esmaspäev, 26. mai 2014

Nädalalõpp

Võtsin end siis ikkagi kolmapäeval kokku ja jäin koju. Ei hakanud ma haigena end välja sundima ning olukorda hullemaks tegema. Eriti veel kuna neljapäeval ootas ees tööpäev. Siiski käisime me ca kahetunnisel jalutuskäigul, sest ma lihtsalt ei suutnud selles umbses toas olla ja Elina vajas ka värsket õhku. Asi seegi, eks?!

Neljapäeval oli juba tunduvalt parem olla. Nina oli veel tatine ja valus, aga seda lõhkuvat peavalu ja pakitsust enam ei olnud. Läksin ilusti rongiga tööle ja tundsin end juba päris hästi. Siiski tundi andsin ma nö pooliku osalusega.
Ma tegin küll kõik harjutused kaasa, aga vaid esimesed 4-5 korda ning edasi lihtsalt hõikasin liigutusi välja. Õnneks oli mul armas Raissa kõrval, kellele on juba absoluutselt terve kava meelde jäänud ning keda kõik, lisaks minu karjumisele, ka jälgida said. Samal ajal sain ma ise panna inimestel asendeid paikka, liigutusi korrigeerida ja aidata. Vägagi korda läinud trenn ühesõnaga!
Peale seda hakkas tantsutrenn. Jällegi tegin kaasa kuidas jõudsin. Õnneks õppisime me suhteliselt aeglaselt uusi liigutusi ja palju rahmeldamist ei olnud. Juba Piloxingu ajal tundsin, et rahmeldada ei saa, siis hakkab paha. Saime selle ka tehtud ja saigi juba koju.

Reedel oli tunne juba päris hea ning asusime juba hommikul Elinaga jalutama. Käisime maha ca 6km, hüppasime toidupoest läbi ja mängisime õues.
Kui Gunnar õhtul tuli, läksime veel ühele, väiksele 7km ringile. Kokku siis mõnusad 13 kilomeetrit. Puhkepäeva kohta, kena saavutus.

Laupäeval käisime me poodides. Kuigi mu enesetunne oli terve päeva jooksul normaalne, otsustasin ma õhtul, veidi enne jooksuaega, et ma veel siiski ei lähe. Olek oli ikka veel veidi raske ja paks ning ma tõesti vajasin seda puhkust. Tundsin seda iga ihu rakuga, et sundida pole mõtet. Vaatasime jäähokki ja tsillisime kodus. Isegi jalutama ei läinud. Täielik null-päev (väljaarvatud siis mitmetunnine Jumbo shoppamine).

Pühapäeval läksime uuesti Jumbosse. Kuna Elinaga on praegu suhteliselt võimatu midagi osta, läksime me ilma temata uuele katsele, et ma reaalselt saaks midagi proovida ka. Selle aasata Gina Tricot suvekollektsioon on nagu rusikas silmaauku minu jaoks! Oleks mul võimalus, oleks ma pool poodi endaga koju kaasa vedanud. Siiani pole ma ilusamaid ja mugavamaid teksasi ka leidnud kui Gina Tricot omad.

Peale seda, sõidutas Gunnar mu tööle. Kuna Raissa tegi oma jalale haiget, siis logelemist ma seekord endale lubada ei saanud. Nina veel kinni ja veidi hell, andsin ma oma trenni siiski ära. Kuigi see oli julm! Tõeliselt julm on 30kraadises saunas sellist trenni teha. Aplaus kõigile, kes kohal olid ja läbimärjana ära läksid!
Piloxingule oleks pidanud Stretching järgnema, aga kuna meid nii vähe järgi jäi, siis alustasime pooleteisetunnise tantsutreeninguga. Esimest korda sain ma soojenduse ise teha (jee!) ning vahelduseks oli mõnus väikeses grupis uusi asju harjutada ja õppida. Kui Marta vahepeal mainis:"Vaadake Kati pealt!", oli ikka uhke tunne küll. Truult absoluutselt igas trennis käimine tasub end ära ja tõepoolest mul on selle üle väga hea meel.

Kell kuus jõudsime lõpuks koju. Mina hakkasin Elinaga süüa tegema (kuigi kes küll selliste ilmadega süüa ja seda teha tahab?) ning Gunnar läks oma autot tegema. Õhtul, täpselt jäähoki ajaks tuli ta tagasi ning ma otsustasin hilisele sörgile minna. Kuna mingisugune pisik mul veel ninas sees on, siis kingit pulsi või tempo jooksu ma tegema ei hakanud. Lihtsalt läksingi sörkima, sest mu keha igatses jooksmist.
Ja ma pean nentima, et kuradime hea oli! Paar korda tuli tatihunnik ninna ning röga kurku, aga üldiselt oli hingamine rahulik, pulss madal (minu mõistes siis) ja samm kerge.
Keskmine kiirus 6:18min/km ja pulss 166/177BPM. Oleks veelgi madalam olnud, aga tõusud ajasid seda veidi kõrgemaks. Käin nüüd Sammonmäel ümber pööramas ja nii äge tunne on, kui lennukid maanduma hakkavad. Vahel on täpselt selline tunne, et lennuk kukub pähe.
Viimastel kilomeetritel aga kõik nii ilus enam ei olnud. Ma tundsin juba tantsutrennis spagaati ja jalatõsteid tehes, et vasak põlv annab endast märku. Enne jooksma minemist ma kontrollisin, kas valu on veel olemas, aga seda ei olnud. Terve jooksmise aja seda polnud. Tegelikult tunnen ma valu vaid siis, kui ma panen jalad tagumiku alla või kokku. Kuigi jooksmise ajal seda tunda polnud, siis kodus pärast, oli põlvili istuda või maas, põlved krõnksus ikka tunda kõvasti seda põlve.
Ma väga, väga loodan, et sealt nüüd mõnd põlvevigastust ei tule!

Teise asjana hakkas mind just viimasel kilomeetril segama valu vasaku rinna piirkonnas. Just rinna ja kaenlaaluse vahel. Mõtlesin küll, et süda, aga see on ju keskel, mitte kõrval!? Tegelikult tundsin ma seda ebamugavustunnet ja pistet juba laupäeval, kui ma niisama diivanil lebasin. Ja olen mõned korrad ka voodis, magama jäädes tundnud. Üks võimalus võib olla ka tühi kõht, sest piste algab umbes rinnakorvi alt ja lööb üles, aga ma ei ole kindel.

Olen mõelnud küll, et peaks tegelikult minema kuskile end nö testima ja kontrollima minema. Näiteks selles kaalusaates olnud keskusesse?
Oskab keegi öelda, kus ma saaks enda sportliku võimet, tervist jms kontrollida?

Kuigi ma eile pea 2500 KCAL maha rassisin, siis keha täna väsinud ei ole. Plaanis ja kavas on mul täna intervall, aga ma veel mõtlen ja plaanin, kas ma seda tegema lähen. Just tänu sellele põlve hirmule ja lihased on veel päris kanged ja annavad tunda. Ehk oleks mõtekas siis täna puhata sellest hullumeelsest eilsest ning homsesse tänane jooks lükata? Jah, arvan, et see on kõige parem mõte. Ma tõepoolest ei taha, et see põlv vigastada saaks.

Hommikul käisime me Elinaga esimest korda lasteaias. Kuna Elina vanaema lasteaias olid täna väikesed koduloomad näituseks, kutsuti meid ka uudistama. Pean ütlema, et Elinale valmistasid lapsed ja liivakastid rohkem rõõmu! Tõdesime Gunnariga koos, et tore oleks ta ikka lasteaeda saata juba. Suvel võiks vaikselt hakata ühe kohaliku päevahoiuga juba proovima. Kui see muidugi suvel lahti on ja me paberid lõpuks  korda saame! On see siis koht, kuhu saabki lapse paariks tunniks mängima viia. Ei ole mingit kindlat päevakorda nagu lasteaias vaid reaalselt viidki lapse mängima selleks ajaks, kuniks endal millegi jaoks vaba aega on vaja.

Toitumine on mul suht-koht korras ja kontrolli all. Jällegi näen ma keha pidevat muutust ning võin enda üle uhke olla. Kaalule pole ma küll mitu aega peale Gunnari sünnipäeva astunud, aga teen seda kohe, kui lihased on maha rahunenud. Usun, et seekord pettuma ei pea. Viimasest kaalumisest olen ma kilo alla võtnud nagunii.


7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

http://www.vomax.ee/?head=2&language=estonian

Kati ütles ...

Aga see on ju vaid tartus.. :( Ma hea meelega tahaks midagi Tallinnas või äärmisel juhul Rakvere kandis :)

Anonüümne ütles ...

Quattromed on selleks parim koht Tallinnas!
www.quattromed,ee

Kati ütles ...

Oo, väga hea, aitäh! Panen kindlasti selle nimekirja :)

Kati ütles ...

Kusjuures, vaatsin just, et see on see sama saate kliinik. Personaaltreeneri paketis on Orgu selleks treeneriks :)

Anonüümne ütles ...

Sealt saatest ma selle koha avastasingi, tahan ise ka selle tervisesportlase paketi votta kui Eestisse tulen. Kui ikka regulaarselt ja intensiivselt treenida siis oleks ju vaga tore teada, kas koik naitajad on ka normis :)

Kati ütles ...

Jaa! :) Mina plaanin ka esimesel minekul selle ära teha :)