esmaspäev, 14. aprill 2014

Haige laps ja trennidest

Juba teist päeva on mu kallis mõmmi-beebi haige. Juba laupäeva õhtul oli ta natukene jonnis ja viril ning õhtul pessu minemine, oli tõeline fiasko. Kui me lõpuks voodisse saime, märkasin juba et hingamine on kuidagi kahtlane. Kuna tal pikemat aega juba nohu on olnud, siis pühkisin tal nina ja jäime magama. Keset ööd hakkas ta aga veidi sonima ja asju taga nutma. Siis märkasin, et ta on juba tulikuumaks teki all läinud. Kui eile hommikul ärkasime, oligi selge et lapsel on palavik. Tuli ta siis suurde tuppa, teki alla ja mu sülle nagu ikka haigena. Vaatasime hommikusi multikaid ja tukastasime diivanil.
Kui hakkas kätte jõudma aeg trenni minekuks, olime dilemma ees, mida lapsega teha: kas a.) paluda Silveril seekord mulle autojuhiks olla ja Elina Gunnariga koju jätta või b.) viia laps ikkagi üles vanavanematele hoida ja oma käimised ära teha koos Gunnariga. Lõpuks ikka viisime lapse üles ning otsustasin, et lähen, annan enda tunni ära ja siis kiiresti koju tagasi. Kui ma olin enda tunni ära andnud, saatis Gunnar mulle SMSi, et laps olevat maganud ja võin lõpuni olla. Poole peal helistasid vanavanemad ka, et laps juba teist korda magama jäänud, et kiiret pole.

Tagasi jõudes, vajus Elina mulle kohe uuesti sülle ja nii me vedelesimegi kuni magama jäämiseni diivanil, teki all.

Täna hommikul magas ta 11ni ja ärkas selle peale, kui kontrollimas käisin, kas ta hingabki üldse veel... Õnneks ta tulikuum enam ei ole ja juba komberdab ringi ka käia. Kuigi enamik aja tahab ikka süles olla. Kui ta eile sõi natukene spagette ja õhtul viilu leiba, siis täna oli isu juba suurem ja sõi ilusti perve muna ära. Jõi piima ja puges siis uuesti kaissu, et seekord magama jääda.

Ma ei kujuta ette ka, kuidas minu ülimalt tervest beebist, kasvas laps kes on iga paari kuu tagant haige. Sööb ta kõike ilusti ja ma ei näe vajadust talle vitamiine ka juurde anda. Kas peaks? Kuna tal nohu on olnud, pole me õues ka käinud tükk aega ja on imelik, kust ta üldse haigeks jäi.
Loodan, et ta siiski saab kohe-varsti terveks ja saab oma raudse tervise tagasi!

See ilus jooksutagi :)
Aga trennidest... Käisin laupäeval jooksmas ja valisin seekordseks marsruudiks Kulonmäentie. Eelimisel treening perioodil ma vaid selle tee peal jooksingi ja mõtlesin vahelduse mõttes uuesti proovida. Kolmapäeval proovisin Ankka Lamppil joosta, aga tuuli oli tugev ja maa pehme alles ning ei olnud hea jooks.
Üldse on viimase aja jooksud kuidagi kehvaks jäänud. Pole juba ammu kümmet alla tunni ära teinud. Nutsin seda ka tantsutrennis viimane kord, et ei tea kas äkki Stretchingust... Keha on koguaeg kinni ja pole nagu jaksu edasi minna.

Laupäeval ma siis muutsin marsruuti ja... Nagu ikka oli alguses keha kinni. Vaatasin siis pulssi ja see oli kenasti madal. Mõtlesin siis, et tühja kah, jooksen siis ühe mõnusa sörgi. Jooksin sedasi mõnusas tempos Sammonmäele ära, pöörasin ringi ja tundsin kuidas keha lahti läks. Lõpuks, umbes kuuendal kilomeetril mõtlesin, et "kurat, võta end kokku ja selle asemel, et seda keha mõttetult taga vedada, pane kehasse töö sisse, põleta see pekk ära ja tee reaalselt trenni!" Võtsin siis end kokku, pakin jalad ja käed tööle ja mis juhtus?! Minusse voolas meeletu energia. Keha oli töökorras ja kerge. Päike tuli välja, ilm läks ilusaks ja ma nautisin igat meetrit, mis ma astusin! Kui ma lõpuks kella kinni vajutasin, oli mu peas vaid üks mõte:" See oli nii mõnus! Tahaks veel!"
Vaatasin siis kilomeetrite aegu ja kui ma alguses läksin üsna ühtlases tempos, siis peale seda mõtet läks iga kilomeeter kiiremaks. Lõpu kilomeeter oligi vaid ajaga 5:16min/km, mis vastab juba eelmise hooaja ajale. Pulss normaalne ja enesetunne hea. See on põhiline. Kokku 11.24km ajaga 1h:06min:20sek.

Ja eile oli siis Piloxingu tund. Reaalselt läksin ma seekord inimesi paikka panema, sest need asendid peavad korda saama. Mitte, et mul mingi kius nende asenditega oleks, vaid ma tõepoolest ei soovi, et keegi end vigasaks!
Üldsiselt läks aga kõik ilusti ja tund oli korralik. Võttis ka kõige vastupidavamad seekord võhmale. Usun, et asi oli veidi ka selles, et ilm oli pilves ja vihmane ning õhk ei liikunud, kuigi aknad olid lahti.

Minu uus soeng :)
Stretching oli nagu ikka, rahulik ja mõnus ning tantsutrenn tore. Iga korraga muutun ma veidi paremaks ning liigutused lähevad puhtamaks.

Täna, kui Gunnar töölt jõuab, ootab mind ees intervalli jooks ning ehk teen ka veidi jõukava lisaks.

Toiduga on nii et mida aeg edasi, seda vähem hakkab magu toitu nõudma. See suurte portsjonite efekt ja soov on ära kaunud ja peale oma ette nähtud koguse ära söömist, on kõht vaat et liigagi täis.



2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Nii ilus jooksutagi. Kust ostsid?

Kati ütles ...

Stadiumist ;)