kolmapäev, 4. veebruar 2015

Kelle jaoks ma siis lõppude lõpuks liigutan?

See Ask.fm on ikka tore asi küll. Inimesed muutuvad seal tihtilugu väga hoolitsevateks ja muretsevateks. Millegi pärast jäävad nii paljudele ette mu rasedusaegsed trennid ja kaalujutud. Näiteks sain ma eile sellise küsimuse:
"Kas sa ei mõtle, et äkki oleks aeg maha võtta ja endale elada viimased kuud? Lõpetada trennid, liikuda ja liigutada iseenda jaoks. Puhata, edasi läheb ainult raskemaks. Mina isiklikult oleks juba lõpetanud trenni andmise sp, et laps ei liigutanud nagu varem...milleks stressata? Naudi!"
Ma lugesin siit esiti välja, et tema oleks juba ammu trennid lõpetanud, sest laps ei liigutanud nagu enne. Vastasingi, et laps on ju normaalselt liigutanud ja kõik okei, kuniks ta siis täpsustas, et ta mõtles mu esmaspäeval toimunud trenni, peale mida oli öösel beebitüdruk vaiksem. Ühesõnaga oleks ma pidanud siis esmaspäeval juba teatama, et nüüd aitab?

Ma ausalt ei saa aru, mida alati mõeldakse sellega, et liigutada ja liikuda iseenda jaoks? Kui ma olen juba kaks aastat seda trenni teinud, kas siis Piloxing ei lähegi iseenda jaoks liigutamise alla? Kelle jaoks ma siis seda teen? Ikka iseenda jaoks ju. Mulle meeldivad mu trennid ja ma naudin neid. Need ei ole kontimurdvad ja rasked. Tõsi, eks ma esmaspävel kõhulihastega veidi ehk üle pingutasin, aga mitte nüüd nii hullusti, et midagi juhtuma peaks. Ma kinnitan kõigile muretsejatele, et ma olen kolm aastat väga, väga intensiivselt trenni teinud ja loen enda vormi ka praegu üsna treenituks. Kaks korda nädalas Piloxingut anda pole mulle mingi pingutus.

Ma viimase ämmaemanda visiidi ajal pärisin selle trenni andmise kohta ja teate mis? Ta ütles, et nii kaua kuni ebamugavust või komplikatsioone ei teki, lasku käia. Üldsiselt lähevad treenerid ikka nagu normaalsed inimesed kuuke enne sünnitust dekreeti*.

Teen ma trenne ju ikka sellepärast, et need mulle meeldivad ja just, iseenda jaoks. Kui ma neid suures saalis naistega koos tegemas ei käiks, siis kodus teeksin ikka.

Üldse on mulle jäänud millegi pärast mulje, et üldsus arvab, et rasedus on nüüd mingi püha aeg, kus naine peaks jääma mingisse erilisse staatusesse või olekusse. Võtma vabalt ja sööma, mille järgi isu on.
Kui ma Elinat ootasin, olin ma samal seisuhkohal ja "nautisingi" seda aega. Ja mul oli lõpuks enda suure kerega ikka väga, väga raske. Praegu on mul aga enesetunne suurepärane ja ma ei saaks öelda, et ma kuidagi vähem rasedust naudiks. Ma pigem ütleks, et ma suudan seda rohkem nautida, sest ma ei ole ennast selle raseduse sisse ära kaotanud. Sport ja trennid ongi see, mida ma naudin!

Siis sain ma aga sellise kommentaari:
 
"Kas sul on kaal kinnisideeks isegi raseduse ajal? Ma pole su blogi jälgija, aga Briti kommentaaridest sa kõlad veits psycho enda "omg, ma sõin koogitüki täna ära, issand kõnnin nüüd 30km" või "appi, sa ainult 700 grammi juurde võtnud, ma juba kilo, lähen teen kõhulihaseid nüüd" jutuga..."

Ma ei tea millise Briti postituse all ma küll olen selliseid pärleid suust välja loopinud, aga see selleks. Eks neid pisemaid ütlusi on vist tulnud küll, aga need on pigem olnud vähese musta huumori võtmes (ma muide julgen väita, et olen Britile otse julmemaidki naljakesi teinud).

Ma ei saaks öelda, et kaal minu jaoks mingi kinnisidee oleks. Loomulikult on see mulle tähtis, aga ma tõepoolest ei jookse maratone ja pea tatradieete selleks, et seda kogu aeg kontrollida. Minu jaoks palju olulisemad on füüsiline vorm ja enesetunne. Ma jah, räägin siingi sellest, et oi-oi, nüüd on juba 11 kilogrammi peale tulnud, aga ega ma sellest ju paanikat tee. Või teen?

Ma olen pikalt olnud siiski spordi ja tervisliku elustiili blogija. See, et ma nüüd rasedaks jäin, ei tähenda, et ma peaks need teemad nurka viskama. Loomulikult käsitlen ma neid teemasi, loomulikult ajan ma ikka veel võimalikult tervet ja normaalset kaalutõusu taga, loomulikult püüan ma ka rasedana võimalikult tervislikult ja hästi toituda ja piisavalt aktiivne olla. Sest see on ju elustiil ja elu juba viimased kolm aastat olnud!

Ma olen enda meelest tegelikult öelnud juba kordi ja kordi välja ka, miks ma püüan seda kaalu kontrolli all hoida. esiteks on juba see, et 15. augustil on Rakvere Ööjooks, kuhu ma olen 10km jooksule registreerinud. Ma ei kujuta ette, et peaksin minema 20 ülekiloga seda läbima. Mul on palju lihtsam minna rajale, kui ma olen raseduse ajal teinud piisavalt selleks, et see mul võimaluste piires läbitud saaks.
Teiseks olen ma juba korra näinud pisaraid ja higi, et suurt ülekaalu maha saada. Kui Sa ikka oled selle korra läbi teinud, siis teed kõik võimaliku, et seda enam ei juhtuks.

Eks see ole siis nö tavainimeste see üks tabu, et rase ei olegi püha lehm ja võib täiesti vabalt trenni teha ja kasvavat kaalu kontrollida. Aga mida teevad sportlased, treenerid? Ma olen vist üks vähestest blogijatest, kes sellest lihtsalt avalikult ja otse räägib?  Aga ma usun, et minusuguseid on siiski maailmas tuhandeid veel.

Ma nüüd kindlasti saan nii mõnegi "hea" küsimuse sinna Aski, aga mis siis. Ma olen enda seisukoha välja öelnud ja lõppude lõpuks on see minu otsus, kuidas ma enda rasedust mööda saadan ja keha kohtlen. Peaasi on see, et ma ise tean, mida ma teen, mis on õige ja minule hea.  Eks?



*Seda loomulikult siis, kui arst või ÄE ei ole vastupidist käskinud. Minu arst ütles mulle, et tal oli patsient, kes andis sünnituseni välja aeroobika tunde. Ja kui ta mulle ütleks või tuleval vastuvõtul ütleb, et ma peaks trennid ära lõpetama, siis seda ma ka teen.

4 kommentaari:

Britt ütles ...

Tšilläks Kati :)

Vaata mis kriitikatulva all Fotballfrue kogu oma raseduse oli. Ok, ma tegelt ei tea kas sa oled kursis üldse, aga ta tegi ka ikka väga korralikult trenni ja tal tuli kõht alles päris lõpus ette ja teda saatsid kuulujutud, et ta polegi rase ja ta umbes tapab oma last niimoodi. Kui laps oli sündinud ja ta lapsest pilte ei pannud, siis et ju on väärarenguga kõikide trennide pärast, et tegi endale liiga.

Tegelikult laps muidugi vinks-vonks ja ma usun, et tema samuti ikkagi kuulas enda keha ja arvestas märguannetega, mis see talle saatis.

Lihtsalt kui inimene on teatud elustiiliga enne rasedust harjunud, siis üsna suure tõenäosusega saab ta seda ka raseduse ajal jätkata. No teatud viisil asja kohandades ofc.

Nii, et ma ootan sinust ka 4 päeva peale sünnitust pilti pesus ja sixpackiga ( kõhul, mitte poekoetis.. :D) ja ma võin vastu saata endast koos sangadega. Hea võrdlus, et kes liigutas end raseduse ajal ja kes liigutas aint suud.. :D

Kati ütles ...

Astun sünnitusmajast välja nagu modell :D.

No aga eks ma olen algusest peale saand soovitusi rasedust nautida ja trenn lõpetada. Aga see, et rasedana treenimine ongi normaalne ja nauditav, on vastuvõetamatu :D. Niigi see on nõme, et ma joosta ei julge. :D

Kertu S. ütles ...

Minu arust oled sa nii super tubli, et ikka veel trenni annad, pärast on sul endal palju lihtsam, kuna keha on vormis ja taastumine tunduvalt kiirem. Ka mina ju tegin trenni viimase raseduse nädalani ning päev enne sünnitust arvasin, et võiks jooksma ka veel minna :D

Ainuke asi, mida sa nüüd vaikselt võiksid lõpetama hakata, oleks kõhulihaste tegemine, sest need tõesti pole lapsele (ja ka sulle sünnituseks!) kõige paremad. Minul tekkisid probleemid sellest, et kõhulihased olid sünnituse ajal liiga pingul, mitte midagi tõsist, aga pehmem kõht pidavat parem olevat :)

Kati ütles ...

Aitäh :)!

Tegekikult nende kõhulihastega üldiselt ongi nii, et ma näitan 2-3x ette ja rohkem ei tee. :)