neljapäev, 27. veebruar 2014

Kaalul on rohkem kui elu ja enda mõtted

Ma peaksin vist tegema eraldi rubriigi nimega "Kaalul on rohkem kui elu". Me ei ole üks nendest mugavatest eesti peredest, kel peab olema kodus mingi imevidin, mille abil Eesti kanaleid näha, seega vaatan ma omale meelepäraseid saateid järgi. Üks nendest saadetest on see kaalusaade siis.
Kuna eile oli teine saada, siis täna, pere lõunaune ajal, võtsin ma enda lõunasöögi ette ja asusin seda vaatama.

Üle pika aja, oli mul siiralt hea meel midagi vaadata. Lõpptulemus võttis minulgi silma märjaks ja nagu näha, oli ka Orgul klimp kurgus.
Sellist pühendumist ja tahtejõudu näeb harva ja selle üle on alati väga hea meel. Loomulikult andis kogu protsessile palju juurde see, et mees ja naine koos selle tee ette võtsid. Omastki käes saan kindlalt väita, et kaaslasega on kõike palju lihtsam teha ja saavutada.
Loomulikult on suureks abiks ka toetavad sõbra ja sõbrannad ning eriliseks kirsiks tordil on, kui keegi sõpradest seda teed Sinuga koos käib. Siiski on kaalulangust läbi teha elukaaslase/partneriga sada korda lihtsam ja kindlam.
Kui saate juurde tagasi tulla, siis lõpus naine rääkis mismoodi tal on rutiin sees ja edusammud pole nii suured kui ootaks. Kui aasta aega kõike seda teha, siis tulebki sein ette. Vaheta neid treeninguid kuidas tahes, ikka on mingisugune blokk ees. Lisaks veel see, et naise ja mehe keha on erinevad ja meestel on tunduvalt lihtsam alla saada, kui naisterahval. Juba sellest vaatevinklist, et naisele on nö sisse kodeeritud rasvkude, et lapsesaamist, naiselike vorme jne soodustada.
Ja aastaga -40 kilo, see on ju suurepärane! Veidi rahulikumalt võtta, aega nautida ja tasapisi edasi tiksuda, siis on see naine rohkemgi kui oma loodetud vormis. Ise arvaks, et see mis tal praegu oli, see olekski koht, kus veidi rahulikumalt võtma hakata, sest siis ei tule seda liiga palju efekti, kus inimene on juba kaalulangusega liiale läinud ( teate ju küll, nagu 90% inimesi mulle ette heitis, kui oma madalaimas kaalus olin).
No ja mehest ei tasu üldse rääkidagi! 65 kilo alla saada! Uskumatu! Mees nägi tõepoolest suurepärane välja ning oli nagu vahetatud...
Üldse meeldis mulle, kuidas nad särasid. Kuidas nad trenne nautisid, üksteist toetasid, rõõmuga tervisliku menüü vastu võtsid...
Ühesõnaga jah, väga hea ja ilus vastukaal eelmise saate osalejale. Mina soovin vaid mõlemale edu ja kindlat meelt!

Paar päeva tagasi ma just Gunnarile mainisin, mis moodi on alati aru saada, kas inimene teel jookseb selleks, et ta tahab joosta või selleks, et alla võtta. Mäletan, kui ma ise allavõtmise eesmärgil jooksmas käisin, oli mul kindlasti samasugune ma kohe suren siia ära nägu peas. Nüüd on minu näol kaks varianti a) lõõgastunud ja muhelev muie, b) kindlameelsus. Esimene variant siis kui ma teen mõnd kerge pulsiga sörki ning teine kui ma tõsiselt treenin ja aega parandada proovin.
Ma ei kujuta ette ka, et ma peaks mõnd trenni tegema vastumeelselt. Minu jaoks on probleem see, kui ma pean tegema täiesti trennivaba päeva. Siis muutun ma kortsuliseks ja tusaseks.

Sama asja püüan ma oma Piloxingu trennis rakendada. Ma ei ole veel jõudnud nii kaugele, et inimesi kaasa hüüdma ja karjuma meelitada (noh, alles oli teine trenn ka), kuid ma koguaeg suhtlen nendega, püüan nalja visata, teha neile treeningu meeldivaks ja lõbusaks, nii et nii palju kui ma peeglist näen, siis inimesed ikka naeratavad. Ja no ma reaalselt käsin ka neil naeratada. Mulle meeldib eriti see kui mingi ülimalt raske ja piinava harjutuse juures selle asemel, et viriseda, inimesed hoopis naeravad. See on täpselt see, mida ma ootan ja taotlen. Et inimesed trennist naudingut ja positiivsust saavad.  See teeb mulle töö lihtsamaks ja nauditavamaks ning osalejatele harjutused palju lihtsamaks.

Ma ei ole tõepoolest viimasest kaalumisest saati käinud kaalu peal. Mõõtnud ka end pole. Gunnar vaid on öelnud, et sealt ja sealt on väiksemaks jäänud. Mul on praegu kahed teksad, mida igapäevaselt kannan. Ühes vanemad ja ühed, mille sügisel, juurde võttes ostsin. Need vanad teksad olid alustades ikka päris ümber ja kintsust kitsad. Praegu on nii, et vanadel on tagumik suureks jäämas ning kintsud ka lohvakalt ümber. Samas kui need nö paksu teksad, mis sai sügisel ostetud, on täpselt sama ümber kui enne. Ja see tekitab kurbust. Ja ma natukene kardan seda kaalumist, sest äkki ei olegi maha läinud midagi?! Ma tean küll, et ma ei saagi oodata, et kaotan kuus 3-4 kilo nagu ennevanasti, kuid ma ju nii sooviks, et see unistuste keha ja kaal oleks kiiresti käes.
Ärge nüüd arvake, et ma iga päev stressan selle kaalu pärast, oh ei! Lihtsalt ma jälgin päris palju selliseid kaalu, trenni jne blogisid ja inimesi ning kui teistel läheb kaal ja sentimeetrid igakuiselt ludinal, siis enda väikesed edusammud paratamatult ei ole siis piisavad.

Samas annavad palju mulle juurde mu väikesed, aga pidevad edusammud treeningutes. See näitab, et olgu see kaal mis ta on, siis füüsiline vorm, vastupidavus ja lihased on pidevas arengus. Ja see on ju tohutult positiivne! See ongi minu põhieesmärk ju.


Et seda emo juttu aga veidi rõõmsamaks teha, lisan ma pildi oma tänasest lõunasöögist. Mul on juba mitu päeva isu olnud Kaubamaja soojaletis pakutava magusa tšilli kastmes juurviljade järgi ning otsustasin isetehtud varianti sellest proovida. Samuti leidsin ma retsepti ploomidega täidetud kanafileedele ning otsustasin ka need ära proovida. Tulemus oli super hea ning neid jääkski sööma. Vähemalt nii palju olen ma targemaks saanud, et tean seda kana ümber olevat peekoni mitte karta. Kõrvale mini hapukurke ja ma ei suuda õhtusööki ära oodata, et seda uuesti süüa saaks!


2 kommentaari:

Kaja ütles ...

Kati! Mul ei lähe ka mõõdud ja kaal ludinal, aga ikkagi läheb ja langeb ja see ongi ju kõige tähtsam. Numbrid ju tegelikult ei loe üldse, loeb see mis peeglist vastu vaatab ja enda enesetunne!

Kati ütles ...

No,Sul ikka kõvasti võrreldes minuga läinud. Numbrit minu riided muutnud ei ole ;).

Aga eks ma patsutan end õlale ja nendin, et sportlikud tulemused on olulisemad ;). Suvi õnneks kaugel :D