pühapäev, 24. august 2014

Minu esimene jooks 26-aastasena ehk Aleksandri Poolmaratoni eel

Minu sünnipäev möödus kenasti, tänan küsimast!

Sain kaua magada ja äratas mind mõnus kalli sõnadega: "Palju sünnipäevaks, emme!" Musi sain ka! Päris üles tõustes avastasin, et mees on kadunud. Lõpuks ta tuli imeilusate kollaste roosidega (mulle ei meeldi punased roosid!). Kingituse sain juba reedel kätte, kui Sportlandis vabalt valitud pluusi ja särgi endale sain võtta.
Tegelikult ega me midagi ei teinudki. Kohe päris ausalt. Tegin hommikul hommikusöögi, hakkasin salatit meisterdama ja koristasin maja ära. Lõunal käisime Kundas Vanaema vaatamas ning siis lõin Elina uneajal aega surnuks. vahepeal suutis muidugi äia-papa ka oranzikad roosid kuskilt välja tuua. Oh, mulle meeldib kui inimesed mind tunnevad!

Ja nii me siis tegelikult terve päeva mööda saatsimegi. Tegime nipet-näpet ja ajasime juttu. Parajasti sadas vihma ka pea kaks tundi.
Õhtul tegime lõket ning sõime toorvorstikesi. Sünnipäeva puhul sõin süümepiinadeta ka koogitükid ära. Selveris on müügil keefirikook, mis viib lausa keele alla!

Sain toredaid Facebooki sõnumeid, sain üllatavaid SMSsse ning minu kõige toredam üllatus oli see, kui õhtul minu kõige esimene peika helistas! See oli kohe tõepoolest südantsoojendav üllatus.

Eile oli ka ainus päev, kus ma jooksmas ei käinud. Trenni tegin ma ka vaid õhtul natukene kõhulihast ja Piloxingu uusi liigutusi läbi. Hakkab asja saama ja ehk juba uute trennide alguseks on kõik ilusti selge ka.

Tegelikult pidin ma ju liikumata aga olema kuni neljapäevast saati. Paraku pidin ma reede hilisõhtul ikkagi jooksma minema. Kell oli umbes pool üksteist, kui mu Vivofit mu peale vihane oli ja pikka punast riba ees hoidis. Vaatasin siis, et mul on 10 000 sammust 4000 puudu. Jätsin pere omaette tegutsema ja ütlesin, et teen need viimased tuhanded siis ära. Aga ma ei arvanud, et ma 4km pean ära sörkima! Ma arvasingi, et käin tiiru Moonakülas ära ja kõik. Tegelikuses jooksin siis maha 4.5km. Noh jah, mis teha.

Eile äi naeris mulle, et ma ei saa nagunii öösel magada, sest on tänase Aleksandri Poolmaratoni pärast pabin sees. Ei olnud. Magasin nagu nott. Eile õhtul ka polnud. Aga täna ärgates tekkis kõhtu sisse küll see ärevuse värin, mis oli eelmise nädala Rakvere Ööjooksu eel. Ehk sellepärast, et sel aastal on võtnud ka Aleksandri jooks suuremad mõõtmed ja osalejaid on palju ning erinevate tasemetega. Lisaks veel see, et ma ei tea ikka veel, mis distantsi läbida. Minu suur unistus oleks ikka 21.1 ära teha, aga Gunnar ütles et ma poolega lepiks- oli ju alles eelmisel nädalal poolamaraton ning ei tasu end ülekoormata. Ja kui aus olla, siis ma pole ise ka kindel, kas keha vastu peaks.

Ühesõnaga, ma pabistan jooksu eel, mille eel ma ei peaks pabistama, sest mingit võistlust ei ole, keegi midagi läbi teha ei sunni ja eesmärk on lihtsalt heategevuslik ja teavitamine. Aga ma olen ikka pabinas. Näis siis kuidas reaalselt kohapeal olukord on.

Hea meel on mul selle üle, et näen palju vanu tuttavaid ja uusi, kellega on põgusalt läbi interneti räägitud. Teate ju küll olukorda, kus elad kellelegi kaasa, vahetate mõtteid ja teate üksteist, aga reaalselt näinud ei ole. Noh, seal nüüd peaks nägema.
Kuna ma ise olen suhteliselt häbelik ja tagasihoidlik, siis jumala eest, tulge öelge tere! :)

Teised aga võivad mulle edu soovida ning ennustada, mis distantsi ma siis lõpuks valin. Kommentaarium on avatud.

1 kommentaar:

Riina ütles ...

Oh...mul õnneks perekond teab ka, mis lilli mulle tuua. Samamoodi on nimekirjast väljas punased roosid. Ei salli ma ka nelke. No ei meeldi. Seda peaks ka juba enamik teadma, aga ikka neid tuuakse :/
Ja ma arvan, et poolmaraton tuleb ja ilusa ajaga. Ning kindlasti edu- hoian pöialt :)