esmaspäev, 16. veebruar 2015

Trenniblogi: 9-15.02

Üks väga jama nädal. Piloxingus ma passisin rohkem kui kaasa tegin, sest tahtsin näidata, et pole see treenriks olemine midagi nii sama, et passid, kõigutad jalga ja hüüad asju ette. Nädalavahetus oli täielik null, sest puhkasime Eestis ja ma tõepoolest puhkasin. Kohe üldse ei kutsunud see -7 kraadi ja alla selle õue.
Numbrid aga:
  • Esmaspäev: Piloxing: 1h:03:43sek/ 663kcal
  • Teisipäev: kepikõnd: 7.05km/ 1h:16min.46sek/ 780kcal
  • Kolmapäev: jalutamine: 4.43km/ 1h:09min:57sek/ 341kcal
  • Neljapäev: jalutamine: 6.43km/ 1h:06min:36sek/ 546kcal
  • Reede: Piloxing: 1h:00min:01sek/ 680kcal
  • Laupäev: puhkus Eestis
  • Pühapäev: puhkus Eestis
Jah, kokkuvõttes üks jama nädal. Ilmad olid jamad, enesetunne ja meeleolu jama ja polnud kohe üldse mingit tahtmist voodistki välja enda ajada.

Vahel on mul tunne, et jalutamine Elinaga on veel rohkem energiat nõudvam, kui vankriga käimine. Kolmapäeval otsustasingi, et lasen tal endal kõndida ja see tema keelamine, taltsutamine ja ohutuse tagamine viskab hoopis pulsi lakke.

Tegelikult oli mul plaanis nädalavahetuse Eestis ka jalutama end vedada, aga terve laupäev möödus sõitmisele ja pühapäev oli üllatavalt külm ning ma ei olnud riietuse mõttes end ette valmistanud. Noh, eks läks seda puhkustki vaja. Nüüd on uuel nädalal ehk energiat rohkemaks.

Piloxing on nagu ta on. Kui palju ma olen saanud kommentaare ja "tagant kiitmisi", et ma niisama seal passiks ja saangi trenne edasi anda. No ei saa! Piloxingu tunnid on sellepärast juba teistest trennidest erinevad, et kui mingi asjaga läheb kauem, muusika muutub; mis iganes, pean ma käigupealt midagi kavas muutma. Ma võin üsna kindlalt väita, et ma ei ole viimased kolm kuud ühtegi trenni täiesti ühesugust teinud, sest muidu muutuks asi igavaks. Ma ei tahagi, et mu kavad oleks täiesti aimatavad ja üks-ühele samasugused.
Aga noh, see selleks, vähemalt sain asja testida ja näha, et päris nii see ei toimi.

Üldse oli väga jama nädal kõigi nende ähvarduste ja sõimu pärast, mis ma enda otsuse pärast sain. Ja koheselt mõjus see trenni tegemisele ka. Kui ikka keegi tuleb ja ähvardab, et "kas ma ei karda, et keegi tublimatest läheb teeb ka paberid ja ma enda tööst ilma jään", siis võtab see üleüldise sinna minemise tuju ära.

Esiteks on Soome siiani täiesti demokraatlik riik ja igaüks teeb seda mida tahab ning mina kätt ette panna ei saa, et kes läheb kursustele ja kes mitte. Kui on raha ja võimalust ennast koolitada, siis andku inimesed minna.
Teiseks ei saa seda nüüd päris tööks ka nimetada. Ma olen terve raseduse aja käinud seal seltskonna pärast ja sellepärast, et on tore koos midagi teha. raha olen kogunud täpselt nii palju, et ma saaks üüri makstud. Nüüd tänu teisele trennile nädalas, muutsin ma hinda ja veidi tõstsin seda, sest mul oli vaja enda sõidu kulud ka katta (ma ei näe küll pointi, miks ma peaks seal käimise eest veel kõvasti peale maksma?!). Seega mingit tööd küll keegi mult ära võtta ei saa. Ma ei tööta kellegi alluvuses, kes mulle trennide eest palka maksab. Tore on kui mingi kommiraha endale ka jääb, aga üldises kuu lõikes, pole seda eriti ette tulnud.
Ja kuna ma võin üsna kindlalt väita, et see keegi kes mulle sellise tobeda ähvarduse viskas, on keegi sealt samast grupist, kes koos käib, siis tõepoolest- kogu isu sinna nendesse viimastessegi trennidesse minna kaob ära. Ebaaus teiste suhtes, kellele ma meeldin ja kes ootaks mind sügisest tagasi, aga jah, kurb lihtsalt...

Aga jutt läks nüüd hoopis teisele teemale ja otsestest trennidest eemale. Kokkuvõtvalt oli jama nädal ja püüan edaspidi paremini!

Kommentaare ei ole: