pühapäev, 20. detsember 2015

Dancesti aastalõpu trennimaraton 17.12.2015

Seekord palju juttu ei tule ning saab olema rohkem selline pildi-postitus. Miks? No, sest ega rääkida midagi polegi ja üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Neljapäeval toimus meie järjekordne trennimaraton. Üritus läks suurepäraselt ja kohal oli ca 40 naist. Kuna ul oli seekord Marianna kaasas, siis kahjuks ma ise kõiges kaasa lüüa ei saanud, kuid see-eest enda Piloxingut näidates, andsin ma täiega. Ma ei tea miks, aga alati, kui ma saan endale mikri külge, muusika taha kõvasti mängima ja rahkvamassi taha, on mu energia palju suurem. Seda enam, set minu taha on tekkinud mind toetav ja kallis seltskond. Ma ammutan neist täiega energiat ning kaon ise totaalselt treeningu sisse ära. Hoopis teise maailma...

Igatahes, kava oli meil seekord siis niipidi, et soojendasime end üles (kes soojendas, kes mitte, loe: mina istusin Mariannaga maas), tegime grupipildi ning mäng võiski alata. Marta läks Mariannaga välja mängima, kuna alustasin seekord mina. Minu kava oli täpselt 19min pikkune ja olin spetsiaalselt selle jaoks vaadanud kõik enda vanad kavad üle, et sealt kasutamata asju sisse panna. Lõpus nähtud emotsioonide põhjal, kukkus vist västi välja! Vähemalt ma ise tundsin küll, et seekord panin ma üsna kümnesse.

Edasi vahetasime me Martaga kohad ning ta hakkas näitama StripFiti. Proovisin küll Mariannaga seda kaasa teha, aga tulutult- laps ei ole ju süles paigal ja muusika oli natuke liiga kõva tema kõrvakeste jaoks. Nii me siis ikkagi välja läksime ning jälgisin pepuliigutamist akna kaudu.

Siis lõi Aleksandra enda pillid lahti. Kuigi ma ise vist ei jõua kunagi Combatit kaasa teha, siis vaadata on seda alati nii äge. Inimeste emotsioone, seda kuidas Aleksandra seda naudib ja samamoodi- täiesti teise maailma ära kaob. Minu jaoks ongi nii naljakas, kuidas ma oma esialgse arvamuse Aleksandra kohta kujundasin trennide järgi ning edasisel tutvumisel avastasin, et ta on hoopis teistsugusem inimene.
Kui ta oli enda trenni ära andnud, jutustas ta natukene enda teekonnast. Siis avastasin ma, et oleme sarnasemaski kui esialgu arvasin: nagu minagi, on Aleksandra võtnud alla üle kahekümne kilo, treeninud ennast Marek Kalmuse all lavavormi, selle mõtte siis maha pidanud matma ning jälle kosunud. Ning lõpuks avastanud enda jaoks trenni mida armastab ning ilus ja sale jälle on. Jah, mina veel ilus ja sale pole, aga teel sinna. Mõlemad oleme me sellised, kes vajavad endale toetajaid ja sõpru taha ning usun, et lisaks perele, oleme me need Dancestist leidnud.
Igatahes suur au ja kiitus Aleksandrale ning tema kõne sai mu nii kaugele, et olen peale seda näpuga kavast järge hoidnud ning tele tagasi saanud!

Kui aga maratoni juurde tagasi minna, siis peale pisikest puhkus, hakkas peale lihas osa. Aleksandra alustas jalgade ja tuharaga, mina tegin kõhu-selja ning Martale jäid seekord õlg ja käed. Lõppu venitas Marta nad veel ära ka ning oligi üks suurepärane ja edukas kaks-tundi veedetud.

Marianna pidas end korralikult üleval ning vajus juba lihastöö ajal ära turva hälli magama. Teised jäid veel trennijärgselt smuutitama ja jutustama ka, aga kuna mul oli isiklik sohver Rootsis, siis pidin teistega arvestama ja varasemalt koju tulema hakkama.

Nagu märgata, siis seekord LatinoFiti kavas ei olnud. Minu suureks kurvastuseks, lõpetab Marta need trennid ära. Tegelikult arusaadav ka, sest uuest aastast on trennide maht väga suur: erinevad lastetrennid, Bodycombat, Piloxing, StripFit ja tantsutrennid. Laste vanusegruppe tuleb uuest aastast lausa neli. Minu trennid hakkavad olema kaks korda nädalas ning Combatit on lausa kolm korda nädalas. Samamoodi tantsutrenne, kus ma vist enda suureks rõõmuks käima saan nüüd hakata!

Aga mida siin ikka enam jahuda, näitan mõnda killukest ürituselt. Piltide autor nagu ikka Allan Jorits (LINK).








teisipäev, 8. detsember 2015

Erik Orguga kaalust alla: #13. nädal

Kuraditosin on mööda saadetud. Nädal ise nägi ka välja nagu kuradist vaevatud. Ma olin stressis, väsinud ja muudkui näksisin ja näksisin. Nii palju magusat kui eelmisel nädalal, pole mu suust aasta jooksul sisse rännanud. Ei tea, kas asi on hormoonide mängus, kuuseisus või ilmas, aga miski peab muutuma nüüd ja kohe.

  • teisipäev: ma ei mäleta, et oleksin hommikul miskit söönud. Viisin Elina hoidu ja tulin vist juba asju tegema ja lõunat valmistama. Lõunaks sai tehtud riisigalette juurviljade ja kanaga, õhtuks vana-hea kanasalat peekoni ja meloniga. Peale seda näksisin veel kohupiimapirukaid ja küpsiseid. Ahjaa, neid samu pirukaid sõin ka hommikul kiiruga paar tükki.
    Jalutasin 6.22km.
  • kolmapäev: näksisin ma hommikul mingeid pirukakesi jälle sisse. Ma teen ja ostan neid Elinale hoidu lõunaks ja nii nad siin nina ees mul on ja kui hommikul väsinuna midagi vaaridata ei viitsi, ulatub käsi kibekiirelt nende järgi. Lõunal ja õhtul läksin kindlapeale välja ja tegin minipitsat ja kanasalatit.
    Jalutasime 6.83km ja et kellal aktiivsus täis saada, siis tegin natukene LatinoFitist asju.
  • neljapäev: esimene korralik hommikusöök; muna ja peekon kuskussiga. Lõunase porgandiriisi tegin hoopis läätsedega ja issand, kui hea see oli! Õhtul sai kokku keeratud jälle kanasalat.
    Jalutasime 7.33km.
  • reede: oli kaerahelbepudru isu. Kõrvale tegin peekonisalatit. Lõunaks tomatisupp ja õhtuks pasta bolognese. Kui saab end öösel välja magada ja hommikul kella peale ärkamist pole, siis läheb terve päev kohe paremini. Kuna ma tegin laupäevaseks jõulupeoks küpsetisi, siis vahepala asemel maitsesin ma neid; mandliküpsised ja tatli-kookose pallid.
    Jalutasime 6.07km.
  • laupäev: läks nii nagu arvata oli, eks. Hommik algas jälle selle imehea kuskussisalatiga, lõunaks tegime pasta bologneset ja õhtul sai siis nautida seda, mis oli jõulupeo lauale toodud. Ega väga midagi seal suhu ei läinud, aga mõned küpsetised küll. Vahepala läks sama asja taktis.
    Jooksin 8.01km.
  • pühapäev: on meil alati selline veidi kaootiline päev. Alati on palju erinevaid käimisi ja trenne. Ja kõik on alati kuidagi nii erineval ajal. Igatahes, hommikusöögis ei tohiks üllatusi olla. Jep, arvasite õigesti; kuskussisalati järjekordselt. Lõunaks oli eelmise päeva pasta ning õhtul, kuigi pidime ilusti koju sööma minema, käskisin ma pöörata Hessburgesi Drive-In'i, et sealt siis rukkiburger võtta. Pean tunnistama, et see tegi mul olemise päris kehvaks ja terve õhtu ning järgmise hommiku, oli mul halb olla.
    Jooksin 5.82km, tegin 34min Piloxingu maratoni kava ning 55 minutit LatinoFiti, millest mul siiani sääremarjad valutavad!
  • esmaspäev: Algas paljulubavalt munakollase ja avokaadi määrdega, lõunaks tegin minipitsat jällegi ning õhtusöögiks võtsin poest prooviks neli kevadrulli. Järjekordne päev, kus ma olin väsinud, veidi tujust ära ja mitte mingit isu pole pliidi taha minna. Ja nagu ikka, sain ma alles ühe hambakasvataja tõttu kell kolm öösel voodisse.
    Nagu esmaspäeval tavaks, 60min Piloxingut.
Selline nädal siis. Mariannal tulevad hambad-lõpuks!- ning ta ei taha mul õhtul magama jääda. Nii venivadki ööd pikaks ja hommikud on ju varajased. Väsinud olek tekitab minus aga rasket olekut, tänu millele tahaks ma lohutuseks midagi head süüa. Olen nokkinud Elina päkapiku saagist magusat ja mõned asjad pole sussi sissegi jõudnud. Ja no mitte kuidagi kohe ei suuda end sundida miskit põnevat ja maitsvat retsepti avama ja tegema viia.
Ma mõtlen vaid sellele, et kaks nädalat veel ja on jõulud- saame puhkama ja saan ehk end veidikenegi lõdvemaks lasta.

Õnneks kaal tõusnud ei ole. Langenud oli ta ka viimati kaaludes minimaalselt, aga vähemalt pole tõusnud, see on põhiline.

Kõige naljakam ja iroonilisem on see, et mul oli just seal online kursusel loeng sellest, mis seisus ma ise olen: kuidas saada end tegutsema ja uuesti tervisliku raja peale. Ja ma ei oska iseenast hetkel aidata. Ma usun, et ma mõtlen natuke palju seda kõike jälle üle ka ja pean end lihtsalt vabamaks laskma. Olen ma näiteks ju ainuke "loll", kes järjepidevalt neid Erik Orguga kaalust alla postitusi vorbib. Ja kui siis keegi, kes kord kuus, kord kahe kuu jooksul midagi kirjutab, ütleb et tal läheb imeliselt ja kaal langeb mühinal, kuigi nad mitte midagi selle jaoks ei tee.. Noh, tekitab natukene trotsi küll. Ma küll olen tõmmanud nüüd talveperioodiks enda treeninguid maha, aga olen võtnud plaaniks iga päev siiski 60 minutit või vähemalt viis kilomeetrit liikuda.
Ja ma ei tea, miks mul on praegu nii raske. Isegi need motiveerivad kirjad köögis ei aita enam. Lihtsalt vaatan neist külmalt mööda ja avan kapiukse.
Ma ei tea, kas asi on siis tõesti selles, et ma olen endale seadnud natuke ulmelised eesmärgid? Ehk ei peagi mul kaal kukkuma kilo nädalas enam? Ega mul muud üle jää, kui ikka edasi püüdma ja pusima. Lihtsalt iseendale uuesti veidi aega võtma, lastega rahu tegema ja endale selgeks tegema kõik need asjad, mida loengus õpin.

Ja pilte pole mul ka seekord jällegi pakkuda. Kõik toidud, mida teinud olen, on välimuselt päris jubedad olnud. Püüan sel nädalal eeskujulikum olla.

Kaalumine tuleb järgmisel nädalal, aga ühe pildi jõulupeolt panen küll üles, et saaksite näha, mis seis praegu on.


Nii mulle kui teile, edukat nädalat!

pühapäev, 6. detsember 2015

Dancesti jõulu-ja sünnipäevapidu

Eile, laupäeval, toimus Dancesti sünnipäeva-ja jõulupidu. Martal õnnestus tänu tutvustele ja headele inimestele saada meie käsutusse üks lasteaed, kuhu kõik meie suur seltskond ära mahtus. Ma ikka kujutasin ette, et läheme sinna, on tantsijad ja trennitajad ja kõik. Aga inimesi oli kohal peaaegu 150! Kohale olid tulnud tantsijad, trennitajad, lastetantsu lapsed ja nende pered. Ühesõnaga, ühe väikese katuse alla mahtus suur-suur hulk eestlasi.

Meie läksime kohapeale kella viieks. Natukene moekat hilinemist ja astusime sinna sega-suma-suvilasse. Elina kadus meil silme alt koheselt. Õnneks ta nii julge ja tuulepea pole, et päris ära kaduda ja hakkas üsna pea meid otsima. Mariannal oli palju vaatamist ja paide ning nunnutamistega harjumist.

Umbes tunni jagu toimus ettevalmistust, kohale saabumist jne. Inimesed tõid lademetes süüa, üles löödi fotonurk ja Dancest valmistas end hoolsalt ette. Kahjuks juhtus meiega nii nagu ikka ja Elina oli üleväsinud. Ta vaeseks oli juba kella seitsmest hommikul üleval olnud ja väga sõnakuulmatus meeleolus. Elinaga on selline lugu, et teised lapsed ja inimesed ei taha teda hästi mõista: meie laps tahab mängida, keerutada, kallistada, aga teised lapsed hoiavad eemale, on rahulikumad jne ning siis olemegi meie enda kallistajaga hädas, sest kõigile jääb mulje nagu ta kiusaks teisi. Sel põhjusel muide, sai Elina tantsutrennistki ära võetud. Ma uuel aastal püüan temaga noortemate rühmas käima hakata, aga jah, temast veidi vanemate lastega ta kahjuks ühel lainel pole. Aga see selleks.
Ühesõnaga saatsin ma Gunnari Elinaga ära, sest me oleks muidu terve õhtu tal järgi jooksnud, teda teiste laste küljest ära tirinud ja keelama pidanud- kuigi laps ise midagi paha ei tee tegelikult ju.
Kõige rohkem oligi kahju sellest, et Elinale oli päkapiku kommipakk ka ja selle saamise kogemusest jäi ta ilma.

Meie Mariannaga aga pidasime vapralt vastu. Umbes-täpselt kell kuus algas üritus pihta, Aleksandra kutsus mind enda ja Martaga kaasa lavale, kus Marta alustas pidu ja tegi kõne Dancesti ajaloo ja peo kohta. Siis võttis mikrofoni Aleksandra, kes tänas Martat, rääkis enda kogemustest ning soovis kõigile ägedat pidu. Ning ulatas siis mikrofoni mulle. Nagu välk selgest taevast! Mingit kõne vms mul ettevalmistatud polnud ja nii ma siis puterdasin ja rääkisingi seal nii nagu asi on-emotsiooni ja tunnete ajel.

Esinemisi oli palju: alustasid lapsed, keda oli kaks vanuserühma, kokku kolm tantsu. Aleksandra tutvustas enda BodyCombatit ning tantsutüdrukud tantsisid enda tantse. Oh, kuidas ma igatsen tantsutrennidesse tagasi! Tõsiselt! Nad on nii ilusad ja tantsud nii kihvtid.
Väikesed pausid ka, kus sai süüa-juua, esinejad riideid vahetada ning nii see õhtu möödus. Märkamatult. Muidugi ei puudunud ka kingiloosid ja auhinnapakid.

Te olete kindlasti tüdinenud juba seda kuulmast, aga mul on tõepoolest ääretult siiras rõõm sellest kõigest osa saada. Üle pika aja tundisn ma, et kuulun kuskile. Ma olen pea kaks aastat juba üksi olnud ja kuigi mul on mu Piloxingu-tüdrukud, siis olla osa sellistest imearmsast ja ühtehoidvast "perekonnast"... See on midagi kirjeldamatut. Ja mul on hea meel, et ma sain omakorda seda seltskonda suurendada enda tublide ja armsate trennitajate näol. Selle pika aja jooksul on meie mõlema seltskond muutunud südmalikuks ja kokku on kogunenud siirad ning ilusad inimesed. Ja mis saakski olla parem kui need kaks seltskonda üheks suureks pereks ühendada?

Õhtu möödus kiiresti aga oli ometi pikk. Marianna tegi selle aja jooksul väikese 20minutilise uinaku ning pidas ülejäänud aja kenasti vastu. Kui kell pool kümme pidu lõppes, oli ta päris läbi omadega. Ja kuigi ma väga hea meelega oleks jäänud appi koristama,  siis kutsusin endale Gunnari ja Elina järgi ning viisin pisikese pambu koju magama. Muidugi juhtus aga nii, et Elina oli unustanud enda Masha ja ühe kiisu peopaika, nii et me pöördusime veel poole tee peal ümber ja läksime neile järgi. Sel ajal vajus Marianna magama ning koju jõudes, polnud unest enam haisugi.

Ja nii ma siin kodus olin: väsinud aga emotsioonidest ja soojast tundest tulvil. Mul õnnestus saada tuttavaks nii paljude toredate inimestega ning õhtu jooksul oli tunda palju armastust, soojust ja ühtsust. Tuli lagedale palju avastusi ning õppisin nii mõndagi inimest paremini tundma. Sealhulgas ennast. Ning ma olen äärmiselt õnnelik, et olen oma valikud teinud ja maabunud sinna, kus ma olen praegu!

Marta abikaasa Allan, on truu kaaslane kõigil meie üritustel ja pildivara on pea alati juba järgmiseks päevaks olemas. Allanil on muide Porvos kodustuudio, kuhu ta ootab kõiki pildistama. Praegu on käimas jõulukampaania, mille raames on võimalik tema kinkekaarti soetada 15% soodsamalt (VAATA SIIT!).

Nagu ikka, väikene osa piltidest on allpool, aga suure galeriiga saate tutvuda siin (LINK).





 Kui mitut tuttavat nägu nägite?

kolmapäev, 2. detsember 2015

Dancesti trennimaraton 28.11.2015

Usun, et enamik Facebook'i kasutajatest on juba mingi kanali kaudu piltidele ligipääsu saanud, et meie laupäeval toimunud trennimaraton oli täielik hitt! Mul oli nii hea meel näha, mismoodi nii minu trennigrupp kui Dancesti seltskond kõik ühtseks muutusid ning mulle soe vastuvõtt tehti.

"Pidu" algas kell 17:00 kogunemisega. Marta tutvustas kiirelt Dancesti, selle ajalugu ja treenereid. Rääkis mis meid selle 2.5h jooksul ees ootab ning kuna aeg oli veidi veninud, siis alustasime.

Esimesena algas LatinoFit, mida alustasime omakorda soojendusega. Seda siis Marta juhendamisel. Mulle isiklikult väga meeldivad Marta soojendused ja need muudavad keha mõnusalt soojaks ja teevad selle lahti. LatinoFit oli minu jaoks lihtne, sest noh, ma olen seal järjepidevalt juba mitu aega käinud. Küll meeldis mulle nende reaktsioon, kes esmakordselt seda proovida said. Õhkkond oli juba selline, et kui kellelgi sammud sassi läksidki, siis täitis saali muhe naer.  Ja seda mitte halvas vaid selle kõige parimas mõttes. Soojendus läks kuidagi väga sujuvalt Mamboks üle ning saalis valitses väga mõnus ja lõunamaine puusakeerutus.

Edasi hakkas Aleksandra enda juhentatavat Bodycombatit tutvustama. Aleksandra muide, on kohati minu saatusekaaslane, kes ka M. Kalmuse käe all -25 kilogrammi kaotas ning siis endale instruktori paberi hankis. Ja mis kõige ägedam, meie trennides on palju ühiseid sugemeid (poks siis) ning mõlemad said enda võimaluse Dancesti perekonnas.
Mina olen alati Bodycombati suhtes skeptiline olnud. Ma tean milline näeb välja Bodyjam ja Bodipump ja need... need trennid pole minu teetassike ning ma eeldasin, et Combat jääb ka sinna kategooriasse. Ma eksisin! Kuigi ma enda trennitegijatele ütlesin, et nad võivad Aleksandra trenni ajal Piloxingu kindaid kanda, ise ma seda ei teinud. Sest ma nägin, et seal on kätetööd ja poksi ikka väga.. väga, väga palju! Tunnistan ausalt, ma suutsin Bodycombatit kaasa teha umbes 15minutit. Ülejäänud aja ma lihtsalt jõin ja puhkasin, sest teadsin, et pean l jõuvarusi enda trenni jaoks ka hoidma. Aga Aleksanda on võimas ja Bodycombat on äge! Ma olen küll kuulnud, et Eestis hoiavad treenerid end veidi rohkem tagasi, aga minge ikkagi kõik proovima. Mina kavatsen küll veel proovima minna.

Kui Combat (ja minu jaoks paus) läbi sai, tõmbasime veidi tuure vähemaks ning Marta tutvustas StripFiti. Mina selles enne käinud ei ole. StripFit on siis ülimalt naiselik, aeglane ja seksikas trenn, mis põhineb-nagu nimigi ütleb- striptiisil. Lahti me end riietuma ei hakanud, aga ühe koreograafia õpisime ära küll. Kõik liigutused olid väga sujuvad, kehast läbi minevad ja sensuaalsed. Tõsimeeli, peeglist oli ennast päris kena vaadata ja tunne oli nagu jumalannal.

StripFiti lõppedes oli käes minu voor. Pean tunnistama, et ma olin natukene pabinas. Ma olen küll ja küll teinud nö promotrenne, aga iga kord tuleb siiski väike närv sisse. Seekord olid Aleksandra ja Marta lati päris kõrgele ka tõstnud ning ma kartsin sellele alla jääda. Kui Allan mulle juhtmeid hakkas külge panema, mõtlesin ma vaid omaette: "Pane nüüd täiega, haara terve saal endaga kaasa, ära neid vaid ära hirmuta, lõbutse täiega!" Ja ma alustasin: tutvustasin veidi ennast, trenni ning palusin naistel end paljajalu võtta. Poksi osa läks hästi, sest ena
mikel oli kogemus kas minu või Aleksandra trenniga. Natukene kentsakas on saalitäit ehmund inimesi endaga "uh-uh!" hüüdma meelitada, aga õnneks mu enda trennilised nakatasid ka teisi.
Pilatese osa oli natukene keerulisem, kuna pilates on minu jaoks selline asi, mida peab õige asendiga tegema. Ja seda asendit on sellise kiire ja esmakordse trenni ajal raske leida. Kartsin et nad teevad endale liiga, enda jaoks asja raskeks. Või siis vastupidi, teevad üle käe ja jäävad kogemusest ilma. Õnneks vist läks kõik siiski hästi ja korralikult. Ja ma uppusin täielikult enda trenni ära. Seda heas mõttes. Ma tundsin end nii hästi ja ammutasin meeletult energiat. Ja märkamatult oligi 20 minutit möödas ja aeg otsad kokku tõmmata.

Lõpetasime enda trennid ühe ühise lihastreeninguga. Iga treener oli valinud enda trennidest parimad lihasgrupi harjutused. Mulle jäid siis tagumik ja selg, mis tõepoolest on meie kombos väga head. Aleksandra tegeles käte ja kõhuga- plangu variatsioonid ning Marta tegi erinevaid küki variatsioone reitele ja toenglamangus jalatõsteid korsetile. Aga eks kõik meie harjutuses toetasid ka teisi lihasgruppe.

Kahe tunni möödudes lugesime trennid tutvustatuks ja treeningud lõppenuks. Suundusme edasi söögilaua taha. Me kõik kolm oleme selles mõttes väga sarnased, et meie põhitõed toitumise kohapealt on ühesugused: puhas toit, ei mingit näksimist ja "ei" näljatundele. Marta oligi vaaritanud kokku palju erinevaid ja maitsvaid toite, millest paljud enne kuulnudki polnud. Palju alternatiive riisile, makaronile ja kartulile. Söömise alguses rääkis Aleksandra lühidalt enda kogemusest, toitumise põhitõdedest jne. Edasi tutvustaski Marta enda sööke, erinevaid ja uudseid tooraineid. Ja lõpetasin mina pisikese shoki-teraapiaga sellest, kui palju suhkruid erinevad igapäevased asjad sisaldavad. Kas teie näiteks teadsite, et nende tervislike maitseveedega, joote te rohkem suhkruid sisse kui mahlas?

Ja oligi meie aeg läbi. Üks väga mõnus, võimas ja eriline õhtupoolik maailma ägedaimate (ja tugevaimate, sest hallo, kes suudab 2h järjest trenni teha?!)naiste seltsis. Mul on äärmiselt hea meel uuesti sinna suurde perekonda kuuluda ja sellest kõigest osa saada!

Kuna aga seekordne üritus oli edukas ja sai positiivset vastuja ning ka lisa nõudmisi, siis otsustasime, et teeme uue ürituse, kuhu peaks ka rohkem kohti jaguma, 17.detsemril, mil tõmbame mõlemad, nii mina kui Dancest enda trennidele joone alla. Ning alustame me siis uuest aastast ametlikult ühisest koosseisust.

Lõppu aga pilte ürituselt:
Dancest: kolm treenerit ja 29 osalejat :)
Võimas Aleksandra!
Marta StripFit
Piloxing

Lihastrenn





Täit albumit näed Sa SIIT (LINK).
Fotode autor Allan Jorits (LINK)

reede, 20. november 2015

Võitja: "Minu väga hea aasta"

Nagu ma lubasin, loosisin ma täna, ühe väikese inimese pooleüheseks saamise puhul, välja raamat/töövihiku "Minu väga hea aasta".



Kallis Annemari, ole hea ja rõõmusta, sest just Sina saad uude aastasse minna selle raamatuga ning teha 2016 aasta enda jaoks väga heaks. Ma loodan, et Sinu unistus firma luua läheb teoks ja peagi saame sellest kuulda! Sinuga võetakse kindlasti ühendust, uurimaks, kuidas Sa enda raamatu kätte saad.

Tänan kõiki, kes enda unistusi mulle jagasid ning siiralt loodan, et need teoks lähevad!

Kes seekord ei võitnud, siis teadke, et raamatuid saate soetada nii Rahva Raamatust kui Apollost. Ma leian, et see on üks väärt kingitus kas mõnele sõbrale või kasvõi iseendale!


Meie hakkame täna pooleühesega asju pakkima ja end homseks sõiduks ette valmistama.  Näeme juba Eestis!

kolmapäev, 18. november 2015

Tulevikuplaanid, uudised ja koolitused

Mäletate, meil oli siin hiljaaegu selline üritus nagu Dancest workshop: dance, fitness, flexibillity and choreos (LOE SIIT) ? Igatahes, nagu ma ka seal tekstis rääkisin, pani see mind paljudele asjadele teistmoodi vaatama ning andis palju uut motivatsiooni ja ideid. Üks põhilisemiad asju, mida ma seal töötoas tundsin ja tagaigatsema hakkasin, oli ühtsustunne. See tugev side ja kokkukuuluvustunne(?), mis saalis valitses. Ja kui Vahur veel rääkis sellest kõigest, siis muutusin ma natukene kurvaks, et ma... et ma ei olnud osa sellest kõigest ilusast.

Õhtul läksime me perega Gunnari venna elukaaslase sünnipäevale. Kaja käib nii minu trennides kui Dancesti omades ja nii nad sõbrannaga seal uurisid, kuidas workshop oli. Teema arenedes, ütlesid nad lõpuks midagi, mida ma olen pikemat aega ka ise mõtteid mõlgutanud: "Miks Sa ei anna trenne uuesti Dancesti all?".

Ma ei saa maha salata seda, et üle aasta tagasi, läksime me päris inetult Martaga lahku. Samuti tõstan ma käed üles ja tunnistan, et olin väga solvunud, pahane ja hormoonidest tulvil rase ning olen öelnud palju inetusi. Aga juba tükk aega tagasi tõmbasin ma enda uhkuse maha ning vabandasin nii Marta kui Dancesti ees. Miks? Sest leian, et sellised asjad, mille pärast "tüli" algas on elus tähtsusetud. Me hakkasime rääkima ning leidsime, et oleme mõlemad käinud läbi sama teekonna.
Kuid tänu sellele kõigele ei julgenud ma Martalt uuridagi, kas Dancest tahaks uuesti Piloxingu enda trennide hulka lisada.

Lõpuks ma siiski võtsin enda viimased julguseriismed kokku ja uurisin, mida Marta ühisest koostööst arvaks. Minu suureks rõõmuks oli ta nõus! Mida see siis tähendab? Tähendab see seda, et alates Jaanuarist olen ma ametlikult Dancesti peres treenerina tööl. Ma saan teha tööna seda, mida ma armastan, olla osa ühest suurimast eestlaste kogukonnast Soomes ning ennast pidevalt arendada, täiendada! Te ei kujuta ette ka kui hea meel mul on! Kui palju mulle Dancest annab, kui palju motiveerib.Kasvõi nii palju, et jaanuari keskpaigaks on mul vaja olla 5kg kergem, et teha ära reklaamfotod ja promovideo. Lisaks lõputud võimalused ennast arendada teadmiste ja kogemuste vallas.

Lisaks sellele toimub 28. november meie ühine workshop (event asub SIIN), kus me tutvustame kõiki enda trennistiile; LatinoFit, stripfit, Bodycombat ja Piloxing, ning räägime toitumisest, tervislikust elustiilist, treeningute tähtsusest jne.  Praeguse mõttega hakkame me selliseid töötubasid korraldama iga kuu-kahe tagant.


Lisaks sellele kõigele, pean ma suure aitähi ütlema Laurale, kes reklaamis välja ülisoodsa pakkumisega online kursused. Kuigi ma alguses kartsin, et need on natukene kahtlased, siis lõpuks registreerisin end ühele siiski ära. Tänase seisuga olen ma juba ühes loengus osalenud ja ma olen sellest vaimustuses.
Võtsin endale sellise loengu nagu Online Health and Fitness programme (LINK), mis siis koondab endas kõike alustades treeningutest, mentaalsest valmisolekus kuni toitumiseni. Praeguse seisuga, kui ma esimese loengu ära tegin, siis päris loll ma ikka pole ja tunnen seda maailma üpris hästi. Ja tunnen, et see on just see õige loeng, mis mulle sobib. Kindlasti hakkan ma ka siia märkmeid tegema ning üht-teist kirja panema.
Eriti mugavaks teeb kogu asja see, et saan iga kell neid leonguid järgi vaadata. Tähendab, et ma ei pea oma lapsi ja toimetusi selleks ajaks kuskile jätma või nende kõrvalt loengut vaatama. Lihtsalt panen nad kasvõi lõunaunne ja vaatan siis. See 2-3 korda nädalas tunnike vaba aega leida pole väga suur probleem.

Tahtsin minna ka Nike TC koolitusele minna ja olin end edukalt ka ära registreerinud, aga loobusin viimasel hetkel, sest praegu veel kestab koolitus minu jaoks liiga kaua. Marianna on ikka veel vaid rinnapiima peal ning kaks päeva 5-8h koolitust, oleks natukene liiga pikk aeg, et beebist eemal olla. Jah, teda saaks vahepeal küll sööma tuua, aga kuna üritus toimub Viimsis, siis temaga söögi pärast edasi-tagasi sõita oleks raske ja mõttetu. Õnneks tuleb kevadel veel neid koolitusi ja siis saadan kindlast enda taotluse uuesti!

Ja niimoodi ma muudkui õpin ja arenen- tasa ja targu. Saan palju uusi tedmid endale ning oma panuse ka Dancesti perele.

Mina olen igatahes õnnelik, rahul ja ootan innuga uut aastat!

Ja nagu ma mainisin, olen ma nädalavahetusel Tallinnas, kus ma üle ma-ei-tea mis aja tahaks minna jõusaali proovima. Nii et kui leidub kedagi, kes pühapäeva hommikul-lõunal tahaks ühineda, siis võtan pakumised vastu!

Nüüd hakkan ma aga ühe väikese ussikesega mängima ja trennitama, et siis varsti suuremale õele järgi minnes ussike* vankris magaks!


*Ussike on Marianna sellepärast, et ta õppis paar päeva tagasi keele näitamise ära ning ajab seda nüüd koguaeg naerdes suust välja. Ise samal ajal mööda maad edukalt liikudes.


pühapäev, 8. november 2015

Dancest workshop: Dance, Fitness, Flexibiliti and choreos




Eile oli selline õnnis laupäev, kus ärkasin hommikul üles, kütsin keha kütust täis ja käisin jooksmas üle pika aja. Tegin oma 12km ning seda rahulikus ja mõnusas tempos, et mitte keha liigselt väsitada, sest nädal haigust andis tunda ning õhtupoolikul oli mind ees ootamas üks tore workshop.

Nimelt oli Dancest, eesotsas Martaga kutsunud külla tantsijate paari Vahuri ja Helena (nende fännilehega saad tutvuda >SIIN<). Lühidalt on siis Vahur ja Helena tantsijatest paar, kes on esinenud üle maailma üritustel, showdel jne. Helena muideks, oli novembri  Tervis Plussi kaanestaar ja aeroobikakuninganna 2015. Vahurit, nagu me mõlemad jutupausil tõdesime, teadsin ma juba põhikooli ajast, kui tutvusime Laulu-ja Tantsupeo supiköögis kus ta töötas. Ja nüüd olid nad siin, et meile anda kolmest tunnist koosnev üritus, kus nad siis meid õpetasid, julgustasid ja endist rääkisid. Ma nüüd kuidagi siis püüan anda ülevaadet, kuidas see super üritus välja nägi.

Kokku saime me Pitäjänmäel kella 16 ajal, mil workshop alguse sai. Kõigepealt tutvustasid Helena ja Vahur ennast, rääkisid endi taustadest ning tegemistest. Ja ilma pika sissejuhatuseta, hakkasime me juba keha soojaks ajama. Kui me saali läksime, oli seal üpris jahe ning enamikel olid pusad seljas. Peale kahte minutit, lendasid kõigil need seljast. Tegime lihased soojaks, venitasime neid ning alusasime.

Helena ja Vahur näitasid meile kordamööda erinevaid tantsuharjutusi ja liigutusi. Kõige eredamalt ongi meeles see, kui Vahur õpetas (või noh püüdis, khmm, mõnele.. :D) kaht hip-hopi liigutust. Esimeseks siis hüppest maha langemine. Teate ju küll seda, kus tantsija hüppab õhku, liigutab õhus jalgu ja langeb nn murtud jalaga maha. Võtsime samm-sammult kogu harjutuse lahti ja teate mis, lõpuks polnudki see nii keeruline kui peale vaadates tundub! Lõpuks said vist kõik sellega kenasti hakkama ja mis põhiline, keegi ei murdnud midagi ära!

Teiseks liigutuseks pidime selgeks saama, kuidas hüpata ühel käel seistes eest taha. Umbes, et kükitad tavaliselt, paned käe seljataha ja siis hüppad käele toetudes uuest käe ette endale. Jalad peaks muidugi õhus olema ja lennates oled üpris tagurpidi. Sinnani me veel ei jõudnud, aga Vahuri sõnul on see harjutamise ja aja küsimus, sest vaid läbi harjutamise tuleb enesekindlus end päriselt õhku visata. Eriti tobe oli loomulikult olukord, kui peale õppimist seda kõik tegema hakkasime ning ma ainsana siis küünarnukile pauguga kukkusin!

Edasi hakkas Helena meile contemporary tantsu õpetama. Alustasime vabakavast, õppisime samm-sammult ära kava ning iga harjutamisega panime liigutuste sisse nö iseendast ja enda emotsioone. Kokkuvõttes olid vist kõik meist selles loos ja tantsus nii sees, et kedagi ei huvitanudki, kui puhas tehnika on. Ja seda nad hiljem rääkisid ka, et tantsides on palju tähtsam emotsioon, loo rääkimine ja enda hing,  kui tehnika. Tantsitakse ju ikka südamega.

Lõpuks hakkasime tegema jõuharjutusi. Teate, mina olen ikka arvanud, et kuna ma enda Piloxingus üsna raskeid jõuharjutusi teen, olen ma tugev. Tegelikus: ei ole! Paljud harjutused olid no nii rasked, et mul tahtis pisar silma tulla. Kuigi seal midagi erilist polnud- tavalised lihasharjutused...Aga no respekt minu poolt neile, kes absoluutselt kõik harjutused kaasa tegid ning nö lihtsustatud varianti ei kasutanud!

Lõppu tegime veel omajagu jooga sugemetega venitusi. Ja kui ma kunagi arvasin, et jooga on ju nii lihtne, siis nüüd sain ninanipsu, sest tasakaalu hoidmine positsioonide ajal on kohutavalt raske tegelikult.

Kui kõik harjutused läbi said, istusime me ringis ja rääkisime tantsust, grupist, toetusest- kõigest, mis tantsija eluga kaasas käib. Te ei kujuta ette ka, kui inspireerivaid ja ägedaid lugusid neil rääkida oli. Lõppu veel mõned pildid ja läbi ta oligi. Kuigi üritus kestis kolm tundi, siis läks see aeg liiga kiiresti. Ma olekski võinud sinna tantsima jääda, jah, minusugune puujalg oleks veel tantsida seal tahtnud. Mulle meeldis väga nende jutte ja kõnesid kuulata ja hea meelega osaleks ma mõnel seminaaril, kus nad kõnelejateks oleks.

Vahuri ja Helena teekond praeguseni on tohutult inspireeriv ja motiveeriv. Iga hetk sellest kolmest tunnist pani mind tundma, et terve maailm on mu ees valla, kui ma vaid ise seda soovin. Et unistused on vaid algjärgus plaanid, mis kunagi täituvad. Et toetav seljatagune on kõige alus. Et mitte keegi pole kunagi liiga vana, et midagi saavutada.
Ja teate, kui ilus on Helena! Mitte ainult välimuselt (sest seda ta on ka, super ilus naine!) vaid tema ilus hing paistis terve aja välja. Koos on nad tõepoolest ühed soojemad ja armsamad inimesed, keda ma näinud olen. Ja see kuidas Helena liikus, see oli nii puhas, ilus ja graatsiline. Ta venis ja paindus nagu plastiliin ja see oli puhas silmailu.

Minu emotsioonid olid peale üritust laes ja ma tõepoolest tundsin, et kõik on võimalik. Ma olin terve õhtu ja pool ööd energiat täis, elevil ning lihtsalt ketrasin tervet õhtupoolikut peas läbi. Lisaks hoidis muidugi  ka lihasvalu üleval... Ma olin täis uusi ideid, mõtteid ja plaane, mille suunas ma juba väikseid samme tegema hakkasin (aitäh Enely ja Kaja!).

Täna hommikul mõtlesin, et on hea idee minna lõdvestuseks jooksma. Tegelikult olid jalad ikka päris valusad. Ning õhtuses LatinoFitis andsid isegi randmed enda lihastest tunda. Aga see on see mõnus valu!

Lõppu lisan mõned klõpsud ürituselt. Täismahus albumit saab näha Dancesti fännilehel (SIIN), millele soovitan kindlasti ka LIKE vajutada.


PS: ära unusta osa võtta kingiloosist, mis asub >SIIN<.







neljapäev, 5. november 2015

Kingiloos- võida endale "Minu väga hea aasta"!

Kuna me oleme ikka veel haiged (isegi jooksma jätsin eile minemata :( ), siis mõtlesin, et on üks kena päev, et oma päris esimene ja korralik kingloos käima lükata.

Juba tükk aega tagasi leidsin ma kuskilt sellise raamat/töövihiku nagu "Minu väga hea aasta". Peale seda hakkasin ma seda raamatupoodide kodulehtedelt uudistama ning mul oli kindel plaan see endale Eestisse minnes soetada.
Siis aga lõi mu pea kohal väike lambike põlema, et miks mitte proovida ja küsida seda raamatukest enda lugejatele kingiks.
Minu suureks rõõmuks oli Kaisi kahe käega idee poolt ning eelmisel nädalal saingi ma paki, kus sees peitis end toosama töövihik.

Praeguseks hetkeks olen ma seda vaid vaikselt sirvinud ja veidi uurinud. Kuna meil praegu on veel veidi kiired ajad, siis ma lihtsalt pole leidnud seda aega, et raamatuga tegelema hakata. Selleks et seda täitma hakata, sooviks ma mõnd õdusat õhtut, kus saan veidi rahulikumalt hingata ja veidi vaiksemas keskonnas olla. Seega jään jõuluaega ootama.

Ma usun, et kirja pandud soovidel ja mõtetel on suurem tõenäousus teoks saada ning tahan uude aastasse kirja panna kõik enda salajased ja suurimad soovid, et siis nende nimel töötama hakata!

Et aga mitte juttu väga pikaks ajada, lähen kohe asja juurde. Kuna ma tänu teile, lugejatele, selle raamatu kingiks sain, siis loosin ma ka ühele teie seast selle toreda töövihiku välja.
Selle jaoks peaksid Sa:

Võitja teen ma teatavaks  random.org abiga 20.11, kui Marianna poole aastaseks saab.