teisipäev, 18. veebruar 2014

Lipsuke, kruusatee ja koerad. Teretulemast maale!

Ka mina tean, kes on Lipsuke, olen näinud ta FB kontot ja olen kursis ta giveaway pettusega. Aga siiani on mul suht savi. Nagu Printsess kirjutas, siis pealkiri loeb ja iga blogija tahab feimi.

Siiski on see blogide-draama pannud mind mõtlema oma blogi saatuse üle. Mu pikaaegsed lugejad teavad juba, et olen enamus oma postitusi ära kustutanud. Suuresti sellepärast, et kui veidi rohkem lugejaid tuli, siis sain oma isiklike postituset pärast päris palju sõimu.
Nüüdki olen ma mõned teemad draftidesse tagasi lasknud, et mitte isiklike asju avalikuse ees olla.
Samuti on minu abikaasa piisavalt hädas mu blogiga ja ei salli seda. Ja nii ma ikka olen lubanud talle, et meie pere asju ma ei räägi ja jääb see ikka trenni ja toidu ja kaalublogiks.
Ja sinna ma vaikselt rihin ka. Olen ma viimasel ajal tõepoolest minimaalselt rääkinud oma mehest ja lapsest.
Heidi tegi millalgi postituse sellest, kuidas iga blogija peaks oma stiili leidma. Noh, minu stiil on siiski sport ja eluviis. Ma ei suuda ja ei taha lihtsalt selle isikliku elu lahkamise tagasisidega tegeleda. Seega jah...

Praegu olen ma igatahes maal ja abikaasa puhkab Rakveres. Muud ma siin pärapõrgus siiski teha ei saa, kui istuda, mängida Elinaga, süüa ja joosta, joosta, joosta. Blogida ma pole ka enne jõudnud, sest mu enda arvuti on Soomes ja siinset kasutada mulle eriti ei meeldi. Seega blogingi ma esimest korda telefoniga (yay!).

Suureks plussiks siin olemisel on muidugi võimalus joosta millal tahan ja kaua tahan. Paha ei tee ka see, et siin tõuse pole ja enamik aega ikka tasane pind.
Siiski on siin omad jamad. Meil on näiteks 50/50 kruusa-muda tee ja asfalt. Nii siis ongi, et asfaldil on mõnus ja kerge joosta ja ülejäänud tee... Noh, kui esimesel jooksul käisin, oli terve "kruusatee" veelompe ja auke täis, mille vahel ja ümber pidin manööverdama. Ja kui juhtus, et läks pimedaks, siis astusin ma ikka korduvalt vee sisse.
Järgmisel päeval sättisin ma siis mineku varasemaks, et noh, pind ise on ju normaalne, et küll hakkama saab. Minu õnneks käis enne mu väljumist teehöövel, mis tegi ilusast tasasest pinnast paraja mudavälja. Hea oli, et paar autot ikka enne seal peal kolm peenikest rajaksest sisse tallusid, nii et pidin baleriini sammul autokummi laiuse raja peal jooksma.
Mul on reaalselt oma jooksukingadest lihtsalt kahju. Nad saavad ikka nii mustaks ja poriseks!

Teiseks mõnusaks asjaks on hirm koerte ees. Ma olen Soomes muutunud väga umbusklikuks koerte ees ja eriti nende "kindla peale nii sõbralikud koerad, et kunagi ei tule kallale" ees. Omanik võib ju väita, et tema koer ei tule never-ever kallale, kuid koera mõtlemist ei tea kunagi ja vastutulev jooksja võib vabal kutsale ründajana tunduda. Seega jooksen ma Soomes alati kaarega koertest mööda.
Siin aga on loomulik asi, et igal talul/majapidamisel on koer. Õnneks enamus koeri on ilusti oma aias kinni. Ma ikka empsilt uurisin, et kus ma peaks silma koerte ees lahti hoidma. Ta ütles siis kohad ja ma kirjutasin omanike pereliikmetele, et olen nädalakese siin jooksmas, et äkki saab koerad kindlasti kinni hoida.
Ühelt poisilt sain, kelle koera ma näinud ei ole, kuid vahel, väga harva on see tee ääres olnud, sellise kirja vastu:
" Tere! Ma ütlen Seda neile kindlasti, tänan teavitamast :) "
Mul läks sellise reageeringu ja vastuse peale süda nii soojaks ja tuju heaks.

Siis on tee äärest umbes 2m kaugusel, aia taga koer, kes tahaks mu läbi aia maha murda. Tema kohta väidetakse, et tal jalad haiged ja üle aia ta hüpata ei saa. Siiski on mul alati tunne, et ta sealt üle hüppab või selle puitaia maha murrab ja ära sööb. Siiani pole seda juhtunud, aga pulss on mul küll sealt möödudes hirmust kõrge.

Siis tean, et on koeri, kes hauguvad, aga õuest välja ei tule/pääse ning on ka selliseid, kes mingi väega oma aiaväravast välja ei tule. Hea kasvatus, mis muud!
 Üks kuts siiski on, kes väljas olles minuga veidi maad kaasa sörgib sõbralikult.

Siis aga erand, mis kinnitab reeglit. Väideti mulle ühtede koerte kohta, et ei need tule kallale vaid jooksevad niisama tee peal. Emps mul siiski mainis, et rattaga sõites, tema sai naksata. Jooksin mina siis kodu poole ja järsku märkan, et koer tahab mind hammustada. Jumal tänatud, et ema mind enne hoiatas ja ma olin tähelepanelikum. Jäin siis seisma ja põrutasin ta kodu poole, ise karjudes. See aitas ja ta eemaldus. Vaikselt sörkisin ma uuesti siis eemale ja jooksin koju.
Iga jooksja teab, kui vihaseks teeb, kui pead tegema sellise äkkpausi oma jooksu. Ning eriti nüri on uuesti siis jooksma hakata, kui oled juba seisma jäänud, pulsi hirmu/viha vms pärast kõrgeks saanud. Kaotasin kogu selle jamaga üle poole minuti. Tegin just kiirendust ka ja oli tõepoolest suur ja raske kadu.

Rääkisin juba eelmisel nädalal Gunnarile, et pean endale kaika seljale siduma nagu laskesuusatajatel püssid on. Et noh, kui siis koer tuleb, saan kaika seljalt võtta ja koerale (ja võimalusel rumalale omanikule) äsada. Pean selle siin vist juba nüüd reaalselt rakendama (:D)!

Ma olen igatahes elus piisavalt lõhkuda ja hammustada saanud ning kaunistatud piisavate armidega, et umbusklik koerte vastu olla. Kunagi ei tea ju, kui rumal see koereomanik on (mõeldes siis fakti, et koer on sama rumal, kui omanik).
Soomes ongi päris tihti nii, et omanik laseb koera lõdvalt pika rihma otsas käia ja siis mina pean kuskil lumehanges või kraavis mööduma neist. Alles eelmisel talvel sain ma suurelt koeralt naksata, sest too oli lõdva ja pika rihma otsas ja omanik rääkis rahumeeli telefoniga.


PS: saite ikka aru, et see Lipsikese teema oli selleks, et teid siia lugema meelitada ?! (:D)

12 kommentaari:

Kaja ütles ...

Ma arvan, et terve Eesti teab (loe, inimesed, kes vähegi loevad blogisi), kes see lipsuke on! :D

Kati ütles ...

Jah, aga ma tahan ka populaarne olla ja Lipsukesega omale feimi koguda :D :D Hahahaa :D

Anonüümne ütles ...

Miks pipragaasi jooksu ajal kaasa ei võta? Ma küll soovitaks südamerahuga enda jaoks ohtlikus olukorras kohe seda kasutada.

Kati ütles ...

No, ma siiski eeldaks, et inimesed teavad seadusi ja oskavad vastavalt sellele oma koertega ka ümber käia. Kuigi mõte pole iseenesest halb.

Riina ütles ...

Ma loen niisama ka su blogi. Ja sorry...ma ei kuulu vist enamiku eestlaste hulka, sest ma tõesti ei tea, kes kus mis milleks see Lipsuke on. Olen vaid Malluka blogist ühest postitusest midagi lugenud ja seinalt, et tegemist pole normaalse mõistusega inimesega, aga rohkemat ma ei tea. Kas ka tahangi teada?

Kati ütles ...

Noh, siin see iroonia seisnebki :D

Liinu ütles ...

no vot - mul pole isegi halli aimu, kes see lipsuke on :D

agaseoses jooksu ja koertega.
Kunagi vennaga maal jooksmas käies, viskas nalja, et ta ei pea mitte koerast kiiremini jooksma, vaid minust!

Kati ütles ...

Ma olen ikka vahel mõelnud, et kui koer tuleb, panen turboga eest ära. Aga ma olen siiski liiga aeglane (veel).
:D

fotograaf ütles ...

Väga huvitav, edu ja jaksu :)

Kati ütles ...

Aitäh! Ilusad sõnad kergitavad alati kõrvu :)!

Anonüümne ütles ...

Väga lahe blogi! Olen sind vahelduva eduga juba "bonsuna aegadest" jälginud.
Koeraomaniku ja loomasõbrana suur kummardus ühele vähestest inimestest, kes mõistab hukka rumalad ja hoolimatud omanikud, kes ei oska oma looma, kas vastavalt koolitada või juba üle pea kasvanud looma vastavalt hoida, et ta teistele probleeme ei valmistaks. Tavaliselt sõimatakse koeri lolliks ja kes teab veel milleks.
Respekt ja palju edu!

Kati ütles ...

Koer on ju nagu laps. Temast kasvab selline, milliseks Sa teda ise kasvatad ;).
Häid sõnu on alati hea kuulda :)