reede, 22. august 2014

Lobajutt 22082014

Uskumatu! Juba mõne päeva pärast saab mu puhkus läbi! Teoreetiliselt on mul puhkus veel kuni neljandani, aga siiski, Eestist peab ära minema. Kuigi ma natukene koju juba igatsen, siis käsi südamel, ikka väga kurb ja raske saab see Rakverest ära minemine olema. Põhimõtteliselt on see ju kolm kuud mu kodu olnud. Siin on lihtsalt nii mõnus ja harmooniline olla. Kurb on isegi Elina vanaisa siia maha jätta. Oeh... Tunnistan, et kui ma tööle minema ei peaks, siis me vist jääks veel pikemaks ajaks siia.
Ja ma pole terve selle aja telerit näinud! Kas te suudate ettekujutada, kui äge tunne see on?! Ma isegi ei igatse seda taga.

 Mul on kahju, et see suurepärane ja ülikuum suvi läbi on, aga pean tunnistama, et kuramuse heal ajal sai see läbi. Meil on kuur põhimõtteliselt valmis, vaid üksikut nipet-näpet on teha, nagunii ootab Soome minek ees, nii et ei jää kuumi ilmasi taga igatsema jne.

Kuigi ega see vihm ja tuul ka mind ja meid takista midagi tegemast. Viimaste vihmaste päevadega panime me äiaga viimase seina ilusti püsti, käisin ma sabinaga jooksmas ja oleme mitmeid kordi jalutades Elinagagi märjaks saanud.

Kolmapäeval vaatasin just, et ilus päike tuli välja ja oleks sobiv aeg näiteks Vaala keskusesse jalutada. Meie majast on see enam-vähem täpselt kolm kilomeetrit. Jõudsimegi ilusti keskusesse. Ja kui siis lõpuks ära hakkasime minema, hakkas paduvihma sadama. Tõmbasin vankri kaare Elinale peale ja kõmpisin siis paduvihmaga kodu poole. Õnneks Elina on ikka täielik veeloom ja nautis seda vihma. Hea on, et ma ta nii igaks juhuks enne paksemalt riide olin pannud.
Enne, kui me alles Vaala keskusse jõudsime, helistas äi et Rahvapargis mingi pidu on, ta läheb sinna. Kui me Vaala keskusest kodu poole kõndisime, tõi tugev tuul tõepoolest muusika kõrvadesse. Kui juba linna sisse hakkasin jõudma, kuulatasin nagu käiks Tanel Padari "Võta aega" laul, aga kitarri saatel. Arvasin, et noh, ehk tundus vaid või siis keegi kaverdab Tannut. Veidi enne Rahvaparki jäi vihm järgi ja seadsin sammud siina poole. Ja oh imet, oligi tasuta Tanel Padari kontsert! Ja kahel akustilisel kitarril. Seisin Elinaga seal veidi ja silmasin varsti äia-papat. Edasi jälgisime juba Tannut koos. Uurisin Elinalt, kas ta äkki tahab koju minna või on külm, aga ta väitis et tal on vankris hea olla.

Pean ütlema, et mulle nii meeldis, kuidas Tanel selle pisikese publikuga suhtles. Kuna oli ju Vabariigi taasisesesvumise aastapäev, kaasas ta paljudes lugudes rahvast kaasa laulma. Eriti aga... jah, nii see on "Welcome to Estonia" laulu ajal. Kui siis tuli koht: "ma elan Eestimaal", lasi ta rahval seda osa laulda. Lava eest oli 2-3 väga ülemeelikus noormeest, kes olid vähe liiga palju vägijooki pruukinud. Nemad siis hüüdsid hoopis: "Ma elan.. RAKVERES!" See oli lihtsalt nii naljakas, et terve Rahvaaed naeris südamest. Tanel katkestas laulu ning küsis naerdes mehe käest, kas too ikka tahab et kõik teada saaks kus ta elab.
Jõudsime koju ja hakkas jälle sadama.

Eile käisin ma väikesel jooksuringil. Tegin 6km/36min, sekundid peale. Pool maast jooksin Ööjooksu teed pidi. Just seal linnusest ja Tarvasest üles, Raja poest alla ja mööda raudteed. Siis ma küll mõtlesin, et kuidas ma küll sain sellisel väikesel tõusul ja sellele järgneval langusel alla anda ja kõndida?! Vaatasin seda raudtee juurde mineval langust ning imestasin, et kuidas just siin see jaks otsa sai.
Tegelikult ma tean küll. Olen seda juba Gunnarilegi enne maininud, et kuigi tõusud on rasked ja vastikud, siis jooksude ajal ma eelistan neid langustele. Tõusudel ma annan enda maksimumi välja ja kui edasi tuleks tasane tee, oleks kõik väga hea. Järsemad langused aga väsitavad mind, sest pean seal end tagasi hoidma. Pean vaatama, et samm liiga pikaks, liiga kiireks ei läheks. Ja sellepärast mu keha just seal käima hakkaski. See tagasihoidmine väsitab ja piinab mind palju rohkem kui tõusudelt üles punnitamine. Imelik, eks?

Täna ma aga ootasin ära, et Gunnar tuleks- jee, Gunnar tuli siia!- ning läksin siis poodi süüa tooma. Rattaga. Hakkasin just ratast välja ajama, kui äia-papa tuli naerma, et lähen jälle nii, et vihma pilved kogunevad. Noh, sain väravast välja, ratta selga ja hakkaski sadama. Jõudsin Kroonikeskuse kõrvale ja sadu jäi järgi, päike tuli välja. Käisin poes ära, panin asju rattakorvi kinni ning istusin sadulasse, kui jälle hakkas sadama. Aga seekord ikka väga paksult ja kõvasti, nii et piisad tegid haiget ja paari minutiga oli tee nagu oja. Sõtkusin hambad ristis ja läbimärjana kodu poole, kuni siis 500m enne kodu jäi vihm täiesti järgi ja päike tuli välja. Kuidas see võimalik on?! Täielik Murphy, ma ütlen!

Täna õhtul on Rakvere Linnuses Õuduste Öö. Kuskil pileti hinda kirjas pole, nii et ma ei tea kas mõelda sinna minemisele või ei. Iseenesest võiks ju minna.

Homseks, suureks päevaks, plaane tehtud ei ole. Jõgeval on küll Küüslaugu Festival, aga ei tea kas ikka hakkab minema. Kindlasti tahan ma käia ära Põhjakeskuse spordipoodides, sest Ööjooksult sain ma flaieri, millega saab neis soodustust. Emps andis enda oma ka mulle, nii et mul on neid lausa kaks!
Samamoodi saab soodustust Adidase jooksuvarutusele käepalelaga, aga seda ma tõenäoliselt ei kasuta. Nike'i usku nagu ma olen (iroonia, kui keegi ei peaks aru saama!).

Kindlasti aga olen ma klassikaline eestlane sünnipäeva puhul ning homses menüüs on klassikaline kartulisalat. Mingit pidu ma pidama ei hakka. Arvan, et Soome jõudes lähen parem siis naistega välja.

Pühapäeval siis ootab ees Aleksandri Poolmaraton. Olen kokkuvõttes otsustanud, et selle mis maa ma ära jooksen, otsustan ma kohapeal ära. Kuigi ma Gunnarile tegelt mainisin, mis mu mõtted selle koha pealt on. Keda seal pühapäeval näha saab? Käsi püsti!

Ühtlasi mainiks selle pika jutu lõppu, et ma siiski sooviks millagi minna veealusele pildistamisele ja hea meelega ootaks kedagi kaasa, sest see 2h on liiga pikk aeg ühele inimesele. Ja noh, hind oleks ka meeldivam mitemkesi.

Kommentaare ei ole: