kolmapäev, 9. juuli 2014

Natuke sellest ja teisest

Kui aus olla, siis ei oska ma millestki rääkida. Olime me Elinaga päris pikalt (lausa 4 päeva!) maal, aga kuna papsil olid lisavahetused tööl, siis pakkisime eile oma suured ja rasked kodinad kokku ja rändasime edasi. Mida me seal maal siis passime kahekesi... Linnas on vähemalt pood, kuhu iga päev jalutadagi, maal aga... üks lõputu ja traktoritest ja kihutajates kubisev tee.

Maal aga nägin ma oma lapsepõlve parimat sõbrannat, kes on mõnusalt rase. Naljakal kombel on tema tähtaeg kolm päeva varasem, kui oli Elina oma. Lisaks on rase tema õde ja tema täditütar. Kõik sünntavad veel sel aastal.
Sel aastal sünnitas üks ema minu vanast beebigrupist ja teine käib ringi suure kõhuga.
Samuti sai üks minu klassiõdedest emaks ja Margot, minu kõige lähedasem sõbranna.
Riburada mööda veel vanu kooliõdesi on kas sünnitanud või ootavad.
Gunnar saab selle aasta sügisel onuks.
Ja mida rohkem me seal maal jutustasime sõbrannaga, seda rohkem rasedaid tuli välja. Tundub, et aasta 2013/2014 on mu tutvusringkonnas üks viljakas aasta.

Ma olen varasemaltki maininud, et rohkem lapsi mina (meie) ei taha. Kui ma Elina esimestel eluaastatel väitsin seda surmkindlalt, siis nüüd olen ma arvamusel, et kui, siis kunagi kui Elina juba palju suurem on.
Kuigi siiski oleksin ma rahul ka üksiklapsega. Elina on minu jaoks see üks ja kõige armsam ja ma ei ole ise väga ema-tüüpi inimene ka. Ma arvasin kunagi kindlalt, et mina see mitme lapse ema just olla suudan, aga tegelikkus tõestas vastupidist ja siin ma oma ühe lapsega istun ja rohkemaid ei soovi.
Kohe kindlasti olen ma liiga närviline ja äkiline inimene lapsekasvatamieks. Kuigi Elina mind üsna palju õpetanud ja kasvatanud on, olen ma inimesetüüp, kellel peavad asjad minema täpselt nii nagu plaanitud. Ma ärritun või vihastan mõne väikese asja ja möödamineku pärast päris korralikult. Ja noh, väikese lapse/beebiga ei lähe kunagi asjad nii nagu Sa oled plaaninud!
Jah, ma kõll katsetan ja proovin endas kasvatada seda ela-päev-korraga-ja-rõõmsalt filosoofiat, mida ma olen näinud nii Kertu kui Marina pealt, kuid ega eluaegselt sissesööbinud harjumusi pole lihtne alla suruda.

Tänasel hetkel saan ma õnneks öelda, et tunnen ise kuidas ma olen veidi lihtsakoelisemaks muutumas. Kuigi jah, ma jonnin ja vihastan ikka veel väikeste asjade üle, siis üldplaanis, kui pole mingeid väga, väga häirivaid asju, olen ma üsna heas tujus olnud.
Näiteks Rakvere. Rakvere rahustab mind, ma olen siin pea koguaeg heas tujus ja ei muretse millegi pärast. Kui miski peakski häirima, lähen ma linna vahele jalutama ja rahunen maha.
Kui ma aga maale lähen, hakkavad järjepanu seal kõik asjad häirima. Küll see on pahasti ja teine pahasti. Nagu oleks kohtadel vastav energia, mis olemise kas alla või üles veab.

Igatahes eilne päev läks meil siis reisi tähe all. Pakkisime kella 11ks asjad juba kokku ja sõitsime Märjamaale bussi peale. Kohale jõudsime lõpuks kell 15:00. Elinale peab au andma- ta pidas kõik bussisõidud selle leitsakuga vastu! Süüa küll ei tahtnud, aga jõi vapralt oma jooke ja (ma loodan, et mind jälle risti ei lööda!) limpsis veidi jäätist ka.
Kuigi bussisõidud peaks uinutavad olema, siis otsustas tema, et ta magama ei taha jääda. Nii uinus ta alles ca 40 minutit enne kohale jõudmist ja oli pärast üsna läbi omadega. Läksime küll enne ühteteist magama, aga pisikene magab siiani. Muidugi sai ta poolkogemata eile vankris ka pool tunnikest tukastada.

Üleeile jäi ta sellest palavusest näiteks haigeks. Olime just sõbranna juurde teel, kui muidu jalutaja laps, tahtis muudkui sülle tulla. Ka kohal olles tahtis ta muudkui sülle, selle asemel et kutsude ja teiste lastega mängida. Lõpuks otsustasin ta siis koju viia ja hakkas ta süles mul unelema juba. E. veel mainis, et kuidagi kahtlane see laps on. Nii kui me maja juurde jõudsime, oksendas ta mu täis. Nutu saatel pesime endid puhtaks ja olime toas kuniks ta süles magama jäi. Panin ta voodisse ja magas seal üle kolme tunni! Kui ta ärkas, oli kõik korras. Sai õhtul uuesti naabrilastega mängida ja lõbutses.

Laupäeval käisime me loomaias. Elina sai lasteloomaaias loomadele pai teha ja oli üsna huvitunud kõigest. Kuniks väsimus külge tuli. Siis ei köitnud teda ei sead ega ahvid. Kuigi siia ajani räägib ta kuidas ussi nägi ja kitsele pai tegi.

Nagu lubasin, siis tänase päevani ma jooksmas pole käinud. Tegin kodus PILOXINGut ja tantsisin. Neid tehes oli jalg juba üsna hea. Naljakas öelda, aga mulle tundub, et see kukkumine tegi jalale hoopis head. Jah, laupäeval oli ikka põrgupiin näiteks autosse istuda, kus jalg ju väändub vähe, aga mida päev edasi, seda vähem teda tunda on olnud. Tegin eile ja üleeile kaks sammu jooksu maja ümber, et tunnetada mis saab ja üsna mõnus oli. Nüüd peangi ma mõtlema, kas ma proovin joosta või mitte.



13 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kes sind eelmine kord risti lõi? Sul on veits elav kujutlusvõime, ma pakuks. :)

Kati ütles ...

Ma isegi ei hakka enam :)

Riina ütles ...

:D
Pole hullu:)
Eile vaadati mind jummalast kõõrdi, kui Kärdlas jalutamas käisin. Hea, et autod kraavi ei sõitnud. Poiss oli kärus ja cocapudel oli hambus. Muidugi kork peal, aga kujutan ette kuidas inimesed mõtlesid, et "oh juudas annab nii pisikesele cocat juua". Ta vaid mängis pudeliga, ei muud :D

Anonüümne ütles ...

Kati, Elinal oli suure tõenäosusega päiksepiste.

Liinu ütles ...

Mul umbes sama m6te. Pole see natuke jäätist nii hullu midagi - on ikka hullemaid vanemaid, kes nii väikestele lastele päevast päeva rannas friikaid ja viinereid söödavad.

Kati ütles ...

Ma ise arvan samuti nii. Või siis lihtsalt ülekuumenemine. Tavaliselt päikesepistea vist on palavik ka platsis, aga seda tal polnud :)

Kati ütles ...

Elina on õnneks suht pirtsakas ka ja peale mõnda ampsu, viskab ta selle jäätise üle vankriääre. Ei meeldi talle Eesti maiustused :D.

Anonüümne ütles ...

Appi, selle blogipostituse esimene pool oleks nagu minu kirjutatud. Mul laps 2 a ja ka muudkui uuritakse, et millal siis teine tuleb jne. Kui aus olla siis hetkel ei ole kindel, et see teine kunagi tulebki. Vabalt olen rahul 1 lapse staatusega. Ma pole ka absoluutselt ema tuup inimene kuna olen egoistlik, vajan palju oma aega ja tihtipeale arritun liiga kergesti. Muidugi on mu laps mind kovasti kasvatanud ja muutnud mind pehmemaks ja vahem isekaks. Samas ma ei tea kas suudaksin kunagi seda beebindust veelkord labi teha, koik need magamata ood, vasimus ja muu sinna juurde kuuluv. Praegu laps juba paris monusas eas ja iga paevaga on temast rohkem ja rohkem seltskonda ja sopra :)

Anonüümne ütles ...

Kas te pole mõelnud, et mida egostlikum ja kergesti ärrituvam te olete, seda rohkem lapsi võiks teil olla, et ennast kasvatada ja küpsemaks saada? :)
Muide, kõik lapsed ei põhjusta magamata öid, teine võib vabalt olla täiesti esimese vastand - nagu illikuku, ja magab öösel nagu beebi. ;)

Kati ütles ...

Ma ei tea, kas see oli mulle otseselt mõeldud, aga minul oli juba ideaalne beebi. Ei mingeid magamata öid ega gaase vms. Siiski ei taha ma rohkem.
Mina olen arvamusel, et kui Elinale peaks tulema lisa, kannatab tema selle all, sest saaks teise beebiga kaasneva stressi enda kanda :)

Anonüümne ütles ...

Teine laps voib toesti tulla illikuku, olen nous, samas voib tulla ka kolm korda raskem laps, kunagi ei tea ju ja minu meelest on see egoistlik, et saada rohkem lapsi, et ise kasvada paremaks inimeseks!

sipsik ütles ...

Igaüks saagu niipalju lapsi, kui heaks arvab. See on selge, et mida,rohkem lapsi, seda vähem energiat igaühele eraldi jagub- paratamatu. Ka on selge see, et iga laps oma loomusega- mõni sobib lapsevanemale paremini kui teine ;-) Teisalt on minu arust ka nii, et vennad-õed on meil ikka üldiselt rikkuseks, toeks ja abiks. Kindlasti ka meie lastele. Ja kui lugeda kurbi õnnetuste/ haiguste statistikat, siis oleks kahju küll, kui vanemad oma ainsat last taga nutma jäävad. Seega- tasub ikka mõni nö tagavaraks jätta ;-)

Kati ütles ...

Ma vist üleval mainisin ka, et kui siis siis kui Elina suurem on. :) Ainus põhjus, miks veel üks laps saada; oleks ehk just see Elinale kaaslase asi. Aga vaadates seda, kui raske on praegu töid ja toimetusi tema kõrvalt teha siis... :D ütleme et Elina peaks siis juba ikka suure õe rollis olema :).
Teine aspekt on majanduslik valmisolek. Teine laps peaks tulema oma koju ja korralikult funktsioneeriva tööjõu perre. :)
Kuid jah, iga inimene saab täpsekt nii palju lapsi kui ise tahab. Kui minu ja Gunnari ühine soov (ja tõepoolest 100% ühine mõte) on vaid üks laps hetkel, siis on see meie ainuõige otsus ja nii ongi :)