neljapäev, 19. märts 2015

Lobajutt: tänane trenn ja miks ma seda teen

Ma olen tegelikult enamik aega spordiga tegeledes mõelnud, et see "meeldimise" tunne tuleb sellest, et ma lihtsalt naudin spordi tulemusi. Et ma pean ju sportima, et vormis olla, et tervis oleks hea ja saaks vahel head, paremat süüa ja nautida. Et noh, pole see päris nii olnud, et ma teen sporti selle jaoks, et sport ise mulle hea enesetunde annab. Või siis ma olin selle tunde lihtsalt unustanud...

Igatahes, kuigi ma olen siin nädal otsa lapsega õues käinud ja ikka hulgi kilomeetreid maha kõndinud (Eelmisel nädala näiteks 56km puhtalt Elinaga jalutades), siis mõtlesin ma juba nädalavahetusel, et peaks ühe suurema ringi ette võtma. Aga kuna olid nii imeilusad ilmad ja ma tahtsin võinmalikult palju perega koos olla, siis jäigi käimata.
Esmaspäeval sai küll tavapärane 10km kepikõnd tehtud, aga miski nagu ikka jäi kriipima.

Surusin oma kriipimise tunde alla ja leppisin sellega, et lapsega on ka tore selliste kevadiste ilmade ajal õues uidata ning annab toas ka harjutusi teha. Nii oligi, et teisipäeval tegin ma 1.5h tantsuharjutusi, venitusi ja võimlasin veidi hantlitega, Präänikuga jalutasime 7km maha ja täitsa hea oli. Kolmapäeval tegime sama pika ringi ning mängisime mitu tundi mänguplatsil.

Täna olin jälle arvestanud sellega, et tuleb ca 5-7km ring ja oleme mänguplatsil, nii et tegin hommikul kolmveerand tundi pilatese harjutusi. Sain need just valmis, kui Prääniku vanaema saatis sõnumi, et ta on kodus ja võib lapse enda juurde mängima võtta. Kuna ma tahan et laps ilusatest ilmadest viimast saaks, ütlesin, et hek siis õhtul, sest läheme mänguplatsile. Olin just pesema saanud, kui kuulsin, et keegi ukse taga on. Vanaema tuli ütlema, et ta läheks ise hoopis mänguplatsile lapsega.
Mis mul saaks sellise pakkumise vastu olla?! Panin Prääniku riidesse ja mõtlesin, mis ma siis ise teen. Kepikõnd! Mõeldud-tehtud. Pulsivöö peale ja sain täna retuuside ning paksema dressipluusiga hakkama.

Võtsin ette sellise tee, kus mul oleks mitmeid võimalusi (kes teab, siis läksin Tuusula poole). Ilm oli imeilus ja kepikõnniks ideaalne! Päike paitas ning tuul jahutas.
Olin märkamatult jõudnud esimese valiku ette: läbitud oli 6km ja võimalus teelt alla pöörata oleks sellele viis veel otsa liitnud- ehk siis jalutada 11km. Läksin edasi.
Siis tuli teine valik: alla pöörata ja lõigata ca 1-2km? Ma otsustasin ikkagi edasi minna.

Lõpuks vaatasin pulsikella ja minu suureks imestuseks oli kaks tundi möödunud linnutiivul. Liikumine oli olnud imelihtne ja kerge. Muidugi oli tempo aeglasem kui tavaliselt*, aga siiski lihtne ja mõnus. Siis aga andis üks väike tüdrukutirts märku, et tema ka ikka veel minuga kaasas on ning andis tugeva hoobi vasakusse külge.

Kuigi minu mõte oli sel hetkel võimalust ära kasutada ja poolmaraton läbi kõndida, siis tuletasin endale meelde: "Hallo, tola, Sa lähed kahe kuu pärast sünnitama, ära hulluks ka mine!" ning pörasin kodu poole.

Koju jõudes olid tänase kepikõnni näidud sellised:
  • Aeg: 3h: 01min:56sek
  • Distants: 17.56km
  • Kalorikulu: 2117kcal






Endomondo millegipärast tahab ca 500 kcal ära kaotada, aga usaldan enda pulsikella selle koha pealt rohkem. Üldse olen ma täheldanud, et mida "suurem" on treening, seda enam paneb Endomondo kaloritega metsa.


Kojujõudes oli tunne küll selline, et oleks need 3.5km ka veel suutnud ära kõndida, aga aega oli juba palju siiski kulunud ja lapsele oli paslik järgi minna. Ja noh, see fakt ka, et ma siiski olen ju rase!

Õhtul käisime veel rahulikult jalutades poes ka ja elu on lill. Praegu ei anna need hullumeelsed kilomeetrid tunda kuskilt. Tegelikult polegi need kilomeetrid nii hullumeelsed, aga läbimiseks kulunud aeg. ja kalorikulu oli ka päris kena. Rahumeeli lubasin endale ühe Magnumi jäätise (muide, mu Instagrami jälgijad nägid, et vähemalt siin on uus edition väljas: üleni roosa vaarika jäätis; ning täna avastasin, et must espresso oma on ka. Seda ma küll ei julenud seekord maitsta, aga nädalavahetusel surun selle Härrale pihku ja võtan ampsu :D).


Kui nüüd jutu algusesse tagasi tulla, siis selle tänase hullumeelse kõmpimise tulemusena, tuli mul meelde, mille jaoks ma sporti teen: sest ma tõepoolest armastan seda!
Kujutate ette, kuidas ma igatsen jooksmist? Kuidas ma igatsen seda aega, et ma võtsin rahulikult endale 2-2,5h aega, et poolmaraton läbi teha! Kuidas ma igatsen seda tunnet, mis mind iga poolmaratoni järel valdas! Kuidas ma igatsen jõusaalis käimist, igatsen raskuseid, kange, masinaid. Jah, ma saaks ka praegu ju käia, aga millegipärast arvan ma, et see pole hea mõte, kui ma pole terve raseduse ajal raskustega trenni teinud.
Kuidas ma igatsen rühmatrenne-Piloxingut! Viimased trennid olid kuidagi vaimselt nii kurnavad ja võtsid kogu selle rõõmu, mis ma trennist saan ära ning see jättis halva maitse suhu. Aga nüüd, kuuke eemal olnud, siis oi, kuidas ma seda igatsen!

Sest ma ei tee trenni selle jaoks, et ennast vormis hoida, et kaalust alla saada jne. Jah, need on suured boonused kogu asja juures, aga olgem ausad- alla ja saledaks saab siiski toiduga. Ma teen trenni sellepärast, et ma olen õnnelik peale seda. See annab mulle suure vaimse rahulolu ja uhke tunde.

Seega, kes iganes on muudkui siin rääkinud ja näppu viibutanud, et miks ma sunnin end liikuma või miks ma teen seda endale, siis teadke, et ma ei sunni end millekski, ma pigem hoian end tagasi. Ja ma siiralt usun, et kuigi tõenäoliselt on mul täna öösel veidi raske magada ja homme paterdan nagu part, siis on pikemas perspektiivis kehale liikumine kasulikum. Kasvõi sünnitusel ja sellest taastumisel. Lisaks see vaimne rahulolu, mis mind täna (ja tõenäoliselt terve ülejäänud nädala) valdab. Usun, et see on palju väärt!


Jep, näoilmed on mul imelised ja vastavad :D


PS: Beebi liigutab aktiivselt ja kui mõned toonused, mis peale kepikõndi olid, välja arvata, on kõhuga kõik korras!

* Minu tavaline kiirkõnni aeg oleks olnud seal 7.0km/h, nüüd on see taandanud ennast 5.8km/h peale. Ehk siis mitterasedana oleks mul poolmaraton alla kolme tunni kõnnitud, aga nüüd oleks sellele veel lisa 30 minutit vähemalt kulunud.

2 kommentaari:

Margit Partei ütles ...

Tean seda tunnet: teen sporti sellepärast, et ma seda armastan. Kõik muu on lisaboonus seal juures. Mul pole kunagi mingit trennimotivatsiooni vaja, sest mul pole vaja end motiveerida, et teha midagi, mis mulle nii südamelähedane on. :)

Kati ütles ...

Jaa, eks igalühel on madalamaid ja raskemaid perioode, aga kokkuvõttes- see tunne, mis on peale head trenni , see on kirjeldamatu :)!