pühapäev, 27. aprill 2014

Kuidas ma eilses trennis "Pamelat" tegin

Nagu ikka oli mul eile, kuu viimane laupäevase trennina plaanis poolmaraton. Juba reedel hakkasin ma vaimselt valmistuma ning tegin veidi tugevama õhtusöögi. Teadsin, et pean olema välja puhanud ja läksin koos Elinaga õigel ajal magama. Nagu saatuse kiuste, ei saanud ma jälle enne kella kolme hommikul und. Ma ei tea, mis teema nende pikkade jooksudega viimasel ajal on, aga igakord olen ma eelneval ööl magamata. See aga tähendab, et keha on väsinud ja ei liigu hästi.

Okei, see selleks, panin siiski oma (esimest korda sel aastal) lühikesed püksid ja põlvikud jalga. Olin juba marsruudi välja arvestanud ja asusin üsna hea minekuga teele.
Aga nagu arvata võis, oli keha liiga väsinud. Ca 11nda kilomeetril, mõtlesin teekonda muuta ja tiigi äärest üles joosta, Leppäkorpi peale. Tiikide juures tundsin, et gaasid pressivad peale ja teevad jooksmist veidi ebamugavaks.
Kui ma lõpuks siis Leppäkorpisse jõudsin, tundsin ülesmäge minnes, et nüüd enam ei saa. Selles suhtes, et väsinud küll aga kuidagi oleks selle lõpu ikka ära venitanud. Gaasi surve oli aga nii suur, et pidin korraks seisma jääma ja siis see juhtus! Tundsin kuidas miski hakkas väga peale pressima.

Hetke mõelnud, võtsin ma end veel viimast korda kokku ja kiirustasin kodu poole. Ja tõepoolest, nii kui ma koju jõudsin, siis... jah, teate ise ka.
Miks aga"Pamelat" tegema? Lugege originaal teksti SIIT.

Eile tuli kokku siis hoopis 15 kilomeetrit. Keskmine aeg 6:00 km/min.
Muidugi läksin ma ka liiga vara välja. Targa peaga, asusin teele juba kell 18:00, aga umbes kaks tundi hiljem, oleks jooks palju mõnusam olnud. Esiteks on alanud periood, kus enne kaheksat on veel liiga palav. Noh, järgmine kuu olen targem.

Üks väike probleem, oli eile siiski veel. Nimelt panin ma ju esimest korda lühikesed püksid jalga ja eks kaalutõus on kaasa aidanud ja hõõrusin oma reied mõnusalt valusaks.
Issand, langeks see kaal ometi kiiresti ja kolinal nagu vanasti, ülekaalulisena, kui ma mitte midagi ei teinud!

Kaalul ma käinud ei ole. Lihtsalt kuna ma teen piisavalt sporti, et mitte kaalu uskuda. Peegelpilt väidab mulle, et kõht hakkab välja joonistuma. Tundub nagu jalad ka, aga eilne näitas, et mitte veel.
Tunnistan ausalt, et ega ma pole 100% andnud ka... Häbi!

Muud nagu polegi. Käime aga ikka ilusti õues mängimas, jalutamas ja annan oma tunde. Naised on tublid ja saavad juba käigupealt asjale pihta.

Ootan väga uut juuksuri aega. Nagu sõltuvus see juuksur ka.

Täna läheme peale trenni naistega istuma ja grillima. Loodame toreda õhtu peale!

Kommentaare ei ole: