kolmapäev, 10. detsember 2014

Alahinnatud kepisport

Ma käisin eile esimest kord elus kepikõndi tegemas. Ma olen alati millegi pärast arvanud, et kepikõnd on vanainimeste sport, kes enam omal jõul väga hästi liikuda ei jõua. Sellepärast on mind alati pannud imestama noored inimesed, kes seda harrastavad.

Kui ma ise hakkasin sporti tegema ja eeliskätt jooksma, sain ma aru, et kiirkõnd ja kepikõnd on küll arvestatavad alad, kuid kepikõnd siiski kergem variant neile, kes joosta või päris kiirkõndi teha ei suuda/taha/saa. Et noh, need kepid aitavad liikuda. Ja nii polnudki ma endale siiani neid keppe muretsenud, sest mulle, kui hullule jooksufanatile ja kiirkõnni armastajale, olid need mõttetud asjad, mida mina, kui heas vormis inimene, ei vaja.

Nüüd, neli ja pool kuud rase olles tahtsin ma need endale siiski soetada. Põhimõte oli mul ikkagi sama: need aitavad mul lihtsamalt ja kergemalt pikki maid liikuda.

Tegelikkus nägi välja aga selline: esimesed 500 meetrit tundsin ma end veidi kohmakalt, kuna ma ei ole kunagi mingi suusatamise armastaja vms olnud ning ma ei osanud keppidega koostööd teha. Kogu alguse mõtlesin ma vaid, et nii hea ja kerge oleks nüüd hoopis jooksusammu tegema hakata.
Mida rohkem samm edasi, seda kindlamaks muutus kepikasutus ning pea kilomeetri pärast olin ma asjale pihta saanud. Samm muutus kindlamaks ja kiiremaks, keha hakkas liikuma, käed tegid tõsist tööd.

Kui joostes annab palju juurde käte töötamine- mida rohkem kätega hoogu lükkad, seda kergem ja kiirem on liikuda, siis niisama kõndides jääb enamasti see käte töö ära ja liigutatakse vaid jalgu. Väljaarvatud sellel päris kiirkõnnil, kus keha liigub hästi kiiresti ja enamike jaoks kentsakalt.
Kepikõnniga aga pead Sa panema tööle samamoodi nagu joostes oma käed, mis omakorda paneb liikuma selja ja külje. Ühesõnaga, terve Su keha teeb tööd!
See ongi nagu jooksmine, aga aeglasemalt ja keppidega.

Ma jalutasin kümme kilomeetrit ja poolteist tundi. Torm oli ka: tuul, lumi jne. Ja võin väita, et ca teisel kilomeetril oli mul juba palav (mul olid seljas vaid dressikas, vest, dressipüksid, müts ja kindad). Terve mu keha tegi tööd ja liikus.

Nii et minu arvamus selles vanainimese spordist muutus täielikult. Kepikõnd on suurepärane alternatiiv jooksule. Ma olen enam kui kindel, et kui ma seda terve raseduse harrastan, siis on peale sünnitust jooksma hakkamine poole kergem kui muidu. Keha teeb ju koguaeg põhimõtteliselt samu liigutusi.

Peale seda pooltetist tundi igatahes annab mu keha tehtud tööst juba märku.

Lõpuks, kui ma olin pool maad läbi kõndinud, sain ma muidugi sellest ka aru, et rasedana ja kolm kuud ilma jooksmata, oli õige otsus sellega mitte uuesti alustada. Juba kõndides oli mu pulss üsna kõrge ning korra tundsin, kuidas kõht toonusesse tõmbus. Jooksmine oleks täielik enesepiin olnud.
 

Kuidas ma valisin endale keppe? Ma läksin poodi ja olin kindel, et kepid peavad olema õlgadeni nagu suusatadeski. Suur oli minu üllatus, kui ma avastasin tabelit vaadates, et pean endale vaid 115cm kõrgused kepid ostma. Vaatasin neid seal poes ja imestasin, et kuidas küll. Kui ma neid seal testisin, siis sain aru- kepid peavad olema piisavalt madalal (natukene vöökohast kõrgemal), sest käed peavad liikuma samas trajektooris mis joostes.

Millist riietust kepikõdi tehes valida? Põhimõtteliselt panin mina samad riided, mis ma oleks pannud jooksma minnes. Tõsi, ma ei pannud retuuse, sest mul pole vaja tuuletakistust ära hoida nagu joostes, aga kindlasti ei peaks üle riietuma. Siin oleva tormituulega oli esimesed minut aega dressika väel küll jahe, aga kui keha liikuma hakkab, läheb soojaks. Jooksma minnes oleks ma ära jätnud vesti, aga vaid mugavuse pärast. Koju jõudes olin ma hoolimata õhukesest riietusest higine. Riided peaks võimaldama kehal vabalt liikuda.
Olenevalt eesmärgist ja tempost, soovitaksin mina kasutada jooksutosse. Olen Soomes müügil näinud ka spetsiaalseid kõnnijalanõusi, aga vahet ma neil teha ei oska ja minu meelest täidavad jooksukad sama eesmärgi ära.

Kellele ma soovitaks kepikõndi? Neile, kes plaanivad jooksmise alustasmist- see on suurepärane sissejuhatus jooksmisele. Kindlasti võiks vahete-vahel jooksmist toetada kepikõnniga. Kepikõndi võiks harrastada inimesed, kes mingil põhjusel ei saa joosta. Suurepärane ala, millega põletada kaloreid ja kaotada rasva!

Ühesõnaga ma olen täiesti müüdud ja olen sellesse enda poolt alahinnatud sporti täiesti armunud!





Kui nüüd vaid leiaks kellegi, kes viitsiks vahel minuga koos kõndima tulla!

11 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mina tuleksin sinuga hea meelega kepikõndi tegema, kui ma vaid elaks Soomes ;)

Kati ütles ...

No näed, siin aga kõmbin üksinduses :)

Anonüümne ütles ...

Kahjuks küll :D

Marina ütles ...

Mina olen ka kepikõnni fänn. Ja kuigi ma jõuan ka edukalt 10 kilomeetrit maha joosta nii, et silm ka ei pilgu, siis kepikõnd meeldib mulle rohkem. Esiteks juba sellepärast, et joostes lööb mul üsna kähku vana hüppeliigese vigastus välja, aga kepikõnniga ma seda ei tunne.
Ja no ma olen pika päeva arvuti taga sundasendis, siis joostes minu ülakeha siiski nii palju ei liigu kui keppidega, sest seal ma sirutan käed kenasti välja, mitte ei hoia enda ligi. Kepikõnd on ka suurepärane vahend küürakaks jäämise vastu ( mis mind ähvardab, kui ma seal arvutis koogutan ). Lisaks võtab see ikka päris läbi. Seega soovitan soojalt. Sellest spordist piisab suurepäraselt ka kaalu hoidmiseks või alandamiseks.

Muide ma tahtsin juba sinu eelmise tervisepostituse alla kirjutada, aga unustasin ära. Sa ütlesid, et sul on seal ümbruses eestlasi küll, aga keegi ennast regulaarselt liigutada ei viitsi. Siis mul tuli sellega kohe meelde see, kui me kunagi oma tööseltskonnaga panime paika plaani, et pärast tööd hakkame siis kiirkõnnil käima ja kes keeldub tulemast, paneb iga korra eest ühisesse purki 5 eurot. Mis sa arvad, mis juhtus? Mina käisin rõõmsalt sportimas ja teised pidasid lihtsamaks raha purki panna.

Kati ütles ...

Hahaa, see on päris hea feil tegelikult :D. Kahju, et siinsetele eestlastele seda rakendada ei saa :).


Kusjuures mulle meeldi jalutada ja kõndida küll, aga ilma keppideta oli see asendi hoidmine päris keerukas. Lihtsam oli joosta.

Aga üldiselt on kepikõnniga kergem alla võtta või kaalu säilitada võrreldes jooksmisega. Joostes on väga kerge rasvapõletustsoonist lihastreeningusse üle minna, samad kui kepikõnniga väga lakke enda pulssi ajada ei saa, seega lihas töörab, aga pulss on rasvspõletustsoonis :)

Annika ütles ...

Jaa...mulle meeldib ka kepikõnd :) Liiga palju asju ei ole, mida ma teha saaks/tohiks, aga liigutama ju peab ja nii ma siis kord ujun, kord teen kepikõndi ja kord vedelen niisama voodis ja luban endale, et homme hakkan tubliks :D Aga kepikõnd on mõnus, teeb olemise reipaks ja rõõmsaks :)

Katri-Helena Kaasik ütles ...

Jah, kepikõnd on tõesti tore ala, mis sobib kõikidele vanustele. Mina teen kepikõndi ilma keppideta, sest mul on kaasas ka koer, kes peab osad vahemaad rihmaotsas olema, mistõttu oleks see natuke keeruline.

Aga mu maja asub kergliiklus tee ääres. Kuna see kant on üsna populaarne elamiskoht, siis on siin liiklejaid ka päris palju. Aga võin julgelt väita, et 80% kepikõndijaid teevad seda valesti või mõttetult. Nimelt, enamused JALUTAVAD. Aeglasemalt, kui mina riidepoes. Loivavad mööda teed. Ma tahaks neilt küsida, et miks nad need kepid kaasa tassivad üldse. Enamasti on sellised paarikaupa. Kaks sõbrannat lobisevad ja kepid lohisevad järel. Ega muidugi parem ikka kui kodus Perekoolis istuda, kuid naljakas on vaadata.

Kati ütles ...

See tehnika on jaa, omaette nähtus :D. Ma enda kõnnil sõltun siiski pulsist ja noh, kui pulss on õige, on tempo ka :D.

Kuigi nüüd, rasedana on mul tempo aeglasem küll kui muidu, aga seda vaid tänu kõhule, mis toonusesse minna tahab :P.

Anonüümne ütles ...

Kas oskad ka öelda, mis sul tavaliselt kõnni/jooksu/kepikõnni kiirus on?

Kati ütles ...

Normaalne, ehk siis mitte rasedana on jooksu kiirus 5,30min/km ja kõnni oma 8,0min/km.

Nüüd rasedana on kepikõnni tempo ca 9.30 min/km.

killuke ütles ...

Mina olen kepikõndi nüüdseks mõnda aega teinud, kuigi see Kanadas (Põhja-Ameerikas) alles titesamme teeb. Ei jõua kokku lugeda kommentaare teemal, kus mu suusad on jne. Aga ma ei tee sellest välja :-) Neid üksikuid, keda kõndimas näinud olen, tahaks lausa vahel nõuannetega aidata, sest keppe ei kasutata enamasti nii kuis peaks.
Kirjutan siia rohkem ühe eelmise kommentaari peale, sest teen kõndi koeraga, kes on kogu aeg rihma otsas. On täiesti võimalik! Panen endale vöö peale ja selle külge rihma. Koer juba teab, et peab pisut tagapool ja keppidest eemal käima :-) Tempo on mul selline, et kutsa on üsna väsinud selleks ajaks, kui koju jõuame. Tegelikult on pooleminutised sundseisakud (nuuskimiseks näiteks) minugi jaoks hetkeliseks hingetõmbeks head. Ainuke negatiivne seik koeraga kõnnil, on tema ootamatud tõmbed tema jaoks huvitava lõhna suunas. Kuid nendega harjud ära. Muide kui koerata välja lähen, on kõndimine hulga lihtsam, st koeraga saan kindlasti suurema trenni :-D