teisipäev, 6. jaanuar 2015

Rasedusblogi: 21.- 22. nädal




Väike kõhuelanik on muutunud äärmiselt aktiivseks. Tundub nagu tal oleks kõigele miskit omalt poolt lisada. Ükskõik mida ma teen, annab ta endast märku. Ja seda üsna tugevalt. Õnneks pole mul kumbki lastest (veel) selline, kes lööks. Tean, et paljudel annavad kõhubeebid päris lööke, aga meie põnn vaid sirutab ja ujub. Samuti oli ka Elinaga. Tema oli kohe lõpuni välja selline tsillija ja tegi vaid sujuvaid liigutusi. Hetke seisuga on väike õde suurema moodi- minu õnneks!

Erinevalt paljudest, siis rasedus ja beebi kuidagi minu põie tegevust ei mõjuta. Ükskõik palju ma päevas vedelikku tarbin, WC-d kasutan ma sama harva kui enne rasedust. Ei tea kus see beebi küll organite mõistes mul täpsemalt asub, aga vot põit pole see laps veel puutunud. Tõsi, mul on kolm korda jõulukuu jooksul tilgad püksi tulnud, aga see on lihtsalt sellest, et suurelt ja järsku naerma olen pursanud. Kahtlen et see rasedusega kuidagi seotud on.

Beebi liigutused on selgelt kõhu pealt nii 90% ajast näha. Ülejäänud aja me kas ei oska vaadata või ei pane enam tähele. Proovisin küll video peale ka asja saada, aga kahjuks kaamera seda eriti selgelt ei erista kõhu hingamisest. Tunda on liigutusi aga koguaeg ja nii kui miski kõhu vastu läheb, on preilil vaja protesteerida.
Eriliseks lemmikuks on siiani Elina. Alati kui Elina mu vastas on, tahaks beebi nagu kõhust välja tulla. See on üheti nii kummaline, samas teisalt nii armas. Minule on see muidugi nuhtluseks, sest nende kahe tüdruku koostööl, olen ma päris pikalt magamata.
Nimelt saan ma just Elina magama, hakkan enda voodis vaikselt uinuma, kui beebi hakkab endast märku andma. Ja siis on raske head asendit uinimiseks saada. Lemmik asend- kõhuli- on ikka veel võimalik, aga laps hakkab streikima. Ja kui ma siis kuidagi saan lõpuks magama, ärkab Elina ja ronib minu kaissu. Seda tunneb just maha rahunenud kõhubeebi ja hakkab meeleheitlikult kõhu vastu pressima. Eks ma pikapeale hakkan juba selle tundega harjuma ja uinumised liigutuste saatel on tundvalt lihtsamad kui paar nädalat tagasi.

Enda puhul olen ma nüüd täheldanud, et tempo on aeglasemaks jäänud. Pühapäevasel kepikõnnil oli km aeg üsna tavaline mitte õige kiirkõnni oma. Aga kiiremini ma kõndida ei suuda ja alateadvuses ei julge ka, sest lumi ja jää ei ole hea kooslus ühele paksukesele. Kui ma natukene püüan tempot teha, hakkab ikka kõhus pistma. Ja millegi pärast alati kaheksandal kilomeetril, mitte enne.
Minu õnneks ma veel liikuda suudan! Loodetavasti ikka aprillis ka veel.

Asi millest ma ei saa vist enne suve tulekut üle ega ümber on mu nahk. See on lihtsalt meeletult kuiv ja see segab mul nii paljusid asju. Eelkõige magamist. Naeruväärne ongi see, et ajaks, mil mõlemad lapsed on maha rahunenud ja saan uinuma hakata, hakkab nahk meeleheitlikult kihelema ja ei lase üldse olla. Ja kuigi ma seda ise veel katki pole kratsinud, siis jalgadel on väikesed katkised kohad olemas. Kust need tulid, seda ma ei tea. Kas tõesti juba kuivusest või sügan ma end läbi une katki? Ja vahet ei ole mis riie naha vastu läheb, kihelema ajab see nagunii. Olen kreemitanud end enda kreemidega, Elina beebiõliga- mitte miski ei aita. Leevendus on selleks hetkeks kui ainet peale kannan ja nii kui riide panen, hakkab kõik otsast peale. Ma juba päriselt nutan selle pärast öösiti...

Kõht kasvab nüüd iga nädal üsna märgatavalt. Naba piilub iga päevaga üha rohkem välja. Õnneks ma varbaid veel näen- proovisin üleeile järgi.

Isud on suuna võtnud veidi hapuka maitse poole. Näiteks on mitu päeva menüüs olnud keefirisupp. Sidrunivesi on alati kannus olemas. Eriliselt isutavad näiteks viinamarjad- paha, paha! Aga lemmikud on ka vaarika smuuti ja tomatisupp.
Vahel unistan ma ka ehtsast Eesti burgerist ja turul müüdavatest lihapirukatest. Õnneks neid siin saada pole ja jäävad need söömata. Siin saan paralleele tõmmata Elina ootamisega. Tema ajal ma muust ei toitunudki- nagu +30 kg näitas!

Üldse on tegelikult see rasedus Elina ootusajale üsna sarnaseks ikkagi kujunenud. Jah, Elina ajal ma ei iiveldanud nagu praegu alguses, aga see on ka ainus erinevus. Kõige suurema vahe annab sisse ehk minu enda aktiivsus. Elinat oodates olin ma pigem nagu diivani kaunistus, nüüd aga ajan ikka mitu korda päevas end diivanilt maha. Seda on märgata ka laste aktiivuses. Elina oli pigem rahulik ja laist liigutaja. Praegune beebi aga aktivist.

Mäletan, et Elinat oodates, olin ma enamik ajast vana rahu ise. Öeldakse ju, et mida rahulikum rase, seda rahulikum beebi. Minu puhul pidas see paikka ja Elina oli sündides maailma rahulikum imik. Emaga just eile heietasime, et ta isegi nuttis nii vaikselt, et emps päris ämmaemandalt, kas ikka kõik korras on.
Nüüd olen ma aga märgatavalt närvilisema loomuga. Osalt kindlasti selle pärast et noh, Elina on paras marakratt juba. Teisalt mõtlen ma päris palju igasugustele asjadele, millele ma enne ei mõelnud. Nagu näiteks sünnitus, millal ja kellega ja kuidas ja kus. Ma muudkui aga kardan ja mõtlen, et laps hakkab sündima siis, kui mul ema pole veel siia jõudnud, kui Gunnar istub teel Rootsi laevas. Mis ma siis teen? Kes mind sünnitama viib? Kes minuga kaasas on? Kui ma üksi olen, äkki juhtub midagi ja mul pole keelt oskavat tuge kõrval?! Kuhu Elina jääb?
Teise võimalusena läheb tähtaeg kõvasti üle ja ma hakkan sünnitama siis kui ema mul just ära sõidab ja Gunnar tööle peab minema. Ja ma olen täpselt sama lõhkise küna ees.

Ja kõik need mõtted muudavad mind närviliseks, mis omakorda ei lase mul magada, mis omakorda muudab mind veel närvilisemaks ja sealt edasi olen ma väsinud ja ärritun kergeminei ja... Saate aru küll, eksole!
 Ja siis ma mõtlen, et äkki tänu sellele, et ma ise närvilisem olen, on ka beebi aktiivsem? Kas ta sünnib nüüd ka rahutumana kui Elina? Kas ma tänu enda praegusele olekule saan endale rahutu ja raske lapse?

Kõik sellised mõtted ja hirmud on mul pähe viimase nädala jooksul tulnud. Ometi on ju nädala pärast vaid neli kuud tähtajani jäänud ja see aeg möödub kiiresti ja märkamatult.

Hea uudisena leidsime me endale sobiva vankri. Vist. Kui see millalgi saab koju toodud, siis räägin sellest ja miks me selle just valisime lähemalt ka.

Üldse peaks ma tegema mingiaeg postituse sellest, mis on need asjad, mis ma Elina ajal ei soetanud, aga seekord soetada plaanin. (Kohe märge iseendale, et teema olemas!)
Ja meie nime saagast- kas te tahaksite lugeda sellest, mille järgi me enda lapsele nime peame valima?

Kokkuvõtvalt: rasedus on üks tore aeg ja kui ma koguaeg sügelemas ja unine poleks, oleks elu täielik lill!




11 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

muidugi tahaks lugeda! nimest,vankrist, teie suhtest, KÕIGEST:) KIRJUTAD NII KAASAHAARAVLT,SUPER ÖUGEDA!

Kati ütles ...

Khmm, väga tõsiselt võetav kommentaar :D :D

sipsik ütles ...

Sünnitus läheb nii nagu peab ;-) Lähtu sellest, et kõik läheb plaanipäraselt. Ja kui miskit teisiti läheb, siis sul ju ikkagi tugivõrgustik ümberringi. Kõik saavad olukorrast aru ja aitavad loomulikult. Ette muretsemine ei aita ju üldsegi mitte.

Vbl ei sobi ka pesupulber, mis hetkel kasutad. Mõtlen just, et raseduse ajal võib mitte sobida.

Vbl tasub proovida täitsa naturaalsete vahenditega määrida nt. oliiviõli, kookosrasv. Parim test on pool keha ühe asjaga määrida, pool teisega. Kohe võrdlus olemas.

Mind huvitaksid ka nö. lahtised teemad. Rääkisid Elina rezhiimiprobleemidest. Kas nüüd magab alati oma voodis, kui kaua ja kuidas abi said?

Et negatiivseid mõtteid hajutada, keskendu olevikule ja nautige Elinaga aega kahekesi. See lips on teil varsti läbi ;-)

Kati ütles ...

Kusjuures ma olen sellele pesupulbrile mõelnud ja teda välja ka vahetanud, aga siiani üksta-kaks, tulemus on sama. Kookost proovisin, aga tulemuseta. Mäletan, et kevadel Dancesti treneril oli sama jama ja tal vist lõpuks aitaski vaid toiduõli. Homme toon poest uue pudeli :D.

Oh, see Elina magamine on nii nagu ta on. Praegu on palju asju korraga käsil ja üksasi segab teist.

Ma tegelikult hea meelega naudiks mõnd päeva üksi :D
Lilja naeris küll siin mingiaeg, et eks vajadusel Elina läheb temaga lasteaeda ja Silver tuleb sünnitusele kaasa, aga noh, nali naljaks :D.

Anonüümne ütles ...

Sa oled nii ilus rase!!! ;)

Anonüümne ütles ...

Esimese raseduse ajal polnud mul mingit sügelemist aga teise raseduse ajal, issand, kus ma sügasin läbi une jalad lõhki. Kahjuks ei aidanud mind ükski asi, sünnitasin äranja kõik korras. Tuleb see kõik ära kannatada, muudnei midagi :)

Kati ütles ...

Aitäh :)!

Kati ütles ...

Elinat oodates ma ka ei sügelenud. Eks ma tea jah, proovin kuidagi mingitki leevendust lihtsalt leida ;)

Anonüümne ütles ...

Ma hingasin kohe rahulikumalt, kui lugesin, et ka sinul ei ole WC-s käimistega midagi muutunud. Ma olen esmarase ja mitte Eestis ja lugedes kõiki teiste rasedate lugusid, kus nad tunnis neli korda WC's käivad, mõtlesin, et mis minuga valesti on siis? (mul on 14.s nädal). Aga nagu ikka, iga rasedus on personaalne. :)
Edu kasvamisel!

Anonüümne ütles ...

Kui tohib küsida siis mis programmiga Te pildi sellise tausta peale saate? :)

Kati ütles ...

Kui Sa mõtled seda kõige ülemist nädala lugejat, siis selle kleebin lihtsalt Picasaga peale :)