teisipäev, 9. september 2014

Treeneri tööst ja veidi kaalulangetamisest

Täna, täpselt aasta aega tagasi, sain ma enda Piloxingu treeneri paberid kätte. Mäletan, kui uhke tunne mul oli. On siiani, sest leidsin ala, mis mulle meeldib, millega tegeleda tahan ja mis min õnnelikuks teeb. Tegelikult on sõna "treener" siinkohal isegi veidi vale öelda. Täpsem tiitel on instruktor.

Kes oleks veel viis aastat tagasi võinud uskuda, et minusugune paksuke hakkab ise trenne andma ning on saalis rahva ees ning on paberitega treener?! Mina igatahes mitte, sest noh, sel ajal ei suutnud ma kilomeetrit joostagi, rääkimata siis mingis rühmatrennis käimisest.


Enne, kui ma ennast päriselt proovile otsustasin panna ning need paberid ära tegin, oli mul meeletult hea võimalus Marek Kalmuse käe all teadmisi ammutada. Peale kolme aastat tihedalt igasugu kaalulanguste, treeningute jms, julgen ma üsna kindlalt väita, et tean päris palju treeningutest. Mul on olemas kodus Pilatese õpik, mis on läbi loetud ja kust olen palju teadmisi saanud, Marek õpetas mulle selgeks jõusaali treeningu tõed ning Piloxingu koolitu(st)el õpetati selgeks rühmatreeningu alustalad ning palju muud.

Kuid, kuigi mul on pagasijagu teadmsi, annan ma vaid neid tunde, milleks mul on litsentseeritud õigus. Ehk siis vaid Piloxingu tunde. Jah, ma võin käia kellegiga koos jõusaalis ja teda õpetada, ma võin kellegiga koos pilatest harrastada, aga ainult Piloxingu tunnid on sellised, mille eest mul on õigus tasu nõuda, mida on mul õigus kuskil nö ametlikult anda ja seda välja reklaamida.

Siinkohal ei räägi ma meeletu teadmiste pagasiga inimestest, kes Eesti jõusaalides käivad, vaid konkreetse treeninguga tegelemisest. Nagu ma ütlesin, siis jõusaalis ühe inimesega koos käia ja teda juhendada, poleks ka minu jaoks probleem (kuid seda siiski mitte tasu eest).

Kuigi ma olen otsast lõpuni lugenud läbi Pilatese raamatu ning harjutused ning nende tehnika on mulle selged, ei usu ma, et ma oleksin piisavalt pädev andma tunde kuskil spordiklubis. Küll olen ma õppinud selgeks Piloxingu põhitõed, käinud mitmeid kordi lisa workshopidel ning saan koguaeg juurde uusi õpetusi. Seega olen ma saanud täieliku väljaõppe, et seda tundi päriselt anda ning sellega ka elatist teenida.

Siinkohal on minu jaoks treeneril ja treeneril vahe sees. Minu jaoks on treener see, kes teab, mida ta teeb, teab treeningute põhitõdesi, oskab ennetada vigastusi, oskab oma treenitavaid juhendada ja korrigeerida, tunneb oma ala läbi ja lõhki ning tal on ettenäidata õigus treeningut elukutsena teha.


Enda viimases tunnis, tuli meil juttu rasva põletusest. Täpsemalt siis sellest, kuidas ühest või teisest kohast lahti saada. Naljakal kombel tuli sama päeva õhtul mulle küsimus ASKi, et kuidas rindu väiksemaks saada.  Teate ju küll seda, et kui kõht ei meeldi, hakatakse massiliselt tegema kõhulihaseid, kui rinnad häirivad, uuriti mu käest neile konkreetset harjutust. Miks minu (ja ka paljude treenerita) arvates on see 30 päeva challenge mõttetu? Sest rasv ei põle kunagi konkreetselt mingi harjutuse peale ning konkreetselt ühest kohast. Rasval on siiski komme põleda tervelt kehalt ühtlaselt. See, kui Sul on sangad või kõht ees, ei tähenda seda, et pead hakkama julmalt kõhulihaseid vihtuma. Lihas harjutused on siiski mõeldud lihasekasvatamiseks ning rasva põletus on sekundaarne osa. Jah, lihast tehes ja seda kasvatades, põleb rasv ka, aga seda siiski ühtlaselt tervelt kehalt.

Kuidas on siis õige treenida ja rasva põletada? Nii kaua kuni Sa päris lihase kasvatamisega ei tegele, oleks soovitatav kombineerida treeninguid. Rasvapõletusele aitab kaasa aeroobne, rahulik treening (sörk-jooks, kiirkõnd, rattasõit) ning sinna juurde peaks treenima lihast, mis aitan rasva põletusele kaasa.




Kuidas siis aga seletada seda, et kõht ja tagumik on ilusad, aga rinnad, sangad ei kao kuskile? Esiteks, rindadega on see jama, et nad koosnevadki põhimõtteliselt rasvast, seega on need viimased kohad, kust rasv nähtavalt kaduma hakkab. Asi toimib aga nii, et kuigi rasv põleb tervelt kehalt ühtlaselt, siis arvestada tuleks ikka sellega, et on kohad, kus on rasva rohkem ja tänu sellele, tundub, et need kohad ei kaogi ära. Minul on selleks kohaks näiteks reied. Kui ma veel korralikult kaalu langetasin, siis oligi nii, et mul olid käed nagu makaronid, kõht lihastes ning rinnad mahtusid A-korvi, kuid tagumik ja reied mahtusid ikka veel M- suurus pükstesse. Lõpuks aga hakkas sealt ka see kõik kaduma (kadus ka enne, sest L-suurusest oli saanud M) ning jalad muutusid keppideks. Nüüd kui juurde olen võtnud, siis on mul jälle jalad see murekoht. Lihtsalt tänu sellele, et mul on seal loomupäraselt rohkem rasva ning selle sealt kadumine võtab rohkem aega.
See aga ei tähenda seda, et vaid reisi ja jalgu peaksin treenima. Ikka tervet keha! Kombineerin oma treeninguid ning tunnetan oma keha. Sellepärast võtsingi ma sellest sügisest eesmärgiks joosta madala tempoga (et saada maksimaalset rasvapõletust), treenida lihast (et keha peaks treeningutele vastu, et muuta lihast suuremaks, et see siis aitaks rasval põleda) ning teha täpselt seda, mis mulle meeldib ning millal meeldib.

Jah, ma olen küll selles mõttes jooksja, et ma tahan veel näiteks Ööjooksul osaleda, aga loobusin teistest jooksuüritustest praeguseks just sellepärast, et mitte enda keha ja vaimu koormata ettenähtud jooksutreeningutega ning keskenduda rasvapõletusele.



Mida teie arvate sellest treenerite süsteemist? Kas läheksite enne õppinud ja koolitatud juhendaja juurde või treeniksite ka kellegi enda õpitud kavade põhjal?

Millised on teie parimad treeningute süsteemid? Kas kombineerite või teete midagi kindlat koguaeg?

4 kommentaari:

Efka ütles ...

Ma arvan, et asi on suuresti usalduses.
Kas usaldad inimest või mittekas sulle sobib tema treeningmeetod või mitte ning samuti peavad isiksused ju klappima.
No vähem motiveeritud inimsetel on see väga oluline, et treener suudaks motivatsiooni ülal aidata hoida.

Elari Kõivik ütles ...

Ikka ülikihvt postitus! ;)

Kati ütles ...

Aitäh Elari :)!

Laura ütles ...

Väga hea postitus!

Minule meeldivad treenerid, kes on asjasse pühendunud ja kes suudavad trenni ajal kõigil nö silm peal hoida. Kui ma ikka midagi väga valesti teen või paremini saaks teha, peaks üks hea treener seda märkama ja mind aitama. Mul on kunagi selline treener olnud, kui shapingut tegin. Lisaks sellele, et ta jõudis kõiki parandada, suutis ta ka korralikult motiveerida. Lihtsalt tuli ka istus kõrvale nt kõhulihaste harjutuse ajal ja muudkui korrutas, "jaksad veel, suudad veel". Nii palju abi oli sellest!

Minu jaoks pole küll oluline, kas treeneril nüüd see paber on taskus või ei.