pühapäev, 9. märts 2014

Haige, ikka veel haige

Uudiseid väga palju ei ole. Ikka olen ma haige ja tundub, et üha hullemaks olemine läheb. Nüüd on mul hääl ära ja köhin oma kopse välja. Võimatu nagu ma olin, läksin ma reedel hoolimata oma pisikesest haiguse vingust, siiski jooksma. Tegin küll kerget intervalli, kuid kuna Soomes oli kerge tormituul, siis jah... Minnes oli hea, kerge kui see tuul tagant lükkas ja sammu kiireks tegi, kuid ringi teisel poole, puhus tuul otse higist märjaks läinud rinnale. Ja siin ma siis olen.

Eile võtsin siis aja täiesti maha. Või noh, ses mõttes, et ei liigutanud ma lillegi. Päev oli mul aga tihe, sest käisin raadio Finest FM stuudios intervjuud tegemas. Seal on selline saatesari nagu "Meie elud Soomes" ning Marta soovitas mind sinna. Sest noh, reklaam on reklaam. Siiski oli saade minust, mitte trennidest.
Kuigi ma pabistasin päris palju, sest kartsin end täielikuks lolliks teha, siis Gunnar ütles, et täitsa normaalne oli. Kui ei teaks, et see mina olen, ei ütleks hääle järgi ka. Sest noh, mul ju pole seda!
Igatahes läks kõik hästi ning kui mõned puterdamised välja arvata, tuli kõik soravalt välja. Ei mingit pabinat vms. Pluss Aile, kes on Coffepause blogija ning Finest FM-i alustala, Argo, olid väga toredad.

Ma ise saadet ei kuulnud, kuna andsin täna, hoolimata oma haigusest, trenni. Inimesi oli natukene vähem kui muidu, kuid piisavalt. Sain kõik ilusti tehtud ja hääl ei valmistanud probleeme. Muidugi on nüüd kurk veel valusam ja hääl veidi kähedam.
Kas ma juba olen öelnud, kui väga ma ikka oma tööd armastan ja kui toredad naised meil koos on? [ :)]

Ma väga loodan kiiresti end korda saada. Trennide edasi lükkamine tundub täiesti piinav. Tunnen, kuidas jalad ja keha tahavad jooksma minna. Ikka mõtlen, et noh, väikese tiiru ehk teeks ikka? Kuid kuigi akna taga paistab ilm suurepärane, siis ma tuulega ei julge ma sellele väikeselegi tiirule minna.
On raske edasikanda, milline sisemine võitlus pidevalt endaga käib; ravi end terveka, mitte ära mine haigusega välja.

Hetkel on söömisega ka kuidas on. isu mul ei ole, kõht otseselt tühjaks ei lähe ja nii ma nokingi aegajalt möödaminnes midagi.

Samas, nii mokaotsast mainin, et lasin oma kavas päris suuri muudatusi teha. Sellest kõigest aga siis, kui õige aeg on käes.

Midagi muud polegi. Istun, nuuskan, imen pastille, joon teed ja vett ning ootan, millal ma piisavalt hästi end tunnen, et tossud jalga võin panna.

Kommentaare ei ole: