pühapäev, 18. jaanuar 2015

2015 aasta trennimõtted ja Ööjooks

Läbi kõigi mu jooksude ja võistluste on minu lemmik olnud Rakvere Ööjooks (LINK eelmise aasta emotioonidele). Eelmise ööjooksu lõppedes teadsin ma, et uuel aastal olen ma kas
a) rase
b) beebiga

Osavad nagu me oleme, saime me beebiga hakkama kohe peale ööjooksu ja nüüd ongi nii, et kolm kuud peale tita tulekut, toimub selle aasta Ööjooks.

Ma mitu ega tagasi rääkisin juba Gunnarile, et veidi on nagu süümepiinad ka, sest ma ei usu elusees, et poolmaratoniga kolm kuud peale sünnitust hakkama saan.
Mõtlesime meie siis, et paneme lapsed vankritesse ja läheme hoopis koos kõndima.

Siis aga tuli välja, et sel aastal poolmaratoni ei toimu, sest nagu ma eelmisel aastal ise ka kirjutasin, olid teeolud kehvad ja osad kohad valgustamata jne. Ühesõnaga võtavad nad endile aega, et 2016ndaks aastaks uus poolmaratoni marsruut valmis saada.

Ja nii ongi seekord vaid 10 km ja 5km. Nendest esimene ajavõtu ning medaliga, teine ajavõtuta ja pigem enda rõõmuks. Ja loomulikult Mõmmijooks.

Ma olen nüüd mitu aega enda ette arutanud, et kas ma olen valmis kolm kuud hiljem juba seda kümmet kilomeetrit läbima. Miljon erinevat varianti on peast läbi käinud ja erutanud nii ühest küljest kui teisest.

Täna rääkisin ma natukene enda võimetest Marek Kalmusega ja lobisesin emmega. Ja lõpuks läksin ja registreerisin end selle kümne kilomeetri peale ära.
Seekord oli ka kohustus enda lõpuaega ennustada. Kuna ma ei tea, mis seisus ma reaalselt olen, panin ma enda aja sinna 1h-2h vahele.

Nagu ma aru sain, siis ei ole vahet, kas ma kõnnin või jooksen, arvestus tuleb kõigil kümnestel sama mõõdupuuga (v.a siis need ennustatavad ajad, et noh, see kes läbib 20 minutiga selle maa ei võistle ikka sellega kes kepikõndi teeb). Marekiga rääkides, ütles tema, et raja ära ma läbin nii ehk naa. Mingit rekordit tegema ja võistlema ma kindlasti veel ei lähe, aga raja läbitud ma saan.
Sama ütles ka emme, et vahet ju pole, võin vahepeal kõndida ja jumala rahulikult selle maa ära läbida.

Ja tegelikult ennast tundes, siis jah, ma usun, et veidi üle tunniga, saan ma täitsa hakkama. Ja kui ei jõuagi joosta, siis kõnnin-lihtne!

Minu kõige suuremaks peavaluks ja pisikeseks hirmuks on uus beebi. ta on siis kolme kuu vanune. Kas ta selle aja ilma minuta hakkama saab? Koos stardikoridoori mineku, soojenduste, jooksu ja koju jõudmisega, võib mul seal aega minna enam-vähem kaks tundi. Kas beebi on juba nii vana, et saab selle aja ilma söömata hakkama? Tõenäoliselt saab, kui ma enne kõhu täis söödan, aga väike teadmatuse hirm on ikka sees.

Samas võtan ma asja sedasi: kui ma joosta ei suuda, ma kõnnin. Kui ma mingil põhjusel ei saa osaleda, siis väga kahju ka ei ole, sest koht sai ostetud praeguse odava hinnaga.
Kõik see aga toimub muidugi sellisel juhul, kui sünnitus läheb ilusti ja kergelt, sest keisrilõike puhul ma ilmselgelt ju jooksurajale ei lähe.

Aga ma olen positiivne ja tean, et sünnitus läheb loomulikult, taastumine kiirelt ja beebi saab imehästi selle pisikese aja issiga hakkama, kui ma seda kümmet läbin.


Kindlasti aitab kaasa ka minu praegune aktiivsus. Oma ideaalsuses teen ma 3-4korda nädalas reaalset trenni. Kaks korda Piloxingut ja üks-kaks korda ikka peaks kepikõnnile ka jõudma. Lisaks jalutame me niisama Elinaga igapäevaselt väljas, nii et aktiivsuse üle kurta ei saa. Seda kõike loodan ma aprillini ilusti välja teha. Sealt edasi, peale sünnitust tunnetan ma ise juba keha järgi ära, kuidas ja millal liikuma saab hakata.

Tegelikult võiks ma olla veel tublim ja siiski toidulauda ka korrastada. Viimasel ajal olen ma vandunud veidi alla ja ikka mõnikord Mäkist süüa võtnud. Ja paar korda nädalas lendavad ka jäätis ja shokolaad toidukotti.
Ma peaks proovima olla kasvõi nädala täiesti korraliku ja regulaarse toidu peal. Mida vähem juurde tuleb, seda kergem on augustis rada läbida.
Jah, nii ma teengi! Sel nädalal teen ma testi mõttes ühe ülikorraliku nädala. Who's with me!?

Ööjooks on ka ainus üritus, kus ma sel aastal plaanin osaleda. Kergus oli mulle, kui sain teada, et poolmaratoni ei toimu, sest mul oleks tõepoolest kahju olnud sellest, kui seal osaleda poleks saanud.

Septembrist loodan ma edasi hakata andma enda tunde ka. Siis juba ehk ilusti ametlikult ja palga eest.

Praegu, peale kuuajalist trenni pausi, on esimesed trennid ikka üsna rasked. Reedel tegime uut kava ja ma valutasin end laupäeval terve päeva. Isegi kõhulihased olid valusad ja oli ikka äärmiselt kentsakas tunne kui beebi nende kangete ja valusate lihaste vahel võimles. Selg on kõige hellem koht. Kogu töö käibki ju selja kaudu.
Aga huvitaval kombel teen ma 99% kavast siiski kaasa ja erilisi raskusi ei tunne. Reedel tüdrukud imestasid/naersidki, et peab ikka olema hea treenitus, kui neid tund läbi tõmbas ja mina teist nägugi ei tee-rasedana!

Nii et jah, minu plaan näeb praegu välja selline: püüan siiski enda toitumist korralikuna hoida, ennast võimalikult aktiivsena hoida, loodetavasti lihtsalt ja loomulikult sünnitada, kiiresti taastuda, võimalikult vara liikuma saada, osaleda Ööjooksu kümnel kilomeetril, alustada enda trennidega ja siis aasta lõpuni tegeleda vaheldumisi trennide, jooksu/kõndimisega ja kaal uueks aastaks ilusaks saada.

Loomulikult osaleb Elina sel aastal jälle Mõmmijooksul!



Mis teie arvate, kas on reaalne plaan ja hea otsus see Ööjooks? 
Kas ma olen ehk veidi hull enda trennide ja toitumisega?

Öeldakse küll, et rasedust peaks nautima ja sööma kõike, mida hing ihaldab, aga kas see ikka päris nii on? Tervislikus ja aktiivsus võiks ehk ka rasedana normaalne olla?

4 kommentaari:

Airika ütles ...

Ma olen sama dilemma ees. Mul jääb taastumiseks ainult 1,5 kuud. Tahaks aga kaine mõistus ütleb, et on ka järgmine aasta olemas :)

Kati ütles ...

1,5 kuud on minu jaoks liiga väike vahe :(. Öeldakse, et peale sünnitust peaks kolm kuud taastuma ja lihastele ei tohiks pinget anda.
Kõndima veel, aga jooksma mina minna ei soovitaks ja ise ka ei läheks.

Minu jaoks see kolm kuud sai selleks otsustavaks faktoriks. Oleks see varem tomunud ja poleks ma praegu ise trenne andnud ja teinud, poleks ma jooksma läinud :)

Keiu ütles ...

Mul on järgmise rasedusega sama plaan mis sul ehk kui enesetunne lubab, siis kavatsen olla füüsiliselt aktiivne ja toituda korralikult, et hoida kaalutõus veel väiksem kui esimese raseduse ajal (13 kg pole küll katastroof, aga osa sellest kükitab siiani kukil). Laps on peaaegu pooleaastane ja tegelen praegu kaalulangetuse ja korraliku trenniga. Tulemused vaikselt tulevad, aga miks näha hiljem meeletult vaeva, kui saab ennetada probleemi :)

10 km läbid kindlasti ära - ma ei saanud toonuste tõttu raseduse ajal üldse trenni teha (jalutasin hästi aeglaselt aeg-ajalt), aga juba lapse 1. elukuul tegin 2-3 korda nädalas 10-kilomeetriseid käruringe. Sellise aktiivsuse juures arvan, et suudad terve maa joostes läbida.

Ja 3-kuune beebi saab 2 tundi söömata kenasti hakkama, ära selle pärast muretse. Kui mul oli vaja paar tundi koolis olla, siis mees, ema või isa jalutas selle aja vankriga, laps magas terve aja :)

Kati ütles ...

Ma ise usu ka, et 3kuud on täitsa okei aeg :) ja beebi magab jooksu maha :)


Mul siiani veel toonuseid jms õnneks pole. Vahel hakkab kõrgema pulsi peal vaid veidi ebamugav ja raske. Aga noh, neli kuud veel minna ka :).

Ma kaalunud ei ole, aga ümardatult on juba 10kg peal. Kui nüüd suudaks lõpuni olla tervislik ja aktiivne, ehk siis väga suurt tõusu enam pole... ehk :D