pühapäev, 17. august 2014

Rakvere Ööjooks 2014

Emotsioonid! Mu emotsioonid on ikka veel laes. Kuigi mitte hea aeg, kuid ma tegin oma poolmaratoni läbi ja see on põhiline. Aga alustan algusest.

Kuigi me saime magama alles kella ühe ajal öösel, sest Gunnar kaheteist paiku jõudis ning siis oli vaja kallistada, musitada ja Elinal eputada, siis millegi pärast ärkasime hommikul kell pool üheksa üles. Ei teagi miks, aga üleval me olime. Meie Gunnariga. Elina magas õndsat und kella üheteiskümneni.
Meie sõime, istusime, rääkisime ja ootasime mu ema, kes samuti Ööjooksu jaoks siia tuli. Siis lõpuks Elina ka ärkas, hakkas tema issi ja vanaemaga tegelema ja mina läksin Põhjakeskusesse toitu ja Elinale dresse otsima. Oma kanna villile soetasin ka geeli põhise villiplaastri ära.

Tegime siis pennesi koore, riivjuustu, kalkuni ja seentega ning ägisesime täis kõhust.
Venitasime päeva kuidagi lõunasse ning üritasin siis hilja ärganud Elinat enne oma jooksu magama saada. Õnneks ta kuskil nelja ajal ikka uinus ka kuidagi.

Kell 17:45 ajasin Elina üles, pissitasin ta ära, panin riidesse ning suundusime kohe, kiiresti Mõmmijooksule. Kuigi ta alguses vastu puikles, sai talle ilusti rinna numbri ka rinda ning jooks võis alata. Ma ei oska sõnadesse ka panna, kui uhke ma oma kahe-peaaegu kolme aastase lapse üle olen! Kogu selle 250m jooksis ta täiesti omal jalul ning mitte kordagi ei teinud kõnnisammu ega tahtnud sülle. Ütles joostes veel teistele lastele, et tema ei taha neil käest kinni hoida. Võitja missugune!
Jooksis maa ära ning hakkas siis keset tänavat oma nänni lahti lammutama.

Kui nüüd aus olla, siis oli meil jooksule minekuga ja Elina äratusega nii kiire, et ta vist ei suutnud ajudagi, mis toimumas on. Seda võin küll aga öelda, et ta teadis täpselt, mida jooksul teha tuleb ja võistles ikkagi hingega.







Edasi käisime Virmas keha kinnitamas, kus saime väga ligadi-logadi teeninduse ja jäime ühest söögist täitsa ilma. Noh jah, mis teha. Never again.
Lõpuks suundusime koju ning hakkasime Ööjooksuks valmistuma. Koduteel sadas veel mõnuga vihma.
Mäletate, ma rääkisin, et tellisin endale liiga väikese särgi, mis lühikeseks jäi? Noh, Gunnar lahendas kogemata mu mure ning tõi Soomest mulle Aleksandri jooksuks mõeldud musta särgi, mis ideaalselt Ööjooksu särgi alla mahtus ning polnud arugi saada, et kuskilt midagi valesti on. Panin oma plaastri villile, põlvikud jalga ja Lunarglide 5+ neile otsa. Vale valik!
Oleksin pidanud panema õhemad ja lühikesed spordisokid kuna põlvikud tegid sääred kuidagi... ahistatuks?! Plaaster pidas ilusti vastu ning kui oli paika läinud, ei olnud aru saadagi et kannal midagi viga oleks. Küll tegi liiga mu liiga paks põlvik, mis ei sobinud mu imeilusate ja muidu mugavate tossudega. Seega oli jalal "mõnusalt" kitsas ja ebamugav tunne.






Edasi aga läksime emaga keskväljakule ning kohe oma koridoridesse. Pool tundi veel stardini! Tundsin kuidas elevus asendus hea ja mõnusa tundega! Ja siis see algas.. 10..9..8..7..6..5..4..3..2..1...START!
Nagu ikka, siis esimesed 20m oli seisak. Edasi võtsin ma endale meeldiva tempo sisse ja silkasin nii ühest kui teisest mööda. Kui Laiale tänavale pöörasime, märkasin teeääres Gunnarit, kes mind ootas. Kuna tema mind ei näinud, siis lehvitasin ise. Tegi pilte, kus mind näha ei jäänud- keegi jooksis täpselt mu ees! Just sel hetkel võtsin ma seisukoha, et ei hakka aega ega kilomeetreid lugema vaid tõepoolest naudin seda melu. Ja nii oligi- ma nautisin igat esinejat, vaatasin neid tegelasi seal teeääres ning tegin kõigile, kes käsi väljas, patsu.



  


 Ma naeratasin ja olin energiat täis... kuni nägin 10km ära pööramise märki. Kuna siis läks Lõuna tänavat mööda jooks, siis hakkas ergutajaid väheseks jääma ning rada läks tumedaks, sest valgustus oli peaaegu olematu. Siis hakkasid igasugu mõtted pähe tulema:
  • miks kuradi pärast ma ei võtnud 10km?
  • ma ei jõua joosta!
  • ma ei saa hakkama!
  • pööra alla ja katkesta!
  • miks Sa ometi Deadmau5i kontserdile ei läinud?
  • no way ma järgmine nädal seal Aleksandri jooksul osalen!
Mõtteid igas suunas ja mu peas lendas hullemaid roppusi, kui voorimehe sõnavaras leidub. Kõige hullem koht minu jaoks oli Tarvasest ja linnusest ülestõus, mis mu täiesti läbi tõmbas. Ma ei teagi miks. See oli koht, kus ma enda kõrvaklapid ära võtsin, milles mulle tempoks ja rütmiks muusikat tuli ning hakkasin lihtsalt sörkima. Kui sellest tõusust üle sain ning Raja poest alla pöörasime, oli mu jaoks ots käes. Kuigi allamägi seal oli, siis ma enam ei suutnud ning mu silmis olid pisarad. Hakkasin kõndima. Kõndisin kuni joogipunktini, jõin seal ning püüdsin siis edasi joosta. Jooksingi. Kuniks jalad olid valusad, mu vigastatud jalg andis endast märgu ja ma uuesti kõndida otsustasin, sest ma ei tahtnud jalale haiget teha. Siis nägin ma 18km märgi. "Kolm kilomeetrit veel!", oli mõte mu peas- "vaid kolm kilomeetrit veel- seda Sa suudad". Panin klapid uuesti pähe ja hakkasin muusika taktis sammuma. Ja ta tuli! Jooksin kuni viimaste foorideni rahulikult ära ning siis viimase ülesmäe andsin endast kõik, mis anda suutsin.
Nägin Gunnarit, lehvitasin ja spurtisin finišist üle. Sain oma medali kaela, kingikoti kätte ja vaarusin Gunnarit ostima.

Lõpuks me leidsime üksteist. Kuigi mul oli rajal meeletult seinast-seina emotsioone, tahtmine pooleli jätta ning minu esimene lause Gunnarile oli "mitte kunagi enam!", siis ma olin uhke. Jah, ma ei olnud ligilähedalegi oma loodetud ajale, oma eelmise aasta ajale, oma võimetele ja ma jalutasin mõnedsajad meetrid, siis ma läbisin siiski raja. Peale kaht vigastust, peale olematut treeningperioodi ja just alles terveks saanud jalaga, ma tegin poolmaratoni läbi! Ma olin nii õnnelik! Tõepoolest, südamest õnnelik. Ja ma muutusin veel õnnelikumaks, kui minu uhke abikaasa tuli, mind kallistas ja sosistas kõrva, kui tubli ma olen.

Koduteel rääkides, ütles ta, et ta oli kindel et ma jätan pooleli. Ja see, et ma ei jätnud, tegi ta veel uhkemaks, vahet pole, mis see aeg tuli.

Jah, aeg tuli jama. Numbrid on siin:
21.1km/ 2h:08min:02sek. Keskmine kiirus 6:04min/km. Aga ma tegin selle läbi! Halleluuja!

Esmakordselt jõin ma jooksu ajal. Umbes peale 10ndat kilomeetrit ma enam ei suutnud ning haarasin veetopsi ja kohe peale ja spordijoogi. Ja tõepoolest, kuigi enamik joogist mu rinnale ja näkku maandus, siis see väike tilk mis suhu jõudis, andis energiat juurde küll. Nii ma siis jooksin lootuses uus joogipunkt kiiresti leida. Kahjuks oli neid üpris vähe-minu selle aasta jooksu jaoks. Muide viimased kilomeetrid ja spurdi tegin ma mõttega, et nii kui ma asjad kätte saan, läheme Aqva ees olevasse tanklasse ning ostan seal vähemalt kolm Vitamin Well Reload'i ning joon need kiiresti ära.
Reaalsuses võtsin ma ikkagi oma kinkekotist veepudeli ja kulistasin selle alla.
Rajal joomisest siis jah, kõhu tegi hetkeks raskeks ja oli imelik joosta, aga energiat see ometi andis.

Üks asi mis mind kindlasti tagasi hoidis, oli minu jalg. Kuna kõik teed on mulle juba tuttavad, siis ma pelgasin väga pimedamaid tänavaid, kus ma teadsin et ootavad ees augud ja ebatasasused. Ma kartsin koguaeg, et ma kukun või vigastan jalga uuesti. Õnneks seda ei juhtunud!

Teine asi mis mind häiris, oli ebaviisakus kaasjooksjate suhtes. Oli väga palju kordi, kui keegi lihtsalt virutas ribidesse või kuskile mujale. Eelviimasel kilomeetril jäi üks mees täpselt minu ees, keset teed seisma. Järsku ja ta täpselt keset teed! Sekundi murdosa ja ma oleks talle lihtsalt otsa jooksnud.

Üldiselt aga on emotsioonid head ja uhked. Olen oma tütre üle uhke, olen enda üle uhke ja ema üle ka. Kuigi ma mõtlesin igasugu mõtteid ja lubasin mitte kunagi enam jooksmas olla, siis tunnistan, et tulen ikka küll!
Isegi Gunnar ütles, et Ööjooks on midagi erilist ja ta ei kahetse grammivõrdki, et Deadmau5ile seda eelistas. Mina ka mitte!

Tänaste emotsioonide lainel on kõik, nii Gunnar kui ema juba läinud ning meie taastume. Homme peaks veidi juba lihastele tegevust andma ning vähekene peab hakkama mõtlema ja Aleksandri jooksule. Ikka vasardab mul peas, kas ma suudan 21.1 ära teha või piirduksin ikka poole maaga. Näis kuidas nädal ette määrab.

Kui keegi eile Rakveres oli, mis emotioonid teil on?
Kui jooksite, siis kuidas läks?

8 kommentaari:

Eva ütles ...

Sa oled väga tubli! Mina käisin oma mehele kaasa elamas, ise kahjuks ammuse vigastuse tõttu joosta ei saa. Ööjooks oli nii lahe! Kõik see melu ööhämaruses ning hiljem pimedas oli tõesti väga tore. Mees jäi mul ka väga rahule ning lubas järgmine aasta kindlasti uuesti tulla. Järgmine on "meil" ümber Ülemiste jooks ja siis juba Sügisjooks. Kas neil ka osaled?

Viigi Kipper ütles ...

Mina jooksin esimest aastat 10km. Ettekujutus oli hull aga reaalsus oli hea.
Mul siiamaani emotsioonid (vaid positiivsed)laes.
Tegin ka oma isikliku rekordi, 10km 53m12s.
Järgmine aasta KINDLALT uuesti

Kati ütles ...

Aleksandri PM jääb mulle kahjuks viimaseks ürituseks. Soomes hakkab töö pihta ja keeruline graafijute vahelt mängida :(.

Mul mees ütles, ergutajate tunbe olevat samaväärne jooksjate omaga :).

Kati ütles ...

Palju õnne! Mina jooksin oma PB-id ka enda esimesel Ööjopksul välja ;).

Anonüümne ütles ...

Nii tubli oled. Mida see pakk sisaldas, mis peale jooksu said?
Ise see aasta ei osalenud, aga järgmine tahaks küll. Kas juba saab pileti ära osta? :D
Ei saa ka mainimata jätta, et imearmas laps Sul. Näen, et ka juuksed on pähe kasvanud (kunagi kirjutasid, et ettepoole ei kasva eriti) :) Ning abikaasa ka väga kena ning tema ka ilusti oma kaalu hoidnud. See meeste juures väga imetlusväärne.

Kati ütles ...

Aitäh:)!

Lapsel juukseid juba on jaa. Taga muidugi rohkem, aga on ees ka :).

Gunnar on ka tubli ja päris rämpsu sisse ei söö. :) Ütlen kiidusõnad edasi :)

Ööjooksu pakis oli banaan, kaks õuna, pirn, vaarika-jõhvika batoon (minu lemmik marjad), kaks vee pudelit, suur spordijook, apelsinimahl, Viking Line kinkekaart ja mõned pisemad soodustuse lehed veel. :)

Vist veel ei saa registreerida. Arvan, et okt.-dets. on aeg paigas ja registreerimine avatud :)

Anonüümne ütles ...

See pilt kus oled emaga oled nii kena, tervislik ja rõõmus. Väga tubli !!!!!

Kati ütles ...

Aitäh! Pean mentima, et tunnen end ka väga hästi ja rõõmsamana :).