kolmapäev, 20. august 2014

Mis nüüd edasi?

Laupäevase Ööjooksuga sai minu selle aasta jooksu-treeningperiood läbi. Jah, ees ootab küll veel Aleksandri poolmaraton, mille kohta pole ma ikka veel otsustanud, mis distantsi läbin, aga otsest treeningut selle jaoks mul selle nädalaga teha ei ole.
Rohkematel jooksuüritustel ma sel aastal ei osale. Vähemalt mitte Eestis.

Aga karta ei tule, sest trennidest ma ei loobu. Nimelt hakkavad ju 4.septembrist PILOXINGu trennid ja tantsutrennid. Lisaks jätan ma oma päevadesse kindlasti jooksud. Küll mitte sellisel kujul nagu siiani.

Kuna mul otseselt enam millekski treenida ei ole, siis muutuvad jooksud minu jaoks uuesti kvaliteetajaks. Viimased kolm kuud ma küll käisin ja jooksin hea meelega, aga tõele au andes, siis oli sel aastal kuidagi väga koormav ja vastumeelne just see otsene treening. Paika pandud pulsid, kindel aeg, kindlad treening päevad ja treeningplaan.

Eile käisin ma rahulikul lõdvestusjooksul, et keha saaks kiiremini Ööjooksust taastuda. Kui aus olla, siis lükkasin ma seda alateadlikult koguaeg edasi, sest ideaal maailmas oleks see lõdveastusjooks juba esmaspäeval toimunud.
Esmaspäeval ma aga ei suutnud (loe:ei tahtnud) ärgata piisavalt vara ning õnneks kukkus läbi ka plaan Elina uneajal tiir ära teha. Just õnneks, sest kui ma Elinat magama panin, läks äi kodunt ära ja üksi ma last magama ei julge jätta. Nii et terve esmaspäeva ma ka puhkasin. Olgu, valetan, PILOXINGu uusi blokke õppisin ja harjutasin.

Eile äratas ka telefon mind juba kell 5:30, et saaksin miskit näksida ja siis ring ära teha. Panin äratuse kinni ja magasin rahus mitu tundi edasi. Mõte, et lapse lõunaune ajal minna, kukkus läbi, sest ehitasime jälle natukene.
Kui aga äi kella kaheksa ajal tuli küsima, et kas oli plaanis jooksma minna ning Elina endaga võttis, polnud enam ettekäändeid. Panin riided selga ja otsustasin minna väga rahulikule ja aeglasele jooksule.

Alustasingi väga tasaselt ja mõnusalt. Panin küll pulsikella peale, aga pulssi vaatasin vaid kahel-kolmel korral. Ei vaadanud ma isegi aega. Kuulasin muusikat, ümisesin ja pomisesin kaasa ning lihtsalt liuglesin. Ja järsku ma imestasin, et pool maast on juba joostud. Märkamatult! Ja ma ei olnud väsinud ega tüdinenud ja ei oodanud, millal tund täis saaks, et saaks ära lõpetada. Ma tundsin, et ma jookseks veel ja veel ja veel. Omaette veel mõtlesin, et miks ma loll laupäeval ei võinud sellises taktis liikuda?!
Igatahes üle ma-ei-tea mis aja jooksin ma ringe sisse tehes ja otse kodu väravani. Ja ma ei olnud väsinud ja tüdinenud. Astusin tuppa ja olin heas tujus, naeratasin. Muide naeratasin ja muigasin isegi jooksu ajal. Laulsin oma playlisti lugusi kõva häälega kaasa ja nautisin. Ma ei ole oma jookse ammu nautinud-tunnistan ausalt.

Ja siis ma seda otsustasingi. Nüüd, kui mu Ööjooksu treeningud läbi said, teen ma ainuüksi heaolu jookse. Ma jooksen nii kuidas enesetunne ja tahtmine on. Ei mingit pulsi jälgimist, ei mingit kindlat aega, mis tuleb läbida, ei mingit tempo taga ajamist ja ei mingisuguseid intervalle-fartlekke*.

Minu tänase jooksu avg.pace oli 6:05min/km, mis on põhimõtteliselt sama, mis laupäeval. Ainsa vahega, et laupäeval ma kõndisin ja pulss oli laes (avg.hr oli lausa 180BPM, täna vaid 167BPM).

Lisaks usun ma, et kui joosta ja treenida täpselt nii nagu meeldib ja mitte keha tagant sundida, lähevad need viimased häirivad kilod ka minema. Kuna mul sel aastal oli mitu vigastust, kaal oli tõusnud ja ettevalmistavad treeningud olid päriselt enese sundimine rohkemaks, siis usun et keha oli mu peale nö vihane ning nõudis oma piinamise eest ka tasu söögi ja kräpi näol. Arvan, et sellepärast mul see kavast ja põhimõtetest kinnihoidmine nii keeruline on ka olnud ja palju apsakaid sisse tulnud.

Vähemalt oma kaalulangetus aegade algusest, kui ma ülitubli olin, mäletan ma et ei teinud midagi vastumeelselt ja ei piitsutanud keha. Tegin alati kõike hea meelega ja söögiisud olid kontrolli all ning suutsin end jälgida. Ma panustaks ka nüüd sellele.
Pealegi on ju rahulikum ja madalamal pulsil jooksmine rasvapõletamise jaoks parem... Oma lihastoonuse saan ma väga ilusti kätte ka PILOXINGus ja ilusa rühi ja hoiaku tantsutrennides.

2013a. Ööjooksu aegne vorm VS 2014a. Ööjooksu aegne vorm

Lisanüanssina mainin ära, et käisin lõdvestusjooksu tegemas oma vanade, kaks aastat tagasi soetatud NIKE Air'idega. Sai need kunagi soetatud just lubadusega Gunnarile, et hakkan jooksmas käima. Muidu ma neid saanud ei oleks. Ja sellepärast, et need mind jooksu armastama panid, on need mulle väga armsad ja sümboolsed. Kuidagi hea tunne oli täna neis lipata. Kaldun arvama, et pühapäevalgi panen ma need armsakesed hoopis jalga. Mis sest, et neil ei ole võlvi toestust ja nad tänu sellele veidi imelikud jalas tunduvad.

Oh jah, nüüd aga tuleb mul tõsiselt mõelda sellele, mis distantsi ma pühapäeval jooksen... Kas siis tõesti püüda see 21.1 ära läbida või piirduda vaid 10.6km?
Mida teie teeksite?

Lõppu veel üks lugu, mis mind nii Ööjooksul kui tänasel jooksul, kui paljudel edaspidistel jooksudel käima tõmbab ja rütmi sisse annab:



*ma siiski ei välista, et ma emba-kumba teen, kuna vahel võib tulla tahtmine ja isu neid proovida ja teha ;)


8 kommentaari:

Marina ütles ...

Sa võiksid oma playlistist mõndasid sinu jaoks parimaid lugusid jagada, mis oleksid sellised tempokad ja tõmbaksid jooksmisel käima?

Ma käisin ise ka eile jooksmas ja minu IPod hoidis mind täiega tagasi, keegi oli arusaamatutel põhjustel sinna mingit jama tõmmanud:D

Kati ütles ...

Ma kusjuures mõtlesin sellele postitusele juba ka :). Täna-homme viskan üles ;).

Viigi Kipper ütles ...

Kuna Sul see viimane jooksuüritus Eestis, millest osa võtad, siis lõpeta ikka pauguga ja tee see 21,2km ära :)

Margit Partei ütles ...

Mina isiklikult ei hakkaks poolmaratoni otsa tegema, pigem naudiks seda 10,6 km distantsi kui piinleks pooliku viimastel kilomeetritel. :)

Kati ütles ...

Oi, mis imenaine ma sel juhul olen, kui nädalaga kaks PM ära paneks :D

Kati ütles ...

Sellega ongi veel see teema ka, et jooks on keskpäeval. Mina olen õhtujooksja. Oleks, et õhtul peaks jooksma, poleks probleemi, aga kardan ise ka, et lõuna ajal selle maa jooksmine on liig :(

giina1 ütles ...

aga otsusta viimasel hetkel, kuidas tunne on või veel parem jäta otsustamine stardiks :) Kui on tugev tunne siis panegi kimama pikemale distantisel ja kui "ei viitsi" peal on siis võta lühike otsa :)


AGA igaljuhul oled sauper tubli, et jõuad nii pikka maad joosta või noh, kõik pikamaa jooksjad on super tublid! Mind ennast ajab enda saamatus marru, ses mõttes, et tahaks kohe hea olla :D Ei viitsi teha väikseid samme, et saada heaks... Saad mu mõttest aru? Rattasõit on ikka palju kergem :D Igakell võin maratoni ära sõita aga vot joosta ei jõua... Seega veelkord müts maha kõigi jooksjate ees (Y)

Kati ütles ...

Ma ise mõtlesin ka, et kui üks ots tehtud, vaatan enesetunde järgi, kas panen edasi või ei :).
Aitäh :). Tunnistan, et ma ise naudin pikki jookse rohkem kui lühikesi. :).