esinenud buliimia sümptomeid. Lõpuks läksin küll ise hasarti ja vähendasin toidu koguseid, kuigi Kalmus käskis suurendada, kuid mitte kordagi ma ei jätnud söögikorda vahele ega oksendanud. Olin ma suhteliselt range ka ja ei pidanud patupäevi. Ei pea siiani!

Läksin ma siis Taimi kavadele üle, kuid selline vahepaladega toitumine mulle ei sobi ja kuidagi läksid kogused jne paigast ära. Hakkasin juurde võtma, mis iseenesest polnud halb, sest tundsin, et see on pigem võimekuse ja lihaste arvelt. tegin ma 57 kilosena ju oma parimad jooksu ajad!

Siis aga läks kõik jälle käest! Arvasin, et kui ma teen nii palju trenni nagu ma tegin, siis võin süüa, mida hing ihkab. Eksisin! Siiski on toitumine kõige alus! Suve lõpuks kaalusin ma 59 kilo, mis iseenesest kole polnud, aga pani mu kuklas istuva buliimiku tööle.
Kolides Eesti, kus ma ei saanud koguaeg trenni teha, tulid tagasi õgimishood, süümepiinad, oksendamine. Kõigest sellest stress ja surnud ring.

Jõulude ajalgi tegin ma kodus head ja paremat ning pärast tühjendasin end. Ma ei tea, kas Gunnar seda teadis või ei, aga ta ei öelnud midagi. Ennast tema ees halvasti tundes, ma siiski väga palju kodus ei patustanud Ikka Eestis.

Nüüd olen ma juba terved 18 päeva olnud uuesti kava peal. Ma pole kordagi selle aja jooksul oksendanud ega tundnud süümepiinu mingi sööma ees.

Buliimia jääb kindlasti mulle kuklasse elu lõpuni ning kava jälgimine, on lihtsalt minu moodus seda kontrollida. Ma ei taha olla oma lapsele halb eeskuju. Ma ei taha talle küll midagi keelata, kuid tahan õpetada talle maast madalast tervislikku elustiili ja toitumist. Ma loodan, et tal ei tule kunagi tegemist teha kehakaalu pärast norimise, naermise ja alaväärtustamisega. Et ta ei peaks kunagi isegi tundma mõte välgatust mõne söömishäire kätte sattumisest.

Ma aplodeerin Sulle, kes Sa suutsid selle teksti läbi lugeda! Ja ma hindan teid, kes te käite siin, sest hoiate mulle mu uuesti alustatud teel pöialt ja toetate!



Lisan siia mõned pildid ka:

2006-2007 pidude hooaeg. 70 kg

2008, peale Pärnut, jooma päevi ja 84 kg.

2009 sügis, 70 kg

2010, peale rasedusekatkemise stressi, 72 kg

2012, 53 kg

2013 kevad, 56 kg


2013, sügis, 61 kg
 
 

8 kommentaari:

Marina ütles ...

No ma loodan, et sa saad nüüd järje peale ja enam oksendamas ei käi.
Ma näpuga näitama ei hakka, sest ma pole seda ise kunagi kogenud ja seetõttu oleks ju kole parastada, kui ise selliseid asju läbielanud ei ole.

Kui sa suudad kodus tervislik olla ja teed trenni ja teil on korralikud söögiajad ning söögid, siis olen kindel, et Elinal jääb kõik see külge ja sa ei pea nii hirmsasti pingutama ja muretsema, et kas ta ikka oskab täiskasvanuna sama joont hoida.

Ole tubli!

AnniM ütles ...

Pigem mulle tundub, et trenni ja kavaga üritad probleemi eirata. Aga miks mitte otsida professionaalset abi, et lõppude lõpuks abi saada ja buliimia seljatada. Ühtki kava ei suuda elu lõpuni jälgida. Pigem, armasta end, osta endale parajad riided ja tunne end hästi! Ma muutkui käin, loen, elan kaasa ja loodam et sa saad oma deemonitest võitu. Ja usu mind, ka normaalkaalulistel ja ülekaalulisena on elu elamist väärt. Ma mitte ei taha uskuda, et alakaalu piiril see kõige ilusam ja täisväärtuslikum elu. :)
Edu sulle su teekonnal!

Kati ütles ...

Ma pole kuskil väitnud, et kava eluaeg jälgima peab. Kaval on omad põhimõtted, mis on tervisliku toitumise alustalad. Näiteks söögivahede pidamine. Olen vähemalt nii palju õppinud, et oma kehavtuleb austada, mitte igasugu jama talle sisse sööta.

samuti pole ma eesmärgiks sinna alakaalu püüelda, vaid end ikka lihtsalt paremasse, endale meeldivasse vormi viia. Pean seda juba oma (tulevase) töö pärast tegema.

Käisin psühholoogi juures ja ainus, mida ta oskas soovitada, oli kontrolli eitamine. Aga mulle meeldib kontroll. Buliimiast ei saa isegi kliinikutes vabaks. Seda õpib vaid kontrollima. See ei ole eiramine, vaid võitlus, sest toitumishäirega inimese mõtlemist muuta ei saa.

Eva Valgma ütles ...

Värskendavalt aus. Endal ka toitumishäire pm eluaeg olnud, mitte küll buliimia. Olen ka igatpidi üritanud sellega tegeleda ja tänaseks aru saanud, et kõik algab seest poolt. Ma ei söö-näljuta ennast tegelikult soovitud keha pärast vaid sellepärast, et hinges on miskit katki ja et seda tunnet summutada, siis leiadki endale mingit sorti sõltuvuse et seda närivat tunnet endas kaotada. Selle teadliku teadmiseni läks väga-väga pikalt. Hing terveks ja siis ongi kõik kergem ja ei ole enam niipalju tagasilangusi nii emotsionaalselt, kui ka muidu. Endal läheb selles osas päris edukalt juba, ümber on tormid isiklikus elus, aga tagasilangusi pm pole hetkel :)

Anonüümne ütles ...

"166cm pikkusena, 65 kilo"
Ja seda pidasid nii sina kui teised paksuks?
Ma tean,et lapsed suudavad õelad olla,aga et ka sinu silmis see paks?
Ma olen ise 165 ja kaalun 80kg-olen vist sinu mõistes siis totaalselt emavaal :D

Kati ütles ...

Kui Sulle koguaeg sisendatakse, et oled paks, võid end 40 kilosena ka paksuna tunda.

Anonüümne ütles ...

No see on jah kõik mõtlemises kinni ja iseloomus. Olen ka koolikiusamises käes vaevelnud,küll mitte kehakaalu aga muude asjade pärast ja olin nõrk ja uskusingi,et olengi selline nagu kõik ütlevad. Aga nüüdseks ei lase enam teistel ette heita. Enda jaoks olen nagu olen ja peaasi et ise rahul! :)
Ja tubli oled,et suudad kõigele nüüd parema pilguga vaadata ja,et oled õppinud minevikust!
Jätka samas vaimus Kati! :)

Liinu ütles ...

Minu arvates on see lugu 6petuseks k6igile koolikiusajatele! Vaadake, mida oma s6nade ja tegudega v6ite teha teisele inimesele.