esmaspäev, 12. mai 2014

Rakvere kevadjooks ja muu jutt.

Nagu ikka oli reede öine magamine üürike. Ühelt poolt kuna läksime alles kella 00 paiku magama ja teisalt kuna hommikul oli juba kell kaheksa äratus. Sellest hoolimata, tõusime meie Elinaga juba kell seitse. Ei tea miks...

Aga saimegi siis rahus söögi valmis teha, asjad kokku panna ja veidi vabamalt võtta. Kell 9:00 startisime laevale, kus oli mõnus ja rahulik. Elinaga mängisime lastenurgas ja saime üsna rahulikult Gunnariga seal istuda, sest laps saab seal suurepäraselt hakkama.
Kui aga lapsi liiga palju sinna siginema hakkas, läksime me lõhnapoodi. Suures õnnes avastasin ma, et sinna on müügile jõudnud minu uus totaalne lemmik lõhn, Escada: Born in Paradise. Armusin sellesse lõhna juba tükk aega tagasi, kui sain esmast testrit nuusutada. Laeval oli see praegu soodushinnaga ja suur oli meie üllatus, kui haruldaselt lahke ja sõbralik teenindaja tuli meile ütlema, et saame lõhna ostes ka varbavahe plätud kaasa. Lisaks sellele, avas ta meie jaoks teise kassa, et me ei peaks Elinaga järjekorras seisma. Nentisime, et väga haruldane käitumine- seda meeldivas võtmes!
Niisiis sain ma päev enne oma emadepäeva kingi kätte.

Kui laevalt maha saime, võtsime suuna kohe Rakvere poole. Meie Elinaga magasime terve tee.
Kohale jõudes, käisin võtsin ma kõigepealt oma võistlusnumbri ära. Minu seekordseks numbriks oli 234, mida ma lootsin siis heaks ja õnnetoovaks numbriks olema.

Edasi võtsime Virmast süüa ja läksime maja kütma. Kui söönud saime, panin ma Elina riide ja lasime ta õue mängima. Ma ei oska isegi mitte seletada, kui rõõmus see laps oli. Rakveres on imelihtne temaga olla- paned värava kinni ja laps uitab ja avastab rahus õuet. Rakverega on meil üldse selline eriline suhe. Ma ei oska sõnadesse ka panna, kui väga meile meeldib seal olla. See on tõepoolest koht, kust me ära ei tulekski. Ma ei jõua suve ja puhkust ära oodata!
Sain natukene ahju kütta, kui juba tuli hakata valmistuma. Minu "õnneks" hakkas seda tehes paduvihma sadama!

Kell 16:30 läksime me staadioni juurde ja jättes teised autosse vihmavarju, läksin ise starti. Trehvasin korraks Pamelaga ning jäin ootama.
Minu üllatuseks anti start hoopis kell 16:55.

Endomondo andmete järgi siis 5.03km ja ajaks 24:58 min.

Hindan ma oma jooksu aga väga nurjunuks. Miks? Sest aeg jäi minu jaoks aeglaseks. Põhjuseid on sadu! Okei, mitte nii palju, aga mitmeid:
ma olin stardis päris taga otsas ja kuigi minu nö isiklik aja kell läks tööle peale stardijoone ületamist, siis jäi kogu see rahvamass mulle ette toppama.
Sealt edasi tuli ca 50 meetri pärast see palju räägitud tõus. Just seal jäid absoluutselt kõik need suure hooga startijad mulle ette. Ma olin valmistunud selle tõusu "vallutamiseks", kuid inimesed lihtsalt jäid jalgu, mis tegi minu tempo ja pulsi väga naljakaid asju tegema...
Siis oli see neetud paduvihm. Vihmast endast tegelikult lugu nagu polnudki, aga veelombid tegid jalanõud märjaks ja minu imekerged Lunarid, oli peale esimest kilomeetrit jumala rasked.

Jah, eks neid põhjuseid, miks see aeg nii kehv tuli, võib tulla veel ja veel. Reaalne põhjus aga on see, et ma olin väsinud ja ilmselgelt veel liiga raske ja vormist väljas.

Rada ise oli tegelikult lihtne. Tõuse oli, aga need ei ole siiski võrreldavad sellega, mida ma iga päev jooksen. Ja nagu ma juba mainisin, oleks ma nendega palju paremini hakkama saanud, kui rahvamass poleks ette jäänud.

Lisaks otsustasin ma, et lühikesed jooksud pole minu cup of tea. Pingutada oma kopsud haigeks sellise väikese maa peale... ma ei tea, ei meeldi mulle. Naudin siiski pikemat ja käega katsutavad distantsi. Kus ma ikka aru ka saan, et ma olen tööd teinud ja vaeva näinud. Seega ma enam alla 10 kilomeetristel ürituset osaleda ei kavatse.

Aga jooks numbrites:
  • Distants: 5km
  • Aeg: 24:58 min (aeg joonest jooneni)
  • Avg.pace: 4:58min/km
  • Pulss: 184/196 BPM 
Üldarvestuses olin ma 87(453 osalejat), oma vanusegrupis 11 (95 osalejat) ja naiste seas 25 (273 osalejat). Üsna hea vist!?


Kui lõpuks koju tagasi saime, olin ma märg nagu vette kukkunud kass. Tegin uuesti kohe tule alla ning istusin pea kolm tundi ahju ukse ees. G. ja Elina käisid vahepeal Kundas ning kui nad tagasi jõudsid, olin ma ikka veel seal ahju ees ning värisesin. Mis sellest, et Gunnari sõnutsi, oli tuba juba soe.
Käisime veel kiiresti poes ja tulime edasi kütma. Õhtul otsustasime natukene jalutada ning lihaseid lõdvestada. Kui me kella 23 paiku tuppa jõudsime, väitis Gunnar, et toad on jube palavad. Mina aga värisesin ikka. Kartsin, et sain sellest jooksust juba kopsupõletiku vms. Õnneks tundun terve olevat siiski!

Eile sõitsime me Tallinna. Margoti beebit vaatama seekord ikkagi ei jõudnud, aga varsti kindlasti. Käisin Solarises omale Joiki varusid täiendamas. Käisime tiiru Kristiines ja sõitsime juba Nurtu poole minu vanemaid vaatama.

Täna hommikul startisime juba kell 8:00 sadama suunas. Laevasõit on viimasel ajal päris rahulik ja möödub kiiresti. Elina on kenasti juba mängunurgas ja pole erilist mässamist temaga.

Täna õhtul loodan veel jooksma saada. Ma ei jõua oma pikka maad ära oodata! Pole juba nädal otsa kümnest otsa teinud. Ja oma eilsest trennist tunnen ka puudust! Ei jõua neljapäeva ka ära oodata...



Meie tantsutüdrukute viimast videot saate aga imetleda SIIT!

Mind jooksmas näed SIIN, SIIN ja SIIN.

Kommentaare ei ole: