esmaspäev, 9. veebruar 2015

Trenniblogi: 02-08.02

Trenni tegemine on muutunud minu jaoks natukene raskendatuks. Ühest küljest ei soosi mind mitte kunagi ilm ja teisest küljest on trennile järgnev öö üsna keeruline. Eriti olen täheldanud Piloxingule järgnevatel öödel ebamugavust asendi leidmisel ja kõhuelaniku suurt aktiivsust.

Aga ma alustan siiski numbritest:
  • Esmaspäev: Piloxing: 1h:01min:21sek/ 1059kcal
  • Teisipäev: jalutamine: 5.07km/ 1h:29min:45sek/ 572kcal (Elinaga kelgutades)
                       kepikõnd: 6.44km/ 1h:10min:17sek/ 781kcal
  • Kolmapäev: 5.17km/ 1h:23min:46sek/ 543kcal (Elina ja kelguga)
  • Neljapäev: tants: 25min:03sek/ 202kcal
                        jalutamine: 7.75km/ 1h:40min:50sek/ 923kcal
  • Reede: Piloxing: 1h:01min:51sek/ 1069kcal
  • Laupäev: kepikõnd: 6.60km/ 1h:13min:26sek/ 733kcal
  • Pühapäev: kepikõnd: 10.56km/ 1h:51min:36sek/ 1238kcal
 Sellest, kuidas ma arvasin, et ma neljapäeval enne kodu sünnitama juba hakkan, jõudsin ma rääkida. Need kelguga väljas käimised on jälle omaette ettevõtmine, sest siis tuleb tihti Elinale järgi joosta. Ja joosta ma kohe tõepoolest praegu enam ei jõua! Ja tõusudest ülestirimine mulle ka just mokkamööda pole. Aga see-eest on kogu väljasolek enamasti tore ja seda väärt. Pluss noh, vaadake kalorikulu, eks!

Kepikõnd on siiani mu lemmik. Ikka veel hakkab hetkeks kaheksandal kilomeetril veidi kõht toonusesse ja valusaks tõmbuma, aga läheb see kiiresti mööda ja saan ilusti koju mindud. Raskeks teeb käigu libe tee, mis eile oli lausa klaasjas. Siis ei hakka kepid enam kuskile kinni ja kõnningi ma nende najal nagu väike, ümar pensionär. Aga mulle meeldib see aeg, mis ma saan omaette olla, rahus enda mõtteid mõelda ja lihast rasvapõletuse ajal liikuvuses hoida. Erinevalt teistest asjadest, mida ma teen, nõuab see minimaalselt kõhulihast ja ei tee hilisemat olemist mitte kuskilt otsast raskemaks.

Ma siin juba eelnevalt mainisin ka, et jõudsin otsusele enda Piloxingu trennidega. Piloxinguga on selline lugu, et ma tahan ja suudan teda kaasa teha, aga hiljem on raske magada. Kõht on tihti kõva ja ebamugav. Hilise trenni tõttu on öösel uni häiritud, laps on aktiivsem kui muidu ja tahab läbi kõhu sealt välja ronida vist.
Siia otsa veel lisada kõik see aeg, mis mul näiteks reedeti sinna ja tagasi mineku alla läheb... Olen nüüd pikemat aega ikka püüdnud Elinaga kella 22st voodisse minna. Reedel on aga nii, et ma lähen kell 18 kodunt välja, enne seda läheb Elina vanaema juurde. Kui ma olen endale Gunnari venna järgi kutsunud, siis olen ma veidi peale üheksat kodus. Aga nagu ma öelnud olen, siis mul on juba piinlik ja häbi teist koguaeg muudkui kastutada ja ega ta isegi koguaeg vaba pole. Nii jõudsingi ma olnud reedel alles mõned minutid enne 22 koju. Kuidas ma siis Elina õigeks ajaks voodisse saan? ei saagi ju.

Igatahes andsin ma siis reedel enne trenni teada, ja panin gruppigi info üles, et see kuu jääb minu jaoks viimaseks. Rääkisin pikalt nii Gunnari, ema kui ämmaga asjad läbi ja kõik me neli olime arvamusel, et nii on kõige õigem. Siis on jäänud vaid kaks kuud sünnituseni ja kui liikuda tahan, siis on iga kell lihtsam Elina vanaema juurde viia ja hoopis kiiremini kepikõnd ära teha.
Gunnar küll ütles, et esmaspäeviti võib veel käia, sest siis saab ta mind tuua ja viia, aga ise mõtlesin ma siiski, et aitab siis üldse kõigest.

Kuniks...

Laupäeval oli ühel trennitüdrukul sünnipäev ja seal me sattusime siis arutama seda asja. Ma täiesti mõistan naisi- neile trenn meeldib, nemad soovivad seda ikka edasi teha. Pakutigi võimalusi välja, et ärgu ma kaasa tehku jne.
Ja nüüd olen ma veidi nagu lehm kahe heinakuhja vahel.

Ühest küljest ei taha ja jaksa ma enam käia. Ma tahaks hakata pesa punuma ja koduseks jääda. Ma mõtlen koguaeg sellele, et peale veebruari on jäänud vaid kaks kuud tähtajani. See tähendab, et laps võib üsna pea juba tulema hakata. Näide on mul eelmisest kevadestki võtta, kus Dancesti treener samamoodi andis kaheksanda kuuni trenne ja oli aktiivne. Ja laps sündiski ca kuuke enne tähtaega.
Jah, see oleks küll vaid kord nädalas ja vaid kuu kauem kui ma esialgu plaanisin, aga ma ei tea...

Teisalt mõtlen ma, et kui tehagi vaid esmaspäeviti ja siis aprillist koju jääda, poleks sel erilist vahet. Grupi teeks ma vaid selles mõttes väiksemaks, et käijateks jääks inimesed, kel on asjad selged, kellele ei pea kõike ette näitama ja kes alati kohal on olnud. See nõuaks minult vaid nii palju liikumist, kui ma ise tahan. Ja seltskond juba on see, mille pärast ma tahaks edasi käia.

Ja nii olengi ma praegu nagu peata kana ja ei oska midagi veel otsustada. Eile, kepikõnnil, tabasin ma end korra mõttelt, et ütleks siis ämmaemandki esmaspäeval, et kõik, ära rohkem midagi tee, aga arvestades mu enesetunnet trennide ajal, siis kahtlen selles. Ja pole ilus endale vaevusi ja rasedust raskemaks soovida ka!

Õnneks on mul veel mõni nädal aega mõelda ja kalkuleerida. Praegu on beebi nii jõudsalt kasvamas, et ette ennustada, mis seisus ma kuu lõpuks olen, ei saa. Ja õnneks tuleb nüüd järgmisel nädalal esmaspäeval paus sisse ning ma saan rahus mõtteid koguda ja enda jaoks otsuse ära teha. Ilma, et keegi mind ühelt või teiselt poolt mõjutada saaks.


Muide, hakkasin ma eile veel mõtlema sellele, et aga miks nad omaette ei saaks seda trenni teha? Et neil on ju iseenesest asjad selged, et miks mitte, eks? Noh, kui igasugu seaduslikud aspektid kõrvale jätta. Siis ma aga taipasin, mis on õige treeneri eesmärk. See polegi see, et ma kõike seal 100% kaasa teeks, vaid pigem see, et ma utsitaks ja sunniks neid enda piire ületama. Tegelikult olengi ma viimasel ajal keskendunud sellele, et ma saaks ise harjutustega hakkama, kuigi ma ehk peaks naisi tagant utsitama, nende asendeid parandama ja keelama neil harjutust liiga vara ära lõpetada.
Noh, näis. Eks ma tänasest proovin seda tehnikat ja sealt vaatab edasi.

Vat sellised arutelud ja mõtted mul siis täna varahommikul.



PS: ma loodan, et keegi ei võta seda tektsi nüüd kuidagi hinge või selle peale pahaseks saa. Ma lihtsalt arutlen enda jaoks asju lahti enne kui ma jälle nagu tuulelipp uisapäisa mingeid otsuseid teen :)!

4 kommentaari:

sipsik ütles ...

Sa ju kirjutad alguses, et otsus on langetatud. Ei tohiks lasta enesest tuulelippu teha, kui keegi lihtsalt "piiksub" ;-)

Iga nädalaga läheb ju raseda olemine ikka raskemaks. Elina on piisav koorem ;-) Parem naudi seda lõpuega, kui muretse, kuidas kuhu ja millal.

Jõudu veeremisel!

Kati ütles ...

See ongi selline kahe otsaga asi, et iseenesest meeldiks mulle veel käia ja olla juba seltskonnagi pärast, aga teisalt muutub olemine iga päevaga raskemaks ja ega jah, Elinaga kerge pole terved päevad üksi mässata.

Anonüümne ütles ...

Kas jalumine tõesti kulutab nii palju kaloreid?

Kati ütles ...

Ma olen sellele juba vastanud ka, et ära ei tohiks unustada mu 11 lisakilo ja jah, kuna mul mõõdab pulsikell kaloreid ja südametegevust, siis on see näit õige. Pluss rasedal on suurem südametegevus ka.