reede, 11. aprill 2014

Vajan puhkust!

Ma olen juba päris, päris pikka aega unistanud vaid ühest asjast. Noh, kui need väiksemad asjad välja jätta. Nimelt puhkusest. Ma ei räägi siinkohal sellisest puhkusest, et võtame perega aja maha ja läheme kuskile reisile või puhkama. Pean silmas pigem sellist varianti, et pakin oma neli-viis asja ja lähen kuskile, kus ma saan olla mõnedki päevad päris üksi. Ärgata hommikul, süüa hommikuks mida iganes süda lustib ja isu on, vedeleda terve päeva diivanil mõne lemmik filmi või raamatu saatel ning lihtsalt olla. Ning siis minna ja joosta ja olla nii kaua ja nii pikalt kui ma ise soovin.

Või noh, reaalselt tegelikult vajaksin (ja ehk ka sisemiselt tahaksin) ma sellist varianti, kus ma ei käiks jooksmas ka, aga ma lihtsalt vaimusilmas kujutan ette, et kui ma saaks sellele puhkusele, oleks see jooks hoopis teise tähendusega. Palju vabam, kergem ja rahuldavam.

Kui ma siin vahel olen julgenud mainida, et hakkasin nutma, et jooksma ei saanud, et sundviisiliselt pidin toas olema jne, olen saanud omajagu hukkamõistu, miks ma mingi jooksu pärast ulun. No ma natukene seletan.

Kuna Gunnari töö on nagu ta on, siis minu päev näeb välja üsna ühe ülbaline. Hommikul ärkame Elinaga. Teen süüa ja sööme. Siis me kas vaatame ta raamatuid, mängime, vahime ta multikaid ja laulame vms. Igatahes me tegeleme toas igasugu asjadega kuniks Gunnar jõuab. Siis käime me tavaliselt poes, alustan lõunasöögiga. Mingiaeg lähevad Gunnar ja Elina magama. Sel ajal ma kas koristan, vaatan mõnd enda saadet tagantjärgi või lihtsalt puhkan. Peale Elina ärkamist hakkan ma jälle temaga tegelema: söömised, mängud, kui ta terve on ja ilus ilm meid kostitab, oleme õues. Mingiaeg lähen ma raske südamega siis Gunnarit äratama, et ta enne tööd Elinat vaatama jääks, et saaksin selle jooksu ära tehtud.

Ja siis ongi see jooks... kaks ühes: üks suurimaid naudinguid terve päeva jooksul, sest saan pühendada selle aja endale ja olla kõigest vaba ning teisalt suurim kohustus, sest koguaeg tiksub peas mõte, et teen seda Gunnari une arvelt ja pean koju kiirustama (mis iseenesest peaks ju ajale kasulik olema :D).

Eelnevalt olid meil vähemalt nädalavahetusedki vabad, et saime siis vahelduse mõttes kasvõi Eesti sõita. Nüüd aga olen mina pühapäeviti tööl. Ma üldse ei kurda! Ma ju armastan oma tööd ja olen siis juba pigem seal kui reaalselt veel väsitavamal Eesti reisil (sest Elinaga on piin laevaga sõita!).

Kuid sellepärast ma kujutangi ette, et puhkamas olles, oleks see jooks hoopis midagi muud. Ta on paljuski praegu suur vabastaja ja stressimaandaja, kuid mingi kell tiliseb ikka kuklas koguaeg.
Viimasel ajal on jooksud raskeks ka muutunud. Ma ei mäletagi, millal ma viimati alla tunni kümneka ära jooksin. Nüüd kui mul on kaks pühkepäeva nädalas, on mul tunne, et keha on just väsinud. Samas võib olla segav faktor see, et olen viimasel ajal kõik jooksud teinud päevasel ajal, mis mulle üldse ei meeldi ja sobi.  Aga neid peab ka tegema. ma ei saa jääda enda mugavustsooni ja vaid õhtuti joosta.

Olen mõelnud, et võtta siis ehk lihtsalt spordist nädal vabaks (v.a siis tunnid), aga süda ei luba. Siis ei oleks mul üldse mingit maandamist ja oleksin veel rohkem pinges. Sest noh, kuigi ma neid hommiku ja päeva jookse ei salli, annavad nad päevale positiivsema lükke. viimastel nädalatel olengi ma paremas tujus olnud kui tavaliselt.

Peale mu Eestis käiku on Elina ka totaalseks memmekaks muutunud ja ahistab mind (:D). Noh, selles suhtes et on nii tore ja armas, et ta koguaeg kallistab ja musitab, aga see kuidas ta koguaeg mu küljes on, on kergelt öeldes väsitav. Pesen nõusi:"emme opa!", praen midagi:"emme opa!", kallistan Gunnarit:"Elina tahab ka emme kalli!" jne, jne.

Ja nii ma siis unistangi puhkusest. Sellisest, kus mul pole mitte üht kohustust, aja limiiti, ega kedagi kellega arvestada. Saaksin olla ainult mina.

Täna tegin midagi teistmoodi, et saada kõik oma negatiivsed mõtted endast välja. Kirjutasin reaalselt kõik negatiivse ja paha paberile ning kavatsen need ära siis põletada. Kuskilt on mul meelde jäänud, et mingite emotsioonidega nii tehakse, et neist lahti saada. Tegin siis mina ka- ehk töötabki. Läksid sinna kirja kõik asjad stiilis a'la vihkan, et see ja see on minust tublimad, et too ja too võtavad alla ja mina ei suuda, et teised on õnnelikumad ja rahulolevamad kui mina jne. ja lõppu kirjutasin siis suurelt: võta ennast ise kokku ja ole siis ise endast parem!


Neljapäeval oli mul tund ka ja saal täis, mis on meeliülendav. Mul on aga väga raske saada kõiki õigesse asendisse. Mitte, et nad seda valesti teeks, vaid nii paljud on meil harjutuste ajal küürus. Mäletan, et kui ma eelmise aasta ööjooksul osalesin, siis Reena mainis mulle et ma jooksen küürus. Peale Piloxingu koolitust hakkasin väga enda rühti jälgima ja olen saanud ennast üsna sirgeks. Eks vahel vajun minagi kössi, aga kohe kui seda märkan, ajan rinna avali ja õlad taha (siis Piloxingu ajal). Raske on seda aga tunnis teistele rakendada. Ja mis kõige hullem, nad ei saa harjutusest maksimaalset kasu ja neil on suurem risk end vigastada. Kujutan ette, et kõigil ei ole lihtne selga sirgeks lüüa, kuid selle jaoks me ju koguaeg tööd teemegi, et selg ka tugevaks saada, et see jõuaks rühti hoida.
Palju annab juurde ka Stretchin, mis meil just algas. Enamik sealseid harjutusi sosivad sirget asendit ja selga. Ega midagi- tasa ja targu ja küll ma need naised sirgeteks postideks saan!
Nüüd püüan ma ise juba jooksu ajal ka (ja kõndides) sirgena end hoida ja asendit parandada. Ses suhtes, et näeb ju keha ilusam ja saledam sirge rühiga välja ( ;) ).


Muidu on kõik hästi ja normaalne. Veidi väsinud olen, aga selle asja parandab üks pikk uni ilusti ära. Võitlesin mitu päeva sooja võiga saia isu vastu, mis päädis end eile sellega, et läksin trenni koriseva kõhuga, kuna meie saali peal on mingi pagaritehas ja terve õu oli mõnusat, värske saia lõhna täis. Täna olen aga 200% oma asjadest kinni pidanud ja puhanud ning isud on kadunud. Hurraa!

4 kommentaari:

crimson ütles ...

Absoluutselt saan aru Sinu puhkuseihalusest. Loomulikult oleks jooks iseenesest puhkuse osaks, sest jooks ONGI ju puhkus ja oma mötete mötlemise hetk. :)

Tubli, et saiaisust vabanesid. Ma ka ÜRITAN oma isusid alla suruda :)

Riina ütles ...

Ma läheks ka hea meelega kuskile patareisid laadima. Kasvõi maja peale päevaks puid lappima v aiatöid tegema :D Peaasi, et saaks korraks mõtted mujale ja sorri, aga lapsest oleks ka puhkust vaja.

Kati ütles ...

Ma ei vaja just nüüd lapsest puhkust vaid aega iseenda sisemusega tegeleda.

Riina ütles ...

See "ka" oli pigem mõeldud nagu lisaks kõigele muule :)
Mul ei ole teda kuskile hoida jätta, ema mul tööl ja ämm ei taha last näha, niiet seepärast olen 24/7 temaga kahekesi :/ Mees ju Soomes rasket raha teenimas