laupäev, 19. juuli 2014

"Kati, ära istu, ära rohi, ära tee tööd!"

Polnud veel ammu, kui ma siin ju nutsin, et ma "töötasin" oma jala haigeks.Mäletate, istusin/kükitasin ja rohisin ja õhtul enam jalg ei liikunud. Noh, ja peale seda käisin ma päris hullult pikali, nii et põlved ja peopesad olid kõik katki.
Nüüd on need kõik paranemas ja korda saamas, kui ma järjest muudkui uusi asju endale külge poogin.
Minu viimaseks leiuks oli endal ise sõrme maha raiumine.
Nagu ma maininud olen, on meil siin ehitus käimas. Ma olen selles päris osav ja aitaja ning hea meelega aitan, kus saan ja tegelen koguaeg (nii palju kui Elina kõrvalt saab). Teeks ja oleks seal rohkemgi, aga pean koguaeg meeles pidama, et olen ka väikelapse ema.
Igatahes oli Elina tükk aega juba lõunaunes olnud, kui ma seinaliistu aitasin mõelda ja üles ka panna. Kuna vanad seinad (kuuriseinad) on kõverad, läks ühte kohta vaja klotsi alla. Leidsime sobiva suurusega klotsi, aga see oli natukene liiga paks. Oli vaja õhemaks teha.
Äi lõi ilusti kirve sisse ja hakkas haamrit otsima, et sellega siis ohutult kirves klotsist läbi lüüa. Mina, va vana maainimene, kes eluaeg on puid ja hakatist lõhkunud, näitasin siis, et saab ilma haamrita, lihtsalt kirvest sisse taguses ka. Läksiki! Klots sai õige suurusega ja kirves näks nagu niuhti mu sõrme. Õnneks tagusin ma ikka väga tasakesi ja midagi hullu ei juhtunud. Võtsin rahulikult kinda käest, läksin tuppa, panin plaastri peale ja läksin tööle tagasi. Ega ma seda haava vaadata julgenud ega tahtnudki.
Õhtul lõpuks hakkasin siis plaastrit vahetama. Kõige hullema obaduse sai küüs, mis on äärest veidi pooleks. Veidi on küüne kõrvalt lihahaava ka. Küüne üks pool on igatahes kõrgemal kui teine. Eeldan, et paistetusest. Kuni eilseni andis sõrm endast ikka midagi tehes tunda ka. Täna ma arvan, et panen ta vaid töö tegemiseks plaastrisse, et mustus sisse ei pääseks. Ülejäändud aja on ta juba normaalne ja ilus.

Kui ma oma jala tuksi keerasin, siis Gunnar ütles mulle, et ma ei teeks mitte midagi. Ei ma istuks, rohiks ega teeks tööd, sest tõenäoliselt ma vigastan end veelgi.
Aga mulle meeldib siin nõkitseda. See on tõepoolest tore ja minu jaoks oli üsna jama aeg, kui Gunnari isa Soomes käis ja siin midagi erilist teha ei saanud.

Minu õnneks ja samalajal ka kahjuks on Elina vanus. Ta on praegu just sellises eas, kelle kõrvalt saab midagi teha. Kuna ta siit õuest kuidagi välja ei saa, jätan ta lihtsalt välja, viin talle mängu teki meie juurde ning nii ta siis tegeleb omaette terve päeva vältel. Või noh, kuniks ta ära tüdineb, mis minu õnnetuseks juhtub päris kiiresti. Ja kuna nüüd on väga-väga kõva potitreening ka käsil, siis peab koguaeg teda jälgima ja temaga potil käima.
Aga üldkokkuvõttes on ikkagi hea ja tore. Mulle, vanale lohele, kes armastab lõunani magada, pole isegi probleemiks varajane ärkamine, mille ma olen endale ise pannud, et ikka õigel ajal tööle saada.

Lisaks sellele olen ma ikka tublisti jooksmas ka käinud. "Emme on tubli!", ütleb Elina iga kord, kui ma jooksmast tulen. Oma esmaspäevasest poolmaratoni äpardusest ma juba rääkisin. Teisipäev käisime ujumas ja nipet-näpet teisi asju ka.
Kolmapäeval oli intervallijooks ja jooksuharjutused. Intervall tuli ilusti välja. Käisin ka vihma ajal jooksmas, nii et oli mõnus, jahe olemine.
Neljapäeval oli põhimõtteliselt null-päev. Tööd tegime ja jalutasin ka veidi, aga ei midagi erilist.
Eile, reedel oli pikk jooks. Muidu oli mõnus, aga õhku oli no nii vähe, kui vähe. Kuigi tempo oli suhteliselt aeglane, vaid 5:45min/km, siis pulss oli pea koguaeg seal 178-180bpm ümber. Püüdsin tempot maha saada, aga see ka alla ei läinud. Lõpuks vaatasin, et ülesminekuid oli sel teel ka poole rohkem kui langusi, nii et ehk see mõjutas ka veidi?! Ja kindlasti ka palavus ja õhupuudus. Kui Tammiku teelt Rakvere peale pöörasin, mõtlesin et nii mõnus oleks praegu vihma kätte jääda või ööjooksul olnud dushi alla jääda.
Tund aega ja 10.45 km. Veidi aeglane.
Jalg. Jalaga on mul nii, et põhimõtteliselt saan ma ilusti sellega astutud. Kui ma niisama teda venitan või väänan, on tal ikka veel labajala peal see mingi takistus. Aga ta annab juba ilusti kannast veerema. Siiski hoian ma joostes, ma ei tea kas meelega või alateadlikult teda tagasi. Sellest ehk ka see tempo puudus?! Ma ei tea.
Nüüd, viimaste jooksudega on tulnud välja ka see murekoht, mis esialgset piina tekitas. Nimelt olen ma siis tõenäoliselt kas ära venitanud vms sääre alumise osa. Mis on ka üsna loogiline, sest see nö juhib seda kannatööd. Nüüd, kui see on paranemas, hakkab see õige koht endast märku andma ja mõnda liigutust tehes, on see täna hell.

Oma Teazy Teatox teesi olen ma ka korralikult joonud.
Hommikutee on mõnus ärataja ja maitseb mulle hästi. Minu meelest käib sel valdavalt ikkagi rohelisetee maitse üle. Natukene on ka midagi magusamat tunda. Lõhn on aga vaieldamatult üks meeldivamaid aroome, mis hommikusöögile kutsub.
Oma eesmärki ta täidab. Ronda küll kirjutas, et tema meelest annab see vaid ühekordse energiaboosti hommikul ja päeva lõpuks sellest erilist kasu pole, aga nagu ma aru sain, teeb tema trenne hommikul.
Mina aga ärkan kella 8:00 paiku, terve päeva teen siis ehitustöid ja õhtul lähen jooksma/trenni tegema ning mina ei tunne muu energiasööstu järgi vajadust. Ma vahel Elinat magama pannes olen küll ise ka ära väsimas ja magama jäämas, aga panen selle liigse päikese arvele pigem, sest kui ma vett saan ja välja tagasi lähen, on kõik okei.
Ma olen ühel korral küll teinud omale keset lõunat kohvi ka, aga seda pigem maitse kui kohvi enda pärast. Tegelikult ei ole ma kunagi kohvi joonud selle energia pärast vaid ikka maitse. Noh, nüüd olen ma põhimõtteliselt kohvist lahti saamas, mis on ju imetore!
Kõik seedesüsteemid paneb see ka hästi tööle, nii et kurta ei ole millegi üle. Veidi tüütu on puru igal hommikul sinna sõela sisse panna, aga sõela armsus kaalub selle üle.
Õhtutee on ikka väga tugeva piparmündi maitsega. See väike mõru tunne mis esialgu oli, on ka kadunud ja ma hea meelega jooks seda igal õhtul. Nüüd on õhtutee joomine langenud jooksupäevadele (ehk siis minu puhul jooksuõhtutele). Kui esmaspäeval ja veidi ka teisipäeval, vaevlesin ma unepuuduse all, siis viimased päevad olen ma peale tee joomist sellises mõnusas olekus, et kella 00:00 ajal ma tõenäoliselt magan. Magaks ma varemgi, aga Elina on mul hiline magaja ning talle on vaja veel voodis raamatut ette lugeda.
Ma ei ole enam öösel üles ärganud ja hommikul teen üsna rõõmsalt silmad lahti ka. Valetan, ärkan ikka küll paar korda öö jooksul üles, aga seda selleks, et WC-sse minna. Järelikult tee töötab ja mürk väljub kehast.
Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis minu meelest toimib hommikutee ka paremini nendel päevadel, kui eelnevalt on joodud õhtuteed.
Kui paljud veel Teazy Teatox teesid proovivad? (Jah tean, et nii leierdatud küsimus, aga ma peale Ronda, Merje ja mõne blogija veel, pole peale sattunud). Andke ka enda lingid ja kogemused mulle teada!

Järgmisel nädalal on mul plaanis minna Pärnusse. Loodan seal näha nii uusi kui vanu tuttavaid. Ja noh, üle ma-ei-tea-mis aja veidi üksi puhata ka. Ootan härra abikaasat ka väga siia juba. Uskumatu, et üle kuu aja on veel jäänud.
Panimegi ükspäev Martaga trennide alustamise kuupäeva ka paika. Ma tahaks hirmsalt koguaeg uut kava õppida, aga lihtsalt ei leia seda vaba ja sobivat momenti. Ühe liigutuse sain ma selgeks, aga see vajab lihvimist. Tantsu proovin ka ikka teha. Peaks hakkama neid tegema hommikul, kui veel Elina magab ja töö päris lahti pole läinud. Äratabki keha mõnusalt üles!

Kommentaare ei ole: