kolmapäev, 21. mai 2014

Kuidas vabaneda sundmõtetest?

Ma käisin laupäeval jooksmas. oli imeilus ja soe ilm ja ma võtsin ette rahulikud 15 km. Ajaks tuli 1h:30 min. Oleks ilusamgi aeg tulnud, aga pöörasi peale 11ndat kilomeetrit Ankka Lamppi juurde ja seal kiskus maastik aja maha ja pulsi üles.
Igatahes, oli soe ilm ja läksin lühiketes riietes. Kuni kella 2ni oli alles tõeliselt soe ja mõnus.

Pühapäeval oli Piloxing, peale mida pidasime kodus Gunnari juubelit. Kuni esmaspäevani oli kõik ilus ja tore. Alles peale esmaspäevast intervalli tundsin ma, et on kuidagi raske olla. Eeldasin, et õitsema hakkavad sirelid tegid hingamise raskeks.

Eile käisime Elinaga õues ja õhtul jalutamas. Ikka veel arvasin, et kurk on valus ja paks lihtsalt hooajast.

Tänase seisuga olen ma nohus. Mu kurk on valus ja paks. Nina on nuuskamisest ära kukkumise äärel ja selle peal olevad kanalid on paistes ja tatti täis. Mul on lausa nii paha füüsiliselt olla, et ma olen tänase päeva jooksul ca kaheksa korda nutnud. Lihtsalt istun taskurätt peos ja nutan. Sest konkreetselt nii halb ongi olla!

Ja siis ma olen oma sundmõtetega üksi. Nimelt kuigi ma poole ajast siin olen enesetunde pärast nutnud, siis ei saa ma kuidagi peast mõtet, et täna peaksin ma pikka jooksu tegema.
Hommikust saati vaagin peas, kuidas seda teha ja millist varianti kasutada. Et noh, äkki läheks teeks hästi aeglase ja rahuliku jooksu, äkki teeks veidi lühema maa, äkki teeks kõnniga pooleks, äkki teeks power walkingut?
Ja kuigi ma tean, et mu vormile ja tulemustele on kasuks enda terveks ravimine mitte haigena trenni tegemine, siis on mul paratamatult kuklas hääl, kes sosistab:" Aga teised teevad täna midagi!"
Keegi mu tuttavatest läheb ja jookseb täna ja tunneb end selle üle uhkena ja hästi, keegi sõidab rattaga, keegi jalutab kümneid kilomeetreid.
Ja mina istun siin, haigena ja olen veel kurvem (ja vihasem), sest ei tohiks midagi teha ja peaksin end ravima ning puhkama.

See on ka üks põhjustest, miks ma Endomondost olen põhimõtteliselt kõik inimesed ära kustutanud.
Kuid nüüd on kõigil kombeks ka veel sotsiaalmeedias oma saavutusi reklaamida.
Ja nii tunnengi ma end just sellisel päeval nagu viimane luuser ja looder, kes ei viitsi midagi teha. See, et ma teen järjepidevalt trenni ning liigun vähemalt tunni iga päevaselt, ei loe midagi. Sest just täna ei saa ma mitte midagi teha!

Ometigi tean ma oma peas, et kui ma olen haige, siis ma olen kohe päriselt haige. Mingi tavaline köha või nohu pole minu puhul kunagi mingi näitaja olnud ning olen oma trenni ära teinud. Kui ma aga trenni teha ei suuda, siis järelikult pean ma väga, väga halvasti end tundma.
Ja tõepoolest! Mul on täielik söögiisu puudumine ja kui ma kidagi endale sisse sunnin, siis tuleb see kohe välja ka. Mu liikumine piirdub vaid sellega, et lähe muudkui uute ja uute salvrättide järele, et nina nuusata. Nina on muutunud juba peediks. Kui ma püsti tõusen, läheb esimese asjana mul pilt silme eest mustaks. Vahel kõndideski tahab virvendus ekraani ette tulla...
Ja siin ma siis olen, muretsen sellepärast et üks, jah just üks trenn jääb vahele! Lauslollus!

Õnneks on ilm ka ära pööranud ja sajab koguaeg. See küll poleks mind täna peatanud, aga ettekäändeid (lisaks enesetundele) peab ostima ja leidma.

 Ja mida teie täna tegite/teete :D?

6 kommentaari:

Eve R. ütles ...

Ei teinud täna midagi..õues vihmane :-) Aga Sina ravi end terveks ja siis saad trenne nautida :-)

Pamela ütles ...

Ma olen viimase 9 kuu jooksul ca 3 kuud olnud haige ja mitte teinud trenni. Näed - ikka elus, ikka ilus, pole midagi katki :)
Võrdle end ainult sellega, kes sa olid eile, mitte teistega!

Kati ütles ...

Sa ju tunned mind :D
Eks ma tean tegelikult küll, et kui veidikene puhata ja kosuda saan, on lõpptulemus hoopis parem :). Sinu pealtki seda näha ;).

Ehk keha tahabki öelda sellega hoopis, et vajab puhkust :).

miiu ütles ...

kooki söönud. :( sa oled igatahes tublim ja aktiivsem kui mina eales olema saan ja see väikene setback läheb ka varsti mööda ja saad tegudele asuda! ära muretse :)

giina1 ütles ...

Kuna loen täna su eilset postitust siis eile sõitsin rattaga tööle ja koju ja üritasin trenni ka teha aga vihm tuli kaela ja jäi poolikuks õhtune trenn, kuigi tahtmine oli suur... Ja siis oli mul vaja märjana õues juttupuhuda trennikaaslasega (IDIOOT)... täna on nohu ja kurk haige :S Enda vitsad peksavad ja mis ma teen? Mõtlen samamoodi, et ma tahtsin täna ju pika metsatrenni teha.....
Aga peab ennast ravime, et võistlusteks vormis olla....
Parane ja varsti jälle rajal

Kati ütles ...

Ma eile lõpuks käisin jalutamas ikkagi, kuid vaid sellepärast, et toas oli veel halvem ja umbsem ja pidin värsket õhku saama.
Täna on juba parem- natukene nohu ja valulikkust on, aga hingata juba saab ja ära suremise tunnet ka pole :)