neljapäev, 28. august 2014

III Aleksandri poolmaraton

Jah, ma tean et täna on juba neljapäev ja enamik ootas seda postitust juba esmaspäeval. Aga enda õigustuseks võin öelda, et mul ongi reaalselt täna esimene hetk arvuti taga vabalt olla.

Aga siis asja juure- III Aleksandri poolmarataon. Ütlen kohe ära, et minu peas keerlesidki kuni viimaste sammudeni mõtted, et kas teha lühike või pikk maa.
Jõudsime Järvamaale juba kell 12:00 ja läksime Paidesse pissile. Tagasi sõites nägime, et juba rahvas hakkab kogunema. Tervitasime, võtsin numbri ja lihtsalt siis olime seal kuni stardi alguseni. Mõni minut enne starti Pamela pidas kõne ning sedasi märkamatult see start käiski.

Võtsin kohe alguses seisukoha, et kulgen selle tee läbi ja siis lõpus vaatan, mis edasi. Nii ma siis sörkisingi enda arust üsna taga. Läksin muudkui muusika taktis ja jälgisin, et pulss liiga kõrgeks ei lähe. Lõpuks vaatasin, et oh, juba ongi ümber pööru koht! Pöörasin ümber ning panin jälle enda mugava käigu sisse. Ma ei tea kas asi oli selles, et teised jõid või hakkas jooks neid väsitama, aga ükshaaval hakkasin enda ees olevatest naistest mööduma. Terve 2.5km peale oli neid kolm või neli. Ja ma olen kindel, et ise ma käiku kiiremaks ei pannud, sest pulss oli täiesti okei ja jõudsin veel kaasa ümiseda oma laule.
Kui ma lõpule hakkasin lähenema, siis tulid juba kiiremad uuele ringile. Nii tore oli näha, mis moodi nad kõiki aeglasemaid vastutulijaid ergutavad. Samamoodi toimis asi, kui olin end juba tagasiteele pööranud ja päris jalutajad või sörkijad alles vastu tuli. Igatahes oli näha mõnusat ühtehoidmist!

Ja lõpuks ma siis finišis olin. Viimasel kilomeetril vaagisin enda üle, kas minna uuele ringile või ei. Viimasel 500m peal otsustasin, et ei. Kuigi keha oli valmis. Olin mõnusa madala tempoga siiani jooksnud ja väsinud ei olnud. Kuid hakkasin mõtlema sellele, et alles nädal tagasi oli mul poolmaraton ja igaks juhuks üle ei hakka pingutama. Jah, ehk pool maa tagasi ma jookseks vabalt ära, aga mis siis kui kuskil maal mul juhtub midagi, keha väsib ära, ütleb üles? Ühesõnaga, panin mängu pigem enda targad spordigeenid ja ei hakanud riskima. Ette ruttavalt ütlen ära, et see oli väga hea otsus!

 
Näitasin siis, et lõpetan, haarasin oma joogi ja hingasin veidi sisse-välja. Ise veel naersin Pamelale ka, et kaks poolmaratoni nädalas on minu jaoks liig. Siis hakkasin ma oma aega uurima. Minu Endomondo oli natukene liiga hilja tööle hakanud ning ca 600m ära kaodanud. Vaatasin siis Pamela lehelt aega ja...10.6km/ 57:09min. Toksisin need enda Endosse ka sisse ja vaatasin, et 10km tuli 53 minutiga ära. Mis mind aga imestama pani oli mu kokkuvõttev kilomeetri aeg. Minu avg. speed oli 5:23min/km, ehk siis põhimõtteliselt see aeg, mis eelmise aasta Ööjooksul! Ma ei kujuta ette, kuidas mul seekord just sellel jooksul selline aeg oli. Eriti kui arvestada, et ma enda arust tõepoolest sörkisin ja hoidsin end tagasi. Selle aasta Ööjooksul polnud mul ükski kilomeeter nii hea ajaga...
Pulssi ma kahjuks välja ei oska tuua, sest otsustasin ei kella ega vööd peale mitte panna. Kui nüüd aus olla, siis pole ma juba nädal aega ühelgi jooksul kella kasutanud.

Kuna Elina ja Gunnar olid Paidesse aega surnuks lööma sõitnud, helistasin nad enda juurde ning passisin esialgu niisama. Panin dressipluusi peale, vaatasin kes edasi jookseb, kes ka ära lõpetab. Ning siis hakkas pauvihma sadama! Tundsin juba enda jooksu ajal, et tibutab mõnes kohas. Mõtlesin veel omaette, et nii mõnus oleks, kui üks tibuvihm kaela sajaks. Aga no sellist lausvihma ma ei oodanud. Õnneks oli Pamelal ja Andrusel sinna ka auto karavan toodud ning saime sinna varju end peita. Lõpuks tulid ka Elina ja Gunnar. Olime veidi aega seal varjus, lasime Elinal Belluga mängida (Pamela laps, ootasime lapsi ühel ajal ja sealt me tuttavad olemegi), sest too oli juba laupäevast saati rääkinud kuidas tema Belluga mängima läheb. Kui aga vihm ei lakanud ega lakanud, otsustasime koju ära sõita. Elinal ka nagunii hakkas uneaeg peale suruma ning ei jaksanud seal kitsas karvanis muudkui juurde tulevate, märgade jooksjatega olla. Noh, saate aru küll- väike karavan ja palju märgade riietega inimesi, üsna ebamugav ja kitsas oli seal. Kui veel arvestada, et kinkekotid olid ka seal ja neid iga mõne aja tagant käidi võtmas.

Läksime siis Pamelale head aega ütlema ning jooksime autosse. Kusjuures Pam veel ütles, et keegi oli selle paduvihmaga ümber pööranud ja uuele ringile läinud, endal aega üle 1h:10min. Müts maha!

Mina igatahes olin kokkuvõttes rahul, et uuele ringile ei läinud. Kuigi autosõidu ajal mõtlesin küll, et kui ma samas taktis oleks teise ringi ka teinud, siis oleks nii ilus poolmaratoni aeg tulnud, siis oli  ma väga rahul enda kilomeetri ajaga ning ei jäänud vihma kätte, mis ehk oleks mu mitmeks ajaks rivist välja löönud.

Kohal oli palju pildistajaid ning isegi TV3e kaamera. Uudist ning pilti jooksust näeb SIIN.

Pilte ma veel kuskil näinud ei ole, aga loodan neidki teile varsti näidata.

Esmaspäeval käisime me Gunnariga tervise uuringul ning peale soome sõitu, läksime järgneval ööl Rootsi. Nendest aga järgemööda uutes postitustes.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tubli Kati. Ütlen veel seda ka, et hästi äge blogi kujundus on. :)

Kadi

Kati ütles ...

Aitäh, ma ise olen ka üle pika aja väga rahul :).