pühapäev, 31. august 2014

Käisin Rootsis jooksmas.

Ma rääkisin juba ammu, et Gunnaril töö muutub. Muutus see nii palju, et nüüd sõidab ta kaks korda nädala Rootsi.
Ühel päeval mainis ta mokaotsast, et võiksin tööle kaasa tulla. Kuna mul emal on terve augusti kuu puhkus olnud, siis kutsusin tema koos meiega Soome kaasa Elinat valvama ja saingi Gunnariga kaasa minna.
Jõudsimegi esmaspäeval kella 18:00 ajal koju, saime asjad lahti pakitud ning läksime õhtul magama. Millegipärast minul jälle und ei tulnud. Kui ma kell üks kella vaatasin, tõusin üles, sest kell kaks oli äratus nagunii. Sõin, panin asjad kokku ja hakkasimegi terminali sõitma. Vahetasime sõiduauto suure auto vastu ning hakkasime Turgu sõitma. Kuna ma magamata olin, siis üsna pea vajusin magama. Mingiaeg kobisin istmelt lausa voodisse ära.

Lõpuks jõudsime siis Turgu ning läksime check-in'i tegema. Sõitsime laeva ning läksime kajutise edasi magama. Ma ei tea kaua ma magasin, aga ärkasin alles kell üks.
Läksime kondasime laevas, käisime poodides ja sõime, mängisime. Sain endale põhimõtteliselt tasuta VS ihupiima (no, pidin selle saama, sest KÕIGIL on juba üks ju:D) ja Clinique näovee.
Kuni kella seitsmeni me siis sedasi seal laevas olime. Siis hakkasime Rootsi saarte vahel sõitma, vihm jäi järgi ja ma otsisin oma kaamera üles, et pilte klõpsida nagu turist.








Lõpuks saime maha ning sõitsime Rootsi terminali. Kuigi ilm oli sombune ja hall, siis Stockholm oli imeilus. Eriti meeldis mulle tunnel, kus lagi oli tehtud nagu tähistaevas.

Haige inimesena, oli mul kaasa võetud muidugi jooksutossud-ja riided. Kuigi terminali jõudes, tibutas veel vihma, jäi see üsna pea järgi. Ajasin mina enda jooksu asjad selga ja läksin jooksma. Gunnar näitas suuna kätte, et sõidutee ääres kulgev kõnnitee peaks ca 5km kätte andma ja edasi-tagasi tuleb kenake maa juba kätte.


Läksin ma siis teele. Sain va kilomeetri ära joosta, kui tee kaheks läks. Valisin mina siis vasakule pööramise ja jooksin edasi. Lõpuks olin ma Skärholmeni tsentrumis. Noh jah, mis seal ikka, jooksin aga edasi.
Lõpuks pöörasin ühte parki. Imeilus aed, imeilusad lillepeenrad, kõik oli lihtsalt ahhetama panev! Lihtne googeldamine näitas, et tegemist on Skärholmen Perennpark'iga (endal ju jooksu ajal kaamerat kaasa ei olnud, seega näitan Google pilte).



Jooksin siis mööda seda imeilusat parki edasi ning jõudsin üsna pea ühte väga ägeda mänguväljakuni. Ega seal muud väga ägedat polnudki, kui see, et kõnnitee peale oli joonistatud need valged triibud, mis käivad sõidutee keskele, aga see olid sinka-vokaliselt joonistatud. Mõned asjad olid veel täitsa kõveralt sinna ehitatud. Ja mu suu jäi tõepoolest lahti, kui nägin sinna ehitatud jalgpanniplatsi- Skärholmen Puckelbollplanen. Lisaks sellel, et selle väljaku väravad olid väänleva ussi kujuga, oli terve plats künkaid täis. Ah, mis ma seletan, vaadake ise, kui äge:





 Siis ma otsustasin lõpuks ka ümber pöörata, et vältida ära eksimist. Jooksin eemal olevate eramajade vahele ning keeritasin seal, kuniks jõudsin teisele poole seda jalgpalliplati. Pean nentima, et suunataju ja orienteerumine on mul väga head!. Hakkasin mööda seda plati tagasi jooksma, kui nägin suurt jänest enda kõrval. Jooksin veidi edasi, kui minu kõrvale jõudis teine jänku, kes koos minuga kaasa hüppama hakkas. Kuigi jänesed erilised üllatused mu jooksuteedel pole, sest Soomes näeb neid isegi parklas kalpsamas, siis see oli küll väga lahe üllatus, kui jänes absoluutselt ei kartnud ja minuga kaasa kalpsas.

Lõpuks tuldud teed pidi tagasi terminali jõudes, vaatasin ma, et võiks ju veel joosta, sest 10km pole täis. Läksin siis teistpoolt sellest alast avastama. Sattusin veidi jõukamate kanti, kus võis imetleda vaid uhkeid autosi. Muidu igavus ja selline tavalisius.

Lõpuks kui päriselt tagasi jõudsin, siis oligi 10.4 km täis.

Sõitsime tagasi laevale, sõime, magasime ja hommikul olime Soomes. Kui ma Rootsi reisil tundsin korra merehaigust, siis imelikul kombel tagasireisil seda polnud. Mis siis, et ma öösel korraks ärgates tundsin, et laev kõigub hullupööra ja käivad imelikud kolksud. Mõteist käis läbi variant, et siia me upume. Aga süda pahaks ei läinud ja kui uuesti silmad lahti tegin, olime elusalt ja tervelt Soomes.

Nii et jah, saan ma olla uhke selle üle, et nüüd on mul ühes Euroopa ilusaimas linnas joostud! Eriti ilus oli see muidugi siis, kui hakkasime Stockholmist välja sõitma. Kogu see linn oma saarekeste, majade, sildade ja tuledesäras oli hingematvalt ilus!

Terve selle jooksu ajal, mis ma seal tegin, ma muudkui ahhetasin ja imestasin. Mitte kordagi ei pidanud ma end sundima, ei tundnud, et olen väsinud või ei viitsiks. Ma olekski sinna jooksma jäänud, eriti sinna parki, aga oli vaja siiski tagasi ka jõuda. Tempo oli selline mõnusalt kerge, 6:08min/km. Aga noh, ma teadlikult sörkisin ja liuglesingi, sest tahtsin igat asja mis teele jäi, endasse ammutada...
 Nüüdseks olen ma siis lisaks Eestile ja Soomele, jooksnud ka Saksamaal ja Rootsis. Uhke värk!

Kommentaare ei ole: