reede, 20. juuni 2014

Lobajuttu Eestist

Oleme õnnelikult Eestisse jõudnud! Ja tõepoolest õnnelikult. Reis läks üle ootuste hästi ning siiamaani on kõik lausa suurpärane olnud. Alustan algusest.

Teisipäeva hommikul ärkasin ma juba kell kuus üles, et enne laevale minekut jooksma jõuda. Nimelt läks asi nii nagu ma kartnud olin ning esmaspäeval ma jooksma ei saanud-Elina vanaema oli veidi haige ning ülejäänud aja sadas vihma. Õhtul oli küll ilus, aga nagu ma ütlesin, siis vanaema oli haige ning ei riskinud lapse nakatamisega ka enne reisi. Tegin siis hoopis jõuharjutusi ning jäin hommikut ootama.
Hommikul tegin ilusad 6km ära. Aeg normaalne, pulss veidi kõrge, sest halloo, mina-hommikujooksu vihkaja käisin kella seitsme paiku jooksmas!
Tulin koju, pesin, pakkisin viimased asjad ja lapse äratades, suundusime laevale. Otsustasin seekord minna Viking Line'i kruiisi laevaga.Kokkuvõtes hea otsus, sest pilet oli vaid 24 EUROt, samas kui Tallinki oma oleks 46€ tulnud. Lisaks sellele kohtasin ma Piloxingu trennitajat Pille-Riini oma lastega seal ning tänu sellele, möödus sõit poole kiiremini, kui oleks muidu läinud.
Laeva ma kiidan- väga mõnus ja suur lasteala ning Elinal ei olnud kordagi igav. Teinekordki!

Kui me Tallinna jõudsime, oli seal tõsine torm. Ses suhtes, et Soomes sadamasse sõites hakkas ka seal rusika suuruseid rahetükke sadama (minu jooksmise ajal oli ideaalne ja mõnus ilm!), aga Tallinna jõudes oli vähemalt sadamas väga külm, tuuline ja märg. Nii otsustasin ma bussiga linna sõita. Nagu Britt juba kirjutas, siis jah, ka meil juhtus nii, et bussi ja tee vahele jäi ootamatust suurem vahe ning mitte üks laevalt tulnud eestlane meid ei aidanud. Õnneks vene babushka siiski aitas meid.
Läksime Virus maha, et sealt siis kiiresti midagi süüa osta, sest Elina keeldus laevas söömast ning hommikul, kodus ta ka miskit ei võtnud. Sealt edasi saime juba jalgsi Liivalaiale kõndida, sest ilm jäi vaiksemaks. Tee ka eriti pikk ei olnud-siiski vankri, lapse ja kahe suue kotiga piisavalt tülikas.

Mul on Elinaga reisides kombeks alati võtta mõne ülehinnatud hotellitoa asemel appartmentid, sest lapse ja kogu oma tavaariga, on seal tunduvalt lihtsam ja vabam. Liivalaia omas oleme me juba korra olnud ning kõik oli tuttav, nii et suundusime ka seekord sinna.

Elina sõi koheselt suure 300gse lõhe tüki ära. Tänan ma siiani jumalaid, et tema lemmiksöökideks on lõhe ja kanasupp! Panin ta magama ning hakkasin vaikselt kella vaatama, millas ta jälle üles ajada, et siis Briti ja Eileeniga kokku saama minna. Õnneks läks neil ka kauem aega ning Elina sai ikka veidi magada ka.

Kui ma ta lõpuks üles ajasin, et läheme nüüd tita Eileeniga mängima, oli lapsel hoolimata unepuudusest see kadunud. Terve tee Viru keskuseni korrutas ta ilusti mismoodi tema tita Eileeniga mängib ning tädi Britt ka kaasas on.

Ja seal nad siis olid Britt ja Eileen. Ma ei tea kust ma selle julguse ja enesekindluse olen võtnud, et sedasi inimestega kokku saada ja koos olla, aga mul on hea meel, et ma selle leidnud olen. Britt on imetore ja Eileen üks maailma armsamaid lapsi. Ma vist korrutasin sadu kordi Brittile seda! Kui mina olen vaiksemat ja tagasihoidlikumat tüüpi, siis minu õnneks on Britt jutukas, nii et mingit piinliku vaikust vms polnud. Tegelikult on üldse naljakas mismoodi kaks inimest, kes on vaid blogide kaudu suhelnud, räägivad nagu teaksid üksteist juba ammu! Vähemalt minul oli küll tunne, et tean neid juba ammu.

Läksime me siis sellisesse kohta nagu Piip ja Tuut mängutuba. Olin enne neist selle kohta palju positiivset kuulnud ning pettuma ei pidanud. Kuigi me jõudsime sinna kell 17:00 ja neil pidi algama kell 18:00 sünnipäeva pidu, lasti meid rõõmsalt sisse, lubati igale poole ning anti joogid ka kätte. Kogu personal oli väga sõbralik ja vastutulelik ning ma esimest korda Eestis käimise ajaloos sain tunnistada sellist lapsesõbraliku suhtumist ja toredat personaali. Koht ise oli väga armsalt ja hubaselt sisustatud (loodetavasti saab varsti Britti lehelt pilte näha ;) ) ning lastel oli millegi kallal ikka mängida ja nõkitseda ka. Elina muidugi kaotas oma julguse kõik ära ja nokitses kuskil omaette, samas kui Eileen oli tõeline seltskonnahing.
Lapsed siis mängisid ja meie jõime kohvisid, ajasime juttu.

Kui Piip ja Tuut oli Vanalinna üks lastesõbralikumaid kohti, siis seda sama ei saa öelda Tallinna vanalinna enda kohta. Hakkasime meie siis sealt kõrgelt uuesti alla tulema. Jõudsime vaikselt Vabadusesamba juurde ning.... me ei saanud sealt mitte kuidagi alla! Terve see vanalinna osa on treppe täis ja ei ühtegi kaldteed, mida mööda saaksid vankritega emmed või kasvõi ratastoolis inimesed alla tulla. Me kõndisime üles ja alla seal ikka päris palju enne kui alla andsime ja tiiruga Snelli tiigi kaudu linna tagasi läksime. Peale sellist kuue kilomeetrist maratoni oli me kõik väsinud ja läbi. Eileen oli isegi magama jäänud. Elina tüdinenud ja püsis rahulikuna vaid tänu lubadusele jäätist saada.

Jätsime Virus uuesti Britiga hüvasti ning lubasime kindlasti veel enne ta minekut kohtuda. KINDLASTI ma ütlen!

Meie käisime Elinaga Solarisest veel süüa ostmas, suundusime oma korterisse tagasi ja läksime juba kell 23:00 magama.

Hommikul tegin enne Elina ärkamist mõned harjutused. Kui ta ärkas, siis sõima, panime asjad kokku ja hakkasime Linna uuesti minema. Tahtsin mõned asjad Solarisest veel ära osta, et maale viia. Ühtlasi olin arvestanud, et Solarise juurest läheb madal buss bussijaama ning jõuame sellega täpselt Märjamaa bussi peale. Tabloo väitis aga neti infoga erinevaid aegu ning ei jäänud mul muud üle kui kiirem käik sisse panna ning jalgsi bussijaama joosta. Ja siis sain ma vihaseks fooride peale, mis ca 5 minutit iga ülekäigu ristis mu aega röövisid.
Lõpuks jõudsime bussiga täpelt samal ajal bussijaama. Sain ilusti bussile ning võis alata sõit maale.

Elina vahtis telefonist sõidu ajal multikaid ning oli rahulik.

Maal magasime end lõpuks välja. Elina nautis vabadust ja mina tõusuteta maad.
Käisin kolmapäeval intervallil ja see oli nii mõnus ja lihtne! Ei mingeid tõuse ja ei mingit pulsiga üleliigset mängimist. Elina oli ilusti vanaisaga ning ei protesteerinud millegi peale.

Neljapäeval tuli minu ema ka töölt ning Elinal tegemist küllaga. Mina pidin puhkama, aga tegin veidi kõhtu ning tantsu ikkagi. Ei midagi hullu.

Täna käisin pikal jooksul. 11km/1h:44min ja pulss 177/186 bpm. Võib tõdeda, et ilus. Sellise tempoga (5:31min7km) võib ahakata juba Ööjooksule mõtlema küll. Usun, et seal, rahva seas on asi lihtsam ka. Vähemalt eelmisel aastal oli kogu selle menu keskel kuidagi kergem joosta.
Suureks eeliseks on see ka, et lõpuks ometi olen ma saanud ennast ka välja magada. Täna magasin päeval Elinaga lausa kolm tundi lõunaund!

Elinale maal meeldib, nagu arvata ongi. Jookseb siin muudkui ringi, korjab kibe ja tigusi ning joonistab kriitidega. Mulle teeb asja veel lihtsamaks vanemate olemasolu ja see et Elina neid muudkui taga ajab. Väga harva kui ta mid õue või mängima kutsub, ikka pigem vanaema või papa (jah, vanaisad on meil papad :D).

Homme suundume me Rakverre, mida ma ka väga ootan. Täielik eraldatus igasugustest kommunikatsioonivahenditest. Noh, telefon mul on, aga tõde on, et jätsin ikkagi oma läpaka Soome ning televiisorit meil seal ka pole.Usun, et mõnus võõrutus meile mõlemale Elinaga.
Kavatseme ka Rakvere linna jaanitulele minna. Näis kas koos äia-papaga või kahekesi. Jah, äi on mul ka seal. Jälle hea, sest siis on keegi olemas, kes Elinal silma saab peal hoida kui mina jooksma pean minema.

Nii, et postitusi minult väga oodata tõepoolest pole. Võin küll proovida jällegi mobiiliga miskit siia kirja panna, aga ei garanteeri midagi.

Sai oi, oi kui pikk post, aga mis teha. Lõpuks on, millest kirjutada!


Ahjaa, lõpuksometi sain ma oma Equa by Anna Elisabeth pudeli ka kätte ja kiidan- ei ole sellel viga midagi ning näeb imeilus välja. Juba homme võtan sellega pikale bussisõidule vett kaasa. Suurepärane töö Anna Elisabeth!

5 kommentaari:

Kaja ütles ...

personal, mitte personaal ;)

Kaja ütles ...

personal, mitte personaal ;)

Kaja ütles ...

personal, mitte personaal ;)

Britt ütles ...

Teid oli ka väga tore näha :)

Ja ma olen vist jah omale missiooniks võtnud kõik maailma inimesed surnuks rääkida. Jube väsitav, aga siiani veel leidub neid, kes kuulata jaksavad :D:D

No ja ma ikka veel itsitan natukene Elina "ei taha" asja, nii armas lihtsalt :)

Kati ütles ...

Ma juba midagi küsides vahedt naljatan juurde, et noh, ütle oma kuldsed sõbad ka :D.
Aga ta pärast õhtulgi veel rääkis mismoodi ta tita Eileeniga mängis :).
Varsti uuesti :)