teisipäev, 14. oktoober 2014

Piloxing: pidu ja trenn

Nagu ma varasemalt mainisin, siis laupäeval toimus meil Piloxingu tüdrukutega istumine. Ma võin julgelt väita, et kõik, kes on põhimõtteliselt alati kohal olnud, olid ka sel korral olemas. puudu oli vaid paar tüdrukut, kel olid juba varasemalt teised plaanid.

Skeptikuna olin ma üsna tagasihoidlikul arvamusel sellest istumisest. Kujutasin ette, et lubatud inimestest tuleb kohale ehk mõni. Suur oli minu üllatus, kui kohale saabudes, ootas mind ees toa täis naisi! Ma olin südamest kohe väga õnnelik! Mul oli tunne nagu oleksid juba jõulud käes või on sünnipäev uuesti saabunud.

Nagu ikka- algul ei saa vedama, pärast pidama. Kuigi enamik inimesi oli mulle juba tuttavad ning teadsid ka üksteist juba DancEsti aegadest, siis mõtlesin ma teha väikese tutvumis ringi, kus igaüks endast siis räägib. Ausaltöeldes oli väga lahe kuulda, mis inimestega on tegu. Trennis me ju üksteisest eriti ei räägi. Seega oligi mõnus kuulata ja jälgida, kui palju lapsi kellelgi on, kes on kellega tuttav, sugulane, ühest kohast pärit. Tuleb välja, et kuigi me arvasime, et maailm on väike ja kõik Soomes elavad eestlased kuidagi omavahel tuttavate kaudu seotud on, siis enamik on ka Eesti kaudu kuidagi seotud. Küll enesele teadmata, aga siiski. Olge nüüd ausad, kes tunneb mõne tuttava näo pildilt ära?



Olime kokku leppinud, et igaüks toob kaasa midagi lauale ja midagi joogipoolist- igaüks seda, mida ise joob. Mina vedasin kaasa vaid Sprite zero ja kohvi. Söögilaud oli rikkalik! Oli snäkke: nii tervislike kui mitte nii tervislike, oli erinevaid suupisteid, üks trennitajatest võttis vaevaks isegi pikkpoissi teha! Oh... Kui ma mõtlen neile toitudele, läheb mul siiani kõht tühjaks.
Eritellimusena lasin ma lauale teha rukkikorvikesi suitsukana ja kodujuustuga (Raissa?). Teine asi, millest ma ei saanud käsi eemale, olid krevetide ja toorjuustuga korvikesed, mille retsepti ma ka pean välja uurima... Pitsakringlist ja vahvlitest ma üldse ei räägigi! Ja kogu seda lauda kroonis üks eriti maitsev ja ilus Piloxingu tort!


Õhtu arenedes muutus õhkkond üha soojemaks ja soojemaks. Räägiti kõigest. Peredest, lastest, sünnitustest. Tuli välja nii paljutki huvitavat ja imekspandavat.

Kesköö paiku ostustasime me lõpuks klubisse minna. Kuigi autosse minnes oli mul enesetunne hea, siis kesklinna jõudes, oli mul nii paha olla, et tegin autoakna lahti, et ma seda täis ei oksendaks. Teised välja lastes, otsustas meie kaine autojuht, et viib mu ilusti koju ära ja läheb ise ka.
Terve tee imesin ma pastille, et end kuidagi korras hoida. Nii kui kodu juures autost välja sain, hakkasid maomahlad üles tulema ja tuppa saades, jooksin ma vetsu potti kallistama! Mitte just kõige meeldivam lõpp ühele suurepärasele õhtule...


Siiski on mul tohutult hea meel, et kogu seltskond sõbrunes, suhtles ja kokku hoidma hakkas. Tõele au andes, siis trennis on isegi mõnusalt soe ja ühtne õhkkond! Kindlasti kordame me seda varsti uuesti, kui ka seekord puuduvad naised kohal saavad olla!

Oeh, pühapäev oli aga veidi raske, sest Gunnar sõitis varakult tööle ja pidin väsinuna terve päeva Elinaga, kes lõunaunedesse enam jääda ei taha, üks hakkama saama. Käisime jalutamas ja koristasime tube. Õhtul sokutasin ta siiski üles korrusele, et saaksin natukene puhata. ja siis, nii kui ta alla tõin, vajus ta diivanil istudes magama! Ta pole mitte kunagi iseenesest magama jäänud. Pigem viriseb ja vingub ta tunde enne kui magama heidab.
Lasin tal siis tunnikese tukkuda ja äratasin üles. Vaevatult passisin temaga siis mitmeid tunde veel üleval, et ta lõpuks magama saada.
Ostsime me talle neljapäeval lõpuks suure lapse voodi ära. Nüüd käib mul tihe harjutamine selleks, et ta seal magaks. Esimene öö oli edukas ja minu juurde tuli ta alles varahommikul. Istus ja jutustas ta siis mingiaeg mu kõrval siin ja lõpuks jäi ise ka magama uuesti. Magasime kella üheni päeval! Sain end lõpuks välja magatud!

Aga läksin teemast kõrvale.

Tänane trenn oli järjekordselt edukas. Inimesi oli kohal 23 ning loodan, et kõigil oli lõbus! Kuna mulle saabus eelmisel nädalal uus kava, mida tahaksin uuest nädalast kasutama hakata, siis täna otsustasin vanu asju ja muusikat kasutada. Esiteks juba tänu sellele, et inimesed jalaga üksteist ei lööks. Loodan, et uues kavas väga palju jalatõsteid pole. Ja nagu jälle- mattidest oli puudus! Mõni, selhulgas mina, oli küll enda mati kaasa võtnud, aga ikka jäi puudu. Andsin ma enda mati isegi ära, kuid sellestki jäi väheks. Õnneks on matitöö alati ühesugune ja ma ei pea enam midagi eriti ette näitama ning piisab vaid sellest, kui ma rütmi kaasa loen. Nagu istumis õhtul välja tuli, siis see ongi põhikooseisu jaoks oluline, sest noh, olgem ausad, paljud liigutused jäävad juba vaikselt meelde. Endalegi siis meeldetuletuseks, et ma vahel ikka asju segi lööks ja spontaanselt kava muudaks!
Ühesõnaga kõik oli ilus ja tore ning hoolimata sinna sõidul vaevavast pahast tundest, oli mul muusikat kuuldes sees meeletu rütm ja energia, millest terve nädala vältel puudust olen tundnud.

Jooksmas ma käinud ei ole. vahel küll mõtlen, et võiks, aga.. enesetunne ei ole eriti heaks veel läinud. Ehk sel nädalal korragi õnnestub. Jama ka kui Gunnar koguaeg tööl on, sest üles ei taha ka last pidevalt viia ju. Õnneks või kahjuks olen ma võtnud selle nädala jooksul uue Piloxingu kava selgeks saada, nii et igapäevast trenni sellegi arvelt. Jalutamas olen ka pea iga päev ikka käinud.

Ainus asi, mis mind ikka ja jälle alt veab, on mu söömine. Te ei kujuta ette ka, kui palju eneseületamist ja enda piinamist mul hetkel see korralik toitumine võtab! Ja tihti, liigagi tihti on nii, et ma vannun endale alla. Aga ma püüan, ma luban, et ma vähemalt püüan! Juba praehu on mul mõtted, et nii hea oleks üks värske salat veidikese kodujuustu, kartuli, tomati, kurkide ja lahja kermaviliga! Kuid seda, mis mind tegelikult taldrikul ootab, ei oska ma kunagi ette ennustada.



Kommentaare ei ole: