esmaspäev, 13. aprill 2015

Piloxing Knockout!

Seda praegu kirjutades, on mu emotsioonid ikka veel jumala laes. Nimelt käisin ma täna eile Soome esimeses Piloxing Knockout trennis. Tegemist on siis Piloxingu looja Viveca Jenseni uusima programmiga ja ma olen armunud. Kui ma arvasin siiani, et Piloxing on täiesti minu ala, siis Knockout on hoopis uus level. Ma pole mitte üheski trennis sellist süsteemi näinud ja ma lihtsalt armastan seda.
Põhimõte on nagu Piloxingulgi kolme erineva stiili (pilates, poks ja tants) kombineerimine, aga sinna juurde on pandud palju jõuharjutuste elemente, mis mulle on nagu rusikas silmaauku.

Kui ma paar nädalat tagasi nägin, et seda Soomes esitatakse, kirjutasin ma kohe treenerile küsimusega, kas ma enda seisundis seda proovima võin tulla. Kuna ma olin enne seda promo reel'i näinud, tundus see peale vaadates kuidagi... liig kaks kuud kodus vegeteerinud rasedale. Vastuseks sain aga üllatava kirja, et loomulikult olen ma oodatud ning kuna treener on ise ka rase, siis teemegi me kahekesi veidi kergendatud varianti.

Ootasin mis ma ootasin, aga täna eile see päev kes oli. Mind hämmastas see, kuidas mind vastu võeti: treeneritel (keda ma ju algusest peale tean) oli mind hea meel näha ja tänu mu suurele kõhule ning peatreeneri rasedusele, oli meil juttu algatuseks küll. Lisaks oli tore näha nii mitutki tuttavat nägu mu enda paberite tegemisest ning hilisematest koolitustest. Minut enne trenni algust tormas veel sisse üks naine, kellega me oleme koos paberid teinud ja mitmel koolitusel ka koos olnud. Hüüdis ta üle saali mulle: "Vau! Respekt, tosi respekt!"

Ja tund algas! Ütleme nii, et isegi soojendus on selles programmis päris kiire. Ehmatasingi esialgu ära, et kui juba soojendus sellise tempo ja akrobaatikaga on, mis siis edasi saab? Tegelikult oli aga hirm asjata ning edasi läks juba asi veidi minulikumaks. Asi nägi välja siis nii, et oli poksi blokk, väike puhkus, jõuharjutused, puhkus, pilates, puhkus jne. Piloxingu põhiprogrammis on ka puhkuse osad täitsa olemas, aga üldiselt on need ka üsna tempokad ning kokkuvõttes panedki tunni hullu tempot. Knockoutis on need kogumise kohad mõnusalt rahulikud ja ühelt jalalt teisele tammumised.

Kuigi ma pidanuks seda nö lihtsustastud varianti tegema, siis tegelikult ma ikka astusin üle pika aja enda mugavustsoonist välja. Kuna seal on palju hüppamisi, istumisi, kõhulihaseid, siis on loogiline, et neile pidi leiduma mõni lihtsam versioon. Lihtsalt, rase inimene väga enam hüppama ei hakka ja nii ma siis astusingi lihtsalt samme, kõhulihaseid ma pingutama ei hakanud ja töötasin selja ja õlalihastega, istuda (süvaisted) ma ka tänu kõhule enam teha ei saa, sest suur pall jääb lihtsal ette. Aga pea 95% harjutustest tegin ma ikka korralikult kaasa. Lisaks olid terve aja mul kindad käes, mis enda trennide lõppedes enam väga kätte ei sattunud.

Ma olin reaalselt üleni higine ja märg!


Ühesõnaga olen olin ma hoolimata veidi pardilikust liikumisest täiesti emotsioone täis ja armunud. Loomulikult uurisin ma ka koolituste kohta. Kuna master trainer on rase, siis Soome koolituste kohta ta midagi öelda ei osanud. Praegu toimuvad koolitused vaid Ameerikas, Saksamaal ja Inglismaal. Ehk peab siis beebi sündides Saksa sugulastele külla sõitma? Noh, nali naljaks: ega ma beebi kõrvalt, kes (loodetavasti) rinnast pikalt sööb nii kaua eemal ei saa nagunii olla. Nii et jäängi usinalt Sveta tagasitulekut ning koolitust ootama ning selleks usinalt valmistuma. Isekeskis mõtlesin, et see oleks peale rasedust üks äärmiselt tõhus trenn, et end jälle vormi saada. Et ehk peaks suveks-sügiseks need endale kavasse võtma ja treeningutel käima. Kui need muidugi hakkavad regulaarselt toimuma.
Ja jällegi- ma olen nii õnnelik, rahul ja uhke, et ma suudan soome keeles kõigiga rääkida ja kõigega hakkama saada. Ja aru saan ma ka põhimõtteliselt kõigest!

Ja sealt siis naastes... siis sain ma aru, miks ma olen endale just selle (treeneri) ameti valinud. Mõistsin, et see ongi see, mida ma olen sündinud tegema. Kõiksugu organiseerimised ja mõttetud draamad-keerutamised sügis-talvisel perioodil mu enda trennides, olid minust selle õige tunde röövinud. Nüüd, täiesti neutraalses keskkonnas, sain ma tagasi selle tunde ja tuhina, mis mind esimest korda koolitusele saatis. Andis palju uut energiat suvele ülekaalulise ja kaalukaotajana vastu minna ning sügisel (kui laps laseb) alustada täiesti puhtalt lehelt.  Teha täpselt seda, millest ma olen unistanud, mida ma tõepoolest hingest armastan- enda unistustega!

Tegelikult ei olnud see teps mitte ainus esimene asi sel aastal. Nimelt käisin ma mõnusa laupäevase ilmaga kepikõnnil. Ilm oli tõepoolest imeline ning see oleks olnud ideaalne esimeseks jooksuks. Mõtlesin mis ma mõtlesin ja mingiaeg tõstsin kepid maast lahti ja proovisin, mis tunne on rasedana joosta. Tunnistan, et see oli esialgu maailma jubedaim tegevus. Iga sammuga hüppas laps põiele ning üsna pea pidingi end metsavahel tühjendama. Sealt edasi oli aga juba enam-vähem. Väga, väga aeglane sörk, sest ma ikkagi pidasin enda pulssi koguaeg silmas. Aga ei, täiesti kolm kilomeetrit jooksin ma ära. Ega need jalalihased enam harjunud ei olnud ning andsid endast märku. Ehk kui ma oleks vaid jooksma läinud ja poleks enne seitset kilomeetrit maha kõndinud, oleks veidi kergem olnud. Ei tea. Jookma ma nüüd ei plaani hakata, aga proovi mõttes oli tore. Andis vähemalt aimu, et peale sünnitust on mul lootust Ööjooksuks mingissegi vormi saada. Härra ütles selle peale, et ma seda Ööjooksu endale mingiks eesmärgiks ja stressiks ei võtaks. Ega ma võtagi ja lapsed selle all kannatama ei pea, aga eks mõtted hakkavad nagunii kuu-kaks enne üritust sinna triivima.

Täna tuli vist üsna segane ja keeruline jutt. Ma olen lihtsalt emotsioonidest keemas ning ei oska end paremini väljendada. Tänane päev peaks ette nägema ühe pikema kepikõnni, aga eks seda näeb, palju ma reaalselt jõuan liikuda. Lisaks on meil asjaajamisi ka.

Ahjaa, selle ütlen ma ka ära, et kui ma siis ülejäänud nädala olen lapsega jalutanud ja vaid ühe ringi kepikõndi teinud, on beebi kõhus rahulik olnud ning kõht on olnud tunnetes, et hakkame vaikselt sünnitama sättima. Kui ma nüüd aga laupäeval need jooksukilomeetrid tegin, muutus beebi aktiivseks, kadusid igasugu sünnitus tunnused ning peale eilset Knockouti on tunne veel rohkem paranenud ning beebike annab endast pidevalt märku. Aga eks sellest homses raseduspostis täpsemalt. Minu esimene Neuvola aeg ka! Olen põnevil!

kolmapäev, 8. aprill 2015

Garmin Vivofit

Nagu ma siin kuu alguses rääkisin, mõtlesin ma kas panna enda Garmin Vivofit (otsisin mis ma otsisin, aga ma ei olegi sellest enda blogis rääkinud üldse!) käele või mitte.

Ühesõnaga sain ma suvel endale kingituseks Garmin Vivofit aktiivsusmonitori. Lubab ta siis lugeda päeva peale samme, pulsivööd kasutades ilusti sportida jne. Suvel kasutasin ma seda üsna hoolega ja olin rahul, sest ma liikusin ikka pidevalt. Kui ma aga teada sain, et ma rase olen ja samas ka Soome tagasi tulin, siis hakkas see mind veidi häirima. Nimelt annab see tunni möödudes punase joonega märku, et ma ei ole sammugu astunud ja paigal püsinud. Ja joonele lisandub iga 15minuti järel uus riba kuniks kaks tundi täis saab. Minusugusele spordihullule on see joone nägemine piin!
Nii ma võtsin ta oktoobris käel ära ja panin talveks seisma, sest mitte mingi väega ei saanud mind talvel, rasedana igapäevaselt nii palju liikuma nagu see kell tahtis.
Jah, nüüd võiks ju öelda, et saaks toas ka need sammud tehtud ja joone eest ära, aga ma kohe jõuan pikemalt selleni.

Ühesõnaga panin ma ta nüüd aprillis uuesti huvi pärast käele, sest ma tõepoolest liigun pikad maad Elinaga ja kepikõndi tehes maha. Nüüd ajab see mind aga veel rohkem vihale! Ma olen mitmeid kordi Elinaga jalutamas käies avastanud, et see monitor ei loe midagi kõiki päeva jooksul astutud samme. Ma väga imestan, et ta loeb vaikselt toas käidud sammud ära- näiteks eile öösel vetsus käies, oli ta 120 astutud sammu juba ära lugenud ja hommikuks oli neid lausa 250 kogunenud. Ilusti loeb ta ka kepikõnni sammud ära ning kui ma vankriga jalutan. Närvi ajab mind aga see, et see tobe masin ei loe neid samme, mis ma astun rahulikult lapsega metsavahel kõndides.  Et siis ühesõnaga ta loeb ära kõik nö tugevalt astutud sammud, aga kui ma uimerdades seal metsavahel lapsega paterdan, jätab ta enamik samme lugemata. Nii juhtuski näiteks eile, et Endomondo luges minu teekonna pikkuseks ilusad 9.05km aga Vivofit sai kokku vaid 8.5 km. Ja seda terve päeva peale, kus olid sees ka poes astutd sammud, kodus tehtud sammud ja niisama liikumised.
Ja neid kordi olen ma ennegi täheldanud. Mitte, et see tegelikkuses mingisugust rolli mängiks, aga lihtsalt- kui ma ostan midagi, siis ma eeldaks ikka, et saan 100% lubatust. Ahjaa, suvel, jooksmas käies ta ka ei lugenud korralikult kilomeetreid, aga selle avastasin ma alles nüüd, et kõndimise ja erineva spordi jaoks on vaja sammu pikkus ära määrata.

Eks ma nüüd aprillis kasutan teda ilusti, et huvi pärast näha, palju neid samme siis kokku tuleb. Mais, beebi sünni ajaks, jääb ta jälle puhkama ja tõenäoliselt panen ma ta suvel uuesti peale, kui lastega liikuma hakkan. Kui ta juba mul on, siis lasta olla, eks.

Sporti hakkan ma siiski tegema enda truu Polariga. See on mul juba 3aastat vastu pidanud ja mul pole isegi mõttesse tulnud seda mõne moodsama asja vastu vahetada. Isegi praegu panen ma selle kepikõndi tehes lisaks Vivofitile peale. Pealegi näeb ta nii imeilus välja!


Kui nüüd hoopis muule teemale hüpata, siis võtsin end lõpuks täna kokku ja helistasin Neuvolasse, et sinna aeg kirja panna. Pabistasin ma nagu segane, sest nagu ma ennegi maininud olen, tahan ma saada soome keelega sellistes olukordades hakkama. Kartsin, et ma ei mõista midagi mida seal uuritakse ja ei oska mitte midagi vastata. Tegelikkuses sain ma ilusti kõigest aru ning suutsin ilusti vastata ka. Iseasi muidugi kui õige keelekasutusega, aga aru minust saad ning sain endale päris ise aja kirja pandud. Eraldi katsumuseks saab see, et pean sinna minema ka päris omapäi, sest esmaspäevaseks päevaks, kui Härra kodus on, aegu ei olnud. Samamoodi pean välja mõtlema, mis suure õega selleks ajaks teha annab: kas saan ta kaasa võtta või peab mingi variandi tema kellelegi hoidmiseks välja mõtlema. Aga noh, ma tunnen end päris uhkena, et suudan ka ise siin kõigega hakkama saada!

Hoolimata jube tugevast tuulest on täna imeilus ilm ja kavatseme selle lapsega õues veeta. Tean juba eos ette, milline sõda meil jälle metsavahel nende koerte pärast tuleb ja kuidas ma pean mitu korda kuulma, et õde ei taheta, aga asi on kokkuvõttes seda väärt. Lisaks saab siis näha, mida see Vivovit selle peale ütleb, et ma ainult rahulikus tempos seal uimerdan... Söögiks teeme täna täidetud baklažaane (tänu Katre-Helenale uue lemmiku eest!) ja hommikul potsatas postkasti ja uus Piloxingu DVD, mida tahaks ülevaadata ja proovida. Oi, kus ma tahaks end juba uuesti tööl näha ning kuidas ma tahaks järjest uusi asju peale õppida! Pühapäeval ongi plaanis täiesti uut programmi proovima minna. Jah, rasedana!


Kas teie kasutate mõnd aktiivsusmonitori/sammulugejat? Kuidas enda tootega rahul olete?

reede, 3. aprill 2015

Lobajutt 3042015 ja veidi eilsest trennist

Ma olen seda postitust siin mitu korda alustanud ja siis jälle ära kustutanud, sest tegelikult tundub see nii random, kui vähegi saab. Nimelt tahtsin ma juba tükk aega tagasi rääkida, mis saab sellest blogist varsti.

Ma usun, et nii mõnigi püsivam lugeja on täheldanud, et ma olen paljudest asjadest rääkimisega tagasi tõmmanud. Teen enda raseduspostitused ära, kirjutan enda trennidest (rohkem kui vahepeal) ning toitumisest. Teemad, mis puudutavad pere, eriti suur õe tegemisi, on tõmmatud minimaalseks või üldse ära jäänud. Ma juba tükk aega tagasi ütlesin ka kuskil, et tahaks kogu enda pereasjad täiesti nelja seina vahele tõmmata ja mitte midagi jagada.

Ja peale seda pausi, kus mu blogi, FB ja kõik muu kinni oli, otsustasin ma tegelikult juba ära, mis siis edasi teha. Praegu kirjutan ma veel enda raseduspostitusi ning pealiskaudselt ehk mainin midagi lapse tegemisest. Aga mai kuust, kui beebitüdruk on meie sekka juba tulnud, muutub see blogi tagasi toidu-trenni blogiks. Ja puhtalt vaid selleks. Ma ei hakka kajasata seda, kuidas Elina kasvab, kuidas beebitüdruk kasvab ega midagi muud.

Mind vahel ajavad mõned kommentaarid enda pihta tegelikult muigama. Just stiilis, et blogi põhjal on trenn ja liikumine ning toit mulle kinnisideeks. No, tegelikult ju pole. Lihtsalt see blogi on sellise suunitlusega. Ja kui need raseduspostitused ka veel ära jäävad, siis siit muud ei leiagi ning tõepoolest võibki jääda mulje, et muust ma ei mõtle.

Tegelikult on asi aga nii, et toitumisega ma üle ei mõtle. Ma lihtsalt toitun üsnagi teadlikult. Kui ma juba olen endale kõik põhitõed selgeks teinud ning toitumise alustalad on mulle pähe juurdunud, siis teen ma enda valikuid suhteliselt alateadlikult juba. Ma ei stressa sellepärast, kui ma olen midagi liiga palju söönud või kui vahel midagi ebatervislikumat söön. Muidugi võtan ma menüü täpsema jälgimise peale lapse sündi ette, aga ma ei ole kunagi toiduga hulluks läinud. Mulle lihtsalt meeldib, kui mul on kindlad reeglid ja põhimõtted.

Seda ma küll tunnistan, et trenniga oli mul umbes kolm aastat tagasi väga omamoodi suhe. Ma ei ütleks, et liikumine oli mulle kuidagi kinnisidee, aga kuna ma sel ajal treenisin oma esimeseks Ööjooksuks, siis said paljud emotsioonid minust võitu küll ning ma olen tõepoolest pisaraid valanud toimumata trenni pärast. Aga see oli tõepoolest kolm aastat tagasi juba!

Ma ei ole kunagi pannud enda liikumis ja trenne kõrgemale kohale kui mu rasedus. Samamoodi ei ole suurem laps minu trennide pärast kannatanud (mitte, et ma peaks üleüldse seda kõike seletama kellegile!). Peale mitmeid aastaid trenni teinud, oskan ma siiski enda keha kuulata, ma oleks võtnud tuure vähemaks, kui ämmaemand oleks seda käskinud jne. Selles suhtes, et ma jätsin jooksmisedki ju ära, kuigi selleks polnud otsest vajadust- oli lihtsalt mu enda kehv enesetunne ja peale seda tundus jama mõte suuremana uuesti alustada, eriti talvel.

Samuti ei kavatse ma minna otse sünnitusmajast jõusaali või jooksma. Ma võtan endale ja lastele uue eluga harjumiuseks aega, lasen kehal taastuda ning alles siis, kui ma tunnen 100%, et olen valmis, võtan liikumised ette.  Kuna sel aastal saavad absoluutselt kõik Ööjooksu 10km läbijad medalid ning teekonna läbimisviis midagi ei muuda, siis ei ole mul mingit stressi peal ka, et see distants võimalikult kiiresti või ainult joostes läbida. Kui tõesti väga vaja, võin ma selle vankriga ka läbi käia.

Et ühesõnaga jah, nii hakkavad asjad välja siin nägema ja mingit beebi kasvamise jutte siin leiduma ei hakka. Ja pole siis mõtet kuskil mind sõimama ka hakata, et miski mulle kinnisideeks on, kui see blogi vaid sellle keskendubki, eks.

Aga et jutt kõik väga randomi ja õigustustena ei tunduks, räägin sellest ka, mismoodi ma eile ilma, tehnika ja kõige muu kiuste kepikõnnile läksin.
Nagu ikka, oli terve eilne päev jube vihmane ja vastik. Käisime hommikupoole poes (Soomes on kuni teisipäevani poed kinni ning püüdsime siis seda suurt rahvamassi vältida, kes peale töö neljaks päevaks sööki läheb ostma), tegin söögi valmis ning hakkasin end siis kepikõnnile sättima. Aknast veel vaatasin, et vihma hakkas tibutama. Selleks ajaks kui end välisukseni sain, sadas juba korralikult. Läksin tuppa, et siis saju lõppu oodata. Siis aga sai pisipiiga aru, et mul see kavatsus on, ning tahtis emmega olla. Võtsin rahus riided ära ning olin valmis koju jääma, kui Härra ütles, et vihm jäi üle ja mingu ma ikka. Tema läheb tüdrukuga asju ajama. Piiga läks ilusti issiga kaasa ja probleemi polnud.

Mina asutasin end uuesti teele. Ilm läks kenamaks ning täitsa nauditav oli jalutada. Hakkas lausa kevade tunne peale tulema. Otsustasin ma fakti, et isa lapsega on ära kasutada ning jälle pikemale tiirule panustada. Poole tee peal sai aga minu telefoni aku tühjaks. Mõtlesin veel, et üks asi on jamasti see, et endo mu kilomeetreid ei loe ja ma vaikuses pean kõndima, aga teine asi on see, et kui miskit peaks nüüd juhtuma, ei saa ma kellelegi ju helistadagi. Õnneks midagi siiski ei juhtunud ning jõudsin tervelt koju. Ja noh, õnne oli ka see, et mul nii pulsikell kui Vivofit peal olid. Pulsikell tegi ka trikke ja oli Vivofiti vastu end kinni vajutanud, aga aktiivsusmonitor luges üsna kenasti kilomeetreid.

Koju jõudes mõõtsin ma siiski puudu oleva maa käsitsi Endos ära, sest Vivofit paneb juurde ju kõik sammud, aga erinevus tuli vaid kilomeetri jagu. Pulsikella näitude järgi sai enam-vähem aja ka paika.
Teepeal jäin kaks korda küll vihmasabina kätte, aga ilm oli ikkagi imeliselt mõnus. See on ka tore, et kella keeramine on õhtud pikemaks muutnud. Nii, et kui ma kell üheksa koju jõudsin, oli alles päris valge.

Eile kõndisin ma maha siis 16.34km ja seda ajaga 3h:01min:41sek. Kaotasin ma eeldatavasti 1801kcal, aga seda päris täpseks ei saa lugeda, sest umbes kilomeetri jagu pulsikell ei töötanud. Endomondo muidugi väidab, et ma veel vähem neid kaotasin, aga usun siiski pulsikella.

Tegelikult oli eile natukene raskem liikuda kui tavaliselt. Ma ei tea, kas see oli tingitud ilmas, sellest et vaikuses pidin olema või pool päeva närvi ajavatest inimestest, kelle peal mu mõtted terve aja olid. Kaks kilomeetrit enne kodu oli igatahes juba üpris raske ja pidin tempot maha tõmbama. Mõtlesin ikka ja jälle auto järgi kutsumisele, aga noh, millega ma seda järgi oleks kutsunud.

Kui ma lõpuks siis koju jõudsin, oli nii kehaline kui vaimne olek poole paremad. Sain mõtted puhtaks mõeldud ning igasuguse negatiivsuse maha kõnnitud. Puusadel oli natukene raske olla ja ma veidi paterdasin ja ägisesin õhtul küll ringi, aga asi tegelikult nii hull polnud kui see tundub.

Ühesõnaga sellised jutud siis täna. Kõigile ilusaid pühi ning mõnusat muna koksimist!

kolmapäev, 1. aprill 2015

Trenniblogi: märts numbrites

Eelmisel kuul õnnestus mul hoolimata enda olekust üsna ilusad numbrid välja liikuda. Olgugi, et ehk seda päris trenni ma ei tee, on kasvõi tunnine jalutuskäik parem kui mitte midagi, eks? Ma küll proovisin siin mingiaeg Piloxingut ka teha, aga olgem ausad, kehal on mida kanda ning paljud harjutused on muutunud ebamugavaks tänu pallile mu kõhulihastel. Nii ma siis komberdangi parema meelega hoopis värskes õhus ringi ja kulutan kaloreid, kui et nii väga lihastööle tähelepanu pööran.

Päris ära unustanud ma siiski enda lihaseid pole ning aegajalt tuletan nende olemasolu pilatesega meelde. Liigutusi võtan ma kuidas kunagi: vahel Piloxingu asju, vahel raamatust miskit ning kui võimalus on, siis netist midagi.
Samuti püüan ma ikka enda painduvust ning graatsiat (kui graatsiline üks rase part olla saab küll, aga..? :D) säilitada ning teen Marta trennidest meelde jäänud tantsuharjutusi ning venitusi.

Selliseid päevi, kus ma absoluutselt midagi teinud ei ole, on minimaalselt. Tavaliselt satuvad sellised päevad olema mingid reisimised. Näiteks möödunud nädalavahetus, kui Eestis käisime. Tegelikult oli mul varustus Eesti ka kaasa taritud, aga sealne ilm oli nagu ta oli ning kui ilm vähegi olla lasi, tegid mehed tööd ning mina chillisin Elinaga. Aga noh, puhkust on ka kehale vaja!

Numbrid näevad aga välja sellised:
  • Kepikõnd: 85km/ 15h:19min:23sek/ 10557kcal
  • Jalutamine: 112km/ 25h:41min.50sek/ 11735kcal
  • Pilates: 2h:39min.51sek/ 1290kcal
  • Tants/venitus: 2h:20min:21sek/ 1124kcal
 Ehk siis kokku kõndisin ma 197 km, kaotasin  24706 kcal ning niiöelda aktiivset aega kulutasin ma 46h:01min:15sek ehk siis peaaegu kaks ööpäeva.



Kilomeetritega on mul pea alati selline lugu, et ma tahan kuu lõpuks mingi kindla summa kokku saada. Alati jooksen ma näiteks viimasel jooksul kas mõne km vähem või rohkem ning lõpetan saja meetri pealt jooksu ära, et ilus number kokku saada ja niisamuti püüan ma kõndimistega teha. Eile hommikul avastasingi, et kuidagi kogemata on jalutamise kilomeetreid tulnud täpselt 112 kokku ning mitte meetritki rohkem. Küll oli jama number kepikõnnil ning seda otsustasin ma siis veidi ilusamaks õhtul kõndida. Lootsin küll läbida 12.8km, et saaks täpselt 90 km täis, aga aeg ja ilm tegid enda töö ning läbisin vaid 7.8 km.

Mis ma oskan öelda.. Selle aasta kõige kõrgem kuu. Eriliseks saavutuseks pean ma poolmaratoni läbi kõndimist. Selle üle võin küll uhke olla. Üleüldse peaks ma olema rahul sellega, et ma veel lõpurasedana ja väikese lapsega nii palju end liigutada suudan!

Nüüd on jäänud vaid üks kuu enne suurt finishit. Ausaltöeldes ei kujuta ma ette ka, kui kaua ma veel liikuda saan, aga püüan seda siiski ilusti ja järjepidevalt lõpuni välja teha. Kuna tähtaejaks on pandud 12 mai, siis ma väga sellele ei panusta, et aprilli lõpus juba seisma jään. Usun, et viimased liikumised jäävad sinna mai algusesse, aga see on hoopis teine teema ja üsna kaugel veel.

Aprillis püüan ma siiski võimalikult palju jalutamas käia. Igal võimalusel mis saan ka kepikõndi tegema minna. Nädalas kaks kuni neli korda teha vaheldumisi pilatest (rasedatele), venitusi, tantsuharjutusi ning püüan lisada ka veidi rasedate joogat sinna hulka. Kuigi pilateses ning venitusharjutustes on neid üsna palju juba sees ka.
Järgmisel kuul tahaks ma kepikõnnis 150km ära kõndida. Niisama jalutades vähemalt 100 või ideaalis 150 km. Aga eks aeg ning füüsiline võime näitavad, mis saab. Ilmast oleneb ka muidugi palju, sest kui üsna pea ilmad ilusamaks ja soojemaks ei lähe, ei mahu mulle miskit mugavat liikumiseks enam selga*. Iseenesest oleks huvitav teada, palju ma siis samme ära käin, aga ma ei kujuta ette, kas mul on mõtet seda Carminit käele panna- ehk hakkab see jälle mulle närviele käima nagu sügisel.

Ahjaa, siin nädalavahetusel oli mingi teema Kalmusel sellega, et noored emad väitsid, et sünnitanud naise nahk ei tõmba enam tagasi ilusaks. No otsisin mina siis enda vanad pildid üles ning pean ütlema, et kui ikka õigesti enda keha kohelda, tõmbab see nahk tagasi küll. Ma ei suuda ise ka uskuda, et läksin sünnitama 150cm ümbermõõduga ning aasta hiljem oli see juba 75cm. Ehk siis põhimõtteliselt poole väiksem ning nahk oli sile ning ilus. Lihas kumas ka imeilusalt välja! Motivatsiooni uueks hooajaks kui palju, eks!




Kuidas teie kuu möödus?

*esmaspäeval Soome jõudes oli siin jälle paks lumi maas. Teisipäeval oli vihma-lörtsi sadu ja selliste ilmadega mul tõepoolest jope enam kinni ei mahu. Õnneks oli teisipäeva õhtu juba imeilus ning sain dressika ja vestiga kepikõndi teha. Ilusaks võikski nüüd jääda!