teisipäev, 25. veebruar 2014

Hakkan vist vanaks jääma?

Või vähemalt tundub nii. Ma olen kuni siiani end ikka tundnud ja vaimusilmas ettekujutanud umbes 20 aastase noore emana, kelle jaoks on maailm valla veel ja kes ihkab pidu panna. Nüüd oma suure kontserdi ja Ööjooksu valiku vaimus, hakkan ma üha enam aduma, et ma vist hakkan vanaks jääma.
Ei tõmba mind kohe mitte kuidagi mingile suurele electro muusika kontserdile. Kujutaksin ette ennast pigem Mari Pokineni esinemisel. Ja noh, ma tõepoolest eelistan minna siis juba Ööjooksule, kohta mida ma armastan, tegema seda mida ma armastan. Käisime eile seda jumppapallot ostmas ja silmasin imeilusaid jooksu jalanõusi Elinale. Mu süda hakkas kiiremini põksuma, kui mõtlesin et me sel aastal ju koos osaleme. Lisaks sooviks tulla mu ema, kui mina minemas olen. Peale selle peaks olema Gunnari ema (ja ehk ka isa) seal samal ajal. Ühesõnaga kogu pere peaaegu!
No ja ma reaalselt ikka nutsin, kui ma olin juba öelnud, et lähen kontserdile sel aastal siis ja jätan jooksu ära. Jah, mõelge minust kui lollist, aga ma päriselt nutsin jooksule mitte minemise pärast. Vahtisin eelmise aasta videot ja pika peale sai otsus tehtud ja Gunnarile ka öeldud.
Mind teeb väga kurvaks, et Gunnar seal olla ei saa, aga mu süda on õnnelik, et ta enda asja nautida saab.
Ja noh, ma vaimusilmas kujutangi ette, kuidas ma oleksin seal kontserdil vanainimene noorte keskel. Kui lisada siia veel faktid, et ma ei joo alkoholi, ei suuda end tunda vabalt, pelgan ära eksida jne, jne, siis...jah, ma tunneks end seal tõenäoliselt ebamugavalt. Pealegi oleks mu mõttes koguaeg Elina ja Ööjooks, millest ma ilma jään.
Nii et ma siis olen vana ja lähen sinna, mis minu hingele pai teeb. Ma ei lähe sinna sel aastal enda aegu parandama, endast kõike andma, vaid ma tõepoolest lähen seda suurepärast üritust nautima.

Kontserdile lähen ma vaid siis, kui peaksin end näiteks vigastama nii et joosta ei saa (ptüi, ptüi, ptüi!). Loodame, et seda siiski ei juhtu.
Viimased jooksud on olnud päris ilusad ja mõistlikud. Eile sain ma tehtud 10km alla tunni. Täpsemalt 58min:08sek, samas kui pulss oli ilus ja eelmise aasta laktaaditestile vastav. Raske ei olnud ja tundsin end hästi. Kui nüüd pool aastat veel reaalselt treenida ka, siis oleks mõeldav oma aega korratagi, kui mitte parandada.
Täna proovisin üle ma ei tea mis aja intervalli ja ka see tuli suurepäraselt välja! Usun, et natukene on mul veel raskuseks kaalu pihal, kuid kui see õigesse numbrisse saada, läheb üha lihtsamaks. Ja ega sojaemad ilmad ka mööda külge maha ei jookse. Praegu ongi selline tobe aeg, kus dressipluusi ja jakiga on raske ja palav ning müsiga hakkab pea vett jooksma, kuid õhemalt on külm ja mütsita jäätub higi pähe ära (sest ma jooksen siiani veel õhtuti, kui juba veidi jahedam on). Ma väga ootan seda kevadist aega, kui jälle lühikesed püksid ja maika saab selga tõmmata.

Nagu ma juba mainisin, siis ostsin fitnesspalli ka ära. Kõhulihaseid on sellega tõepoolest väga mõnus ja teistsugune teha. Mõjub kindlasti paremalt, kui maas ennast tõsta. Lisaks on asend koguaeg õige. Lapsele saab teha kiiga-kaaga ja temaga seal peal hüpata, nii et kõik on rahul.

Kui nüüd aga sellest vanaks saamisest rääkida, siis jah, ma lõpuks tunnen et ma olen täiesti normalses vanuses ema mitte enam noor. Ma tunnen, kuidas mind tõepoolest enam ei tõmba mingitele pidudele, joomingutele ja klubitamistele.
Küll tunnen ma et vajan ma puhkust. Mingit vaheldust. Mulle väga meeldiks minna kellegiga lõunatama, õhtustama, niisama juttu ajama kohvitassi taha. Mulle väga meeldiks olla kaks-kolm päeva kuskil omaette ja vaikselt omi mõtteid mõelda, raamatut lugeda. Samas kujutan ma ette, et juba teisel päeval igatseks ma Elinat taga. Puhtalt juba selle pärast, et ma olen nii harjunud temaga olema. Ma lihtsalt ei oskaks muudmoodi.

Nüüd polegi enam aga muud, kui veel kolm päeva oodata ja saab näha, kas mu vaev ja higi on hakanud vilja ka kandma. Mis teie arvate, kuidas mul läinud sel kuul on?
Uuest kuust tulevad ka väikesed muudatused blogisse.

5 kommentaari:

Kaja ütles ...

Ma arvan, et see kuu ka ikka hästi läinud. Ja minu meelest on see ka sinu poolt hästi otsustatud, et lähed sinna kuhu süda kuulub :)

Mis sa blogiga mõtled tegema hakata? :O

Britt ütles ...

Tead, ma olen tegelikult juba ammu tahtnud öelda, et kuigi ma absoluutselt vihkan sporti, siis iga kord su blogi lugedes tuleb mul tahtmine kapist ikka jooksujalanõud välja võtta ja jooksma minna. Või ükskõik mida teha.
Ühtlasi on su blogi ka ainukene selline spordiblogi mida ma viitsin lugeda. Ehk seetõttu, et sul ikka eksib ka natukene isiklikumat teemat sisse või noh, varem eksis vähemalt ja said kuidagi omaks :)

Ja mul on hea meel, et sa ööjooksu kasuks otsustasid, muidugi mine sinna kus süda olla tahab :)

Ja nüüd hakkan Mari Pokineni rõõmsalt youtubeist kuulama :)

Kati ütles ...

:) teen teda veidi korralikumaks.

Kati ütles ...

Britt, seda on küll tore kuulda. Eks ma siiani ikka proovin teda oma koduna hoida. Selline julmade faktide kirjuramine on ka nüri :). Ikka veidi muud juttu ka. Praegu lihtsalt selline aeg, kus pole muud :)

crimson ütles ...

Usun, et sa ei kahetse oma otsust :)

Ja arvan, et kaal ikka vaikselt liigub.