esmaspäev, 15. september 2014

Nädalavahetuse kriisist

Mind on viimaste päevade jooksul tabanud miskisugune... kriis? Ma olen küll rahul ja õnnelik ja rõõmsas tujus, aga ma ei suuda end mitte kuidagi trenni suhtes kokkuvõtta. Ja ega see toituminegi kõige eeskujulikum pole olnud. Laupäeval ja pühapäeval sai söödud nii magusat kui kõige tavalisemat võiga saia. Kui on miski, mis on minu lemmik asi, millest toitumiskava jälgides puudust tunnen, on see kõige tavalisem, pehme sai, mõnusa võiga! Ja kui ma selle lõpuks kätte saan ja endale luban, siis on raske end pidama saada. Aga õnneks saab isu rahuldatud ja pikka aega on vaikus majas.

Trennidega on nii, et luban endale igal õhtul, et homme lähen ja teen, aga reaalsuses ärkan ma hommikul üles loiuna ja nii väsinuna, et ei suuda mitte kuidagi end liikuma sundida.

Reedel, kohe pärast meelega vahele jäetud jooksutrenni, läksin ma lühikesele, 5km pikkusele jooksule. Koguaeg mõtlesin vaid sellele, et pulss normaalne oleks ja tempo rahulik. Kui veel arvestada siia asjaolu, et käisin kell kolm päeval jooksmas, mida ma üldse teha ei salli, siis oli suur minu imestus, kui lõpuks oli km aeg 5:56min/km. Siiani on minu sörgid sinna 6:30-7:00 min/km sisse jäänud. Seega jah, üsna kena pulss ja tempo kui mõelda, et ma hoidsin end tagasi ühes oma põlatumas jooksus.

Tegin veel natukene Piloxingu asju ning õhtul jalutasime Elinaga.

Siis tuli laupäev ja... ma ärkasin, olin väsinud, mul oli kehv olla ja ei tahtnud liikumisest midagi kuuldagi. Isegi Elinaga jalutama minek tundus liiga suure väljakutsena. Nii me siis käisime hoopis Elinale suure tüdruku voodit otsimas ja vegeteerisin päeva kuidagi õhtusse. Õhtul siiski poe ringi tegime jalutades ära. 50 kõhulihast tegin ka.

Pühapäev algas üsna sarnaselt. Mul oli lausa nii jama olek, et saatsin Gunnari poodi, et ise voodis keras olla. Ma ei oska isegi seda seletada, ma olen terve ja kõik on nagu korras, aga see väsimus on lihtsalt hullumeelne. Mu vaim on valmis kasvõi kell seitse üles ärkama, et siis poolmaraton ära teha, aga mu keha ei funktsioneeri kuidagi.
Ja kokkuvõttes olingi ma terve pühapäevase päeva diivanil ning näksisin.

Õhtul võtsin ma end viimaks kokku ja mõtlesin, et kui ma joosta ei suuda, lähen teen kiirkõnnigi ära. Panin tavalisetele dressidele jooksutossud otsa ning proovisin toas paari jooksusammu. Ja tundsin, et peaks vist hakkama saama küll ja eks ma siis kõnnin kui joosta ei jaksa. Vahetasin riided jooksuriiete vastu ja läksin sörkima.

Kui olin rahuliku tempos jõudnud oma tavalisele ümberpööramis kohale, mõtlesin hoopis ringiga tagasi minna. Pöörasin Vanhan Tuusulan teele ning sörkisin seal siis sellest kahest järjestikusest jubedast tõusust üles. Peale seda tuli rist, kust sai kas edasi minna Tuusula poole või siis koju tagasi pöörata. Otsustasin edasi veel minna. Ja nii ma siis sörkisingi muudkui edasi ja edasi, kuni lõpuks oli paarsada meetrit enne kodu 16km täis.
Kokku siis 16.02km/1h:47min:17sek. Keskmine kilomeetri aeg 6:42min/km, mis on täitsa tavaline sörk. Pulssi ma ei mõõtnud, aga umbes jäi ta sinna 168-170bpm peale. Noh, kindlasti mõjusid ka need tõusud-tõusud pulsile veidi.

Igatahes peale seda jooksu, tunnen ma end palju erksamana ja paremini ning tunnen, et suudan jälle edasi panna.
Siiski tunnen ma et ma ei taha ega jõua praegu jooksule nii palju rõhku panna ja asendaks nii mõnegi jooksu hoopis kiirkõnniga. Mitte et ma nüüd jooksu täiesti ära jätaks, aga päris nelja-viite korda nädalas ma joosta ei... taha? Ma ei teagi, mis see õige sõna sinna oleks.

Ehk kui see jube väsimustunne üle läheb, muutub kogu see trennide asi ka veidi paremaks.

Kui aga hoopis teisele lainele minna, siis täna on minu päris esimene Piloxingu tund üksinda. Minu rõõmuks on praeguse seisuga palju uusi huvilisi ja tänane saal tõenäoliselt täis. Siiski ma midagi ette ennustama ja rõõmustama ei hakka, sest esimesed tunnid on alati huvitavad ja inimesed tulevad proovima. Kui palju neist kõigist umbes kuu lõpuks või uue alguseks alles on ning püsikäijad, seda näitab aeg. Eks on see ka minus kinni, kuidas ma suudan inimesi tagasi meelitada.
Enese rõõmuks on siiani 95% vanadest püsikäijatest siiski olemas ja käivad edasi nii palju, kui graafikud lubavad.
Ma olen igatahes väga rahul ja ootusärevuses. Kogu see ise juhtimine on ju minu jaoks üsna uus asi. Aga eks sellest kõigest lähemalt juba homme, kui trenn läbi ja mõningased tagasisided ka loodetavasti saadud.

Kommentaare ei ole: