esmaspäev, 6. jaanuar 2014

Stress, pakkimine ja okseperekond

Võtsin Marinast eeskuju ja tegin siis reede õhtul Gunnarile ettepaneku, et koos kaalu võistlus ette võtta. Kes iganes enne viis kilo alla saab, võib teiselt mis iganes nõuda. Okei, päris Jamaica reisi ma ei soovi, aga mõnd reaalselt mõeldavat asja oleks küll tore võita!

Laupäeva hommikul sõitsime Eesti. Esimesena käisime ära Kundas, Gunnari vanaema juures, kes üllatus, üllatus, meid ära tundis! Vaid see läheb tal sassi, kes on Elina, kas ta Elinat näinud on ja mis soost see väike plikatirts on.
Käisime veel "Saarepiigas" söömas ja asusime teele maale, minu vanemate juurde. Kuna vennalapsed seal olid, sai Elina end koheselt tühjaks joosta ja mängida. Kõik oli ilus ja tore hetkeni, mil tal oleks pidanud uneaeg hakkama. Lapsed olid end ülemeelikuks jooknud ja kellelgi ei olnud isu maha rahuneda. Nii ma siis püüdsin ja püüdsin Elinat magama saada, kuid tulutult. Lõpuks olin ma juba nii närvis ja karjusin ning nähvasin kõigile. Panin end riidesse ja läksin õue, vihma ja külma kätte maha rahunema. Passisin umbes 30 minutit väljas ja läksin tuppa, kus ema juba Elinat uinutada püüdis. Pugesin ise selle väikeses mürakaru kõrvale, vabandasin end pisarateni tema ees ning kallistasin ja hoidsin teda nii kaisus, kui sain. Sinna ta ka uinus, minu kaissu.

Kuna eelnev päev oli nagu ta oli, valutas suurest nutmisest, järjekordsest õhtuses iiveldamisest ja magamatusest hommikul pea. Olin ma jälle veidi trossis ja mossis. Nojah, panime asjad kokku ja hakkasime Tallinnasse sõitma, et siin pakkimisega algust teha.
Jõhkralt stressirikas seegi tegevus. Pidin mõtlema, kui palju asju siia jätta, et saaksin siin veel nädalakese ära oldud, kuid samas jõuaksin asjad nädalavahetusel koos vankriga kaasa tassida. Nii ma siis jätsingi siia riided, mis olid pesumasinas, koduteksad, korralikud teksad, dressika, pluusi ja paar särki. Elinale ka mõned sukapüksid, teksad ja pluusid. Küll nüüd nädala hakkama ju saame. Need asjad mahuvad mu väikesesse kohvrisse ära ja saan need ilusti laevale ja sealt maha viidud.
Elina mänguasju jätsin ka siia, sest ilma nendeta oleks siin hullumaja. Eks nädala lõpus sorteerin, mis ma kaasa võtan, mis ma ära viskan ja mis veel viimast käiku siia ootama jäävad. Kuna voodiriided ja nõud jne, on kõik minu omad, siis tuleb üks tripp autoga veel siia teha. Tõenäoliselt 18ndal päevakruissina, sest 19nda hommikul on mul Soomes koolitus. Püüdsin täna korteri omaniku ka kätte saada, aga ta olevat jälle haiglas/arsti juures ja tuli asi homsesse lükata.

Naljakal kombel olen ma päriselus väga arg inimene. Näiteks ei meeldi mulle teha just selliseid kõnesi- helistan, et teatada korterist välja kolimisest. Mulle ei meeldi arstile aega kirja panna, mulle ei meeldi igasugu asju telefonitsi arutada. Mulle ei meeldi võõrastelt numbritelt kõnesi vastu võtta. Üleüldse ma eelistan igakell SMSide saatmist, kui helistamist. Kuidagi pelgan inimesega otse suhtlemist.
Eile käisime viimast korda Hessburgerist süüa ostmas. Sel lihtsal põhjusel, et ma ei jõudnud ega viitsinud selle pakkimise käigus süüa teha. Õnneks suutsin ma nii paljugi tubli olla, et tortilla võtsin.
Sellest toidust (tõenäoliselt) jäi haigeks aga Elina. Kui me hakkasime õhtul magama minema, ei tahtnud ta seda kuidagi teha. Lõpuks ikka meelitasin ta unelauluga enda kõrvale... kuniks ta mu voodi täis oksendas! Võtsin ta kiiresti sülle, jooksin suurde tuppa ja rahustasin teda. Ropsis mulle ka peale. Kui ta lõpuks maha rahunes, viisin ta dushi alla ja vahetasin voodiriided ära. Kui see tehtud, pesin ka ennast puhtaks. Mässisin ta rätiku sisse ja jäin diivanile istuma ja emaga rääkima. Seal istudes, oksendas ta rätiku ja maa täis. Uuesti dushi alla ja koristama. Panin ta veelkord rätiku sisse ja jäime telerit veel vaatama. Siis hakkas ta seal räti see uinuma. Panin mähkmed jalga- jälle oksendas. Õnneks vaid vett ja pesema uuesti ei hakanud. Ja nii kestis see trall päris pikalt: laps hakkas uinuma, liigutas, häälitses, köhatas ja kohe hakkas üles ajama. Kui ta juba päris magama oli jäänud, läksin voodisse. Kuid seal kestis kogu asi edasi. Lõpuks magaski ta mu süles, rätik näo all, mina poolpüstises asendis, patjade toel muretsemas ja teda toetamas. Alles kell kolm vajusin ma ise ka unne ja ta suutis võtta magamiseks sobiva poosi, mis teda öökima ei ajanud.
Ärkas hommikul kell kaheksa, tahtis juua ning jäi multikaid vaadates, sülle uuesti magama. Järgmine äratus kell 12 päeval. Õnneks hommikul sõi putrugi! Nüüd magab. Kella 16:20st saati magab. Tähedab, et tuleb jälle pikk õhtu. Kuna eilne öö oli nagu ta oli ja Elinal sellest ropsimisest valus ja paha oli olla, ei taha ja julge ta voodisse magama minna. Nii ma kussutasingi ta süles magama kuni samas asendis voodis ise sülest ära vajus.
Päeval rääkis Gunnar, et tala ka paha olla. Seega Hessburger- meid te enam (nagunii!) ei näe!

Täna tegime algust ka korraliku toitumisega. Tegin ilusti hommikul putru, lõunaks kana ja salatit ja eks näis, mida õhtul.
Ma Elinaga päris õue ei julge minna (v.a poodiminek, kuhu pean ta kaasa võtma), nii et pean kodus natukene ennast liigutama. Kuna ma Piloxingu plaadid ja asjad juba ära saatsin, siis teen vast lihtsalt lihasharjutusi.
Homme lähen siis oma iiveldustega arstile. Loodan sealt abi saada.

6 kommentaari:

Kaja ütles ...

Rase?

Kati ütles ...

Ei ole :). Rasedana vaevalt kaalu alandamisest môtlen :). Ju ta mingi viirus on ;).

Kaja ütles ...

No aga samas, isutamised, kaalu tõus, oksendamine ?! :)
Ükski vahend pole ju 100% kindel :)

Kati ütles ...

Küll ma seda nüüd teaks, kui beebit ootaks ;). Ei oota. Lihtsalt magamatus, stress ja mingi pisik. Nagu tundub, siis terve perega pisikis veidi. Pluss mul see buliimia refleks ka. :)

Kaja ütles ...

Jep, loodan, et täna arstil siis kõik väja tuleb ja kõik ikka okei on :)

Kati ütles ...

Jaa, pisik sees vaid :)