teisipäev, 23. september 2014

Trennid ja nende puudumine

Natukene häbi tunnistada, aga lisaks sellele, et ma pole siia midagi pikalt kirja pannud, ei ole ma ka pea nädal aega jooksmas käinud. Kohe peale seda, kui olin eelmise postituse ära avaldanud, kirjutas mulle Marek, et tegemist on esimese astme ületreeninguga. Aimasin seda ka ise ja sellepärast tõmbasin juba eos endal treeninguid vähemaks ja intensiivsuse maha.

Marek soovitas mul trenne lausa 50% maha tõmmata. Nii ma siis käisingi eelmise nädala jooksu asemel hoopis jalutamas. Ja uskumatu, aga isegi selline asi nagu tempokas kõnd, tundub mu jaoks raske katsumusena!

Samas otsustasime me pühapäeval Gunnariga jalgrattad välja ajada ning sõitma minna. Sõitsime peaaegu 20km maha ning kõigist nendest jubedatest tõusudestki üle, kuid see ei valmistanud mulle mitte mingisugust katsumust ega raskust. Poleks pimedaks ja külmaks läinud, oleks pikematki ringi sõitnud! Ehk vajangi ma hoopis vaheldust enda treeningutesse?

Kõigele sellele kõndimisele ja jooksmisele mõnus vaheldus. Lisaks veel eelis kaaslase näol, kellega koos sõtkudes, aeg ja teekond lausa lendab! Oleks mul vaid nendeks kiirkõndideks ja jalutamusteks, kasvõi sörkideks keegi kaaslane, kes viitsiks minuga paar korda nädalas välja tulla... Oeh!

Eile aga oli teine Piloxingu tund. Kuigi jah, jällegi alates esmaspäeva hommikust hakkasid inimesed ära kukkuma, oli jälle saal üpris täis. Kokku 14 inimest, mis on selle pisikese saali jaoks üsna ilus arv, kui arvestada seda, et jalatõsteid ja käte sirutusi, mis nõuavad palju ruumi, on uutes harjutustes üsna palju sees.

Mul oli hea meel näha ka mõnda uut nägu ja kõige suuremat rõõmu valmistas see, et enamik esimesel korral käinutest, olid uuesti kohal. Vaid kolm tüdrukut eelmisest korrast andis teada, et seekord ei jõua, aga on tuleval korral kindlasti platsis.
Kõik said suurepäraselt harjutustega hakkama ning näos säras naeratus!

Eile sain ka kõige armsama tagasiside, mida teegi võiks enda treeningult loota. Nimelt tuli üks Piloxingu pikaaegne trennitaja ning kurtis, et tal oli olnud väga, väga kehv päev ning võitles kuni saali astumiseni iseendaga, kas tulla või ei. Tuju oli null ja keha oli väsinud. Kuid oli uhke enda üle, et siiski trenni jõudis. Mina olin ka! Ning kui ma õhtul koju jõudes naistele teada andsin, kui tublid nad olid, kirjutas toosama naine, tsiteerin:
 "Minu miinus negatiivse ja tõbise päeva tegi imeheaks. Sain kõik hingelt ja kehalt ära Nüüd hakkan terveks taas. Tnx"
Kas võib olla mõnele treenerile paremat kiidulauset olemas olla? Minu tuju tegi see väga rõõmsaks ja andis hoogu juurde asja ikka edasi pusida. 
Üldse on tore lugeda ja kuulda, et ma teen midagi, mis tõepoolest inimestele meeldib, mida inimesed naudivad ning kuhu nad tahavad tulla. 

Ma ei ole oma trennidele mingit reklaami vms teinud. Olen sellest kirjutanud oma blogis, rõõmustanud enda FB lehel ning ühes Soomes elavate tervisehuviliste grupis korra maininud. Ma ei leia ka, et peaksin tegema suuri kampaaniaid, seda igal pool muudkui promoma, sest usun et treening peab rääkima enese eest. Siiani on see seda kenasti minu arust teinud!

Söömine on nagu ta on. Marek ütles, et sööksin isude järgi praegu, aga ükskõik, mida ma ka ei   sööks ja kui korralikult, siis midagi on siiski teistmoodi ja ma paisun nagu kakuke. Vähemalt enda jaoks ( :D). Kindlasti kavatsen ma rahulikult Marekiga asjad läbi vaadata ja hea lahenduse leida.

Muud väga nagu rääkida polegi. Päevad on kõik ühesugused ning veerevad hommikust õhtusse. Enamikel päevadel magan koos Elinaga lõunaund, aga õhtul on ikka maailma suurim väsimus peal.
Tuju on valdavalt hea ning mossitamisi ette pole tulnud. Ma ei teagi, millest selline emotsioonide vahetus, aga mul on sel sügisel tõepoolest hea ja mõnus olla. Ma ei lase end erilistest asjadest mõjutada ning püüan asju positiivsest küljest näha. Olen hakanud nii paljusi asju hoopis teises valguses nägema ning hinnanud paljud asjad oma elus ümber. 

Täpselt kahe nädala pärast on meie peres suur sündmus- väike Elina Mia saab juba kolme aastaseks. Plaanisime küll sellele järgneval nädalavahetusel Eesti minna, aga me ei tea enam. Peame veel veidi plaanima ja enda seisud üle vaatama. Ehk on sel ajal üks teine üritus hoopis plaanis. Kõik oleneb ja kõik on veel piisavalt kaugel, et näha mis saab.


2 kommentaari:

Kaja ütles ...

Mis ratastega te sõitmas käisite?

Kati ütles ...

Gunnaril on oma ratas ja ma laenasin ema oma.