neljapäev, 4. september 2014

Lobajutt 4092014, ehk siis esimese Piloxingu eel

Nagu enamikel blogijatel, siis on ka minul viimasel ajal nagu mingi blokk ees. Blogimises siis. Muude asjadega on kõik suurepärases korras ja tunnen end hästi.

Ma olen eesmärgiks iga päev vähemalt tunni Elinaga jalutamas käia. Õnneks on ta siiani veel väga hea vankrilaps ja saame pikemadki ringid tehtud. Nelja päevaga oleme me juba 30km maha kärutanud.

Jooksnud olen ma jõudnud vaid kahel korral, aga ma väga ei nurise. Gunnari uue töö ja enda töölkäimistega, saavad nädalavahetused pigem jooksu tihedateks. Kuna ma pean Elina neljapäeviti nagunii vanaema juurde hoiule viima, siis päris igapäevaeselt enda jooksmiste tarbeks teda sinna lükata ei tihka. Mitte et vanaemal selle vastu midagi oleks, aga ikkagi.
Lisaks annab see ettekäände oma treeningud mitmekülgsemaks teha.

Teisipäeval võtsin ma kätte ja tegin üle tunni aja jõuharjutusi. Tegin kõhu põhjalikult läbi, väljaaste- ja tavalisi kükke, käelihas, õla-seljalihas: kõik! Ja ma tundsin end nii hästi! Ma ei mõista, miks ma need mingiaeg üldse pooleli ja ära jätsin?! Eile olid jooksma minnes mu lihased küll nii-nii valusad, aga pean tunnistama, et ma tundsin sellest õigest lihasvalust puudust. Kohe tunnen, et olen reaalselt ka midagi ära teinud.

Jooksmas käin ma ikka rahulikus tempos. Kuigi siinses tõusud tõstavad ikka pulsi üles. Lisaks läksin ma eile veidi vara jooksma, olin enne just Piloxingu kava harjutanud ja nagu öeldud, olid lihased valusad, nii et pulss oli üsna kõrge, kuigi tempo olematu.

Nagu ma mainisin, siis tegin eile veel Piloxingu kava läbi, et tänases trennis kõik sujuks. Olin terve suve ilma kinnasteta asju teinud ja noh... mul hakkasid käed esimese kümne minutiga valutama. Üldse ei soovitata Piloxingu esimesi trenne kinnastega teha, nii et kirjutasin juba naistele ka, et nad järgnevate trennide jooksul neid ei kasutaks. Nagunii pole keegi neist suvel Piloxingut näpuotsagagi teinud... Seega ma ei riski sellega, et nad keegi homme ja ülehomme käsi liigutada ei saa.

Kui nüüd tänas(t)est trenni(de)st rääkida, siis... ma ei tea, mul ei ole seda õiget ootusärevust sees. Ma ei teagi, miks. Nädala algusest on juba juttu olnud trennidest gruppides, aga keegi nagu ei ootaks seda. Naljakas.
Ma ei tea veel mida oodata tantsutrennist. Kindlasti pean käima tänases, esimeses trennis ära, aga mind praegu väga ei kutsu sinna. Ma veidi nagu ihkaks tantsutrennist midagi muud. Aga kõik võib täna õhtul juba muutuda ja tunne teiseks minna.

Piloxingut ma ootan. Muidugi ootan, sest see on minu oma! Aga just selle peaaegu olematu vastukaja, tähelepanu jms pärast pole seda mõnusat elevust sees. Oeh...

Lisaks on meil kodus meeletult uusi mõtteid ja plaane, mis tõmbavad kogu tähelepanu ja elevuse tänasest eemale.

Toiduga on ka kõik kontrolli all ja erilisi möödamineikuid ei ole. Minu ainsaks suureks paheks on värsked õunad, mida mõnuga vahepaladeks võtan. Need teevad ette punnkõhu, böö! Muidu eelistan ilusti juurvilju ja värsket salatit, kõrvale kerget liha, nagu ikka. Kellaajad on ka ilusti korras ja väga hilinemisi ja varem näksimisi ei ole. Tunnen ma end igatahes juba kuidagi..paremini.

Nüüd aga hakkan ma end tööle minekuks valmis seadma. Hakkab jälle see rongiga sõitmine. Tänu taevale, et Gunnari vend õhtul järgigi tuleb!
Näis, mis mõtted ja tunded mind koju tagasi tulles valdavad. Loodan, et olen uuesti indu täis nagu kevadel!

Kommentaare ei ole: