reede, 14. veebruar 2014

Sõbrapäeva retseptihunnik

Ma siin viimane kord kiitsin suure suuga, kuidas ma enneaegselt omale sõbrapäevaks Redken tooted sain. Noh, sain need ka, aga tegelikult olime me juba nädal aega taga otsinud korraliku wokipanni. Ma olen täiesti hullunud woki söökide järgi ning neid ise soovinud teha.

Lõpuks Anttilast me selle ka leidsime. Kohe järgmisel päeval panin ma panni tööle. Esmalt tegin ülejäänud perele valmis risoto ning siis alustasin esmakordselt sooja salati proovimist.
Tegin ma nii:
hakkisin kaks keskmist porgandit õhukesteks ribadeks ja viskasin pannile. Praadisin neid ca 10 min võis. Hakkisin juurde kollast ja punast paprikat. Seejärel lisasin ribadeks lõigatud kurgi. Lasin kõik kuumaks ja viskasin sisse kirsstomateid. Viimasena lisasin jääsalatit. Wokisin kõik läbi, lisasin veidi avokaadoõli, sojakastet ja pinjaseemned ja valmis ta oligi. Olin eelnevalt juba sojakastmega krevetid ja kana ka ära wokinud ja lisasin need salatile. Igati mõnus ja kerge!

Tänase sõbrapäeva puhul tahtsin ma teha siiski kooki. Mõtlesin ma terve eilse päeva ja tänase hommiku, kuniks otsustasin punaseid pannkooke teha. Mõte hakkas aga käigu peal tööle ja ikkagi sai valmis tehtud kook. Vaja läheb:

  • 3 muna
  • täisterajahu
  • indiaani suhkur
  • soola
  • küpsetuspulbrit
  • piima
  • keefiri
  • punast toiduvärvi
  • kirsse
Lasin ma miksriga munad vahtu ning lisasin piima ja natukene keefiri. Vahustasin veel ning lisasin sammhaaval suhkrut. Kuna indiaani suhkur on küllalt tükkis, siis korraga palju seda ei soovita panna. Pigem vaikselt vahustamise ajal lisada. Seejärel sisasin tunde järgi jahu. Sellepärast ei oska ma ka kogust öelda. Ehk oli ca 10-14 lusikatäit, aga see oleneb ka sellest palju piima/keefiri panna. Mass peab igatahes jääma selline veniv, kuid mitte väga paks. Kaks teelusikat küpsetuspulbrit ja näpuotsaga soola. Kõige lõpuks panin natukene toiduvärvi, aga kuna jahu ja suhkur tegid koogi suhteliselt pruuniks, siis erilist kasu see ei andnud.
Mina panin koogi eemaldatava põhjaga koogivormi. Lasin ca 200 kraadi juures 35-40 minutit küpseda. Võtsin välja, jahutasin ja lõikasin pealmise osa pealt ära, et siis kirsid vahele panna. Panin selle uuesti kokku ja veel 5ks minutiks ahju.
Ma ise purustasin natukene piparkooke (jah, meil on ikka veel massides piparkooke kodus!) sisse. Peale raputasin ma kookoshelbeid ja südame tegin piparkoogi glasuuriga.

Kuna ma endale katsetasin täna Heidi tuunikala-kodujuustu salatit, tegin ma ülejäänud perele oma esimese Hiina stiilis nuudliroa. Loomulikult oma armsa wokpanniga!
Vajad:
  • täistera munanuudleid(3 ketast)
  • 1porgand
  • pool sibulat
  • 100g kanafileed
  • sojakastet
Keedad nuudlid ära. Need kettad keevad umbes 10 minutiga täiesti pehmeks. Hakid porgandi jällegi peenikesteks ribadeks ja praed õlis. Hakid kanafilee hästi väikesteks tükkideks ja lisad porgandile. Pane juba peale natukene soja kastet. Seejärel haki sibul, kui ülejäänud asjad on juba praadinud-st. kana ei ole enam toores. Sega natukene massi ja lisa nuudlid. Woki neid umbes 10 min koguaeg veidi sojakastet lisades, et nuudlid praadima ei hakka. Lisasin ka näpuotsaga soola, kuid sojakaste teeb selle töö ilusti ära. Kõrvale tegin ahjus veel kanafileed ning tunne oli nagu oleksime Chopsticksis söömas olnud. Noh, ma pidin ju vähemalt ära proovima, mis maitsega see välja tuli...
Heidi tuunikala-kodujuustu salat on samuti suurepärane ja sellest saab kiiresti ja lihtsalt kõhu täis. Ja varsseller pole mulle ka mingiks probleemiks!

Trenni olen ma ilusti teinud. Kolmapäeval tegin ma kõva lihastreeningu, nii et kõik mu lihased andsid hommikul tunda. Eile käisin ma sörgil. Hea uudis on see, et mu ajad on paranenud ja keskmiseks kiiruseks oli 6:40 min/km, kui pulss oli 168 BPM. Kuu aega tagasi olid vastavad numbrid 7:40 min/km ja 178 BPM. Kokku jooksin ma 11.30 km.
Täna annavad mu jalad tunda ja ma ei teagi miks. Ehk vajavad nad puhkust? Mul on aga ikka veel see nõme tunne sees, et kui ma ei tee (ei jookse) midagi, siis ma lähen paugupealt kohe paksuks ja tunnen end tegemata trenni pärast süüdi. Nii mu aju ringlebki kahe mõtte vahet: minna ja joosta ja nautida või siis sundida oma emotsioonid alla ja teha endale sundpuhkepäev, et mitte üle pingutada. Samas olen ma endas nii palju kindel, et tunnen ära, mil puhkust reaalselt vaja läheb. Tean, et pühapäev näiteks on selline päev, kus Eesti läheme ja siis on täiesti null trennipäev. Noh, näis mis õhtu toob ja mis juttu mu jalad õhtul räägivad...

Lõppu soovin ma teile aga imeilusat sõbrapäeva!

Kommentaare ei ole: