esmaspäev, 23. märts 2015

Tänane kepikõnd

Nagu ilmateade lubas, pööras ka meil ilm külmaks. Juba reedel, kui Eestis elavad sõbrakesed lumest pilte üles hakkasid panema, oli meil ilm üpris jahedaks läinud. Küll päikesepaisteline ja ilus, aga jah siiski. Käisime pisipõnniga käruringil ja lagendikul oli päris jahe tuule käes. Kui lõpuks mänguplatsile jõudsime, hakkas sealgi üsna kiiresti jahe. Muidugi mitte põnnil, sest tema rahmeldas ja jooksis ringi.
Mina aga olin juba pahane. Ja olen tegelikult siiani, sest ma olen jõudnud sinnamaani, kus mu jope lukk läheb küll kinni, aga... Kinni panen ma seda nii: teen taskulukud lahti, punnitan kõhu jope sisse (tõmban kõhtu nii sisse kui saan- ma ei tea, kuidas see üldse võimalik on?!), pingutan taskulukud kinni, sätin kõhu ilusti peitu ja jope võimalikult mugavaks ning valmis. Küll aga on nii, et jope siiski veidi pigistab (?) kõhu pealt ning vahel hakkab see tänu sellele valutama. Või ma ei tea kas just valutama, aga ebamugavaks teeb küll olemise ja beebi liigutused muudab ka väga valusaks.
Seega, ei jõua ma ära oodata, et see ilm nüüd uuesti ümber pööraks ja soojemaks läheks...

Igatahes kõndisime me Elinaga reedel ca 7km maha. Plaanisin ikka ilusti nädalavahetusel ka jalutama minna aga, aga, aga... See ilm oli nii jahe ja külm, et ma lihtsalt ei raatsinud, sest mul lihtsalt polnud midagi selga panna. Noh, oligi hea, sain perega jälle koos olla.

Kuigi tänane ilm kuidagi parem polnud, võiks öelda, et isegi kehvem, sest hakkas siingi lõpuks mingit lume-lörtsi segu sadama, otsustasin ma võimalust, et laps isaga on ära kasutada ja siiski üks kepikõnni ring ära teha. Selga pistsin liibuva pluusi, sooja dressika ja vesti, jalga tõmbasin vanad dressipüksid. Panustasin sellele, et käies hakkab soe.
Ette võtsin ma sama marsruudi, mis neljapäeval. Selle sama eesmärgiga, et saan endale mitmeid kojutuleku võimalusi jätta. Jätsin veel Härrale kirja, et helistan ta järgi kui enam ei jaksa.

Tegelikuses oli asi aga veidi kergem kui ma ette kujutasin. Tuul ja lörts-vihm küll oli, aga olin üsna hästi end ettevalmistanud. Liikudes ei olnud kehal ei külm ega palav vaid täpselt paras olek. Mütsist ja kinnastest oli ka kõvasti abi. Ja tegelikult oli sellise ilmaga isegi veidi lihtsam liikuda kui sooja päikese ja palavaga.

Nii ma siis kõndisin ja kõndisin ja kõndisin. Kuniks ma avastasin, et olen jälle otsapidi Hyrylasse sattunud. Ehk siis koju tagasi tulekuga, oleks jällegi umbes 17km kokku tulnud. Korra oli mõte küll, et kutsuks nüüd auto järgi, aga kõndisin ikkagi edasi. Raske ju polnud. Ainus asi, mis hakkas veidi häirima oli põis, mille peale beebi korduvalt vajutas.

Lõpuks olin ma ristmel, kus oli valida: kodu või edasi. Mõtlesin tiiruga kodu poole minna. Ja lõpuks tegin ma nii suure ringi sisse, et seadsin endale uue eesmärgi. Vaatasin muudkui jooksvast Endost kilomeetreid ja kalkuleerisin koduteed. Naljakal kombel juhtuski nii, et olin jõudnud maja juurde, kui Härra abikaasa helistas mu tühjaks saavale telefonile ning uuris, kas ma veel elan. Lõpetasin kõne ja vaatasin, et eesmärgist on puudu vaid 100m. Ja aku kooles ära. Noh, õnneks sain need 100m, mis ikkagi toa ette tulekuga täis tulid, käsitsi sisse toksida.
Tänane kepikõnd on igatahes siin:



  • Distants: 21.1km (poolmaraton!)
  • Aeg: 3h:41min:33sek
  • Kalorid: 2469 kcal
  • Keskmine tempo: 5.7km/h

Ehk siis jah, endalegi üllatuseks, sain ma selle aasta esimese poolmaratoniga hakkama. Aeg, mis selleks kulus, on üüratult pikk, aga mis paterdavalt rasedalt ikka tahta!
Terve tee oli enesetunne väga hea, kõht ei teinud kuskilt otsast liiga, ei olnud raske ega ebamugav vms. Ainsa asjana häiriski see jube põiele vajutamine. Pissile ma ka kuskile minna ei tihanud. Loodan, et see põie kinnihoidmine midagi hullu ei tee.

Tegelikult, umbes 18ndal kilomeetril hakkasin ma mõtlema küll, et äkki ma siiski teen kuidagi beebitüdrukule liiga. Aga samas ma vaid kõndisin ju. Jälgisin koguaeg enda pulssi, tempo oli täiesti tavaline ning kuskilt ei valutanud ega midagi (okei, tegelikult jalatallad hakkasid lõpuks tuld lööma), seega rahustain end uuesti maha. Pealegi koju oli vaja ikka ka saada ja tundus narr auto paar km kodust eemale järgi kutsuda.

Koju jõudes jooksin esmalt vetsu ning peale riiete vahetust, uurisin kõhtu paitades, kas sealse elanikuga on kõik korras. Vastuseks sain tugevad paid seestpoolt ning peale seda on beebi pidevalt endast märku andnud. Toonuseid pole olnud ja kuidagi halvasti ma end ei tunne. Eeldan, et kõik on siis hästi. Jalad on muidugi veidi kanged, aga see on peale poolmaratoni mul alati nii. Pealegi, ega pole neil jalgadel ka kerge. Nad peavad ju pea 15 ülekilo kandma.

Igatahes, minu arust ilus algus uuele nädalale ning andis see poolmaratoni läbimine mulle veidi enesekindlust selleks, mis hakkab saama peale beebitüdruku sündi ning ettevalmistusteks Rakvere Ööjooksule.

Homme jällegi uus raseduspostitus!

9 kommentaari:

Margit Partei ütles ...

Rase ja ikka nii tubli sportlane. :)

Kati ütles ...

Hirmutav juba endalgi mõelda, et 7nädalt veel :). Aga ma mõtlen nii, et peale sünnitust on nagunii mõni nädal sundpuhkust. Võtan enne seda, kuniks jaksan :)

Karmen Lepp ütles ...

Wow!
Mina kõndisin rasedana vaid poodi ja diivanile tagasi sööma :D Tõesti tubli oled.

Kati ütles ...

Aitäh :)

Anonüümne ütles ...

Tõeliselt tubli oled...ootan sinu kõnet..aitäh

Anonüümne ütles ...

Mul tekib nii aktiivse elustiili osas küsimus, et kui sa nii palju kaloreid ka kulutad ja sööd kenasti, kas sul üldse mingit kaalu ka lisandunud on ?

Kati ütles ...

Jap, lausa 15 kilo põhimõtteliselt...

Anonüümne ütles ...

Ok, huvitav kust see tuleb? Arst pole mure tundnud? Sellise spordikoormusega tundub võimatu lihtsalt

Kati ütles ...

Ega ma ju igapäevaselt sellist maad maha käi ja treeni. Igapäevaselt on kalori tarbimine ca 2000-2300 kcal ja liikumisega kulutatud kulu 700-900 kcal.