esmaspäev, 14. juuli 2014

Panin Rakvere signaalitama

Laupäev oli meil jälle üks suur tööpäev. Tegime värvimis ja ehitustöid edasi. Õhtul jalutasime Elinaga 8 kilomeetrit ja muud ei teinud. Ettenähtud puhkepäev.
Reaalne puhkepäev oli aga täna. Koristasime küll veidi, aga mingit ehitust jms polnud. Panin Elina magama ja läksin Rakvere vahele Fitness walkingut tegema. Ma ei tea kuidas mujal Eestis, aga siin oli tõeline leitsak. Ainus asi, mis vähegi aitas, oli tuul. Kuna ma hommikul oma spordiriided ära pesin, pidin minema päris riietes seda tegema. Õnneks on mul kaasas üks nabapluusidest, mis Soomes sai ostetud. Sinna alla lühikesed teksad ja tossud jalaga. Nii, kui ma Narva maantee peale jõudsin, sain ma esimese signaali. Liikusin mööda maatnteed edasi ja pöörasin alles kolmandal kilomeetril linna peale. Selle kolme kilomeetri peale, sain ma ca 4 signaalitamist.
Linnas jõudsin juba pilke jälgida. Võin kindlalt väita, et 90% meesjuhtidest ja kaasreisijatest pööras pead. Mõni naine ka.
Linnavahel sain kokku ca 6-7 signaali ja kahest autost ka hõikeid ja lehvitusi. Vot siis! Mine veel poolpaljalt sporti tegema. Igatahes kõndisin ma 9.3km/1h:30min. Täpset aega enam ei mäleta.

Ma ei ole küll eriti kõrge enesehinnanguga hiilanud, aga olen seda viimasel ajal järjest enam endale sisendanud. Palun kohe kindlasti enesekindlust mitte segi ajada ülbusega. Ka see tee on mul läbi käidud ja võin kindlalt väita, et ülbus ja üleolek on vaid enesekindluse puudumise korvamine.
Mina enam ülbe ei taha olla ja otsustasin siis enesekindlust endas kasvatada. vanus juba ka nagu seal maal.
Kõige enesekindlamana tunnengi ma end sporti tehes. Sellepärast meeldib mulle ka linnavahel käia. Ma tunnen ennast hoopis ilusama ja saledamana kui ma tegelikult ehk olen. Ja noh, ma ju teen ikkagi sporti-see juba näitab midagi, eks?!
Mäletate seda aega, kui keegi kommenteeris Su pilti stiilis:"Nii ilus!" ja tüüpiline vastus oli a'la :"Ei ole, see ja teine ja kolmas olen!". Ehk siis tüüpiline komplimendi kerjamine.
Mina olen vist aga jõudnud juba sellisesse ikka, kus ma leian et ma ei pea kommentaare kerjama. Ma olen sisendanud endale piisavalt enesekindlust teadmaks, et ma olen kena (et mitte öelda päris ilus :D), sportlikus vormis naine.
Ma ei arvagi, et ma olen see kõige-kõige, aga kohe kindlasti ei ole ma ka kole ega miskit muud, mis ma olla ei tahaks. Seega, miks ma ei peaks olema enesekindel, eks?!

Ja nii oligi täna, et hoolimata sellest, et olin just kõhu täis söönud ja paratamatult on mul kõhul midagi, mis väriseb (no hallo, ma ikkagi olen ju sünnitanud ja veidi juurde võtnud sügisel), panin ma selga selle nabapluusi. Ja meikinud ei ole ma ennast ma ei tea mis ajast, nii et isegi see ei peatanud mind, et minna linnavahele. Sest pagan küll, ma ei ole mingi koll ka ilma meigita. Mul küll pole ripsmeid, aga mis siis!
Ja iga signaali peale, tõusis mu enesekindlus, laienes naeratus, kiirenes samm ja läks rüht sirgemaks.

Oh, mis segane jutt nüüd sai!

Õhtul kuulsime me, et Vallimäel on mingi muusika. Ämm teadis rääkida, et täna on Kuldse Trio 40nda sünnipäeva kontsert. Mõeldud-tehtud, seadsime sammud sinna. Kontsert oli hoolimata asjast endast üsna tore ja humoorikas. Elina oli tubli laps, jooksis meie läheduses ja silma all ringi ning mängis teiste lastega. Lõpuks oli küll veidi üleväsinud ja jonnis, aga tubli siiski. Tagasi saabudes oli tal põlved marraskil ja ülepea-kaela oli ta liivast must. Aga selline peabki ju üks väike laps olema.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Sa oledki ilus ja heas vormis :) ja MIDAGI kõhu peal pole midagi halba, see on ka ilus ja naiselik !

Kati ütles ...

Ma tänan :)