kolmapäev, 18. veebruar 2015

Kus häda kõige suurem, seal abi....

Ma ei tea küll, kuidas see võimalik on, aga viimasel ajal tundub et ma meelitan igast uksest ja aknast vaid negatiivsust sisse. Ma püüan end koguaeg ise positiivseks meelestada, aga ei, ikka leian ma kuskilt midagi.. või leiab see negatiivsus mind üles.

See Ask oli üks selline koht, mille ma tegin kuu alguses lahti esialgse mõttega, et ma lasen seal küsimusi esitada ja siis videovormis ühe postituse neile vastamisest teha. Kokkuvõttes kujunes asi välja hoopis nii, et esialgu sain ma päris korralikult sõimata selle eest, et ma ikka veel trenne annan, ise juba nii rase ja kuidas ma ikka Gunnari arvamusega ei arvesta, kellele reedesed trennid meelt mööda pole.
Kui ma olin siis veidi enda enesetunnet analüüsinud ja mõelnud päris pikalt läbi selle, et ma pean hakkama tõepoolest beebi sünniks valmistuma ( eelkõige just Elina unedega tegelema, ennast vaimselt ette valmistama ja enne suurt kahe lapsega elu puhkama), sain ma jälle pahameele osaliseks.
Siis ei saadud aru ei sellest miks ma edasi trenne anda ei või lihtsalt kohal käies ja jalga kõigutades, miks ei või laps jääda ööseks vanaema juurde, kui ma talle kindlat uneaega püüan sisse harjutada ja neid pärle oli veelgi. Kogu asja krooniks saigi see, kui keegi kirjutas:


Ühesõnaga ükskõik, mis otsuse ma teinud oleksin, oleks ikka ja jälle olnud keegi kellele see mokkamööda poleks olnud.
Lõpuks mindi juba selle kallale, et kas ma olen kahepalgeline jobu, kes korra väidab et trennid on mu töö ja siis ütleb, et tööks seda nimetada ei saa.
Noh, ma siis lühidalt seletan, et ma võtan seda muidugi nagu töökohustust: käin kohal, planeerin, annan endast maksimumi, korraldan ja reguleerin tunde.
Palka kui sellist ma selle eest aga ei saa. Kogun trennitajatelt raha, et siis saalirent ära maksta ja ma transpordikuludega miinustesse ei jääks.
Õige töö oleks see siiski siis, kui ma töötaks kellegi all, saaksin korraliku palga, mul oleks erinevad tööga seotud hüved: haigekassa, sotsiaalkindlustsu jne jne.

Nii ma siis otsustasin nädalavahetusel et aitab küll. Panin oma Aski kinni, et seda negatiivsust endast kaugemal hoida. Aga kas nii läks? Oh ei! Edasi sain ma siia kommentaari milline attention whore ma olen jne. Lõpuks tahtsin ma paar päeva lihtsalt olla ja mõelda ning selle tõttu oli ka blogi kinni.*

Lisaks kõigele sellele kirjutavad mulle mu oma tuttavad igasugu asju raseduse kohta, mis peaks mind ettevaatlikumaks tegema. Ma olen reaalselt kahe nädala jooksul saanud kirju ja kommentaare igasuguste enda tegevuste ja raseduse oleku kohta. Sest kellelgi juhtus nii ja kellegi tuttaval läks naa.
Ja ma ei mõista, miks selliseid asju öelda? Ma püüan võtta enda rasedust nagu täiesti loomuliku nähtust. Kõik läheb nagunii nii nagu peab minema ja miks pean ma igast asjast endale lisastressi tekitama?

Ja neid igasugu asju ja "uudiseid" on muudkui kuhjunud ja kuhjunud.

Eile käisin ma jalutamas. Järsku tabasin end jälle nendelt mõtetelt ja... ma helistasin ühele inimesele. Inimesele, kellega ma pole ammu suhelnud, kellega sai viimati päris inetult lahku mindud ning palju arusaamatusi oli tekkinud. Ja ma rääkisin temaga. Uurisin, kuidas temal asjad olid. On ta olnud täpselt samas seisus mis mina...
Tegelikult oleksin ma pidanud selle kõne tegema ammu, väga ammu aega tagasi, sest nagu välja tuli, siis teab ta täpselt mis olukorras ma olen, mõistsis mind täielikult ja imelikul kombel suutis mind maha rahustada. Suutis mulle näidata asju positiivsemas valguses ja andis head nõu.

Ja mis? Ma ei kavatsegi igasugustest rumalustest ja õelustest enam välja teha. On tõepoolest aeg lõpuks päris endale ning vaid enda perele mõelda ja keskenduda.
Kui ma piisavalt kaua negatiivset püüan eemal endast hoida, ehk see lõpuks töötab ka!?

Nii et aitäh Sulle, abistaja, et Sa aitasid ja kuulasid!





*Kuigi ma blogi praegu siiski avalikuks otsustasin teha, vasardab mul siiski peas mõte see kõik vaid enda jaoks kirja panna ja lõplikult blogi lugejate jaoks sulgeda. Kui ma selles enam mitte midagi positiivset ei näe, siis tõenäoliselt see ühel hetkel juhtub ka. :(

19 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ehk on abi kehva kommentaari lugemisel mõelda "ah jälle üks loll" ja lasta silmist/kõrvust mööda see pläma? Sul on väga palju kaasaelajaid kes sulle ainult ja ainult head soovivad ja sinuga samas taktis kaasa rõõmustavad :) neid kibekeelseid on ilmas kurgumulguni,neist pole vaja lihtsalt välja teha,vastamine ajab nad veel enam keema... kas oleks abi kui ainult headele ja asjalikele kommentaaridele vastad ja kehvad lihtsalt unustusse jätad?
Päikest! :)
J.

Kati ütles ...

Ma vist peangi hakkama jaa, neid negatiivseid lihtsalt ära kustutama modereerimisel :). Milleks seda läbi lasta :).

Päikest vastu ka :)

Aili A ütles ...

Väga tuttavad mõtted. Küll aga aitab blogi korras hoida anonüümse kommenteerimisvõimaluse eemaldamine. Teadagi ju, et suurem osa enda nime alt ei julge midagi öelda.
Mul oli ka mingil ajal anonüümne kommenteerimine sees kuniks mõned inimesed otsutasid seda väärkasutada... sest minu arust pole väga mõistlik lihtsalt kaagutamas käia võõra blogis :D

Anonüümne ütles ...

Minu arust ka palju neid, kes huviga loevad ja kaasa elavad :) nõmedatest kommentaaridest ära tee välja! Kahju oleks,kui blogi kinni paneksid.

Liana ütles ...

Sa oled asjalik ja hea ema oma lapsele(ja kõhubeebile), seda kumab piltidel ja Su tekstides. Ära lase mingitel anonüümsetel oma eluta kraaksujatel seda teadmist kõigutada ja endasse negatiivset lasta. Las podisevad, Sina aja oma asja, kui nemad sellest sapist söönuks saavad, andku minna.

Kati ütles ...

Jaa, mul vahepeal oligi, aga paljud väitsid, et neil kontosi pole ja ei saa kaasa rääkida :(

Kati ütles ...

:)

giina1 ütles ...

Ära lase ennast häirida :) Minu meelest oled Super tubli, et rasedana trenne annad! Mul oli raseduse alguses hematoom ja igasugune liigutamine keelatud, nüüd sain loa liikuda ja esimese kepikõnniga sain kohe toonuses kõhu ja siis kui kodupoole vantsisin siis mõtlesin sinu peale, et uskumatu ikka, et ise nii padurasedana veel treener oled! ja minul pisikesest tiirust kõht toonuses ja paha olla :S
Tee nii, kuidas ennast tunned (anna trenne kui tahad ja kui ei siis ei) ja ära lase igasugustel jobudel ennast häirida. See on ju sinu elu aga kurb on kui palju negatiivsust meie ümber on :(

Liana ütles ...

Need, kel kontosid pole, on loll vabandus, et oleks võimalus ära panna. Konto tegemine ei maksa midagi, paar hiireklõpsu vaid.:)

Kati ütles ...

Eks muidugi, seda ka....

Kati ütles ...

Tead, ma ütlen siinkohal ausalt, et ma füüsiliselt jaksan veel edasi anda neid küll, aga kogu see trall mu otsuse ümber, ei meelita mind enam üldse kohale...:(

Anonüümne ütles ...

Oh Kati, ära lase pead norgu, sa oled imeline naine!!
Muideks olen käinud trennis, kus treener läks otse trennist sünnitama, õnnelik naine, tugevad lihased ja kiire taastumine! ;) Ma arvan, et on õige käituda just vastavalt enesetundele, mitte sellele, mida keegi teine arvab. Ei ole just hea näide, aga lihtsalt mul oli sama nagu sul, siin Soomes, paberimajandusega... lükkasin mitu kuud asju edasi, sest kõik TEISED inimesed rääkisid kui keeruline ja pikk see protsess on, tühistasin broneeritud ajad ära ja lihtsalt olin, kuni ühel hetkel sain aru, et olen rumal, panin uuesti poliisi aja ja sain nädalaga asjad korda, ei ühtegi probleemi! Tuleb ise endale kindlaks jääda! :)
Ja see negatiivsete kommentaaride kustutamine enne kinnitamist oleks mõistlik, kui sul see võimalus on, tee seda mõttega, et "kellelgi on jälle paha päev olnud või ei ole see inimene lihtsalt nii võimekas nagu sina, et etteheidetud asjadega hakkama saada"
Pea püsti ja tähtede poole, oled seda väärt! :)

Helena

Kati ütles ...

Aitäh :)!

Kusjuures kuni jõuludeni olingi ma kindel, et treenin päris lõpuni välja. Ja ma teeks seda hea meelega, aga paraku on asjad seal nagu nad on ja ma võin kindlalt väita, et selle sama küsimuse saatja käib mu trennis musta südamega edasi, nii et miks stressi korjata? :(

Need paberid jah, oleks siis teadnud eks :D

Anonüümne ütles ...

Ara pane neid kaagutajaid tahele! Sul on vaga monus blogi, jatka samas vaimus. Mis trennidesse puutub, siis kui sul enesetunne okei, siis ma ei saa uldse aru, milles probleem. Inimesed, kes end harjunud liigutama ja ise end sealjuures hasti tunnevad voivadki vabalt treenida raseduse lopuni. Tean ka naist, kes pohimotteliselt jousaalist sunnitama laks. Palju jaksu ja positiivsust sulle!

Anonüümne ütles ...

Kui sa sellest kuidagi mööda ei suuda vaadata, et käiksid oma hea enesetunde pärast ja nende naiste, kes sind austavad, siis ilmselt ei tee see head jah :/


Need paberid " Noh, kõik teised juba teadsid ju" :DD

Helena

Kati ütles ...

Sealt tulebki nagu see lõhe sisse, et need naised, kes minuga tahavad edasi trenni teha, saavad minust aru, mõistavad ja toetavad.
See ei ole päris nii ka, et ma lihtsalt lähen. Mul kulubki reaalselt ca 3-4h selle ühe trenni pärast. Paraku see juba nii on, et tõrvatilk rikub meepoti ära :(

Anonüümne ütles ...

Siis oleks vast õigem natuke puhata! Naudi oma rasedust ja pere, väldi interneeduse negatiivseid kommentaare (sest need ei ole tõesed, ausalt!, ja ei tohi sinu enesetunnet mõjutada) ja loodetavasti saad oma positiivsuse ka tagasi! :)

Helena

Anonüümne ütles ...

Blogi on sul tore ja loodan, et jätkad.

Ma isiklikult ei ole iial käinud ASKi lehel ega tea, mis ta täpselt endast kujutab aga kui järjest kõik blogijad andsid teada, et avan oma aski a'la 24h siis mõtlesin küll, et here we go, kui paljud nüüd oma blogi sulgevad selle pasarahe tõttu, mis sealt tuleb.
Miks end ise kondina huntide hambusse visata? Ma ei õigusta kuskilt otsast negatiivseid kommentaare aga ei saa ka aru, et miks teil kõigil seda vaja on, kui teate ette, mis sealt tuleb. Tundub, kuidagi enesehävitluslik käitumine.
Sama, kui Perekooli teema oli, et mida rohkem kägudele puid alla visata seda rohkem nad naudivad sellist nõmedat lahterdamist ja mõnitamist.

Naudi oma rasedust ja tee asju nii nagu sulle meeldib sest sa pole 500€, kes kõigile meeldib.

Kati ütles ...

Eks see Ask on selline asi, mis tekitab sportliku huvi. Ikka tahad kuskil hingesopis näha, mis siis inimesed Sinust tegelikult mõtlevad.

Õnneks Perekoolidest jne olen mina välja jäänud- selliste kohtade jaoks olen ma mõttetu tegija. Ja ausaltöeldes on mul selle üle hea meel!

Aitäh :)!