reede, 14. märts 2014

Trennidest, inimestest, kaalusaatest ja asjad ka selgeks

Tänase seisuga olen ma enam-vähem okeis seisus. Kui ma eile jooksmas käisin (jah, ma käisin ikkagi jooksmas!), siis oli kurgus vaid see paks röga-tatt. Seda ma siis käristasin välja ja tatistasin põõsastesse nagu joodik suvepäeval. Kurk oli siiski korras ja enesetunne arvestades asjaolusid hea.
Tegin ma siis eile selle nö päris esimese trenni jooksu. Ühesõnaga ei jooksnud ma enam mingit maad lihtsalt suvalise ajaga ja keskmise pulsiga vaid jälgisin oma pulssi, hoidsin seda soovitud vahes ja püüdsin tempot ühtlase (ja kiirena) hoida. Jama on selles, et ma olen oma vormile selle poole aastase pausiga mõnusa paugu pannud ning aeg veel väga kiita ei ole. Samuti on tunne piisavalt raske, et mitte sammugu üle seatud eesmärgi minna. Seega jooksingi ma ära täpselt 10km ja seda ajaga 57:55. Kuigi ilmad on ilusad ja mõnusad, on tuul siiski piisavalt tugev, et vastupanu osutada ning eriti jõhkrad tunduvad siis need ca 45kraadised tõusud. Just siis, kui on ülesmägi, on alati tuul kõige tugevamalt vastu. See lõi ka pulsi parajalt üles ning tänu sellele oli ka kogu treeningu keskmine veidi kõrgem kui peaks. Aga noh, vähemalt ma tunnen ja tean, et ma treenin oma soovitud eesmärgi nimel ja mõne aja pärast on kõik lihtsam.

Selliste kevadilmadega on lausa patt toas passida ja nii oleme me Elinaga ka ikka iga päeva tunnikese õues niisama mänginud ja maja ümber tatsanud ning ka poes iga päev veidi pikema ringiga käinud. (Mareki sõnul jalutamine trenni alla ei lähe ;))
Seda enam on mul nii kahju, et nädalavahetuseks seda jubedat ilma lubatakse! Soomes lubas lausa 27cm lund! Mul endal pole midagi selle lume ja külma ilmaga joosta, kuid lapses on kahju, sest ta tõepoolest naudib õues olemist.

Täna siis oli ka Piloxingu päev. Ei tea kas haiguste periood või mis (loodan, et mina ise kedagi nakatanud pole, kui haigena trenni käisin andmas?!), aga rahvast on veidikene vähemaks jäänud. Loodame, et pühapäev toob veidi rohkemaid! Ja noh, kevad ka...
Täna tegin oma esimese katsetuse ka sokkidega ja pean nentima, et nendega on mugavam ja soojem liikuda küll. Paljud liigutused on kindlamad ja tugevamad. Väga kiidan ja kel tõsine huvi trenni vastu neil ka osta.
Muidu aga mulle meeldib juba tundi andmas käia seltskonna pärast. Miks ma küll siiani end erakuna olen hoidnud? Kuigi meil ikka käib proovimas uusi nägusi, kes võiks ka ikka püsivaks jääda, on see põhituum mulle juba väga armsaks muutunud ja ma naudin nendega niisamagi jutustada trennide vahepeal.
Seda enam ootan ma meie tutvumisõhtut, mis varsti toimima peaks.
Et asja enda jaoks veidi huvitavamaks teha, katsetan ma pühapäeval ka Piloxingule järgnevat tantsutrenni. Miks mitte ju? Muutun ehk veidi graatsilisemaks, naiselikumaks ja nõtkemaks. Lisaks veel kõik head boonused, mis just nende tüdrukutega kaasas käivad.

Olen nüüd pool nädalat ilusti oma uut kava ka jälginud. Või noh, nii palju kui mu tervis seda teha lasi, sest ega ma väga süüa ei tahtnud. Tänu sellele oli ka kõht esimesed päevad kuidagi imelik, kuid asi laabus ja keha harjus ning kõik tundub ilusti toimivat. Samuti tunnen energiat rohkem ja olen kuidagi...rõõmsam.

Ning siis... Kes kõik jälgivad Marek Kalmuse fännilehte jälgivad, nägid väikest arutelu seal ühe pildi all. Lühidalt oli siis teema selline, et Marek postitas pildi, mille all tõdes et inimesed küsivad kava saades, mida ja kunas peab peale trenni sööma, et miks nad ei suuda kava korralikult läbi lugeda?
Olen temaga sada protsenti nõus sellega, et kui ta kava (eriti trenni-ja toitumiskava koos) kellelegi teeb, paneb ta alati täpselt grammi pealt toidud paika, kindlad söögivahed, millele jätab väikesed mänguruumid ja arvestab ka trennide ja liikumisega. Kõigega!
Mina, va rumaluke hakkasin seal all aga teemat arutlema enda seisukohast ja punktist mida ma olen temalt ise pärinud.
Ühesõnaga ma kirjutasin, et seda küsimust saab vahel õigustada. Juhul kui toidukord jääb ootamatu trenni ajale. Et siis võib kellelegi jääda asi veidi keeruliseks ning pärib Marekilt nõu. Ma ise olen kindel, et kui inimene seletaks Marekile, et asi on nii ja nii ja kuidas ja mida ma sööma sel juhul pean, vastab ta alati ning täiesti normaalselt. Paraku hakkasid seal paar inimest mu sõnast kinni ja keerasid asja seda pidi, et ma vaidlesin Mareki väitele vastu ja viitasin talle kui ei-tea-missugusele inimesele.
Tegelikuses aga kinnitasin ma Mareki väidet, lisades juurde et kui Sul juhtub eriolukord, siis küsi nõu ja Sa saad.
Näiteks tean mina, et ca tunnike peale trenni ei tohiks süüa, sest keha kulutab selle energia liiga kiiresti ära. Samuti ei saa ma trenni teha enne kui viimasest söögist on möödas tund kuni kaks. Nii et kui ma peaks veidi teisel ajal ärkama kui muidu, tuleb päeva jooksul söögiajaga mängimisi nagunii johtuvalt tegevustest ning siis õhtusöök näiteks jääb mu Piloxingu trenni ajale, siis ma tõepoolest ei teaks, kuidas nende vahedega enam mängida, et ma trennis energiast tühi poleks ja peale tundi kohe sööma ei peaks.
AGA... ma olin sellise küsimuse ees, küsisin Marekilt ja sain vastuse. See on hoopis midagi muud kui kavast mitte arusaamine ja enda loogika kasutamine.

Ja kui nüüd mõelda, et eile oli "Kaalul on rohkem kui elu", siis peaksin ma midagi kaasa targutama. Aga ma ei oska! Tõepoolest, kiiresti valmivad "head" toidud ongi need kõige allikad ja mees tegi suurepärase töö endaga. Müts maha! Midagi halba öelda pole ja midagi kaasa targutada ka pole. Kaotas minu meelest oma näost ka üle kümne aasta ära!

Minul on aga homme puhkepäev ja ma loodan veel ilusale kevadilmale ja päikesele, et saaksime siiski õues olla ja jalutama minna.

Kommentaare ei ole: